Niimoodi pajatab oma Laose reisil saadud elamusest reisija LEIKI LEHEMETS:

Meie jaoks oli esmane märkimisväärne elamus juba sellise reisi ette võtmine ise – polnud me ju Leoga kumbki nii kaugele varem reisinud ning täiesti ausalt öeldes oligi see meile selline esimene talvine puhkus soojal maal. Miks just Laos? Polnud kumbki meist sellest kaugest sihtkohast suurt kuulnud enne reisi broneerimist, aga mõeldud-tehtud broneering ometi oligi, sest tundus äge! Reisikava kirjeldus tundus meie jaoks igati kutsuv ja ei saa salata, et nii mõnigi seal algselt mainitud tegevus pani kahtlema vähemalt mind, et kas suudan kaasa teha, aga põnevus kaalus need hirmud üle. Tegelikult basseinipuhkust me pole kunagi väga soovinud ja nagu reisil selgus, siis igakülgselt aktiivne puhkus on igas asendis rohkem meie teema.

Laos ei ole nii tuntud

Suure üllatusena ei tulnud meile ka sõpruskonna näoilmed kui nad reisiplaanidest rohkem kuulda said – läheduses paiknev Tai, Vietnam või Kambodža oli mitmele tuttav, kuid Laos enamusele ikka suhteliselt võõras ja seni avastamata. Pisut tegi seltskonnas nalja ka fakt, et Leo senine seos lendamisega pärines parimal juhul tema õudusunenägudest, sest lennukiga lendamise kogemus tal enne reisi puudus. Nii mõnigi arutles valjuhäälselt selle üle, et normaalsed inimesed alustavad tavaliselt reeglina kogemuste omandamist Türgist või Egiptusest paketireisidega, aga me pole vist klassikalises mõttes ka mingid “normaalsed” ja nii Leo meil vapralt selle mitte just lühikese lennu ära tegi. Mitte, et tal midagi muud üle oleks jäänud muidugi. Ja tegi nii tublilt, et talle lausa pidavat meeldima lendamine ta enda väidete kohaselt. Ainult mina istusin lennukis kaame näoga ja ei saanud hästi aru, miks tal tuju selle lendamise protsessi sees nii hea on.

Hingasime suure kergendusega, kui lennuk lõpuks kaks päeva hiljem Vientianes maandus ja on raske sõnadesse panna, kui uhked ja rahul me endiga olime, et täitsa iseseisvalt ja ilma igasuguste sekeldusteta kohale jõudsime. Kuidagi naljakalt kukkus välja, et nii reisi alguses kui lõpus osutusid kõige riukalikumaks meie kohvrid, kes tahtsid kas liiga kiirelt pagasilindilt minema tõtata ilma, et meid oodata maldaks, või siis otsustasid vahetult enne koju jõudmist veel iseseisvalt Istanbuli avastada. See kuum õhk aga, mis meid lennujaamast väljudes ootas, oli meie jaoks parim preemia ja korraks ununes ka väsimus, mis tegelikult oli selleks hetkeks juba arvestatava raskusega kehadele suruma hakanud, sest viimaste päevade vähesed unetunnid olid oma töö selleks hetkeks juba rohkem kui küll teinud

Kohe läks “andmiseks”

Edasi läks reis igati aktiivse noodi all ja mida rohkem tegevusi programmist läbitud oli, seda suurema Sparta sõdalasena end tundma hakkasime. Eriti eredalt jäävad meelde mitmete mäetippude vallutamised, mis raskusastmelt võiks võrdlusena seista kõrvuti vähemalt Mount Everesti tippu ronimisega (vähemalt ülespoole rühkides see nii tundus). Kogemusele tagasi vaadates võiks öelda, et mäkke ronimise raskusaste oli tegelikult pöördvõrdelises seoses sellega, millised emotsioonid ülesjõudmine ja kõik sealt ülalt avanenud vaated meile andsid. See looduse ilu Laoses on ikka müstiline ja kahjuks seda sõnas ega pildis kuidagi edasi anda ei saa, vaid peab ise kogema. Ja päriselt, pool tundi peale retkelt naasmist oli kogu see raskus nagu peoga pühitud ja tunne selline, et teeks iga kell seda uuesti! Isegi kell kuus hommikul, kui vaja!

