SRI LANKA NÜÜD: Ühe reisiraamatu sünnitusvalud (III)
Ütlen tagaistmelt hästi kõvasti: „Issand jumal, kas ta kunagi vait ka jääb?“, aga autojuht ei
mõika inglise keelt. Vähemalt ei saa ta sellest konkreetsest lausest sotti. Ta vaid noogutab ja
naeratab mulle tahavaatepeeglist, andes mulle täiesti kasutult mõista, et ta saab aru, et
minu lause oli just temale mõeldud.
Clwyd jätkab juhi kõrval istudes oma jutuvada, mida ta alustas sellel hetkel, kui
lennujaamast välja sõitsime. Tundub, et ta justkui üritab asjalikult rääkida, kuid suust tuleb
välja ainult tühi loba. Võtsime suuna Mount Lavinia poole, mis on Colombo äärelinn ja kus
peaks asetsema minu tuk-tuk ja ka büroo, kust peaksin endale saama selle sõiduki tarvis
vajamineva juhiloa. Kõige selle eest on Clwyd hoolitsenud. „Kõik on mul ära klaaritud, mina
olen Bonnie ja Clyde,“ korrutab ta meie sõidu ajal mitu korda. Mina noogutan tunnustavalt
iga korra peale.
Ma andsin talle mõtlematult kätte kaks suurt tubakapakki ja viskipudeli, mille tõin kingituseks
kaasa Ühendemiraatide lennujaamast. Ma ei jaksa kuulata, millest täpselt jutt käib, ma olen
liiga väsinud, et seda jälgida. Tundub, nagu oleks minu sõbral ja teejuhil käsil maaniline
episood. Aga võib-olla on ta selline kogu aeg? Ma olen Clwydiga päris elus kokku puutunud
ju väga põgusalt. Tema silmad on igal juhul päikesepunased. Samas, kell on alles kuus
hommikul, pealegi on ta ju ka eelmisel ööl mind oodates vapralt lennujaamas istunud.
Colombost Mount Laviniasse sõit võtab tunni, vahest isegi rohkem. Sõidu alguses küsisin
suusoojaks Clwydi käest, mis nende valitsuses hetkel toimub. Miks mõned riigid lausa
reisihoiatusi annavad? 2019. aasta detsembris soovitavad enamiku riikide
välisministeeriumid vältida Sri Lankale reisimist. Olen teadlik, et käsil on mingisugust sorti
valitsuskriis, aga mis täpsemalt ja milleni see viia võib? (Mida üldse tähendab sõna
„valitsuskriis“?! Ei mina tea.)
„Nad tahavad seal valitsuses uut sõda alustada…“ lausub Clwyd dramaatiliselt, just nagu
tähtsat ja sisust pakatavat kõnet alustades, aga kaugemale ta selle kõnega ei jõua, vaid
luksatab valjult ja hakkab ootamatult plärama hoopis teemaga mitte haakuvast tühjast-
tähjast: maanteetolmust, kodulindudel esinevatest haigustest, ananasside
konserveerimisest… Ta seletab isegi – asjasse absoluutselt mitte puutudes – selle kohta,
millega ta õde kümme aastat tagasi tegeles, ja nii aina edasi. Lõputu jutuvada. Lauseid
katkestab ta ainult selleks, et pudelist ahnelt viskit kummutada. Kiiresti tekib mul tunne, nagu
oleksin David Lynchi filmis, kus sündmused rulluvad pidevalt su ees lahti, aga sa ei saa
nende sündmuste mõttest aru.
Tema mahukate viskilonksude ajal ütlen ma autojuhile hädiselt veel mitu korda, et mind
huvitab väga, kas meie kaaslane kunagi vait ka jääb. Juht näib selle informatsiooni suhtes
aga teadmatuses olevat ning peab ka ise ilmselt sama küsimuse üle aru. Vähemalt niimoodi
loen ma tema näoilmest välja.
Laskun oma mõtetesse. Tee peal midagi vaadata pole, punaka liivaga tühermaa vaheldub
põõsaste ja palmidega. Aeg tiksub ja uni kipub peale. Kaalun, kas hakata samuti viskit
jooma nagu raadiona lämisev Clwyd, kuid tunnen, et see tapaks mu – olemine on liiga
rammestunud.
