GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Tristan Ridley – kuus aastat rattal ümber maailma

Tekst: Janika Tamm, fotod: Tristan Ridley

9. juuni 2025

Suurbritanniast pärit Tristan Ridley on praeguseks rattaga ümber maailma sõitnud üle 2000 päeva. Selja taha on jäänud 88 000 kilomeetrit ja 72 riiki. Peatuda ei kavatse ta enne, kui läbitud on vähemalt 100 riiki ja 100 000 kilomeetrit.

Kuidas tekkis mõte rattaga ümber maailma sõita?

See oli asjade loomulik käik. Kui 2015. aastal sõitmist alustasin, siis polnud mul aimugi, et järgmised kümme aastat sellele pühendun. Kõik algas sellest, et tahtsin reisida ning olin juba mõned aastad seljakotiga maailma avastanud. Siis tegin kolm kuud kestnud rattareisi Uus-Meremaal ja mõtlesin, et miks mitte rattaga edasi koju Inglismaale sõita.

Kuidas kojusõit läks?

Teekond võttis aega 13 kuud ja lõpuks oli raha täiesti otsas. Pidin Inglismaal kohe tööle minema. Ega ma lõpupoole seda enam ei nautinud – tahtsin jõuludeks tagasi jõuda, et peret üllatada, ja tegin 150-160-kilomeetriseid päevi talvises Ida-Euroopas, kus oli sel ajal väga külm ja pime. Samuti puudus mul sellisteks tingimusteks vastav varustus. Olin kindel, et see jääb mu viimaseks pikemaks rattasõiduks, kuid jõudsin vaid kuu aega kodus olla, kui hakkasin sellest elustiilist puudust tundma. Otsustasin, et töötan aasta aega ja kogun raha sõitmise jätkamiseks.

Millise plaaniga sa oma teist pikemat rattasõitu alustasid?

Tundsin, et see elustiil on midagi, millele võiks rohkem aega pühendada. Esimest korda mõtlesin ümbermaailmareisile. Eesmärgiks sai läbi sõita sada riiki. Kui alguses soovisin lihtsalt maailma avastada, siis praeguseks on lisaks muule saanud sellest ka mu töö, tänu millele on mul võimalik ära elada. Muidugi võttis selleni jõudmine aega aastaid. COVID-19 ajal jäin kolmeks kuuks Argentinasse karantiini ning mõistsin, et pean varsti tagasi Euroopasse minema, kuna raha hakkas otsa saama ja samuti oli Lõuna-Ameerikas palju reisipiiranguid. Tundsin, et ma tõesti ei taha jälle tagasi koju minna ja teha mingit igavat tööd lihtsalt selleks, et raha koguda. Nii hakkasin otsima võimalust kaugtööd teha.

Räägi lühidalt oma teekonnast.

Alustasin Uus-Meremaal kolmekuulise testsõiduga, sealt edasi tuli Uus-Guinea ja Indoneesia. Siis paadiga Singapuri, kust ma sõitsin aasta aega tagasi koju Inglismaale läbi Kagu-Aasia, Hiina, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa. Töötasin Inglismaal aasta aega, et raha koguda. Seejärel jätkasin teekonda läbi Põhja-Euroopa: Norra, Rootsi ja Soome, kust sõitsin laevaga Eestisse, kus veetsin umbes poolteist nädalat. Edasi liikusin läbi Balti riikide, Poola, Kesk-Euroopa, Balkani ja Kreeka Jordaaniasse, Iisraeli ja Palestiinasse. Läksin tagasi Jordaaniasse ning sõitsin laevaga Egiptusesse. Veetsin aasta aega Ida-Aafrikas, sõites Kairost Kaplinna. Edasi lendasin Brasiiliasse ning sõitsin Uruguaisse. Sealt lendasin Ushuaiasse, mis on Lõuna-Ameerika lõunapoolseim suur linn. Plaan oli sõita paari aastaga kuni Alaskani välja. Veetsin neli kuud Patagoonias, kuid siis tuli COVID-19 ning läksin tagasi Euroopasse. Kuni selle hetkeni sõitsin üsna sirgjooneliselt ümber maailma, kuid siis jäi see sirgjoonelisus katki.

Mis pärast seda muutus?

Pandeemia tõttu polnud mul võimalik endise plaaniga jätkata, lisaks suri kahjuks ka mu isa ning järgmiste aastate jooksul keskendusin rohkem isiklikule elule ja oma ettevõtte ülesehitamisele. Reisisin siis, kui võimalik – sõitsin Hispaanias, Portugalis, Marokos, Küprosel ja Šotimaal. Poolteist aastat tagasi oli mul võimalik uuesti pikemate sõitudega jätkata ning otsustasin, et alustan hoopis Alaskast ja liigun lõuna suunas sinna, kus mu teekond varem pooleli jäi. 2023. aasta juunis sõitsin kaks kuud Alaskas ja kaks kuud Kanadas.

