Venemaa Arktika põhjarahvad

Etnoloog Aimar Ventsel kirjutab Venemaa Arktika suurtest ja väikestest põlisrahvastest, nende traditsioonidest ning praegusest olukorrast, mis rahvuseti ja piirkonniti võib drastiliselt erineda.

Venemaa Arktika põliselanikest on raske kokkuvõtvalt kirjutada. Alustada võiks sellest, et Venemaal on vähe rahvaid, kes elavad otseselt Arktikas. Arktika hakkab teatavasti põhjapolaarjoonest* ja on sellest põhja poole jääv ala. Venemaal räägitakse pigem Siberi ja Kaug-Ida põlisrahvastest. Nende rahvastega koos käsitletakse tavaliselt ka Venemaa Euroopa-osas elavaid rahvaid. See on lai ala Norra–Soome piirist kuni Beringi väinani, kus elab enam kui tosinkond etnilist rühma.

Ajalooliselt on nende rahvaste kultuuri keskmes olnud põhjapõder, kas siis metsiku jahiloomana või kodustatult töö- ja lihaloomana. On vaid üksikud rahvad – pomoorid, rannatšuktšid, eskimod, aleuudid –, kes on aegade hämarusest saadik elanud peamiselt kalastamisest ja mereloomade jahist. Otseselt geograafilises Arktikas elavad nendest põlisrahvastest vaid vähesed: nganassaanid, dolgaanid, saamid, eskimod, aleuudid ja tšuktšid. Teised – komid, handid, neenetsid, jakuudid (sahhad), evengid ja eveenid – elavad väga laial alal. Kõige laiem on vast evenkide territoorium, kes elutsevad Põhja-Hiinast ja Põhja-Mongooliast Põhja-Jäämereni, Sahhalini saarest Jenissei jõeni.

Need rahvad on riigisiseselt väga erineva staatusega. Venemaal on omaette juriidiline kategooria, mille nimi on „väikesearvulised põlisrahvad“. Selle kategooria alla kuuluvad rahvad, kelle arvukus on alla 50 000 inimese. Väikesearvulistel põlisrahvastel on hulk privileege, mida teistel ei ole, ehkki need privileegid muutuvad ajas pidevalt. Üks oluline privileeg on näiteks võimalus küttida või kalastada lõdvemate reeglite järgi, tavaliselt väljaspool jahi- või kalapüügihooaega.

Komid, sahhad ja väikesearvulised põlisrahvad

On rahvaid, kes on suuremad ja kellel on oma vabariik. Venemaal on vabariik peamiselt mittevene rahvastel, kes on piisavalt suured, et mingi marksistlik-leninliku postulaadi alusel rajati neile omal ajal autonoomne sotsialistlik vabariik, mis 1990ndate alguses kuulutati vabariigiks. Venemaa Arktikas on selliseid rahvaid kaks: komid ja sahhad. Ka enamikul väikesearvulistel põlisrahvastel on omanimeline territoorium, näiteks on olemas kaks Neenetsi autonoomset ringkonda, evenkidel on omanimeline rajoon ja dolgaanidel on Taimõri poolsaarel koos neenetsitega oma rajoon. Sellistes rajoonides on põhjarahvad üldjuhul aga karjuvas vähemuses. Ja siis on veel mõned põhjarahvad, keda keegi ei tunnista ametlikult põlisrahvana – näiteks kamtšadaalid Kamtšatka poolsaarel – või siis neid ei tunnistata üldse eraldiseisva rahvana – sellised on Tšukotka poolsaarel ja ka Koriaki autonoomses ringkonnas pisikestes külades elavad rühmad, keda peetakse kas segaverelisteks või siis mõne teise rahva – tšuktšid või korjakid – hulka kuuluvaks. Peab ütlema, et ma pole kunagi vaadanud Venemaa Siberi ja Kaug-Ida põlisrahvastele läbi selle prisma, et millised neist elavad põhja pool ja kes lõuna pool põhjapolaarjoont. See on mu esimene katse.