Ühel hetkel pidurdab auto nii äkitselt, et kolksatan peaga vastu esiistet. Valgusfoor. Oleme
sisenenud Colombosse. Kisa, kära, diislikütuse lõhn ja palju signaalitamist. Kõikidel, kes
sõiduteed kasutavad, näib siin olevat kohutavalt kiire. Kõnniteel longivad inimesed vaikselt ja
unelevalt, kui aga jõuavad oma rolleri või tuk’ini, kihutavad sellega tuhatnelja minema,
ennast, teisi ja teedel hulkuvaid koeri reaalsesse ohtu seades.
Lanka suurimat linna Colombot kutsutakse rahvasuus Sri Lanka pealinnaks, aga Sri Lanka
administratiivne pealinn on hoopis Sri Jayewardenepura Kotte ehk lihtsalt Kotte (lihtsalt
Kotte sellepärast, et katsu sa hääldada kohanime Jayewardenepura!), mis on Colombo
satelliitlinn. Colombo kaotas oma pealinnastaatuse 1980ndatel ja hetkel oleks tema kohta
kõige õigem kasutada tiitlit „Sri Lanka finantspealinn“.
Colombo on olnud hollandlaste, inglaste ja portugallaste mängumaa juba 16. sajandist
alates ja seda on näha ka siinsest arhitektuurist – koloniaalajastu tagasihoidlikud, madalad
vormid segunevad uhkete, tänapäevaselt moodsate, iseloomutute pilvelõhkujatega.
Tänavanimed on supp eri kultuuridest.
Minu meelevaldselt loodud vallutajate järjekord – hollandlased, inglased ja portugallased – ei
ole kronoloogiliselt siiski täpne. Asi oli nii: kõigepealt tulid 16. sajandi algusaastatel
Colombot külastama maiad Portugali meresõitjad, kellel oli kange isu kaneeli järele. Seda
leidus siin küllaga. Tehti leping kohaliku võimu esindajaga ning enne kui keegi isegi jõudis
öelda „koloniaalajastu“, ajasid portugallased endale siin sisse juba nii palju kaneeli, kui ainult
mahtus, ehitasid endale mitu uhket kindlust, sõdisid, kellega said, nosisid veel kaneeli ja
saatsid osa sõpradele koju ka, kuna toda kraami oli nii palju, et sellega võis priisata.
17. sajandi alguses jõudsid kuuldused kaneeliparadiisist Euroopasse ja Hollandi
maiasmokkadel – kes olid ilmselt kaua aega mõelnud, nagu sinagi mõnikord öösel külmkapi
ees, et „tahaks midagi head, aga ei tea, mida“ – tekkis nüüd samuti vastupandamatu
kaneeliisu. Ettevõtlike inimestena purjetasid nemadki tuhatnelja saarele ja läksid ilma aega
raiskamata, üllatunud kohalikke appi kahmates, portugallastele kõva kisa saatel kallale.
Madinat ja suurel hulgal verevalamist jätkus saarel pikemaks ajaks, kuni ühel hetkel kupatati
portugallased lõplikult maalt välja ja hollandlased alustasid omakorda kuuma käes siivutute
kaneeliorgiatega.
Nende pidu sai läbi aastal 1796, kui üle vee saabusid järjekordsed kutsumata külalised –
seekord inglased, kes viskasid oma võõrustajad ebaviisakalt ja suhteliselt kiiresti lihtsalt
maalt välja. Kaneelisöömise ja teejoomise kõrvalt leidsid energilised britid vaba aega, et
rajada Briti Tseilon (tollase koloonia nimi 1815–1948), ning erinevalt oma jõhkratest
eelkäijatest – hollandlastest ja portugallastest – tõid just nemad esimest korda saare
koloniaalajaloos siia linna demokraatia. Ning asusid Colombos peale militaarehitiste rajama
ka tsiviilrajatisi. Seega võib öelda, et ettevõtlikud britid panid aluse sellisele Colombole, kus
mina praegu viibin.
„Kas ma võin korraks välja minna? Teeme peatuse?“ hõiskan vahetult peale seda, kui suur
punane uniseid reisijaid pilgeni täis buss meid äärepealt rammib.
Autojuht saab nüüd minust aru ja ütleb asjalikult: „No problem.“ Clwyd paneb korraks oma
suu kinni ja me astume ühe surnuaia juures masinast välja. Milline kliima! Milline lõhn!