Talveks läksin tagasi Euroopasse, kus olin enamasti Hispaanias ja Portugalis. Eelmise aasta aprillis lendasin tagasi Kanadasse ning olen sellest peale sõitnud lõuna suunas. Praeguseks olen jõudnud Mehhikosse. Suvel plaanin paariks kuuks Euroopasse tulla, reisida Islandil ja Iirimaal ning veeta aega pere ja sõpradega Inglismaal. Siis kavatsen lennata paariks kuuks USA-sse ning seejärel lennata tagasi sinna, kus mul teekond pooleli jäi, et seda lõuna suunas jätkata. Panamasse võiks jõuda 2026. aasta märtsis ning sealt edasi liikuda Lõuna-Ameerikasse.

Milliseid piirkondi soovitaksid neile, kes tahaksid puhkuse ajal rattaga maailma avastada?

Häid variante on palju ning kõik sõltub sellest, kui palju on aega ja kui hea on sportlik vorm. Huvitav on see, et just Eesti on riik, mida olen soovitanud kui head algajasõbralikku rattariiki, kus näiteks nädal aega sõita. Eesti on huvitav, ilus, väga lame ja seal on suurepärane valik tasuta looduslikke telkimiskohti, mida saab leida tänu vastavale äpile. Samuti ööbisin ka näiteks tasuta metsaonnis.

Ütlesid, et Eesti oli üks su lemmikriike. Kus sa Eestis käisid?

Tulin laevaga Helsingist ja sõitsin Lahemaa rahvusparki, mis oli suurepärane – liivased metsarajad ja väga vähe inimesi. Samuti on Eestis väga head telkimisplatsid. Lehelt Bikepacking.com leidsin ma 386 kilomeetri pikkuse Swamp Thing Traili raja, mis sai alguse Võsult ja liikus lõuna suunas. See oli suurepärane rattarada – väga vaikne, palju soid, metsi ja imelist loodust. Ilm oli ilus ja vihma põhimõtteliselt ei sadanudki. Ainus negatiivne asi, mida Eestist mäletan, on parmud.

Milliseid kohti sa keerulisemate maastike jaoks soovitaks?

Kindlasti Patagooniat, kus on kuulus 1240 kilomeetri pikkune Carretera Australi maantee, mis kulgeb läbi üliväikeste külade ja suurejoonelise looduse. Samuti oli uskumatult ilus Icefields Parkway, mis on 230 kilomeetri pikkune põhjalikult asfalteeritud maantee Kanada Kaljumäestikus. Seal olid suurepärased telkimiskohad ning väga hea tee, kus on küll parajalt tõuse, kuid maastik pole liialt keeruline. Neile, kes otsivad veidi rohkem seiklusi, soovitan Keeniat, kus olen loonud 1000-kilomeetrise rattaraja The Kenya Bike Odyssey. See algab Nairobist ning kulgeb peamiselt mööda pinnasteid läbi mägede, metsade ja metsiku savanni. Euroopas soovitan Hispaaniat, Šotimaad ja Norrat. Samuti on suurepärased Kesk-Aasia ja USA, eriti Colorado ja Utah. Ka Mehhikos on väga head sõiduvõimalused. Lisaks veel Uus-Meremaa, Namiibia, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Balkani riigid. Euroopas ongi minu lemmikriigid Albaania, Bosnia ja Montenegro. Maailmas on väga palju suurepäraseid rattasihtkohti, sellepärast ma ikka veel sõidangi.

Kuidas on aastate jooksul muutunud sinu sõidustiil?

Väga palju ning peamiselt just seetõttu, et muutunud on motivatsioon. Esimese reisi eesmärk oli lihtsalt konkreetseks ajaks tagasi koju jõuda ning samuti oli mul äärmiselt väike eelarve. Seetõttu keskendusingi rohkem sihtkohale ja tegin pikki päevi. Samuti oli oluline endale tõestada, et suudan seda, ja samas ka näha, milleks võimeline olen. Järgmistel aastatel muutus mu fookus ning keskendusin rohkem maailma avastamisele, mitte lihtsalt riikidest läbi sõitmisele. See kõik on olnud pidev areng.

