Varjatud Himaalaja
Madis Konsap kirjutab matkast Himaalaja vähekäidud osas ümber Tiibeti kõige pühama mäe ning läbi Limi oru.
Tühine osa Tiibeti külalistest jõuab maa lääneossa – Ngarisse. Piirkonna muudavad eriliseks Tiibeti kõige püham Kailashi mägi ja Manasarovari järv. Kailashi lähedalt saavad alguse Aasia neli suurimat jõge: Indus (Tiibeti nimega Senge Khabab), Brahmaputra (Tachog Khabab), Sutlej (Langchen Khabab) ja Karnali (Maja Khabab).
Pühade paikadeni jõudmiseks on tarvis läbida pikk ja vaevarikas teekond, mis uskumuse kohaselt valmistab rändurit vaimselt ette retkeks ümber mäe. Paljudel lõppeb aga teekond enne, kui see alatagi jõuab, sest mitmed soovijad ei saa Tiibetit okupeeriva Hiina võimudelt külastusluba.
Meie kolmeliikmeline grupp kasutas Kailashi juurde jõudmiseks Nepali palverändurite eelistatavaimat teed maa loodeosas. Retk algas lennuga Moskvasse, sealt edasi Delhisse ning Katmandusse. Järgnes siselend Lõuna-Nepali, Nepalgunj`i, ning meie matka alguspunktiks sai Humla regiooni administratiivkeskus Simikot (2950 m). Sajakonna majaga asundusse autoteed pole, seetõttu on kohalejõudmiseks kaks võimalust: jalad või lennumasin.
Esimese öö kuuepäevasel matkateel Tiibetisse puhkasime Dharapuris. Külades oli palju lapsi, kõik rõõmsad ja uudishimulikud, samas ka kole räpased ja mustad. Nepali ühe vaesema piirkonna peredes kasvab tavaliselt kuus kuni kaheksa last, rikkamas riigi idaosas piirdutakse kolme või neljaga.
Yalbangis, meie järgmises peatuskohas, asus Nepal Trust fondi meditsiinipunkt, mis põhineb peamiselt Suurbritanniast pärineval kapitalil ja tegeleb Nepali vaesemate osade aitamisega. Küladesse rajatakse väikseid hüdroelektrijaamu, sisustatakse ja varustatakse meditsiinipunkte ning õpetatakse kohalikku personali.
Ületasime Nara La kuru (4620 m), mis oli kõrgeim punkt enne Nepali-Tiibeti piiri ületamist. Kuna autoliiklus puudus selles piirkonnas täiesti, liikus teel rohkesti hobu-, jaki- ja isegi lammastekaravane, kes kandamina erinevaid kaupu vedasid (puidust soolani).
Orgu viiv otserada oli väga järsk ja seetõttu sai kohati lahtistel kividel end kümnete meetrite kaupa alla libistada. Piiriküla Hilsa (3730 m) asus Humla-Karnali jõe kaldal ning öömajaks oli teemaja jõge ületava rippsilla juures.
Õhtupimeduses ilmusid välja maoistid, kes tulid oma andamit nõudma. Mässuliste kõrgem juhtkond oli määranud igalt välismaalaselt nõutavaks summaks 100 USD, meie kohalikud saatjad pidid tasuma 70 USD. Katse raha asemel erinevaid kingitusi pakkuda ei läinud läbi ning nõutav summa tuli meil kõigil tasuda. Maksu maksmist tõendas kviitung, mille nurgapildil ilutsesid Marx, Engels, Lenin, Stalin ja Mao.
Hommikul ületasime silla ja tõusime vastaskalda järsust nõlvast Hiina sõjaväe piiripostini Sheris (3860 m), kus meid ootasid Tiibeti giid ja autojuhid. Läheduses laius laagriplats, kuhu laaditi karavanidega toodud Nepali kaup: suured laudade ning prusside virnad ootasid seal äravedu.
Algas sõit piirkonna vanasse ajaloolisesse kaubanduskeskusse Purang’i (3770 m). Nepali-Tiibeti piirilt kuni linnani anti meile saatjaks Hiina sõjaväelane, kelle ülesandeks oli kindlustada, et me teest kõrvale ei kalduks. Purangis oli hulgaliselt mundrikandjaid, kokku väidetavalt 4000, tsiviilelanike arvuks loeti 10 000.