Troopilise suurlinna lõhn – otsekui sooja laine laks, segatud bensiini-, higi- ja
puuviljaaroomiga! Ah, kuidas ma armastan sellist kliimat! Mul ei ole lihtsalt sõnu. Üks imeliku
näoga mees sätib teepervele üles jäätisekioski, ise samal ajal ebakindlal häälel hüüdes:
„Jäätist? Jäätist?“
Mul on käed-jalad kohe tööd täis. Üritan tabada kaadrit mõnest mööda kihutavast tuk-tuk’ist,
et pilt oma blogisse riputada. Tukke voorib mööda sadu ja seda ainult paari minuti jooksul.
Väidetavalt on Sri Lankal kokku 1,2 miljonit tukijuhti. Seda on kordades rohkem, kui väikese
saare peal vaja läheb. Mul on plaanis selline sõiduriist endalegi rentida ja sellega põhja
poole tamilite aladele sõita. Sellega seoses tuleb mulle midagi meelde. „Clwyd, kuule,“
kasutan ma ära hetke, mil ta keerab minu kingiks toodud tubakat endale uskumatult
kohmakalt pläruks, enamikku sellest asfaldile pudistades.
„Mul on juhilubadega, nagu sa tead, see jama, et mul on Iirimaalt ainult õpilase load. Iiris
pole neil eriti vahet ja ma pole viitsinud neid kuue aasta jooksul ära vahetada. Oled ikka
kindel, et ma saan tuk-tuk’i juhtimise loa?“ Clwyd teeb käega õhus suurejoonelise kaare.
„Kuule, mees, mis sa muretsed, mina olen Bonnie ja Clyde, ma ütlesin sulle ju, et mul on
kõik ära räägitud, kõik on korras. Mul on sõbrad igas asutuses! Homme hakkame sinu
asjadega tegelema. Täna aga joome, ära muretse. Ära üldse muretse!“
Ulatab mulle viskipudeli.
„Ma ei taha hetkel, võib-olla hiljem.“
„Lõpeta ära! Meie terviseks! Sinu raamatu edu terviseks!“
Korralikus ülikonnas vanem mees, võiks isegi öelda härrasmees, sõidab kõnniteel
jalgrattaga mööda ning heidab meie poole etteheitva pilgu. Mina vist heidaks ise ka.
Võtan vastumeelselt lonksu. Kuigi ma armastan napsutada, on siiski midagi ülimalt
tülgastavat selles, kui jood hommikul vara soojas linnaliikluses pudelist sooja viskit.
Pähe kargab tsitaat Charles Bukowskilt: „Joomine on ajutine enesetapuvorm, kus mul on
lubatud ennast tappa ja pärast seda taas ellu tagasi tulla.“
Karglen autode vahel, pildistan, higistan ja naeratan omaette totakalt – mul on hea meel, et
ma siin olen. Tunnen, et kõik läheb hästi, kõik läheb plaanipäraselt.
Surnuaed linna sees
Meie kõrval oleva bussipeatuse taga on avatud hiina toidukoht, millel nimeks Hiina Draakon.
Isegi kui ma seda nime ei mäletaks ja pakuksin huupi, paneksin suure tõenäosusega täppi,
sest 80% kogu maailma hiina restoranidest kutsutakse Hiina Draakoniks.
Mulle meeldib hiina toit selle mitmekesisuses väga, ma ei saa ainult aru, kuidas ei suuda
rahvus, mis on leiutanud püssirohu, paberi, trükikunsti ja kompassi, jonnaka järjekindlusega
leppida teadmisega, et ammu on leiutatud selline asi nagu kahvel. Tänu söögipulkadele
istume restoranis kaua – nende vahelt kukub kolmveerand söögist ju tagasi taldrikule napilt
enne seda, kui suhu jõuab! Võib-olla sellepärast ongi Sri Lankal kätega söömise komme nii
populaarne: soovist seda piinlikku tühja rapsimist ja pulkadega vehkimist vältida? Tahan ka
Sri Lanka sööklates tihtipeale hüüda: k a h v e l, kallid inimesed!
Siis aga lööme Suzukile jälle hääled sisse ja tsipake rohkem kui poole tunni pärast jõuame
Mount Laviniasse, India ookeanile otse silma vaatavasse linnakesse, kus asub minu
esimene peatuspaik – Ivory Inni nimeline võõrastemaja. Paistab olevat kena ja puhas koht.
