Vilde reisikirjade võistlustöö: City break Vildega

Tekst: Mae Lender, foto: AI fantaasia

23. mai 2025

Ühel novembrikuu reedel tuli Vilde toimetusse ja oli üsna tujust ära.

Rahel hurjutas Vildet, et too pole juba mitu kuud näidanud nägu Narva-Jõesuusse, ikka kõik see vana jutt. Linda oli sõitnud nädalalõpuks enese sisse vaatamise retriidile kuhugi paksu metsa sisse ja minul oli kutse Donizetti „Armujoogi” esietendusele. Kopenhaagenisse.

Ega ma ei viitsinud minna, aga Vildele tuli äkitselt justkui eluvaim sisse ja hakkas nagu uni peale käima, et kuule lähme, lähme ikka. Ja kui tema juba midagi pähe võttis, siis oi-oi.

Mind oli lihtne veenda, ses suhtes, et ma loomulikult teadsin, et Vilde oli kunagi paar raksu Kopis elanud. Sujuvalt unustasin ära, et sellest nii kuradima palju aega juba möödas on.

Tuli välja, et Vilde unistas kuulsatest Taani võileibadest (nad pidavat neid nüüdsel ajal koguni vegan variandis tegema) ja jõuluõllest. Viimane tuuakse turule just novembrikuu esimesel reedel, seega meie tuleku ajaks on suurem torm vaibunud.

Vilde lubas otsida ööbimise. „Ma olen selles osav,” rõhutas enesekindel mees korduvalt. „Panen meile hästi mõnusa koha, ooperiteatrisse on paar minutit jalutada, kõik olulised kohad on käe-jala juures. Tahad, lähme Christianiasse! Või ei, tead, ma viin su Väikest Merineitsit vaatama. Aga mitte seda, millest kõik räägivad, vaid tema geenmuundatud õde.”

„Sooh, või kohe selline plaan!”

Kõlas veidi kahtlaselt, aga samas ka väga mugavalt, mõtles laiskvorst minus.

—

Me seisame kahekesi, käsipagasikohvrid meie kõrval, kanaliserva raamival betoonserval, ja vaatame vendrite kriuksuva heli saatel laisalt loksuvat paat-majakest.

„See on see hotell, mille sa meile panid?” küsin ma, viril muie suunurgas.

Ka Vilde on hapu näoga. Meri ja merel loksumine, isegi kui see on vaid kanali vaikne lokse, ei kuulu meie kummagi sümpaatiate hulka. Meist kihutavad mööda vinget tuult trotsivad õnnelikud inimesed jalgratastel, isegi koerad rihma otsas tunduvad rõõmsad, punaste ninadega särasilmsetest lapsinimestest rattakastides kõnelemata. Kõik on nii hygge, et anna olla, ent magamine vee peal hoolimata ümbritsevast õnnemullist meile meeldivamaks ei muutu.

Vilde kõbistab veidi oma uuel nutitelefonil (millest ta ei suuda sekunditki käsi eemal hoida, kui te minu arvamust küsite) ja teatab siis reipalt, et tal on lahendus. Vaid jalutuskäigu kaugusel – läksime!

Ma ei tea, tunne on ebakindel. Lähme üle ühest väiksemast sillast, seejärel suuremast autodega palistatud viaduktist. Kohe ongi kõrge tornhoone. Pole see mingi hotell, on hoopis hostel. „Vahet pole, mis värvi on kass, peaasi et ta hiiri püüab,” kuulutab Vilde elutargalt.

Vaade on hunnitu, isegi Vilde unustab end mitmeks pikaks minutiks akna alla ja arutleb valjusti, kas peaks sellest Rahelile kirjutama kohe või õhtul voodisse heites. Aga isegi kui ta ka ei lase sõrmedel kohe välkuda, siis mõne selfie klõpsutab ta ometi.

—

„Heakene küll, aitab toksimisest, ega see Rahel sul kusagile kao – paneme end nüüd valmis!” utsitan teda tagant.

Ma ju tean, et Vildel läheb sättimisega aega, see kuidas ta lipsusõlme aina uuesti ja uuesti seob, ma luban, see tõstab ka kõige paremas tervislikus konditsioonis mehel vererõhu ohtlikesse kõrgustesse, parem on kiirustada. Täna viib tee meid vanasse teatrimajja. Kopenhaagenis on nimelt olemas ka moodne uus hoone – jälle vee kohal, no tõesti! -, aga õnneks ei pea me täna sinna minema.

Ega see vana maja ka kergete killast ole, kõik on siin tagurpidi. Sisse astudes oleks kui peole jõudnud – melu ja jutuvada käib kõrgele lae alla, kõik vabad servad ja orvad on tühje veinipokaale ja õlleklaase täis. Ei mingit ontlikult puhvetinurgas rõõmujoogi tarbimist. Juba sikutab Vilde mindki küünarnukist, et läheks ja teeks ka ühe šnabilivopski, et nagu sulanduks paremini ooperipublikusse või nii, aga ei, ma lämmatan sellised soovid kohe eos.

Sisenedes ei ole võimalik ka üleriietest vabaneda, vaid vaja on kohe liikuda oma sektsiooni. Oleks see siis nii lihtne… Leiame küll hõlpsasti oma neljanda rea, aga istekohti 3 ja 5 otsides vaatab vastu koht number 30. Selge, siin on suured numbrid, vale saalitiib. Marsime siis Vildega hoogsalt ringiga saali teise külge, lootes eest leida väiksemate numbritega, aga kus sa sellega – sealt vaatab vastu koht number 29. Oleks nagu omaenese halba unenäkku sattunud… On pilet, piletil on reanumber ja istekohanumber, aga…?