Uuel päeval alanud sõit kulges parajal kuumaastikul. Möödusime mitmest järelkäruga väiketraktorist, mis olid paksult riietesse pakitud palverändureid täis. Eemal liikuvaid suuri lambakarju kantseldasid karju- sed, kelle nägu kaitsesid õelate tuulte eest K-komando maskid.
Džiip ronis edasi kõrgele Gurla La kurule (4590 m) ja põhjasuunast ilmus nähtavale TEMA ISE – meie reisisihiks olev 6714 meetri kõrgune püramiidikujuline Kailashi mägi. Kailash asub teistest suurtest Himaalaja mägedest eemal, kõrgudes võimsalt tasandiku kohal. Mäe neli külge on suunatud täpselt ilmakaartesse ning lumi mäe tipult ei sula iial. Esimese lääne inimesena külastas seda paika rootsi maadeuurija Sven Hedin 1907. aastal, sooritades ratsa palverännaku ümber Kailashi.
Teekonda jätkates ilmus vasakult nähtavale suur sinakasrohelise veega järv – Rakshas Tal, tiibetikeelse nimega Langa Tso (4573 m). Peagi paistis paremalt ka teine hiiglaslik veekogu – Manasarovar (Mapham Tso), mida peetakse positiivse alge kehastuseks. Järv asub 4588 meetri kõrgusel, selle ümbermõõt on 88 kilomeetrit ning suurim sügavus 81,8 meetrit. Järv on väga puhas ja kalarohke, kuid tiibetlased püügiga ei tegele.
Enne punahiinlaste sissetungi 1950. aastal asus Manasarovari ääres kaheksa kloostrit, millest tänaseks on taastatud viis; kaldast eemal asusid aga mitmed külalistemajad palveränduritele. Manasarovari järves suplemine või enese vette kastmine on palveränduritele tähtis toiming. Meie seltskonnast käis pühas vees vaid üks, teised piirdusid näo ja käte loputamisega. Kuna Manasarovar meenutab kujult päikest, Rakshas Tal aga poolkuud, siis legendide kohaselt on nad seega seotud vastavalt valguse ja pimeduse jõududega.
Palverännak (kora) ümber Kailashi algas Darcheni nimelisest külast mäe lõunaküljel (4620 m), kus käis kümnete võõrastemajade ehitamine uue hooaja palveränduritele. Lhasa poole viivalt laialt kruusateelt tuli asunduseni sõita mööda tasandikku, läbi madalate ojade. Kailashi lõunaküljel on sügav ülevalt alla kulgev lõhe. Risti asuva tumeda vööndi ning lumega kirjatud paljanditega koos moodustub hiiglaslik svastika kujutis.
Ümber Kailashi käiakse ilmast hoolimata igal aastaajal, mõnikord ei näe udu ja madala pilvituse tõttu mäge kogu kora jooksul.
Alustasime 52 kilomeetri pikkust rännakut ümber mäe varahommikuses pimeduses pealampide valgel. Kora tehakse tavaliselt päripäeva, vaid bönid (budismieelse Tiibeti algse usu järgijad) võtavad selle ette vastupäeva. Palverännaku iga osa on täis sümboleid: rändurid, kes suunduvad pühale mäele, usuvad, et nende ees on universumi keskpunkt, maailma sammas. Keegi ei või läheneda jumalate troonile riskimata elu või vaimse tervisega.
Tee algusosas polnud Kailash nähtav, kuna jäi madalate küngaste varju. Kui kulunud oli paar tundi, jõudsime sadade palvelippudega ehitud Saga Dawa festivaliplatsini (4740 m), kust avanes võimas vaade nii Kailashile, kui ka Rakshas Tali ja Manasarovari järvedele. Hommikupäikeses paistis kagu poolt ka efektne Gurla Mandata (7728 m).