Komi Vabariik ja Sahha Vabariik

Kui räägitakse Venemaa Arktika alade põlisrahvastest, siis unustatakse sageli ära suuremad, kes ei kuulu väikesearvuliste kategooriasse. Just sellepärast tahan ma siinkohal alustada komidest ja sahhadest. Komi Vabariigi ja Sahha Vabariigi algus on 1990ndate Venemaa presidendi Boriss Jeltsini legendaarses üleskutses regioonidele „võtta nii palju suveräänsust kui võimalik“. Jeltsin vajas regioonide toetust võitluses Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi vastu. See viis n-ö suveräänsuste paraadini, mille käigus mitu ANSV-d nimetasid end ümber vabariikideks. Komide ja sahhade olukord polnud ja pole võrreldav. Komid on olnud oma kodumaal palju suuremas vähemuses – ca 25% elanikkonnast, samal ajal kui sahhasid oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal ca 40% elanikkonnast ning nüüdseks on nende arv kasvanud veidi üle 50%.

Komi Vabariik on läbi aegade olnud komide riik pigem nime poolest, kus võim on olnud aga venelaste käes ja läbi aegade on ilma teinud Moskva poolt saadetud ametnikud. Nii on praegu Komi Vabariigi administratsiooni juht (vana nimetusega president) Omskis sündinud ja eesti juurtega Vladimir Uiba (väidetavalt oli isapoolse suguvõsa nimi Uibo). Uiba määrati president Putini poolt möödunud aasta algul ajutiseks administratsioonijuhiks, pärast seda sai ta kohalikel valimistel aga ametlikult vabariigi juhiks.

Sahhas on olukord erinev. Poliitiline võim on olnud selles regioonis tsaari aegadest saadik sahhade käes, kes on tuntud oma assimileerimisvõime poolest. Aastakümnete jooksul pole nad mitte ainult suutnud sahha keelele üle viia kohalikud väikerahvad evengid ja eveenid, vaid tsaariajal oli ka kohaliku vene koloniaalametkonna kodune keel tihti sahha keel. Lõuna-Sahhas elavad vene kasakad (jamšiki) on juba ammu osaliselt üle läinud sahha keelele, nad laulavad isegi vene rahvalaule sahha keeles. Vene pomoorid, kes elavad Sahhas Russkoe Ustije nimelises Põhja-Jäämere äärses külas, läksid sahha keelele üle ammu ja vaid siis, kui on vaja demonstreerida oma etnilist päritolu, kasutavad nad oma 18. sajandi vene keelt. Sahhad kasutasid osavalt ära Jeltsini poolt vastu võetud vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadusi ning arendasid 1990ndate alguses välja oma haridus- ja kultuuriasutuste süsteemi.

Lisades siia enamuse Sahha Vabariigi parlamendis, domineerimise kohalikus poliitikas ning rikkalike maavarade (ennekõike teemantide) olemasolu vabariigis, on Sahha Vabariik mõnes mõttes nagu riik riigis. Siberis unikaalsena on Sahha Tõva kõrval ainukene mittevene regioon, kus põlisrahva keel on avalikus ruumis tugevalt esindatud. Sahhad kõnelevad omas keeles igal pool ja viimase kahekümne aasta jooksul on sahha keele kuuldavus just linnaruumis korralikult kasvanud. Sahhad ja tõvalased on need Siberi rahvad, kus ka kõrgharidusega linnainimesed räägivad vene keelt tugeva aktsendiga. Vabariigis viidi 2005. aasta paiku sisse üldine sahha keele õpe hoolimata kooli enda õppekeelest. Lahtiseletatuna tähendas see, et ka venekeelsetes koolides pidid õpilased omandama algteadmised titulaarrahva keelest. Põhines selline käik asjaolul, et 1992. aastal vastu võetud Sahha Vabariigi põhiseaduse järgi on sahha keel koos vene keelega riigikeel. Ega venelased seda keelt muidugi õppida ei tahtnud.

