SRI LANKA NÜÜD: Ühe reisiraamatu sünnitusvalud (III)
Ütlen tagaistmelt hästi kõvasti: „Issand jumal, kas ta kunagi vait ka jääb?“, aga autojuht ei mõika inglise keelt. Vähemalt ei saa ta sellest konkreetsest lausest sotti. Ta vaid noogutab ja naeratab mulle tahavaatepeeglist, andes mulle täiesti kasutult mõista, et ta saab aru, et minu lause oli just temale mõeldud.
Clwyd jätkab juhi kõrval istudes oma jutuvada, mida ta alustas sellel hetkel, kui
lennujaamast välja sõitsime. Tundub, et ta justkui üritab asjalikult rääkida, kuid suust tuleb välja ainult tühi loba. Võtsime suuna Mount Lavinia poole, mis on Colombo äärelinn ja kus peaks asetsema minu tuk-tuk ja ka büroo, kust peaksin endale saama selle sõiduki tarvis vajamineva juhiloa. Kõige selle eest on Clwyd hoolitsenud. „Kõik on mul ära klaaritud, mina olen Bonnie ja Clyde,“ korrutab ta meie sõidu ajal mitu korda. Mina noogutan tunnustavalt iga korra peale.
Ma andsin talle mõtlematult kätte kaks suurt tubakapakki ja viskipudeli, mille tõin kingituseks kaasa Ühendemiraatide lennujaamast. Ma ei jaksa kuulata, millest täpselt jutt käib, ma olen liiga väsinud, et seda jälgida. Tundub, nagu oleks minu sõbral ja teejuhil käsil maaniline episood. Aga võib-olla on ta selline kogu aeg? Ma olen Clwydiga päris elus kokku puutunud ju väga põgusalt. Tema silmad on igal juhul päikesepunased. Samas, kell on alles kuus hommikul, pealegi on ta ju ka eelmisel ööl mind oodates vapralt lennujaamas istunud. Colombost Mount Laviniasse sõit võtab tunni, vahest isegi rohkem. Sõidu alguses küsisin suusoojaks Clwydi käest, mis nende valitsuses hetkel toimub. Miks mõned riigid lausa reisihoiatusi annavad? 2019. aasta detsembris soovitavad enamiku riikide välisministeeriumid vältida Sri Lankale reisimist. Olen teadlik, et käsil on mingisugust sorti valitsuskriis, aga mis täpsemalt ja milleni see viia võib? (Mida üldse tähendab sõna „valitsuskriis“?! Ei mina tea.)
„Nad tahavad seal valitsuses uut sõda alustada…“ lausub Clwyd dramaatiliselt, just nagu tähtsat ja sisust pakatavat kõnet alustades, aga kaugemale ta selle kõnega ei jõua, vaid luksatab valjult ja hakkab ootamatult plärama hoopis teemaga mitte haakuvast tühjast-tähjast: maanteetolmust, kodulindudel esinevatest haigustest, ananasside konserveerimisest… Ta seletab isegi – asjasse absoluutselt mitte puutudes – selle kohta, millega ta õde kümme aastat tagasi tegeles, ja nii aina edasi. Lõputu jutuvada. Lauseid katkestab ta ainult selleks, et pudelist ahnelt viskit kummutada. Kiiresti tekib mul tunne, nagu oleksin David Lynchi filmis, kus sündmused rulluvad pidevalt su ees lahti, aga sa ei saa
nende sündmuste mõttest aru.
Tema mahukate viskilonksude ajal ütlen ma autojuhile hädiselt veel mitu korda, et mind huvitab väga, kas meie kaaslane kunagi vait ka jääb. Juht näib selle informatsiooni suhtes aga teadmatuses olevat ning peab ka ise ilmselt sama küsimuse üle aru. Vähemalt niimoodi loen ma tema näoilmest välja.
Laskun oma mõtetesse. Tee peal midagi vaadata pole, punaka liivaga tühermaa vaheldub põõsaste ja palmidega. Aeg tiksub ja uni kipub peale. Kaalun, kas hakata samuti viskit jooma nagu raadiona lämisev Clwyd, kuid tunnen, et see tapaks mu – olemine on liiga rammestunud.