Edasi pöördus meie teerada põhja, laskudes La-Chu nimelise jõe äärde ning jätkudes selle orus. Kanjoni seinad olid punakat värvi, kohati torkasid silma oranžid ja roosad kihid. Mäe nõlv meenutas hiiglaslikku nõguspeeglit. Jõudsime nomaadide telgini, kus puhkasime jalgu, jõime teed ning soojendasime end kuivanud jakisõnnikuga köetava pika raudahju ääres.
Seejärel pöördus me tee itta. Mitmes kohas võis näha korraga Kailashi lääne- ja põhjanõlva. Erinevalt laugemast lumisest lõunaküljest oli mäe põhjanõlv väga järsk. Jõudsime väikese asunduseni, mis asus otse põhjanõlva vastas. Üle oru paistis Drira Phuki klooster (4860 m). Külakese servast avanes paljudele trükistele jõudnud vaade Kailashile, mida pikalt binokliga imetlesime.
Kuni kohale jõudis meie karavan, saime külmavarju tiibeti elamises. Ületasime asunduse juures oleva jõesilla ja ronisime mäest üles. Peagi leidus sobilik rohumaa jakkidele Drolma Chu jõekese käärus. Ööbimiskoht asus 5200 meetri kõrgusel. Tuul oli nii tugev, et köögitelgi tugivarras murdus toidutegemise ajal ning vähe puudus, et riie oleks põlema läinud.
Jakke saatev lasterohke perekond seadis eemale üles suure sõjaväetelgi, mille katusest käis läbi jäme raudkorsten. Olime ninaotsani riietesse mässitud, kuid lapsed tõeliste nomaadidena jooksid ringi paljaste käte ja katmata peaga.
Õhtupimeduses selgus, et meie nepali giid oli tõsiselt haigestunud – oksendamine, tugev peavalu ja ui- masus osutasid kõrgmäestikutõvele. Mees lahkus koka saatel asundusse, kust ta hiljem mootorrattal Darcheni toimetati. Laagrisse saabus tiibeti giid, kes oli kavatsenud grupiga ühineda alles järgmisel päeval. Öö oli väga külm ning hommikul teatati, et kraadiklaas näitas -25 kraadi.
Hommikul alustasime tõusu Drölma La kurule (5630 m), mida peetakse palverännaku kulminatsiooniks. Suur kõrgus tunda ei andnud, sest olime hästi aklimatiseerunud.
Tõus algas laugelt ning tee kulges suurte graniidimügarate vahel. Möödusime suurest riiete, jalatsite, peakatete hunnikust, kuhu palve- rändurid jätavad midagi enesele või surnud lähedasele kuulunut. Kurul asus hiigelsuur kandilise kujuga rahn, millele oli väiksematest kividest püramiidi vahele seatud suur varras, kus pikkade nööride küljes lehvis sadu väiksemaid ja suuremaid palvelippe. Kaaslased kinnitasid ka väikese sini-must-valge lipukese erivärviliste palvelippude vahele. See kivi oli ka palverännaku kõrgeimaks kohaks, edasi tuli laskumine.
Kuru ületamisel toimub tinglik uuestisünd, üleminek endisest eluetapist uude. Uskumuse kohaselt kaotab jalgsi mäe ümber tehtud palverännak elu jooksul tehtud patud ja parandab karmat.
Drölma La õnnestus meil ületada lumevabal ajal. Jumalad hoidsid me teekonnal armulikult selget, päikselist ilma. Laskumisel avanes vaade rohekat värvi veega Gauri Kund`i (Yokmo Tso) järvele.
Järsk allaminek mööda lagedat kaljupinda kestis paar tundi. 400 meetrit kurust madalamal jõudsime rohelisele aasale. Tunni järel avanes suurepärane vaade Kailashi idaküljele ning see oli üks väheseid kohti, kus mäele sellest küljest pikema pilgu heita sai.
Kuna meie abijõud olid hõrenenud, otsustasime kora samal päeval lõpuni viia. Möödusime kolmest palverändurist, kes läbisid korat eriti vaevarikkal moel: palvesõnu pobisedes heitsid nad rajale näoli maha, tõusid seejärel püsti ning heitsid uuesti pikali kohalt, kuhu olid ulatunud peopesad. Sel moel kestab rännak üle kahe nädala. Ees kandsid mehed pikka presentpõlle või loomanahka, põlvi ja käsi kaitsesid paksud katted. Rändurite varustuse kandsid järgmisele peatuskohale nende toetusgrupi liikmed. Eriti pühendunud palverändurid läbivad nõnda teekonna Lhasast Kailashini ning selle vahemaa läbimine (1200 km) võtab aega pool aastat!
