Võiduajamine kaamelitel

Toomas Mikkori reportaaž muzeina hõimu kiireima kaameli ja ratsaniku väljaselgitamisest Nuweiba lähedal Siinai kõrbes.

Ühel õhtul saan Nuweiba lähistel telefonikõne. Halba inglise keelt rääkiv muzeina hõimu beduiin seletab midagi kannatlikult, aga ma ei mõista muud, kui hommikul kell 6.30, kaamelid ja takso.

Nii ongi – järgmisel hommikul on vastu kõiki ootusi ja täiesti mittebeduiinipäraselt täpselt kell 6.30 minu maja taga beduiinitakso. Võhivõõras muzeina hädaldab ja püüab saamatult mulle tuult alla teha, et ma end kiiremini liigutaks. Ei hakkagi temalt pärima, et miks ja kuhu on minek – beduiinidega seigeldes pole veel pettumusi ette tulnud. Hõimukeskusest võtame veel mõned pearättidega mehed kaasa ja hakkame Dahabi poole kihutama.

Sel hommikul on kõik teisiti. Beduiinidest õhkub erilist ärevust ja kärsitust. Midagi on teoksil.

Enne Dahabit keerame autonina kõrbe suunas. Mäeaheliku külje alla on kogunenud juba poolsada autot, eemal lagendikul sagivad siia-sinna paarkümmend beduiini kaamelitel. Autosid tuleb aina juurde. Beduiinid sebivad edasi-tagasi, taovad hommikujaheduses käsi kokku ja imevad ahnelt alanud päeva viiendat-kuuendat sigaretti.

Nüüd on ka selgus käes – täna toimub muzeina hõimu kiireima kaameli ja ratsaniku väljaselgitamine.

Võiduajamine kaamelitel on beduiinidele üks aasta tippsündmusi. See on nende rahvuslik uhkus ja spordiala. Kaamel on beduiinile vabaduse ja sõltumatuse sümbol – kaameliga saab kõikjale, ka sinna kuhu džiibiga ei pääse.

Mida kõrgemale ronib päike, seda rahutumaks beduiinid muutuvad. Platsil on juba sadakond autot. Nii võiduajajate kui ka pealtvaatajate käitumine meenutab mesilassülemi sagimist enne pereheitmist. Püüan leida stardijoont või kohtunikku, kasvõi ühtainustki organiseeritud võistluse tundemärki, aga asjatult.

Korraga haarab pealtvaatajatest koosnevat sülemit kummaline rahutus. Sigaretikonid lendavad kõrbeliiva ja astutakse kannaga laiaks. Seejärel hüpatakse džiipidele ja Toyota pikapitele. Kaamelite starti ära ootamata keeratakse kõrbest maanteele ja hakatakse Dahabi poole kihutama. Olen veidi hämmeldunud ja pahanegi, sest tahaksin paigale jääda ja starti näha. Samas aga tean, et rumalaim asi, mida teha võiksin, oleks kõrbes beduiinide õpetamine. Kuigi võõrale kõrvaltvaatajale see sageli nii ei paista, beduiin siiski teab, mida ta teeb.

Kõrbest maanteele suunduv autodepilv eirab kõiki kirjutatud ja kirjutamata liikluseeskirju ning kainet mõistust. Liigutakse erineva kiirusega. Kes seisab keset teed paigal, kes kihutab mööda teeperve sajaga. Vastutulevale liiklusele ei jäeta mingeid šansse – kõik Sharmi poolt tulevad autod keeravad nende poole kihutavat kaootilist hordi nähes hirmunult teepervele ja jäävad seisma.

Vahepeal on antud kaamelitele start. Eemalt tõuseb tolmupilv ja paralleelselt maanteega kulgeval kõrberajal lähenevad kaamelid hirmuäratava kiirusega. Neilt aeglaste venivillemitena tunduvatelt setukatelt poleks eales sellist sõitu oodanud. Pärast stardi ja läheneva tolmupilve nägemist lähevad pealtvaatajad lausa pööraseks. Tundub, et ka kiiremini finišisse jõudev pealtvaataja saab auhinna. Üsna kohe mõistan ka seda, et ainus viis seda võistlust jälgida on kihutavast autost, sest stardipaigal näeks sellest ca 20 km pikkusest võiduajamisest vaid imeväikest osa.

Maanteel kihutavate džiipide ja minibusside kat se pakiraamidel istuvad nagu naelutatult rätsepaistes beduiinid, pikapi kastides seisavad nad kabiini taga püsti ning ei kaota tasakaalu ka järskudel kurvidel, kiirendustel ja pidurdustel. Teel valitseb absoluutne kaos ja mul käib silme eest läbi kogu mu möödunud elu.