Ühel hetkel pidurdab auto nii äkitselt, et kolksatan peaga vastu esiistet. Valgusfoor. Oleme sisenenud Colombosse. Kisa, kära, diislikütuse lõhn ja palju signaalitamist. Kõikidel, kes sõiduteed kasutavad, näib siin olevat kohutavalt kiire. Kõnniteel longivad inimesed vaikselt ja unelevalt, kui aga jõuavad oma rolleri või tuk’ini, kihutavad sellega tuhatnelja minema, ennast, teisi ja teedel hulkuvaid koeri reaalsesse ohtu seades.
Lanka suurimat linna Colombot kutsutakse rahvasuus Sri Lanka pealinnaks, aga Sri Lanka administratiivne pealinn on hoopis Sri Jayewardenepura Kotte ehk lihtsalt Kotte (lihtsalt Kotte sellepärast, et katsu sa hääldada kohanime Jayewardenepura!), mis on Colombo satelliitlinn. Colombo kaotas oma pealinnastaatuse 1980ndatel ja hetkel oleks tema kohta kõige õigem kasutada tiitlit „Sri Lanka finantspealinn“.
Colombo on olnud hollandlaste, inglaste ja portugallaste mängumaa juba 16. sajandist alates ja seda on näha ka siinsest arhitektuurist – koloniaalajastu tagasihoidlikud, madalad vormid segunevad uhkete, tänapäevaselt moodsate, iseloomutute pilvelõhkujatega. Tänavanimed on supp eri kultuuridest.
Minu meelevaldselt loodud vallutajate järjekord – hollandlased, inglased ja portugallased – ei ole kronoloogiliselt siiski täpne. Asi oli nii: kõigepealt tulid 16. sajandi algusaastatel Colombot külastama maiad Portugali meresõitjad, kellel oli kange isu kaneeli järele. Seda leidus siin küllaga. Tehti leping kohaliku võimu esindajaga ning enne kui keegi isegi jõudis öelda „koloniaalajastu“, ajasid portugallased endale siin sisse juba nii palju kaneeli, kui ainult mahtus, ehitasid endale mitu uhket kindlust, sõdisid, kellega said, nosisid veel kaneeli ja saatsid osa sõpradele koju ka, kuna toda kraami oli nii palju, et sellega võis priisata.
17. sajandi alguses jõudsid kuuldused kaneeliparadiisist Euroopasse ja Hollandi maiasmokkadel – kes olid ilmselt kaua aega mõelnud, nagu sinagi mõnikord öösel külmkapi ees, et „tahaks midagi head, aga ei tea, mida“ – tekkis nüüd samuti vastupandamatu kaneeliisu. Ettevõtlike inimestena purjetasid nemadki tuhatnelja saarele ja läksid ilma aega raiskamata, üllatunud kohalikke appi kahmates, portugallastele kõva kisa saatel kallale.
Madinat ja suurel hulgal verevalamist jätkus saarel pikemaks ajaks, kuni ühel hetkel kupatati portugallased lõplikult maalt välja ja hollandlased alustasid omakorda kuuma käes siivutute kaneeliorgiatega.
Nende pidu sai läbi aastal 1796, kui üle vee saabusid järjekordsed kutsumata külalised – seekord inglased, kes viskasid oma võõrustajad ebaviisakalt ja suhteliselt kiiresti lihtsalt maalt välja. Kaneelisöömise ja teejoomise kõrvalt leidsid energilised britid vaba aega, et rajada Briti Tseilon (tollase koloonia nimi 1815–1948), ning erinevalt oma jõhkratest eelkäijatest – hollandlastest ja portugallastest – tõid just nemad esimest korda saare koloniaalajaloos siia linna demokraatia. Ning asusid Colombos peale militaarehitiste rajama ka tsiviilrajatisi. Seega võib öelda, et ettevõtlikud britid panid aluse sellisele Colombole, kus mina praegu viibin.
