Maailma suurimad ahvid ja maailma väikseimad inimesed

2009 aasta novembris külastas GoTraveli väike reisigrupp (4 turisti ja reisijuht) Ugandat, Rwandat ja Burundit. Need turismi seisukohast suhteliselt vähetuntud maad osutusid üllatavalt ilusateks ja huvitavateks. Kohtusime mägigorilladega Rwanda metsades, sõitsime paadiga Mburo järvel jõehobude keskel, käisime külas pügmeedel, puhkasime Kivu ja Victoria järvede ääres, degusteerisime toodangut Rwanda õlletehases, uurisime hutude ja tutside omavahelisi suhteid, vaatasime päikeseloojangut Tanganjika järve ääres ning nägime ja kogesime palju muud huvitavat.

Üks meeldejäävamaid seiklusi oli mägigorillade külastamine Rwandas.

Inimahvlaste sugukonda kuulub kolm perekonda: orangutanid, šimpansid ja suurimad inimahvlased gorillad. Isaste gorillade pikkus on üle kahe meetri ning nad kaaluvad kuni  250 kg, emased on väiksemad ja kaaluvad 70-110 kg. Gorilladel eristatakse kahte alamliiki: mägigorilla ja tasandikugorilla. Tasandikugorillad on mägigorilladest veidi väiksemad ning neid leidub tänapäeval Kameruni, Gaboni ja Kesk-Aafrika Vabariigi tihedates niisketes metsades. Mägigorillad elutsevad Uganda, Rwanda ja Kongo Demokraatliku Vabariigi piiride kokkupuutepiirkonna mõõduka kliimaga mägimetsades 2000-4000 meetri kõrgusel. Mägigorilladel on karv pikem ja tihedam kui tasandikugorilladel ning täiskasvanud isastel kulgeb piki selga hall vööt. Mägigorillad elavad väikeste (5-30 isendit) karjadena, mille suurus varieerub erinevates piirkondades. Karja koosseisus on tavaliselt üks halli seljavöödiga juhtisane (hõbeselg), üks või mitu musta seljaga nooremat isast, 3-4 emast ja 3-6 poega. Gorillade hierarhilised suhted paistvad kõige paremini välja metsarajal liikumise järjekorras. Uude söögikohta või vihma eest varju minnes liigub juhtisane alati kõige ees, teised hanereas tema taga ja viimane on musta seljaga isane. Gorillad kõnnivad neljal jalal, toetudes esijäsemete sõrmenukkidele.

Gorillade päev algab suhteliselt hilja, siis kui päike juba paistab. Kõigepealt liigutakse paikadesse, kus leidub midagi sobivat hommikusöögiks. Gorilla istub maha, haarab kätega enda ümbert toitu ja kui see otsa saab, liigub järgmisesse kohta. Hommikusöök kestab paar tundi ning pärast hommikusööki lesivad gorillad ümber karja juhi. Keskpäevane puhkus kestab 2-3 tundi ning seejärel jalutab kari uude toitumispaika. Seal hargnevad nad laiali ja söövad jälle kuni (17-18 paiku) on aeg hakata magamiseks valmistuma. Gorillad ehitavad endale igaks ööks uue pesa puu otsa või maapinnale. Toiduks kasutavad nad umbes 140 liiki erinevaid taimi (bambusevõrsed, nõgesed, metsik seller, madarad jne.) ja vahel marju, mõnede puude koort või sipelgaid. Isane gorilla sööb päevas keskmiselt 34 kg ja emane 18 kg toitu. Emased gorillad sünnitavad iga 6-8 aasta järel pärast 8-9 kuud kestvat tiinust ühe poja. Poegade suremus on suur ja täiskasvanuks saavad ainult pooled gorillapoegadest. Gorillade eluiga on tavaliselt 30-35 aastat. Nende inimahvide DNA kattub inimese DNA-ga 98-99% ulatuses ning šimpansi järel on gorilla meie teine lähim sugulane.

Ohustatud liigina on mägigorillad kantud maailma punasesse raamatusse ning tänapäeval on neid haruldasi loomi kokku umbes 650 isendit, kes elutsevad nelja rahvuspargi territooriumil: Bwindi ja Mgahinga Ugandas, Volcans Rwandas ja Virunga Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Mgahinga rahvuspargis elab ainult üks 11-liikmeline gorillapere, kes aeg-ajalt jalutab üle piiri Rwandasse ning seepärast pole see rahvuspark just parim paik gorillade külastamiseks.

Virunga Rahvuspargis arvatakse olevat umbes 200 gorillat ja külastada saab nelja gorillaperet, kuid Kongo DV idaosa ei ole turistidele eriti sobiv piirkond. Seal on pikka aega kestnud relvastatud konfliktid erinevate grupeeringute vahel ning teiste hulgas on surma saanud ka paljud pargivahid ja gorillad. Alates aastast 1994 on olukord veidi rahulikumaks muutunud ning tapetud on ainult 120 pargivahti ja mõned gorillad. Rahvuspargi territooriumil tegutsevad küll valitsusevastased tutsi jõugud, kuid alates eelmisest aastast pidi saama jälle gorillasid külastada.