Kui varem oli mu eesmärk rangelt iga kilomeeter läbi sõita, siis praeguseks on nii, et kui näen, et mul on ees üle 1000 kilomeetri igavat teed selleks, et jõuda põnevasse kohta, siis istun rahulikult bussi ja jätan selle igava jupi vahele. See on muutnud kogu teekonna märksa jätkusuutlikumaks, kuna ma ei pea pikki igavaid lõike läbi sõitma. Paar igavat päeva kuuluvad asja juurde, aga kui neid päevi on järjest väga palju, siis sellel on oma hind ning see on tavaliselt see koht, kus hakkad endalt küsima, et miks seda teen.

Kas sul on tekkinud ka reisitüdimust?

Mäletan hetke, kui Egiptusesse jõudsin ja selja taga oli üheksa-kümme kuud sõitmist. Olin reisimisest väsinud ning see on üsna tüüpiline asi, mis juhtub paljude ränduritega, kuna oled pidevas liikumises, sul puudub baas ning igas olukorras oled sa võõras, kes peab pidevalt õppima ja kohanema. Armastan seda eluviisi, kuid pole kahtlustki, et see kurnab. Võtsin pikema pausi Keenias ja veetsin kuu aega Nairobis. Sellest piisas, et mul tekiks jälle reisielevus. See oli hea õppetund, nüüd võtan selliseid pause juba ennetavalt ning jätkan alles siis, kui tunnen, et tahan jälle edasi liikuda. Arvatavasti tuleb ühel päeval hetk, kus ma peatun ega tunnegi enam elevust, et edasi liikuda. Eks siis saabki minu teekond läbi.

Millistes riikides on sul kõige rohkem vahejuhtumeid olnud?

Üks huvitavamaid riike on olnud Paapua Uus-Guinea. Kindlasti oli see ka üks väljakutseterohkemaid ja ohtlikumaid riike. Lendasin Port Moresbysse ja palju infot mul polnud, kuna seda ongi turistil raske leida. Plaan oli sõita saare lõunakaldalt põhjakaldale ning sealt edasi liikuda Indoneesia linna Jayapurasse, kust saaks laevaga Javasse sõita. Paapua Uus-Guineas on aga vähe teid ning lõunast põhja ei vii ükski tee, kuna saare keskel on mäed, džungel ja sood. Ainus võimalus seda teekonda läbida on lennates. Seal küll on üks matkarada, mida oleks teoreetiliselt kasutada saanud, kuid see oli mitmesuguste tasude tõttu äärmiselt kulukas. Nii kulus mu esimene nädal Port Moresbys kohalikelt info hankimiseks.

Sündis plaan sõita ida suunas ühte külasse, kust saaks paatidega põhjakaldale liikuda, kus on rohkem teid. Paapua Uus-Guinea on üsna ohtlik, seal toimub palju auto- ja inimrööve ning mõrvu. Mina plaanisin minna väga eraldatud piirkonda ning kohalikud soovitasid mul seda rangelt mitte teha, kuna tõenäoliselt saaksin surma. Uurisin veidi asja ning hindasin, et risk on üsna madal ja asusin ikka teele.

Kuidas see teekond läks?

Ei läinud sujuvalt. Põdesin dengue’t ja läbisin jõgesid, mis olid rinnuni. Ühes külas hakkasid purjus noored mehed matšeetedega mulle järele jooksma, viskasid mind pudelitega ja üritasid mind peatada. Ma sõitsin elu eest ning mul õnnestus nad maha raputada. Palavikku jäin väga eraldatud piirkonnas ning otsisin üles küla pastori, kes lasi mul nädal aega enda kodus paraneda. Inimesed olid mu vastu äärmiselt lahked.

Sõitsin väga paljude erinevate paatidega, et mööda idarannikut põhja poole edasi liikuda. Paadid olid üldjuhul väikesed, väga ülekoormatud ja aeglased. Meri oli karm ning nii ma seal siis istusin – avamerel, ilma mingi päikesevarjuta, 12-18 tundi järjest. Juhtus ka, et neil sai kütus otsa ning pidime tükk aega ootama, et keegi meile appi tuleks. Kõige meeldejäävam vahejuhtum oli see, kui üks paatidest uppuma hakkas. Õnneks ei olnud me kaldast väga kaugel ning kui hakkasime vee alla vajuma, siis pingutasime ühiselt, et paat tagasi kaldasse saada. Lõpuks oli kõik küll vee all, kuid õnneks keegi viga ei saanud. Ma ei soovitaks mitte kellelgi seda järele teha, kuna ohutu see ei olnud. See oli üsna rumal asi, mida ette võtta. Samas oli Paapua Uus-Guinea väga eriline riik.