„Kas ma võin korraks välja minna? Teeme peatuse?“ hõiskan vahetult peale seda, kui suur punane uniseid reisijaid pilgeni täis buss meid äärepealt rammib. Autojuht saab nüüd minust aru ja ütleb asjalikult: „No problem.“ Clwyd paneb korraks oma suu kinni ja me astume ühe surnuaia juures masinast välja. Milline kliima! Milline lõhn! Troopilise suurlinna lõhn – otsekui sooja laine laks, segatud bensiini-, higi- ja puuviljaaroomiga! Ah, kuidas ma armastan sellist kliimat! Mul ei ole lihtsalt sõnu. Üks imeliku näoga mees sätib teepervele üles jäätisekioski, ise samal ajal ebakindlal häälel hüüdes: „Jäätist? Jäätist?“
Mul on käed-jalad kohe tööd täis. Üritan tabada kaadrit mõnest mööda kihutavast tuk-tuk’ist, et pilt oma blogisse riputada. Tukke voorib mööda sadu ja seda ainult paari minuti jooksul. Väidetavalt on Sri Lankal kokku 1,2 miljonit tukijuhti. Seda on kordades rohkem, kui väikese saare peal vaja läheb. Mul on plaanis selline sõiduriist endalegi rentida ja sellega põhja poole tamilite aladele sõita. Sellega seoses tuleb mulle midagi meelde. „Clwyd, kuule,“ kasutan ma ära hetke, mil ta keerab minu kingiks toodud tubakat endale uskumatult kohmakalt pläruks, enamikku sellest asfaldile pudistades.
„Mul on juhilubadega, nagu sa tead, see jama, et mul on Iirimaalt ainult õpilase load. Iiris pole neil eriti vahet ja ma pole viitsinud neid kuue aasta jooksul ära vahetada. Oled ikka kindel, et ma saan tuk-tuk’i juhtimise loa?“ Clwyd teeb käega õhus suurejoonelise kaare. „Kuule, mees, mis sa muretsed, mina olen Bonnie ja Clyde, ma ütlesin sulle ju, et mul on kõik ära räägitud, kõik on korras. Mul on sõbrad igas asutuses! Homme hakkame sinu asjadega tegelema. Täna aga joome, ära muretse. Ära üldse muretse!“ Ulatab mulle viskipudeli.
„Ma ei taha hetkel, võib-olla hiljem.“ „Lõpeta ära! Meie terviseks! Sinu raamatu edu terviseks!“
Korralikus ülikonnas vanem mees, võiks isegi öelda härrasmees, sõidab kõnniteel jalgrattaga mööda ning heidab meie poole etteheitva pilgu. Mina vist heidaks ise ka. Võtan vastumeelselt lonksu. Kuigi ma armastan napsutada, on siiski midagi ülimalt tülgastavat selles, kui jood hommikul vara soojas linnaliikluses pudelist sooja viskit. Pähe kargab tsitaat Charles Bukowskilt: „Joomine on ajutine enesetapuvorm, kus mul on lubatud ennast tappa ja pärast seda taas ellu tagasi tulla.“
Karglen autode vahel, pildistan, higistan ja naeratan omaette totakalt – mul on hea meel, et ma siin olen. Tunnen, et kõik läheb hästi, kõik läheb plaanipäraselt.
Meie kõrval oleva bussipeatuse taga on avatud hiina toidukoht, millel nimeks Hiina Draakon. Isegi kui ma seda nime ei mäletaks ja pakuksin huupi, paneksin suure tõenäosusega täppi, sest 80% kogu maailma hiina restoranidest kutsutakse Hiina Draakoniks.
Mulle meeldib hiina toit selle mitmekesisuses väga, ma ei saa ainult aru, kuidas ei suuda rahvus, mis on leiutanud püssirohu, paberi, trükikunsti ja kompassi, jonnaka järjekindlusega leppida teadmisega, et ammu on leiutatud selline asi nagu kahvel. Tänu söögipulkadele istume restoranis kaua – nende vahelt kukub kolmveerand söögist ju tagasi taldrikule napilt enne seda, kui suhu jõuab! Võib-olla sellepärast ongi Sri Lankal kätega söömise komme nii populaarne: soovist seda piinlikku tühja rapsimist ja pulkadega vehkimist vältida? Tahan ka Sri Lanka sööklates tihtipeale hüüda: k a h v e l, kallid inimesed!