Reis oli ka toidureis

Eraldi tähelepanu vajab kindlasti ka toiduga seotud elamus, mille reisilt saime. Kuna riisist oleme end nüüd küllastumiseni (mõneks ajaks vähemalt) täis puginud, siis sellel teemal pikemalt ei peatuks. Küll aga tuleb öelda, et süüa saime hästi, maitsvalt ja mis peamine – värsket! Sõna otseses mõttes värske tooraine on see, mis enim emotsioone tekitas, sest millises sihtkohas veel saab hetk tagasi jalgade ümber siblinud ning täiest kõrist kirenud kukest suppi kui mitte Laoses? Üsna muljetavaldav toiduvalmistamise protsess Khmu hõimu juures on selline elamus, mis ei taha ilmselt mõnda aega silme eest minna ja seda heas mõttes! Ja seda värskust jagus toidulauas igale poole – armsad väikesed toidukohad, tänavaäärsed rikkalikud puuviljaletid ja muidugi hommikuturg, kus võis kohata igasugu ilmaimesid!

Ja kui juba kiitma hakata, siis jõeäärne lõunakogemus lõkkel küpsetatud kala süües oli küll midagi sellist, mida üheski Egiptuse või Türgi kuurordis kohe päris kindlasti ei pakuta. See on raudselt fakt, mille puhul on mul vähe usku, et keegi saaks vastupidist tõendada. Just see ehe ürgsus toidu valmistamisel, ideaalne kala maitsestatuse aste ja ahhetama panev serveering liivasel jõerannal otse banaanilehtedelt on küll midagi sellist, mida ei usuks kui ise poleks näinud. Olen üsna veendunud, et kogu grupp jälgis olukorda samasuguse vaimustusega nagu meie Leoga. Seda ütlen küll, et kuigi minu kallis abikaasa on kirglik kalamees ja kalatoidud on meil kodus üsna tavapärane nähtus, siis sellise elamuse andmise võimekus jääb tema puhul küll valgusaastate kaugusele. Ja tõele au andes – ma kahtlustan, et just selles ajahetkes, kohas ja viisil ongi selleks ainult meie suurepäraseks osutunud kohalik giid, Phonsak, võimeline!

Kalale!

Muidugi tuleb mainida, et meie südikas kohalik giid andis endast parima, kui püüdis Leole edasi anda oma suurepäraseid oskuseid Laose metsikutest vetest kala püüdmiseks. Iga kalamehe unistus on sellisest kogemusest osa saada, mille käigus eksootilises sihtkohas mõni kala veest ka välja õnnestub tõmmata. Saab ju pärast sõprade eest uhkusest rinna kummi tõmmata ja rääkida, kui suur silmavahe tema püütud kalal ikka oli. Kogu grupp sai õhtusöögiks jällegi süüa värsket kalasuppi kõige muu hea ja parema kõrval, aga seda heaolu täiest kõhust ei anna võrrelda sellega, kui rõõmus kalamees oma äsja kogetud ja saagika seikluse üle oli. Ja tegelikult ilmestab see kalapüük suurepäraselt kogu meie reisi iseloomu selles osas, et individuaalne lähenemine reisiprogrammi kohandamisel võimaluste piires oli igati võimalik ja täiesti edukalt sai selliseid personaalseid elamuse-sutsakaid vahele pikkida kõikidele muudele põnevatele tegevustele.

Näiteks käisime Kuang Si koskede juures Zipline-elamusel, kus kogu laskumine köitega oli rohkem kui kilomeeter pikk ja ma ei taha enese närvikava säästmise nimel üldse panuseid anda, kui kõrgel me lõpuks seal ahvi kombel kõõlusime. Üks mis kindel, vaated olid megad seal koskede ja džungli kohal hõljudes. Meie jaoks jällegi üliäge ja meeldejääv elamus ning usun, et koduses Eestis samaväärset kogemust ei saa isegi Kiviõlis mitte.

Soovitame ka algajatele!

Kokkuvõttes jäime meie igatahes reisiga väga rahule ja täname reisijuhti ja kohalikku giidi selle vahva elamuse organiseerimise eest. Tundsime kogu reisi aja, et oleme nagu kaugelt kohale tulnud ja oodatud sõbrad, mitte lihtsalt ühe reisiagentuuri järjekordsed kliendid. Erilised tänusõnad palume edasi anda Phonsakile – me siiralt usume, et just tema ehedus sellel reisil andis meile tõelise Lao kogemuse, sest kes veel suudaks edasi anda oma riigi ehedat õhustikku ning kultuuri sellel moel, kui mitte inimene, kes sellelt maalt ise pärit on? Ja tegelikult need mäkke ronimised ja muud aktiviteedid polnud ka üldse nii VÄGA rasked, seega julgeme soovitada reisikava ka täiesti rohelistele algajatele nagu me ise oleme 🙂

—
Laosega saab tutvuda ka Go Traveli Kagu-Aasia algajatele reisil

• elamusreis
• Go Traveli Kagu-Aasia
• kagu-aasia
• Kagu-Aasia köök
• Kagu-Aasia reisijuht
• Kagu-Aasia toiduelamused
• Laos
• Rene Satsi