Komi Vabariigis viidi komi keele õpetamine kõikides koolides sisse hiljem ja palju lihtsustatumal viisil. Kuna iseäranis Komi Vabariigi põhjaosas on hulgaliselt tööstusasulaid, kus komisid ei ela, siis on kohalikel venelastel seda vähem motivatsiooni komi keelt õppida. Olukord halvenes veelgi 2018. aastal, kui regionaalsete mittevene keelte õppimine kuulutati seadusega vabatahtlikuks ja kohalikel venelastel oli nüüd seaduslik alus seda mitte teha. Venelased nagunii ei tahtnud õppida ja kui see enam kohustuslik polnud, siis üle terve Venemaa keeldusid venelased ja ka teistest rahvustest inimesed õppimast n-ö vabariikide riigikeeli.

Kui oli hakanud tekkima olukord, et näiteks Sahha Vabariigis elavad sissesõitnud saavad mõningalgi määral selgeks sahha keele, siis see lootus kadus nüüd. Komi Vabariigis on komi keele õpetamine mittekomi koolides olnud niikuinii sümboolse tähendusega, seda ennekõike komidele endile. Ega nad ei oodanudki, et sissesõitnud nendega laitmatus komi keeles suhtlema hakkavad. Sahha Vabariigis on lood teised. Seal on viimase kümne aasta jooksul olnud surve sissesõitnutele mingil tasandil keelt osata ja vaikselt hakkas see surve ka vilja kandma. Veelgi suuremaks probleemiks on võib-olla hoopis see, et paljud komi ja osa sahha vanemaid otsustasid, et nende lastele pole emakeelset õpet vaja, saagu lapsed selle asemel pigem rohkem vene keele või siis hädakorral kasvõi inglise keele tunde.

Neenetsite edulugu

Väikerahvastega on lood teistmoodi kui „suurtega“. Esiteks, sisuliselt Venemaa Arktikas pole olemas territooriumi, kus nad oleksid enamuses. Praeguseks on välja kujunenud külasid, kus põhjasahhad, dolgaanid, evengid või eveenid on enamuses, sest muu elanikkond lahkus, kui elujärg 1990ndail nutuseks läks. Ent oma territoriaalse formatsiooni piires on põliselanikud siiski vähemuses. Lisaks sellele sõltuvad põliselanike elustandard ja eluviis suuresti nende rajooni või krai poliitikast, kohalike nafta-gaasi-kullakompaniide olemasolust ja nende soovist põliselanikke sponsoreerida.

Venemaa Arktika põlisrahvaste edulugu kannavad Jamali poolsaare neenetsid. Jamali poolsaar on kõige arvukama kodupõtrade hulgaga regioon maailmas. Eks täpsete arvudega põhjapõdrakasvatuses on nii, nagu on, aga umbes üle poole miljoni kodupõdra on Jamalil siiski. Kantseldavad neid põhjapõtru neenetsid, kes isegi nõukogude ajal elasid suhteliselt sõltumatult, ehkki formaalselt olid nii nemad kui ka nende põdrakarjad sovhoosides. Jamali poolsaarele kuulub ka au olla suurima põhjapõdrakasvatusettevõtte kodu – selleks on endine sovhoos Purovskii, kel oli umbes 100 000 põhjapõtra.

Neenetsi fenomen 

Jamali poolsaare neenetseid tuuakse regulaarselt eeskujuks kui Venemaa Arktika põlisrahvaste kultuuri, mis on eriti õitsval järjel ja kus traditsioonid välja ei sure. Tõsi ta on, Jamal on ainukene regioon Venemaa Arktikas, kus isegi kõrgkooliharidusega neenetsid pöörduvad tagasi tundrasse, et seal esivanemate elu elada. See tähendab üldjuhul elu koonilises põhjapõdranahast telgis – tšummis – ja nomaadielu. Kodupõtrade arv on Jamali poolsaarel nüüdseks nii suureks kasvanud, et tundras pole uutele majapidamistele enam ruumi. Sellepärast on paljud perekonnad haaranud kinni võimalusest kolida üle Kamtšatkale, kus kohalik valitsus on otsustanud hakata taasarendama põhjapõdrakasvatust. Kuna kohalikel põlisrahvastel on teadmised selles vallas kaduma läinud, siis on vaja neenetseid, kes asja oma kätesse võtaksid.