Võõrastemajas kamandab tore noor poiss, kellele ma – enne kui ta minu käest raha küsida
jõuab – hüüan entusiastlikult: „Kas neli tuhat ruupiat on okei? Ma annan sulle k o h e neli
tuhat? Okei!?“
Olen omast arust hirmus kaval. Sellel hetkel kardan miskipärast, et minu käest küsitakse
suurem summa, kui tuba reaalselt maksab (olen vist kuuma käes paranoiliseks muutunud),
ja soovin seda ennetada. Minu toa tegelik hind on praegu aga tuhande ruupia ringis, oleksin
võinud seda enne booking.com-ist järele vaadata…
Poiss reageerib kiiresti ja laseb nagu kuulipildujast: „Ekstra sulle teeme me hea hinna –
ainult neli tuhat! Maksa kohe neli tuhat ja see on s i n u special hind!“ Loen rahatähed kokku,
edastan need aega kaotamata ja olen salamisi uhke selle üle, et olen kogenud reisija ja
mängisin poisi tänu sellele osavalt üle. Clwyd vaatab seda vaikides pealt.
Viskan oma kotid ja fotoaparaadi toanurka ning avan kõik aknad. Oravalaadsed loomad
karjuvad aias palmide otsas nagu ratta peal. Ma ei tea, mis liigist need loomakesed täpselt
on, aga neid leiab Aasias igal pool. Imestan Tais või Malaisias olles alati, kuidas jaksab
selline väikene süütu olemisega loom nii kohutavalt kõva ja mõttetut lärmi teha. Päikesest
kantud soe õhk voolab tuppa ja juba küllaltki nokastanud Clwyd, kes on minuga kaasa
trüginud, ütleb: „Lähme minu sõprade juurde, joome veel viskit – viski on hea, ma näitan
sulle midagi.“
Hindu tempel
Minu sisetunne sosistab, et napsutamine pole ei tema puhul ega temaga koos just kõige
targem tegu, aga lähen siiski kuulekalt kaasa. Tundub ebaviisakas mitte minna.
On kodune tunne selles kohas tagasi olla. Need kitsad tänavad, valged madalad müürid
hästi hoolitsetud majade ümber. Jalutame turistide rannarajoonis. Kõik on siin puhas.
Mõnele valgele väravale on punase värviga joonistatud haakrist. Need svastikad on oma
usu sümboliseerimiseks joonistanud uste peale hindu perekonnad. Punased, kollased,
oranžid eksootilised taimed ripuvad üle aedade ning keerduvad palmide ümber.
Ja siis me lürbime endale meelemürki sisse umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusel nurga
taga, kus igasugused eripärased kohalikud kujud istuvad treppidel, tänaval ja poe ees. See
koht on räpasem kui minu hotelli ümbrus. Kõik vaatavad mind. Ma küsin: „Mida sa mulle
täpsemalt näidata tahtsid?“ ning Clwyd osutab ühe oma pikka kasvu sõbra poole, kes ütleb
mulle näkku, et ta ei salli mind eriti. Varsti peale seda läheb kõik muu ka kiiresti kuidagi
käest ära. Alkohol on tore, kui seda õigesti kasutada, aga kõik võib väga valesti minna, kui
seda larbivad endale sisse inimesed, kelle aju sellega ümber käia ei oska. Viina vits on
valus, või kuidas need vanad eestlased ütlesidki.
Keegi ütleb mulle veel sitasti. Ma ei saa aru, miks küll. Arutlen, kas olen ise midagi valesti
teinud, kuid leian kiiresti, et olen ju enamiku ajast vait ja ei provotseeri siin midagi ega
kedagi, kõige vähem veel Clwydi, kes mind nüüd järsku järjepanu nokib. Talle ei meeldi minu
juures järsku üks või teine asi, pidevalt palub, ei, pigem sunnib mind, et ma tema sõpradele
jooki ostaksin, ja lõpuks astub ta mulle lausa varba peale. Tema käitumine on drastiliselt
muutunud.
Otsustan dramaatiliseks muutuda ja tähendan köhatuse saatel Clwydile, et ma ei usu,
vähemalt hetkel mitte, et meie koostööst midagi välja tuleb, sest ta käitub kogu selles
käesolevas situatsioonis kuidagi liiga imelikult. See kõik on olnud täiesti vale algus sellele
projektile, millega peaksime juba homme alustama. Clwyd kostab selle peale: „See sinu tuk-
tuk’iga sõitmise idee on üldse üks loll idee! Vaatame veel, kas ma sind aitan!“
„Tere hommikust, Vietnam!“ ütlen mina vastu. Mis sa muud ikka sellise avalduse peale
kostad.