Siis aga lööme Suzukile jälle hääled sisse ja tsipake rohkem kui poole tunni pärast jõuame Mount Laviniasse, India ookeanile otse silma vaatavasse linnakesse, kus asub minu esimene peatuspaik – Ivory Inni nimeline võõrastemaja. Paistab olevat kena ja puhas koht. Võõrastemajas kamandab tore noor poiss, kellele ma – enne kui ta minu käest raha küsida jõuab – hüüan entusiastlikult: „Kas neli tuhat ruupiat on okei? Ma annan sulle k o h e neli tuhat? Okei!?“
Olen omast arust hirmus kaval. Sellel hetkel kardan miskipärast, et minu käest küsitaksesuurem summa, kui tuba reaalselt maksab (olen vist kuuma käes paranoiliseks muutunud), ja soovin seda ennetada. Minu toa tegelik hind on praegu aga tuhande ruupia ringis, oleksin võinud seda enne booking.com-ist järele vaadata…
Poiss reageerib kiiresti ja laseb nagu kuulipildujast: „Ekstra sulle teeme me hea hinna – ainult neli tuhat! Maksa kohe neli tuhat ja see on s i n u special hind!“ Loen rahatähed kokku, edastan need aega kaotamata ja olen salamisi uhke selle üle, et olen kogenud reisija ja mängisin poisi tänu sellele osavalt üle. Clwyd vaatab seda vaikides pealt.
Viskan oma kotid ja fotoaparaadi toanurka ning avan kõik aknad. Oravalaadsed loomad karjuvad aias palmide otsas nagu ratta peal. Ma ei tea, mis liigist need loomakesed täpselt on, aga neid leiab Aasias igal pool. Imestan Tais või Malaisias olles alati, kuidas jaksab selline väikene süütu olemisega loom nii kohutavalt kõva ja mõttetut lärmi teha. Päikesest kantud soe õhk voolab tuppa ja juba küllaltki nokastanud Clwyd, kes on minuga kaasa trüginud, ütleb: „Lähme minu sõprade juurde, joome veel viskit – viski on hea, ma näitan sulle midagi.“
Hindu tempel
Minu sisetunne sosistab, et napsutamine pole ei tema puhul ega temaga koos just kõige targem tegu, aga lähen siiski kuulekalt kaasa. Tundub ebaviisakas mitte minna. On kodune tunne selles kohas tagasi olla. Need kitsad tänavad, valged madalad müürid hästi hoolitsetud majade ümber. Jalutame turistide rannarajoonis. Kõik on siin puhas. Mõnele valgele väravale on punase värviga joonistatud haakrist. Need svastikad on oma usu sümboliseerimiseks joonistanud uste peale hindu perekonnad. Punased, kollased,
oranžid eksootilised taimed ripuvad üle aedade ning keerduvad palmide ümber.
Ja siis me lürbime endale meelemürki sisse umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusel nurga taga, kus igasugused eripärased kohalikud kujud istuvad treppidel, tänaval ja poe ees. See koht on räpasem kui minu hotelli ümbrus. Kõik vaatavad mind. Ma küsin: „Mida sa mulle täpsemalt näidata tahtsid?“ ning Clwyd osutab ühe oma pikka kasvu sõbra poole, kes ütleb mulle näkku, et ta ei salli mind eriti. Varsti peale seda läheb kõik muu ka kiiresti kuidagi käest ära. Alkohol on tore, kui seda õigesti kasutada, aga kõik võib väga valesti minna, kui seda larbivad endale sisse inimesed, kelle aju sellega ümber käia ei oska. Viina vits on valus, või kuidas need vanad eestlased ütlesidki.
Keegi ütleb mulle veel sitasti. Ma ei saa aru, miks küll. Arutlen, kas olen ise midagi valesti teinud, kuid leian kiiresti, et olen ju enamiku ajast vait ja ei provotseeri siin midagi ega kedagi, kõige vähem veel Clwydi, kes mind nüüd järsku järjepanu nokib. Talle ei meeldi minu juures järsku üks või teine asi, pidevalt palub, ei, pigem sunnib mind, et ma tema sõpradele jooki ostaksin, ja lõpuks astub ta mulle lausa varba peale. Tema käitumine on drastiliselt muutunud.
Otsustan dramaatiliseks muutuda ja tähendan köhatuse saatel Clwydile, et ma ei usu, vähemalt hetkel mitte, et meie koostööst midagi välja tuleb, sest ta käitub kogu selles käesolevas situatsioonis kuidagi liiga imelikult. See kõik on olnud täiesti vale algus sellele projektile, millega peaksime juba homme alustama. Clwyd kostab selle peale: „See sinu tuk- tuk’iga sõitmise idee on üldse üks loll idee! Vaatame veel, kas ma sind aitan!“ „Tere hommikust, Vietnam!“ ütlen mina vastu. Mis sa muud ikka sellise avalduse peale kostad.