Nii lendasidki Jamalilt Kamtšatkale lennukid, kus peale neenetsi põdrakasvatajate olid ka nende nartad ja koerad. Programm kestab juba paar aastat ning alguse sai see Venemaa presidendi Vladimir Putini ideest hakata Arktikas põllumajandust arendama (Venemaal kuuluvad ka põhjapõdrakasvatus ja jaht põllumajanduse alla). Neenetseid leidub, sest Jamali tundras pole enam kohta ei loomadele ega inimestele. Siin on aga paar seika, mida kogu Jamali neenetsite eduloo puhul väga vähe arvestatakse. Räägitakse palju n-ö neenetsi fenomenist ehk siis enam-vähem neenetsite geneetilisest truudusest traditsioonilisele kultuurile ja sellest johtuvast kangekaelsusest seda säilitada. Sealjuures jäetakse tähelepanuta, et teisel pool Euroopa–Aasia piiri asub Arhangelski oblasti koosseisus Neenetsi autonoomne ringkond, kus neenetsi põhjapõdrakasvatajad näevad näguripäevi.

Neenetsi autonoomne ringkond on Põhja-Jäämere äärne tundraala, kus juba Stalini ajal asutati Vorkuta linn, mille peamine funktsioon oli olla piirkonna söekaevanduse keskus. Söekaevanduse arendamise entusiasmis üritati ka kohalikke neenetseid juhtida sotsialistlikule arenemisteele. Selleks asutati regioonide viisi kolhoose-sovhoose, mis pidid koondama kohalikke tundraelanikke. 1960ndail tõmbasid need sotsialistlikud majandid ennast arktilisest tundrast tagasi, sulgesid osakondi ja nii tekkisid n-ö metsikud neenetsid, kes polnud kusagil hingekirjas, ei käinud koolis ega omanud passe. Elas see seltskond omaette ja nende juurde põgenesid teistelt aladelt need neenetsid, kes tahtsid nõukogude korra valvsa silma alt pääseda. Kuidagi nad elasid, kaubitsesid sugulastega lõunapoolsetes sovhoosides, kuni Nõukogude Liidu lagunemisega läks elujärg kõigil Arktika elanikel räbalaks. Metsikud neenetsid ei suutnud enam kusagilt osta teed, jahu ja padruneid, keegi ei tahtnud enam nende käest põdraliha ja -nahku osta. Praeguseks on nad vaesed ja haigustest puretud, süsteemist väljaspool elavad tundraelanikud, kes üritavad Vorkuta elanikele odava hinna eest põhjapõdraliha müüa.

Sõltuvus nafta- ja gaasikompaniidest

Kogu eelneva jutu mõte on selles, et Jamalil on neenetsite väljapaistvus otseselt seotud Venemaa suurima gaasikompanii Gazpromiga. Gazprom on Jamali poolsaare valitseja, kes ühel hetkel otsustas hakata kohalikke põhjapõdranomaade rahaliselt toetama. Põhjus oli lihtne – 1990ndatel suundusid Venemaa nafta- ja gaasikompaniid Lääne turgudele ning neil olid risti-põiki ees põlisrahvaste liikumised, kes nii Londonis, New Yorgis kui ka mujal lärmi tõstsid ning süüdistasid neid kompaniisid Siberi ökoloogia tuksi keeramises ja põlisrahvaste kultuuri hävitamises. Siis otsustasidki needsamad kompaniid hakata tegelema metseenlusega. Seda teevad Exxon Sahhalinil, Gazprom Jamali poolsaarel ning Lukoil ja Surgutneftegaz Lääne-Siberis. Niimoodi tekkiski paradoksaalne olukord, kus suured maavaradega tegelevad kontsernid ühest otsast võtsid Siberi põlisrahvastelt ära nende territooriumi ja andsid sellega ka löögi traditsioonilisele kultuurile, teisest otsast elavad põlisrahvad selliste kompaniide valdusalas märksa paremini kui nendes regioonides, kus maavaru ei kaevandata.