Zutul Phug oli kolmandaks kloostriks palverännu teel (4790 m), ning seal tehakse tavaliselt teine ööbimispeatus. Kailashi juures on üldse kloostreid kokku viis, milledest kaks asuvad sisemise kora raja ääres. Sisemisele rajale võib rändur uskumuse kohaselt asuda alles siis, kui on läbinud välimist korat 13 korda.
Jõeorust viis meie tee taas kaljude vahele, mille värvikirevad nõlvad olid punase ja sinisekirjud. Rajaäärsest savikivist võetud pinnas aitab uskumuse kohaselt sisse võetuna vabaneda südamehaigustest. Taolisi imeliselt ravivaid kohti, pühakute jalaning käejälgi oli palverännaku raja kõrval rikkalikult.
Lõpuks avanes vaade tuttavale tasandikule – Gurla Mandata mäele ja Rakshas Tali järvele. Tee äärde jäid viimased pikad manikivide kuhjatised. Vahetult enne õhtuhämarikku jõudsime tagasi Darcheni.
Matka kõrkhetk oli sellega möödas ning algas tagasitee Simikoti. Järgmisel päeval sõitsime tagasi Manasarovari järve äärde, käisime suplemas Chiu Gompa kloostri lähedal asuvates kuumaveeallikates ja tutvusime ka mäekülje sisse rajatud kloostriga. Õhtul korraldas loojuv päike lummava värvidemängu Manasarovari järvel.
Järgmisel päeval asusime tagasiteele Nepali. Piiripunkti ümbritseva müüri varjus harrastati varjamatult salakaubandust: pappkastid 45-kraadise hiina viinaga ootasid presendi all. Jook valati ümber 20-liitristesse plastkanistritesse ning neid tühje kollase sildiga viinapudeleid nägime Tiibeti küladest läbi sõites virnadena.
Uus päev Nepalis algas poolekilomeetrise tõusuga järsust lahtise kiviklibuga mäest, kotkad pea kohal ringi tiirutamas. Teekond kulges vaevaliselt, seda raskendas lõuna paiku alanud tugev lumesadu.
Päeva lõpus kohtusime peamiselt naistest koosneva 30 liikmelise kandjategrupiga, kes olid end laagrisse seadnud eenduva kaljunuki all. Naiste kandamiks olid pikad raudtorud, armatuurraud ja laineplekk uuele hüdroelektrijaamale.
Õhtul peatusime Monepemes (3990 m). Süngete kaljurünkade vahele jäävale kitsale lagedamale platsile püstitatud telgid jäid suurest järsakust eemale vaid kümmekond meetrit.
Hommikusel tõusul Namka Lagna kurule (4340 m) meenutasid lumega kaetud põõsad imelist jaapanipärast aeda. Eespool minevaid kandjaid näha polnud, kuid nende helehäälne laul muutis mäkkeronimise eriliseks elamuseks. Kurult paistis kaugusse ulatuv Limi org, kuhu välismaalased pääsesid 1990. aastate lõpus.
Limis elab umbes alalist elanikku ning see piirkond on muust ilmast täiesti isoleeritud. Novembrist aprillini katab kõrgeid kurusid oru sissepääsudel paks lumi ja jää. Käisime Halji Gompa (Weltse Rinchen Ling) kloostris, mis asutati 10. sajandi esimesel poolel.
Matkarada jätkus jõeorus. Jangi küla (3930 m) lähedal koristati otra, mis nägi välja nii, et üks inimene tõmbas maast peotäie, teine rebis suure kandekorvi kohal viljapead küljest. Korve kaunistasid sinise värviga joonistatud haakristid. Jangi küla oli suur, majad kõrged ja põneva arhitektuuriga. Peatänava äärsed kokkuehitatud hooned meenutasid Tallinna linnamüüri.