Bwindi rahvuspargis elab 320 gorillat ehk pool maailma mägigorilladest. Turistid saavad vaatamas käia viit gorillaperet.

Rwanda riigi territooriumil asub rahvuspark nimega Parc National des Volcans (PNV), kus turistid saavad külastada koguni seitset gorillaperet.

Gorillade juures tohivad turistid olla täpselt ühe tunni ja iga päev käib iga turistidele avatud gorillapere juures ainult üks maksimaalselt 8-liikmeline turismigrupp. Teoreetiliselt saab kõigi rahvusparkide peale kokku mägigorillasid vaatama minna 136 inimest päevas, kuid praktikas on see arv oluliselt väiksem. Kuna soovijaid on palju rohkem, siis broneeritakse gorillasafarid 2 aastat ette ära. Matk gorillade juurde maksab  kõigis neljas rahvspargis ühtemoodi 500 USD ning hinna sees on 1 tund gorillade vaatamist ja tass kohvi enne matka.

Meie külastasime Vulkaanide rahvusparki, kus igal hommikul kell 7.00 kogunevad turistid rahvuspargi keskusehoone juurde ja 40 inimest jagatakse 8-liikmelisteks gruppideks, igale grupile määratakse oma giid koos abilistega ja konkreetne külastatav gorillapere ning viiakse läbi instruktaaž, kus selgitatakse päevaplaani ja eriti ohutusnõudeid. Kuigi gorillad on väga rahumeelsed loomad, peab vahemaa inimese ja gorilla vahel olema alati vähemalt 7 meetrit. Gorillade territooriumile on keelatud kaasa võtta lapsi, kotte ja toiduaineid ning kaasas võib olla ainult fotoaparaat või videokaamera. Gorillade poole ei tohi näpuga näidata, neid ei tohi pildistada välklambiga, nende territooriumil ei tohi metsas suitsetada, pissida jne. Kui gorillad liiguvad ühest kohast teise, tuleb nende teerajalt kõrvale astuda. Oma teele ette jäänud inimese lükkab gorilla lihtsalt hoogsalt kõrvale ning võib ette kujutada kui kaugele kõrvale lendab inimene, kui teda lükkab kahemeetrine 250 kg kaaluv ahv. Pärast instruktaaži istutakse autodesse ja iga grupp sõidab oma matka alguspunkti. See on õnne küsimus, millise ahvipere juurde keegi parasjagu on määratud. Pered on erineva suurusega, elavad rahvuspargi keskusest erineval kaugusel ning maastik ja jalgsimatka kestvus võivad olla väga erinevad. Tavaliselt matkatakse 2500-3000 m kõrgusel merepinnast ja jalgsimatk kestab kokku 3-7 tundi.

Meie sattusime gruppi, kellele määratud ahvipere elas suhteliselt lähedal. Sõitsime autodega mäe jalamil asuvasse külasse ning liikusime sealt jalgsi edasi. Rahvuspargi töötaja, kes meie gruppi saatis, rääkis meile tee peal palju huvitavat gorillade elust. Kuna ta oli näo ja keha poolest gorilladega hämmastavalt sarnane, siis tekkis meil oma väikese seltskonna piires küsimus tema liigilisest kuuluvusest. Kui giid siis veidi hiljem hakkas bambusemetsas juba gorillade hääli demonstreerima ja bambusevõrseid rebima, veendusime oma oletuste paikapidavuses. Pärast pooletunnist mäkkeronimist jõudsime väikesele lagendikule, kuhu jätsime püssimehe valve alla om selja- ja fotokotid. Lagendikult mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel märkas meie giid otsitavaid ning me hiilisime vaikselt lähemale. Võsas ragistasid gorillad ja me jäime neid vaatama. See oli suhteliselt väike pere ja me nägime ühte vana hõbeselga, kahte emaslooma ja kahte poega. Ahvid ei teinud meist väljagi ja sõid rahulikult. Veidi aja pärast ronisid nad bambusevõsast välja lagedamale kohale ning me saime neid paremini vaadata ja pildistada. Kui näiteks Borneo saare džunglites on orangutane harjutatud kindlal kellaajal tulema spetsiaalsetele platvormidele inimeste toodud banaane sööma, siis Rwandas mingisugust gorillade toitlustamist ja kokkukutsumist ei toimu ning me saime oma sugulasi näha nende tavapärases tegevuses. Pärast sööki vanemad gorillad puhkasid ja ahvipojad mürasid omavahel. Lubatud üks tund möödus kahjuks väga kiiresti ning me hakkasime mäest alla minema, jättes ülimalt rahulikud gorillad puhkama. Meie grupi liikmed leidsid üksmeelselt, et võimalus vaadata mägigorillasid vabas looduses oli kallist piletihinda väärt.