Keegi kukub ja annab samal ajal kõval häälel aru: „Ma kukun, sest ma olen purjus!“ Minu selja taga pakutakse selle peale, et alkoholi on kindlasti juurde vaja, ja konsensusliku otsuse järgi pean seda ostma mina!
Üritan ennast siiski olukorrast päästa ja eri inimestega vestlusi arendada, aga sellest ei tule midagi välja. Uni tuleb peale.
Hakkab pimedaks minema. Mingi pudel läheb katki. Inimeste jutt jõuab minuni summutatult, otsekui järve põhjast. Kas keegi pani mulle midagi joogi sisse? Ei saa olla, ma ei ole tüdruk ööklubis, miks peaks keegi tahtma mulle midagi joogi sisse toppida? Ma ei saa enam üldse aru, kuskohas ma olen. Kuhupoole jääb minu öömaja? Kui kaugele ja mis suunas oleme sellest jalutanud?
Mulle öeldakse: „Anna mulle raha!“ Mina täpsustan: „Mille eest?“ – „Niisama,“ vastab keegi, kellel peas koiaukudega rastamüts. Mul jookseb külmajudin üle selja. Proovin nii: „Clwyd, lähme minema, ma ei viitsi siin enam olla.“ „Kuule, ära muretse, kõik on korras, ei lähe me veel kuskile. Joome! Ma ajan kõik korda.“
Lähen Clwydist ja tema sõpradest eemale. Ma ei usalda järsku enda ümber enam kedagi. Astun sisse esimese nurga peal asuvasse kohalike söögikohta, palun tuua kalakarrit ning võtan vastu kindla ja absoluutselt vettpidava otsuse: alkoholi enam elu sees mitte tarbida. Clwyd avastab minu kadumise kümne minuti pärast ja leiab mu peagi üles: ta tormab mulle restorani järele ja karjub ilma põhjuseta alustuseks saalis istuva kahe tüdruku peale. Üks tüdruk on väga paks. Nii paks, et muigan isegi tahtmatult. Aga mitte nii paks, et tema peale karjuma peaks. Kuulsin enne, et sõbranna kutsub teda hüüdnime pidi: Puding. Ma vähemalt arvan, et see on hüüdnimi. Tüdrukud hakkavad vastu. Mina loen lae all tiirlevaid kärbseid kokku, neid saab kokku kakskümmend üks.
Kokk, kes on ühtlasi selle kohakese omanik, nagu ta mulle ennist usaldas, tuleb selle lärmi peale köögist välja, kauss minu karriga käes, põll ees, ja palub mul lahkuda. „Sinu sõber teeb siin palju tüli ja kui sind siin ei oleks, ta siia ei tuleks,“ teatab ta otsekoheselt. Sõjakal kokal on ilmselt õigus. „Ta ei ole minu sõber, ta on Bonnie ja Clyde,“ proovin ennast kaitsta. „Ma tahan raamatut kirjutada,“ hädaldan veel. Minu sõnadel ei ole kaalu – mulle pakitakse toit kilekotti kaasa ja ma lahkun. Kilekotis on väike auk, see saab selgeks hiljem. See on esimene kord, kui mind avalikust kohast v ä l j a v i s a t i . Huvitav, kas see jääb ka viimaseks?
Olen jälle tänaval tagasi, silmitsen natukene aega, kuidas purupurjus Clwyd oma sõpradega ärpleb, ja saadan ta siis viisakalt kuu peale. Ütlen, et tema käitumine ei avalda mulle üldse muljet – pigem vastupidi, ja palun seletagu ta mulle, kuskohas täpsemalt asub minu võõrastemaja, sest tahan nüüd ära minna, välja magada ja siis nuputada, mis saab edasi. Rõhutan veel: „Ma ei tunne h e t k e l, et meie koostööst midagi välja tuleb.“ Clwyd vaatab mind nii üllatunud näoga nagu hobune, kellele on just selgeks tehtud, et ta peab elu lõpuni ainult lambaliha sööma. „Miks küll? Miks sa nii arvad?!“ ahastab ta.