Peagi jõeorg laienes. Ööbimiskoht oli seekord ojakäärus kaljunuki varjus. Teejuhid kartsid, et sadav lumi võib sulgeda kõrge Nyalu La kuru (4988 m), seetõttu asusime pärast kiiret hommikueinet kohe teele. Möödusime kaunist Tshom Tso liustikujärvest, mis vihmaperioodi ajal kogu oru veega täidab. Paari madalama jõeharu ületamiseks pidime ka meie saapad jalast võtma.
Nyalu La ületamisel oli lumi kohati kuni 40 cm paks ja kaljupind all jäine. Kuru ületamisel kohtusime Dorji nimelise noormehega Katmandust, kes teatas meile üllatuslikult, et ta on Tallinnas käinud ja avanud seal budistliku Dharma keskuse. Jah, maailm on ikka tõesti väike. Limi oru läbimiseks kulus meil neli päeva.
Viimase teeosa täitis laveerimine hiiglasliku kivikülvi vahel. Hommikul jätkus tihe lumesadu ning rada vingerdas suuremate ja väiksemate rahnude vahel. Peagi jõudsime muinasjutulisse kasemetsa: jämedad kõverad tüved kasvasid nii otse üles kui vingerdasid kaljupinna ligi.
Varsti algas tihe männimets, vaheldumisi vahtrate ja haabadega ning kohati tundus, nagu jalutaks hiiglaslikus Taevaskojas. Samas oli puiduga väga pillavalt ringi käidud: kirvestega rinna kõrguselt langetatud tüved vedelesid risti-rästi, paljudes vesisemates kohtades katsid karavanirada värsked männilaastud ning metsatulekahjudest söestunud tüved lebasid kasutust leidmata.
Uuel päeval viis tee peamiselt allamäge. Dharapurist algas lõputuna näiv kilomeetrine tõus Simikotini, kus meie matk ka lõpule jõudis. Parajasti kestis viie päeva pikkune Tihar`i nime kandev valgusfestival, mis on üks tähtsamaid hinduistlikke pühasid. Paugutati rakette ja poole ööni kostis laul trummide saatel. Küla keskel asuvale platsile oli kogunenud sadakond meest, kes raha peale hasartmänge mängisid ning kelle tegevust jälgisid eemalt pikkade keppidega varustatud politseinikud.
Pidustuste tõttu lennuliiklust ei toimunud. Lennujaama ülema kodu kirevalt kaunistatud elutoas maalis majaperemehe vanem tütar meie otsaesistele värvilise täppide rea, riputas kaela lillevaniku ja kostitas eriliste pühadeküpsetistega. Kombe kohaselt tänasime teda kahe käega rahapaberit ulatades. Õhtul tantsiti küla keskplatsil ringtantsu ja lauldi trummimängu saatel ning pidutsev rahvas oli õhtu hakuks juba kaunis joogine.
Paari päeva möödudes õnnestus meil lõpuks pääseda ka lennule. Matkafirma pealik ulatas lõpuõhtul Katmandus igaühele “Eduka reisi sertifikaadi”, milles oli kirjas: “Mountain Sherpa Trekking & Expeditions (P.) Ltd. kinnitab, et Madis Konsap, Henriko Heinoja ja Indrek Tammemägi on edukalt sooritanud treki marsruudil Simi- kot-Manasarovar-Kailash-Limi- Simikot”.
Selles numbris
- Kas krediitkaart on saatanast?
- Patud merel
- Teeäärne Ameerika
- Lätlaste retk Riiast Kaplinna
- Päevad Khmeri templites
- Mööda mudaradu läbi Kambodža džungli
- Varjatud Himaalaja
- Sensatsioon Somaalimaal
- Liibüa kõrb – määratu suur ja mitmekesine
- Karakumi päikese all
- Kõrbes tuleb sõita gaasipedaal põhjas
- Timbuktu liikuvad luited pannakse ankrusse
- Võiduajamine kaamelitel
- Kuidas koduga sidet pidada?
- Nipernaadit Uhhuduuri oodates
- Go Reisiajakiri nr 8 – September 2007