Teiseks suuremaks elamuseks oli külaskäik pügmeede juurde. Pügmeed on kääbusrahvas Aafrika keskosas, kes kuuluvad omaette negrillorassi. Selle rassi esindajaid iseloomustab eelkõige nende väike kasv, meeste keskmine pikkus on pügmeedel 130-150 cm. Pügmeesid peetakse Kesk-Aafrika ürgasukaiks, neegrid tungisid Aafrika keskossa umbes 2000 aastat tagasi ning tõrjusid pügmeed järk-järgult vihmametsadesse. Pügmeed elavad väikeste kogukondadena (10-25 peret) ning rändavad vihmametsas ringi tegeledes küttimise ja korilusega. Elatakse okstest onnides ning jahti peetakse vibu ja nooltega. Neegritega võrreldes on pügmeede nahavärv palju heledam. Sündides on pügmeed sama valge nahaga nagu eurooplased, kuid mõne nädala jooksul nahk tumeneb. Vastsündinud pügmeedel on ka pikad siledad juuksed, mis 3-5 kuuga välja langevad ning asemele kasvavad krussis juuksed. Viimasel ajal on pügmeede traditsiooniline eluviis aga hakanud muutuma ning paljud neist on asunud elama küladesse, kus nad harivad maad ja linnadesse, kus nad kerjavad. Külades segunevad nad ka teiste rahvastega ning tänu sellele kasvab ka nende keskmine pikkus. Tänapäeval elavad pügmeed peamiselt Kongo Demokraatliku Vabariigi territooriumil, kuid neid leidub ka Kesk-Aafrika Vabariigis, Kamerunis, Gabonis, Sambias,Ugandas, Rwandas ja Burundis. Pügmeede hulka kuulub palju erinevate keelte ja kommetega rahvaid.

Meil oli võimalus külastada batwa ehk twa rahvast Uganda lõunaosas maalilise Bunyonyi järve kaldal. Need batwad olid aegade jooksul loobunud elust vihmametsades ja harisid põldu järve kaldaterrassidel. Kuigi batwad on pügmee rahvaste hulgas suhteliselt pikakasvulised, tundusid nad meie grupi liikmetega võrreldes ikka väga väikesed. Erinevalt metsapügmeedest kannavad batwad riideid kui neid asju, mis neil seljas oli saab riieteks nimetada. Nad olid ennast katnud kuskilt kätte saadud vanade katkiste riideesemetega ning ei näinud nendes kostüümides just kõige paremad välja. Kuid see ei seganud neil väikese folklooriprogrammi esitamist. Batwad on tuntud oma laulude ja tantsude poolest ning esitasid neid meie 5-liikmelisele grupile rõõmuga. See ei olnud klassikaline rahvuslik õhtu turistidele, nad lihtsalt jätsid korraks oma toimetused pooleli ja esinesid meile ilma spetsiaalseid kostüüme selga toppimata ja ilma raha lunimata. Küsiti ainult suitsu ja ma märkasin, et batwa naised suitsetavad peaaegu sama palju kui Uus-Guinea saare paapua prouad. Loomulikult toetasime me külarahvast väikese annetusega ning kogu külaskäik koos mootorpaadi, giidi ja batwade esinemisega läks igaühele maksma umbes 10 dollarit. Võrreldes gorillade külastamisega oli see lausa tasuta.

Kummalisel kombel on loomade kaitsmine väga oluline paljudele riikidele ja organisatsioonidele, kuid inimeste kaitsmisele pööratakse palju vähem tähelepanu. Pügmeesid on tuhandete kaupa ilma midagi vastu andmata ära aetud rahvusparkidest, et kaitsta paarisadat gorillat. Ma ei taha siinkohal väita, et gorillasid ei peaks kaitsma, kuid imelik on rääkida hävimisohus olevatest loomaliikidest ning samal ajal vaikida hävimisohus olevatest rahvastest. Kui väike Rwanda riik saab iga päev gorillasid vaatavatelt turistidelt 28 000 dollarit, siis on valitsuse jaoks gorillad muidugi tähtsamad kui batwad, kes ei too riigile midagi sisse. Ka lääneriigid sekkuvad kohalikesse sündmustesse vist ainult seal, kus leidub naftat ning kui Rwanda genotsiidi ajal tapeti miljoneid inimesi, piirdus reaktsioon ainult vaikse nurinaga. Pügmeede puhul on hävimisohus mitte üks-kaks rahvast vaid terve rass.

Kokkuvõtteks võiks soovitada huvilistel Uganda, Rwanda ja Burundi reisiplaanidesse võtta, kuni pole kodusõda ja suurt kuritegvust ning kuni sealkandis on olemas veel maailma suurimad ahvid ja maailma väikseimad inimesed.

• batwa
• gorillad
• mägigorillad
• pügmeed
• rwanda
• uganda