Keegi kukub ja annab samal ajal kõval häälel aru: „Ma kukun, sest ma olen purjus!“
Minu selja taga pakutakse selle peale, et alkoholi on kindlasti juurde vaja, ja konsensusliku
otsuse järgi pean seda ostma mina!
Üritan ennast siiski olukorrast päästa ja eri inimestega vestlusi arendada, aga sellest ei tule
midagi välja. Uni tuleb peale.
Hakkab pimedaks minema. Mingi pudel läheb katki. Inimeste jutt jõuab minuni summutatult,
otsekui järve põhjast. Kas keegi pani mulle midagi joogi sisse? Ei saa olla, ma ei ole tüdruk
ööklubis, miks peaks keegi tahtma mulle midagi joogi sisse toppida? Ma ei saa enam üldse
aru, kuskohas ma olen. Kuhupoole jääb minu öömaja? Kui kaugele ja mis suunas oleme
sellest jalutanud?
Mulle öeldakse: „Anna mulle raha!“ Mina täpsustan: „Mille eest?“ – „Niisama,“ vastab keegi,
kellel peas koiaukudega rastamüts. Mul jookseb külmajudin üle selja. Proovin nii: „Clwyd,
lähme minema, ma ei viitsi siin enam olla.“ „Kuule, ära muretse, kõik on korras, ei lähe me veel kuskile. Joome! Ma ajan kõik korda.“
Lähen Clwydist ja tema sõpradest eemale. Ma ei usalda järsku enda ümber enam kedagi.
Astun sisse esimese nurga peal asuvasse kohalike söögikohta, palun tuua kalakarrit ning
võtan vastu kindla ja absoluutselt vettpidava otsuse: alkoholi enam elu sees mitte tarbida.
Clwyd avastab minu kadumise kümne minuti pärast ja leiab mu peagi üles: ta tormab mulle
restorani järele ja karjub ilma põhjuseta alustuseks saalis istuva kahe tüdruku peale. Üks
tüdruk on väga paks. Nii paks, et muigan isegi tahtmatult. Aga mitte nii paks, et tema peale
karjuma peaks. Kuulsin enne, et sõbranna kutsub teda hüüdnime pidi: Puding. Ma vähemalt
arvan, et see on hüüdnimi. Tüdrukud hakkavad vastu. Mina loen lae all tiirlevaid kärbseid
kokku, neid saab kokku kakskümmend üks.
Kokk, kes on ühtlasi selle kohakese omanik, nagu ta mulle ennist usaldas, tuleb selle lärmi
peale köögist välja, kauss minu karriga käes, põll ees, ja palub mul lahkuda. „Sinu sõber
teeb siin palju tüli ja kui sind siin ei oleks, ta siia ei tuleks,“ teatab ta otsekoheselt. Sõjakal
kokal on ilmselt õigus. „Ta ei ole minu sõber, ta on Bonnie ja Clyde,“ proovin ennast kaitsta.
„Ma tahan raamatut kirjutada,“ hädaldan veel. Minu sõnadel ei ole kaalu – mulle pakitakse
toit kilekotti kaasa ja ma lahkun. Kilekotis on väike auk, see saab selgeks hiljem.
See on esimene kord, kui mind avalikust kohast v ä l j a v i s a t i . Huvitav, kas see jääb ka
viimaseks?
Olen jälle tänaval tagasi, silmitsen natukene aega, kuidas purupurjus Clwyd oma sõpradega
ärpleb, ja saadan ta siis viisakalt kuu peale. Ütlen, et tema käitumine ei avalda mulle üldse
muljet – pigem vastupidi, ja palun seletagu ta mulle, kuskohas täpsemalt asub minu
võõrastemaja, sest tahan nüüd ära minna, välja magada ja siis nuputada, mis saab edasi.
Rõhutan veel: „Ma ei tunne h e t k e l, et meie koostööst midagi välja tuleb.“ Clwyd vaatab
mind nii üllatunud näoga nagu hobune, kellele on just selgeks tehtud, et ta peab elu lõpuni
ainult lambaliha sööma. „Miks küll? Miks sa nii arvad?!“ ahastab ta.