Ka kõige suurema pingutuse tulemusel istud lõppeks ikka valel kohal ja mõni lillade püsilokkide ja pöidlaküüne suuruste pärlitega daame vehib ühel hetkel ridiküliga su nina ees: „Urjah, kas sa saad mu kohalt minema!” On alles segadus. Lõpuks selgub, et istekohtade numeratsioon algab rea keskelt (anna jumal kannatust!) ja keskelt serva poole liikudes suurenevad numbrid, ühes suunas paarisarvudena ja teises suunas vastavalt paaritutena (anna jumal teist korda kannatust!). Lõpuks saame paika, hea on, sest ma näen, et Vildel hakkab sügav korts kulmude vahele siginema.

Algab etendus ise. Ootame Vildega mõlemad klassikalist ooperit, aga tegevuspaigaks on lavale üles seatud kaubanduskeskus. Vilde niheleb närviliselt, ma ei mõista teda hukka. Kui siis saabub lavale Nemorinot kehastav pesueht asiaat, saan aru, et Vilde on viidud viimse piirini. Kindlasti pole see see, mida ta klassikaliselt ooperietenduselt ootas.

—

„Uhh, oli see vast õhtu!” ohkab Vilde, kui viimaks laval armastus on võitnud ja me ahistavate teatriseinte vahelt välja oleme saanud. „Kui nüüd leiaks mingi toreda koha, kus üks jõuluõlu ja smørrebrød võtta, siis võiks juba päevaga rahule jääda.”

Õlleurkaid me teele küll jääb, aga süüa neis ei pakuta. Pealegi on taanlased nii jäigad ja võikud on neil rohkem lõunasöögiks mõeldud.

„Tundub, et täna ei mängi enam välja. Otsime mingi toidupoe ja sööme numbritoas?” teen ettepaneku.
Aga Kopenhaageni kesklinn oleks kui välja surnud, klaaslinnak näib pime ja mahajäetud, poode ei paista ühtegi. Vilde pakub lahkelt, et guugeldab. „Ja ei hakka Linda või Raheliga toksima!” loen talle sõnad peale, sest päriselt, tahaks juba tuppa kotile saada.

„Lindale ma ei saagi ju kirjutada,” halab Vilde seepeale, „see on selline süvi, kus nutiseadmed pole lubatud.”

Aga ma saan aru küll, et ta kaardirakenduses lähimat SuperBrugsenit või Nettot või otsides vahepeal ikkagi midagi sõnumirakenduses toksib.

—

See üpris hõreda kõhuga magamaminek päädib sellega, et oleme hommikul kogu suure hosteli peale esimestena ärkvel ja õige vara hommikusöögisaali ukse taga. Hilisõhtused unelemised kuumast munapudrust (Vilde puhul) ja krõbedast peekonist (minu puhul) jooksevad visinal õhust tühjaks, kui leiame eest vaid külmlaua. Vähe sellest, arvestatav osa kopsikutest ja pütsikutest sisaldavad krõbedaid putukaid ja jogurtisse segatavad erinevaid satikajahusid.

Vilde pööritab silmi ja teeb kärmesti frititud prussakate taustal eneka.

Kui me lahkumisel vastuvõtalauda lähme end välja kirjutama, vaatab administraator meid suuril silmil: „Kas voodipesu tõite juba alla?” „Mis mõttes?” olen ma sokkideni nördinud.

„Jaa, kas te siis toas seinal olevat kirja ei lugenud? Te pidite voodipesu ise maha võtma ja siia kõrvalruumi tooma. Seal on igale pesutüübile eraldi koht.” Vastuvõtulaua tütarlaps on reibas ja rõõmus, meie Vildega oleme rohkem kui rubla eest pettunud. Igatahes näib, et muud ei jää üle, kui tagasi üles kobida ja pesu alla tuua.

—

Lahkumispäeval ei jõudnud me ei Christianiasse ega moodsa merineitsi juurde, sest Vildel olid kingitused ostmata. Ideekorjeks põikasime sisse disainimuuseumisse, sest kui midagi on taanlastel üle mõistuse äge, siis on see kahtlemata disain. Mina põrutasin joonelt toole vaatama – üks tubli tükk Jacobseni „Muna” tõstab mul alati meeleolu.

Kui ma siis nelja- ja ühejalgsetest istumisasjandustest viimaks tüdisin, läksin Vildet otsima. Leidsin ta seismas hilpude ees, pea mõtlikult viltu, takseeriv pilk veidrale värgendusele naelutatud. „Mõtle, kui selline oleks müügiks… Äkki on sellel va Nicholas Nybrol siin Kopenhaagenis kusagil ateljee või midagi,” arutles mees tõsimeeli.

„Vilde, see ei ole normaalne kleit, see on ju mingi… põhutuust.”
„Sa ei ole avatud uutele tuultele moeasjanduses, ja sellest on paganama kahju,” sõnas Vilde mõtlikult.
„Puhtteoreetiliselt küsin – kummale?”

—

Nybro põhukleiti Vilde muidugi ei ostnud. Õnneks. Koju tagasi lendasime kahe Eva Solo karahviniga, mis disainimuuseumis samuti eksponeeritud oli. Äärmiselt praktiline valik, julgen ma mainida, Vilde meelest ka piisavalt innovatiivne ja eriline (ma pikemalt ei peatu sel teemal, aga lühidalt olgu öeldud, et seal on selle korgi ja valamisega väike abrakadabra).

Tõsi, mõni aeg pärast kodumaale naasmist avastas Vilde ühe pealinna esinduskaubamaja jõulukataloogist samad kannud ja ei saa öelda, et see talle rõõmu oleks teinud.