„Ma ei usalda sind praegu. Ma olen liga väsinud, et ennast rohkem põhjendada. “Clwyd kukub nüüd minu ees põlvili, surub oma põse tugevasti vastu minu põlve ja uurib ulgudes, miks ma teda ilma põhjuseta vihkan. Vastu tema särki siriseb minu kilekotist karrit – siis saangi aru, et kotis on auk. „Homme räägime! Ära nuta nüüd!“ Patsutan teda lagipähe.
Astun esimese mööda sõitva tuk-tuk’i peale ning pärin, kas see on hea plaan, kui läheme ja sõidame edasi-tagasi, kuni ma pimeduses oma ajutise elukoha ära tunnen. Hotelli nime ja aadressi ma hetkel ei mäleta. Olen solvunud. Olen oma plaanide pärast mures. Aga leian tuki taskus rappudes oma elukoha üllatuslikult ruttu. Pime õnn on see kõige parem õnn! Kohe voodisse, aknad kinni, pudel vett voodi kõrvale. Väike sisalik on seina peal, teen kätega kõva plaksu ja sisalik kaob kuulekalt tualettruumi.
Kell üks öösel hakkab Clwyd minu toa uksele koputama. „Rene… Rene…“ sosistab ta vaikselt. Panen silmad kinni. Sunnin ennast unele. Tean, et uni ei tule nagunii. Ma ei soovi temaga hetkel rääkida, mitte sellises olekus, nagu ta oli – sellel pole mõtet. Kell kaks öösel kuulatan korraks: „Rene… Rene…“ Clwyd klopib nüüd uksele. Prõmmimine on läinud natukene valjemaks ja tema hääl koos sellega. Kell kolm sama lugu. Teen kõik, et edasi magada. Unes näen, et selle reisi jooksul tekib mul palju probleeme. Kell neli läheb kloppimine veelgi valjemaks ning eskaleerub uksele peksmiseks: „Rene… Tee lahti! Ma
tean, et sa oled seal!“ Panen padja kõrvadele ja üritan ümiseda: „Ummmm!“ Kell viis virutab Clwyd jalaga vastu ust viimase põmmu ja ma kuulen, kuidas ta seejärel alla andes minema trambib. Vihased plätude laksud kajavad puust treppidel tüütult, kuulen, kuidas tal samm mitu korda sassi läheb.
Siinkohal hüppab mulle pähe väljavõte Andrus Kivirähki raamatust „Mees, kes teadis ussisõnu“. Meelde tulnud stseenis on külapoiss kurb oma sõbra kaotuse pärast. Sõber pole küll surnud, vaid – veel hullem – hoopis ristiusu omaks võtnud ning hakanud liha asemel leiba sööma ja oma nime Pärtlist Peetruseks muutnud. „Oli selline tunne, nagu keegi oleks võtnud su vanad head püksid ja nende sisse sittunud – püksid olid küll alles, kuid neid polnud enam võimalik kanda, nad olid täis võõrast vastikut haisu,“ mõtleb Kivirähki sule kaudu külapoiss raamatus.
Mul on Clwydi suhtes sama tunne: ma ei tunne teda enam ära.Need ülbed märkused, üleolev käitumine. Minu abilise välimus on küll samaks jäänud, aga ta käitus väga erinevalt võrreldes selle inimesega, kellena mina teda enne nägin.
Lisaks meenub mulle veel ebameeldiv seik: maksin purjus peaga pool tema töörahast ette ära. Jõin sellel õhtul rohkem viskit, kui oleks tohtinud! Kui mina sobivalt sularahaautomaadi ees seisin, mainis Clwyd, et tal on kohe raha vaja, et oma perekonnale viia – keegi oli vist haige, võib-olla leetrites, keegi oli suremas, nooremal õel olid kohe-kohe pulmad tulemas, majas oli vaja prussakatõrjet teha, ning raha oli hädasti vaja jumala pärast nüüd kohe, täna öösel, mitte homme. Juurdlesin veel korraks oma hägust aju appi võttes, kas ikka on hea mõte Sri Lankal kellelegi seda va krabisevat ettemaksuks anda, aga juba pani käsi kaardi kuulekalt pangaautomaati.
Viski ähmastas minu otsustusvõimet. Oh mind küll. Hea vähemalt, et otsustasin sellel õhtul,
et ma kunagi enam ei joo.