„Ma ei usalda sind praegu. Ma olen liga väsinud, et ennast rohkem põhjendada.“
Clwyd kukub nüüd minu ees põlvili, surub oma põse tugevasti vastu minu põlve ja uurib
ulgudes, miks ma teda ilma põhjuseta vihkan. Vastu tema särki siriseb minu kilekotist karrit –
siis saangi aru, et kotis on auk. „Homme räägime! Ära nuta nüüd!“ Patsutan teda lagipähe.
Astun esimese mööda sõitva tuk-tuk’i peale ning pärin, kas see on hea plaan, kui läheme ja
sõidame edasi-tagasi, kuni ma pimeduses oma ajutise elukoha ära tunnen. Hotelli nime ja
aadressi ma hetkel ei mäleta. Olen solvunud. Olen oma plaanide pärast mures. Aga leian
tuki taskus rappudes oma elukoha üllatuslikult ruttu. Pime õnn on see kõige parem õnn!
Kohe voodisse, aknad kinni, pudel vett voodi kõrvale. Väike sisalik on seina peal, teen
kätega kõva plaksu ja sisalik kaob kuulekalt tualettruumi.
Kell üks öösel hakkab Clwyd minu toa uksele koputama. „Rene… Rene…“ sosistab ta
vaikselt. Panen silmad kinni. Sunnin ennast unele. Tean, et uni ei tule nagunii. Ma ei soovi
temaga hetkel rääkida, mitte sellises olekus, nagu ta oli – sellel pole mõtet. Kell kaks öösel
kuulatan korraks: „Rene… Rene…“ Clwyd klopib nüüd uksele. Prõmmimine on läinud
natukene valjemaks ja tema hääl koos sellega. Kell kolm sama lugu. Teen kõik, et edasi
magada. Unes näen, et selle reisi jooksul tekib mul palju probleeme. Kell neli läheb
kloppimine veelgi valjemaks ning eskaleerub uksele peksmiseks: „Rene… Tee lahti! Ma
tean, et sa oled seal!“ Panen padja kõrvadele ja üritan ümiseda: „Ummmm!“
Kell viis virutab Clwyd jalaga vastu ust viimase põmmu ja ma kuulen, kuidas ta seejärel alla
andes minema trambib. Vihased plätude laksud kajavad puust treppidel tüütult, kuulen,
kuidas tal samm mitu korda sassi läheb.
Siinkohal hüppab mulle pähe väljavõte Andrus Kivirähki raamatust „Mees, kes teadis
ussisõnu“. Meelde tulnud stseenis on külapoiss kurb oma sõbra kaotuse pärast. Sõber pole
küll surnud, vaid – veel hullem – hoopis ristiusu omaks võtnud ning hakanud liha asemel
leiba sööma ja oma nime Pärtlist Peetruseks muutnud. „Oli selline tunne, nagu keegi oleks
võtnud su vanad head püksid ja nende sisse sittunud – püksid olid küll alles, kuid neid
polnud enam võimalik kanda, nad olid täis võõrast vastikut haisu,“ mõtleb Kivirähki sule
kaudu külapoiss raamatus.
Mul on Clwydi suhtes sama tunne: ma ei tunne teda enam ära.Need ülbed märkused, üleolev käitumine. Minu abilise välimus on küll samaks jäänud, aga ta käitus väga erinevalt võrreldes selle inimesega, kellena mina teda enne nägin.
Lisaks meenub mulle veel ebameeldiv seik: maksin purjus peaga pool tema töörahast ette
ära. Jõin sellel õhtul rohkem viskit, kui oleks tohtinud! Kui mina sobivalt sularahaautomaadi
ees seisin, mainis Clwyd, et tal on kohe raha vaja, et oma perekonnale viia – keegi oli vist
haige, võib-olla leetrites, keegi oli suremas, nooremal õel olid kohe-kohe pulmad tulemas,
majas oli vaja prussakatõrjet teha, ning raha oli hädasti vaja jumala pärast nüüd kohe, täna
öösel, mitte homme. Juurdlesin veel korraks oma hägust aju appi võttes, kas ikka on hea
mõte Sri Lankal kellelegi seda va krabisevat ettemaksuks anda, aga juba pani käsi kaardi
kuulekalt pangaautomaati.
Viski ähmastas minu otsustusvõimet. Oh mind küll. Hea vähemalt, et otsustasin sellel õhtul,
et ma kunagi enam ei joo.