Kaameliratsanike hulgas on välja kujunenud liider, juhtgrupp, keskmine grupp ja mahajääjad. Ratsanikud on kergelt tahapoole kallutatud, parem jalg toredasti ümber sadulapulga ja pöid vasaku jala põlveõndla alt läbi seongus. Käed hoiavad ratsmeid ja paremas käes on lisaks lühike jäik kepp, millega aegajalt kaamelile vastu kannikat koputatakse. Noore ratsaniku keha tundub olevat nagu terasvedru, mis ebatasasel kõrberajal traaviva kaameli rappumist mitte miskiks ei pane.

Võistluse arenedes muutuvad beduiinid aina taltsutamatumaks. Seal, kus maanteekraav seda lubab, sööstavad nad asfaldilt džiipidega alla kõrbe ja kihutavad võiduajavate kaamelitega mõnda aega kõrvu. Siis üks või teine tüdineb sellest koletust rappumisest ja tuleb asfaldile tagasi. Viie minuti pärast võib teda jälle kõrbes tolmupilves näha. Kohati meenutab kogu võistlus “Mad Maxis” nähtud kaadreid, ka sõidukid on mõnevõrra sarnased. On Jeep Wranglerite beduiini stiilis tuunitud variante, vanu dr. Livingstone’i-aegseid Toyota Land Cruisereid ja kõikvõimalikke hübriide.

Kui võistlusdistantsist on läbitud 2/3, siis suundub kaamelite võidusõidurada üle liiklusele avatud maantee. Ei ole mingit teesulgu ega hoiatussilte, ka ei võta ükski kaamel hoogu maha. Pealtvaatajad siiski kaamelitele otsa sõitma ei kipu, aga üks paketituristidest lambakarja vedav konditsioneeritud buss pressib end otse kihutavate kaamelite keskele. Beduiinid autokastidest ja džiibikatustelt hüüavad bussijuhile halvustavaid märkusi.

Niipea kui viimane traaviv kaamel on üle asfaldi saanud, lahkuvad ülekäigukoha ummistanud beduiinidest pealtvaatajad mööda maanteed edasi nagu lingust lastult. Kuna juhtgrupi ja liidrite vahel on tekkinud muudatusi ning käib finišieelne rebimine, siis on pealtvaatajad muutunud püstihulludeks. Mind vedav pikap kihutab juba sellise hooga, et kahetsedes nendin oma olematut meieisapalve oskust. Kastiservast kinni hoida ka ei julge, sest maanteel kihutav tropp on nii tihe, et kardan sõrmedest ilma jääda.

Finišisse jõuab esimesena kaamel, kes on pea stardist alates favoriit olnud. Kogu võistluse kestel kaotas ta oma positsiooni vaid korraks. 20 kilomeetrit konarlikku liivast kõrberada pole kaamelite kiirust vähendanud. Tundub hoopis, et nad on finišis kiiremad kui stardis.

Kohe kui hullumeelne kihutamine läbi, hüppab kaameliratsanik looma seljast maha ja ulatab oheliku noorele poisile, kes siis kaamelit edasi jooksutab. Pärast sellist traavi ei tohi looma järsult seisma jätta, sest see polevat lihastele hea ning loom jäävat ka hapnikuvaegusse.

Kui küsin võitjalt, muzeina noormehelt Eid’ilt, kas ta on väsinud, siis vastab ta rõõmsal ilmel, et muidugi on. Tema käitumisest seda välja ei paista. Ei hingeldamist ega lõõtsutamist, hoopis jalutab sigaret käes ringi.

Pärast võitja selgumist ja viimaste kaamelite finišisse jõudmist taltub see pöörane seltskond peaaegu tsiviliseerituks. Vaikselt hajutakse laiali ja üsna rahulikult veeretakse laiali kes kuhu.

Minu võhivõõrast taksojuhist on saanud mulle sõber, kes viib mind oma koju lõunat sööma. Kuna kaamelite võiduajamine on pidupäev, siis on täna veidi parem söök - lambaliha aedviljadega ja värskelt küpsetatud leib.

Pärast arveid klaarides küsib taksojuhist beduiin, et ega ma ei pahanda, et ta andis kahe eestlasest pealtvaataja poolt võitjale 50 LE (ca. 100 krooni), sest selline olevat komme. Ma ei pahandanud ja lisasin nimetatud summa rõõmuga taksoarvele.

Selles numbris

• Kas krediitkaart on saatanast?
• Patud merel
• Teeäärne Ameerika
• Lätlaste retk Riiast Kaplinna
• Päevad Khmeri templites
• Mööda mudaradu läbi Kambodža džungli
• Varjatud Himaalaja
• Sensatsioon Somaalimaal
• Liibüa kõrb – määratu suur ja mitmekesine
• Karakumi päikese all
• Kõrbes tuleb sõita gaasipedaal põhjas
• Timbuktu liikuvad luited pannakse ankrusse
• Võiduajamine kaamelitel
• Kuidas koduga sidet pidada?
• Nipernaadit Uhhuduuri oodates
• Go Reisiajakiri nr 8 – September 2007