Hiinast sõitsid sa üsna kiiresti läbi. Räägi sellest.

Mul oli täpselt kaks kuud, et sõita läbi Hiina. Isegi koos viisapikendusega oli see maksimaalne võimalik aeg riigis olemiseks. Distants oli 3700 kilomeetrit ning viimased 28 päeva pidin sõitma 140 kilomeetrit päevas, seda ilma ühegi puhkepäevata. Nii ma seal sõitsingi iga päev hommikust õhtuni, palju oli vastutuult ja mägesid. Oli väga raske. Lisaks sain ühe oma elu raskematest toidumürgitustest, aga pausiks mul aega ei olnud ja pidin ka haigena edasi sõitma. Lõpuks olin isegi natuke graafikust ees, aga kui Xinjiangi piirkonda jõudsin, siis oli politsei sulgenud just selle tee, mida mööda olin plaaninud riigist välja sõita. Mul oli jäänud viis päeva ja 500 kilomeetrit, kuid tee oli kinni. Teine võimalus oli sõita viie päevaga 1000 kilomeetrit.

Mis edasi juhtus?

Suletud oli 90-kilomeetrine teejupp ning otsustasin proovida läbida seda öösel pimedas ning kontrollpunktidest lihtsalt mööda hiilida. Jõudsin juba päris kaugele, kuid siis pidas mind kinni džiibitäis sõdureid. Nad olid väga segaduses ja vihased, järgnes pikk ülekuulamine ning ma kartsin, et mind vahistatakse. Lõpuks lasid nad mul minna, kuid nüüd oli ees uus probleem: 1000 kilomeetrit sõitu viie päevaga. Olin juba täiesti kurnatud ja magamata. Siiski otsustasin, et ega muud varianti pole kui proovida ja hakkasin sõitma. Esimesel päeval sõitsin alustuseks 330 kilomeetrit. Lõpuks jõudsin küll riigist välja, kuid väga napilt – viimasel päeval ja viis minutit enne, kui piir kinni pandi. Ma ei teeks midagi sellist mitte kunagi uuesti, aga kahtlemata oli see unustamatu kogemus.

Oled oma kodulehel öelnud, et Etioopia on ratturi jaoks kõige ebasõbralikum riik maailmas. Kui hull see siis oli?

Etioopial on rattamaailmas kurikuulus maine ning kõik, kes on sealt läbi sõitnud, räägivad täpselt sama juttu. Kuigi riik ise on imeilusa looduse, huvitava kultuuri ja hea toiduga, siis suureks probleemiks on kerjamiskultuur, mis on seal täiesti omaette tasemel. Tüüpiline lähenemine kõlab seal nii: „Hei, sina seal, anna mulle raha, nüüd!“ Selline agressiivne ja nõudlik. Etioopias on inimtihedus väga suur ning inimesed on igal pool. Seetõttu tüüdatakse ja ahistatakse sind pidevalt, kogu aeg ja iga päev. See on kurnav. Samuti on tavaks visata kividega nii teisi kohalikke, loomi kui ka turiste. Kui nad ei saa seda, mida küsivad, pole haruldane, et järgmisena lendab su poole kivi. Tean rattureid, kes on Etioopias haiglasse sattunud, kuna nad on suure kiviga vastu pead saanud. Olen kuulnud ka sellest, et kodarate vahele visatakse asju, et ratast seisma saada. Samuti proovitakse rattalt sõidu pealt asju varastada.

Kuna Etioopia on nii mägine, siis kulub palju aega aeglaselt mäest üles sõitmiseks ning tihti jooksevad lapsed pikki maid kaasa: nõuavad raha, viskavad kividega, proovivad rattalt asju varastada või ratast peatada. Ja see kestab terve päeva ja nii iga päev. Ma sõitsin sealt läbi umbes kuu aega ning õnneks lendas minu suunas kokku vaid peotäis kive. Proovisin kõigiga väga sõbralik olla ja lootsin, et see aitab. Loomulikult kohtasin seal ka suurepäraseid inimesi, kuid see on riik, kus ma tundsin end kõige vähem teretulnuna, nagu kõndiv rahaautomaat, paljude inimeste ainus mõte mind nähes oli, et mida minult saada võiks. See ei ole öeldud hinnanguliselt või kriitiliselt, vaid see lihtsalt oli minu kogemus. Kindlasti on kohaliku transpordi abil turismisihtkohtadesse reisijate kogemus midagi muud, kuid rattaga ma Etioopiasse enam tagasi ei läheks.

Sõitsid ka läbi Alaska ja Kanada. Räägi sealsest loodusest.