Hea näide on tšuktšid. Tšuktšid olid väljasuremise äärel ning oleksid ennast varsti minevikku joonud, kui vene oligarh Roman Abramovitš poleks otsustanud ajada Tšukotkal juuri. Mida ta ennekõike tegi, oli see, et investeeris hiigelsummasid kohalike inimeste elujärje parandamisse. Sellega tagas ta endale lojaalse valijaskonna. Vaikselt läks elu paremaks ka tšuktšidel ja nüüd on nende arvukus hakanud isegi väikestviisi kasvama.

Taimõri nganassaanid ja dolgaanid

Võrdluseks võiks tuua hoopis teistsugustes tingimustes elavad Taimõri nganassaanid ja dolgaanid. Kunagi 1970ndatel otsustas Norilskis asuv niklikombinaat põlisrahvad lihtsalt teelt eest ära lükata. Lisame siia gaasijuhtme, mille ehitamist segasid põdrakarjadega ringirändavad dolgaanid. Kõigepealt sunniti neid loobuma põhjapõdrakasvatusest, sest karjamaid vajati kaevanduste ja töölisasulate jaoks. Inimesi survestati tegelema rohkem jahipidamisega ning seda Taimõri põhjapoolsetes rajoonides, kus nad tööstusele ette ei jää. Sama poliitikat jätkab tänapäeval Norilski Nikkel, olles viimastel aastatel põhjustanud paar tõsist keskkonnareostust, mis hävitasid kohalikud kalavarud.

Tunneli lõpus kumab valguskiir

Pisikestes külades paiknevad Venemaa Arktika rahvad elavad vaieldamatult kehvemalt kui Venemaa Euroopa-osas. Siiski peab ütlema, et riik on viimastel aastatel hakanud nende perifeersete kohtade vastu suuremat huvi üles näitama. Võib-olla on see tingitud suurenevast Venemaa Arktika militariseerimisest, võib-olla jõudis Moskvas kellelegi kohale, et ka evengid ja korjakid on Venemaa kodanikud. Väikestviisi on paljudes kohtades elujärg paranema hakanud, transpordiühendus Suure Maaga on muutunud tihedamaks ja regulaarsemaks. Ehitatakse koole ja lasteaedu. Ettevaatlikult võib ütelda, et tunneli lõpus paistab natukene valgust.

Tekst: Aimar Ventsel

Foto: Tiit Pruuli

* Arktika piiritlemise suhtes on erinevaid seisu­kohti. Arktika piiriks loetakse ka puude kasvamise piiri ja juulikuu keskmise temperatuuri langemist  alla 10 kraadi. (Toim.)

Aimar Ventsel on Tartu Ülikooli etnoloogia kaasprofessor. Ta on uurinud Siberi rahvaid 1990ndate keskpaigast. Aimar on üllitanud Siberi rahvastest ühe monograafia ja mitu teadusartiklit ning peatükke kogumikes.

Selles numbris

• Arktika raamatutest
• Toomas Asser jääkarude sünnikodus
• Loodus ja linnud Arktikas. Tiit Randla meenutusi aastaist 1974–1983
• Polaaruurija Rein Männik
• Caesar Kaljo – väsimatu saarlasest polaaruurija
• Matvei Kõvamees – polaarmeremees Muhu saarelt
• Eesti polaarkaptenid – legendaarsete Arktika ekspeditsioonide päästjad
• Eestist pärit mehed Põhja-Jäämerel ja Obi jõel
• Igikeltsa uurimisest
• Arktika ilu ja valu
• Arktika uurijaid – Tartu Ülikooli kasvandikud ja teadlased
• Põhjarahvaste esemed Eesti Rahva Muuseumis
• Edela-Alaska maskide uus elu
• Alaska sõbrad Wrangellid
• Baltisaksa polaaruurijate panus Arktika geograafilisse uurimisse
• Venemaa Arktika põhjarahvad
• Indrek Kivi – Antarktikast Arktikani
• Polaarrändur Timo Palo: „Lumi ja jää on minu elemendid.“
• Mis on Arktika?
• Arktika leidlik naaber Eesti kandideerib Arktika Nõukogu vaatlejaks
• TOOTEUUDISED
• GO Reisiajakiri 88 - Aprill 2021