Seal pidi arvestama karudega, kuid see ei ole üleliia keeruline. Laagris ei tohi toitu telgi lähedal hoida ning see tuleb veidi eemal karukindlal viisil hoiustada. Samuti oli mul kaasas karusprei. Igapäevaselt ma karude pärast väga ei muretsenud, kuna nad tahavad vaikselt oma asja ajada ja inimesed ei ole nende jaoks loomulik saak. Kuigi karusid nägin palju, siis ühtegi ohtlikku olukorda ei tekkinud. Ükskord sattusin küll grisliga kahe meetri peal silmitsi ja me olime mõlemad väga üllatunud, kuid tõstsin käed pea kohale ja möirgasin ning karu jooksis kiirelt ja hirmunult minema.

Millise eelarvega sa reisid?

Esimesel aastal oli mu eelarve 5 dollarit päevas, mida suutsin säilitada Aafrikas ja osaliselt ka Lõuna-Ameerikas. USA-s oli mu eelarve umbes 10 dollarit päevas. Mu kulud on endiselt üsna madalad, ka praegu kulub mul Mehhikos umbes 5 dollarit päevas. Samas teen ma nüüd kaugtööd ja pean rohkem peatuma kohtades, kus on elekter ja internet ning see on kulusid veidi suurendanud. Esimestel aastatel olin ma eelarve suhtes väga range ning näiteks ei ostnud endale isegi kuumal päeval külma jooki või raske päeva lõpus kohvikutoitu. Nüüd luban endale veidi rohkem ning minu standardite järgi on luksus see, et ma saan endale aeg-ajalt lubada kohvikus söömist või hotellituba.

Mida sa oled oma teekonna jooksul õppinud?

Enamik inimesi maailmas tahab ja vajab samu asju – elada oma elu mugavalt ja hästi, ilma liigsete murede ja stressita. Valdav osa on lahked ja sõbralikud. Samuti on tüüpiline, et need, kellel on kõige vähem, tahavad sulle kõige rohkem anda. Just vaestes piirkondades ollakse kõige lahkemad ja hoolivamad. Samuti on mulle silma jäänud islamiriikide külalislahkus, näiteks Sudaanis – see oli uskumatu. Kahjuks olen pidanud tunnistama ka inimtegevuse kohutavat mõju keskkonnale, näiteks järjest suuremaid põudasid Aafrikas. Aastate jooksul on mul olnud väga palju aega mõtlemiseks – enamusel sellist aega ei ole, kuna meil on väga palju igapäevaseid segajaid. Olen enda kohta palju õppinud ning just seda, kui oluline on olla enda vastu lahkem. See teekond on inspireerinud mind olema hoolivam, parem ja lahkem inimene.

*******

Tristani soovitused varustuse suhtes

Mu varustus on aja jooksul väga palju muutunud ning on praegu märksa kergem kui varem. Ma võtan kaasa ainult need asjad, mida ma tõesti vajan, ning pakin need kompaktselt. Kõige tähtsam on mõista, mida sul täpselt vaja on, kuid selleni jõudmine nõuab aega ja õppimist. Üldiselt soovitan varustuse pärast mitte liialt muretseda. Parima varustuse jahtimine võib tunduda väga ahvatlev ning kuigi see muidugi aitab kaasa, siis tegelikult ei ole see vajalik. Kõik, mida sa vajad, on ratas, telkimisvarustus ja veidi riideid. Palju inimesi on teinud oma ümbermaailmareisi väga lihtsa varustusega. Pakkimisel tasub küsida endalt iga asja kohta, kas ma kasutan seda iga päev või mitte. Kui asja iga päev vaja ei lähe, siis peab see väga oluline olema siis, kui seda vaja on, näiteks vihmajope või veefilter.

Kui keegi mu varustusest põhjalikumalt huvitatud on, siis detailse nimekirja leiab mu kodulehelt tristanridley.com. Samuti jagan oma teekonda Instagramis: @tristanrid.

Selles numbris

Viimati blogis

Hinnatõus pole röövinud reisihimu

11. november 2025

Citadele panga kaardimaksete andmed peegeldavad, et nii eestlased kui ka lätlased võtsid sügisesel koolivaheajal eesmärgiks puhkamise ning suundusid reisile: tavapärasest…

Finnair teeb talvel 2026 rekordarvu lende Taisse

5. november 2025

Finnair teeb 2026 aasta talvel* Taisse rekordarvu lende – lausa 25 lendu nädalas. Finnair lendab Bangkokki kuni 18 korda nädalas,…

Kõik postitused