Fred Jüssi äratav õpetus

Andre Nõmm kirjutab loodusmees Fred Jüssi elust ja maailmapildist. „Kui sa tahad midagi uut, siis käi vanu radu,” soovitab Jüssi.

Olime jõudnud haudvaikse Hardangervidda platoo südamesse. Vaid harv linnuhäälitsus andis mõista, et see vaikus on ka päriselt olemas. Hilisõhtune hall taevas ja kergelt tugevnev tuul süvendasid selle kõleda koha võimu veelgi. Terve järgmise päeva teekond paistis meile juba hästi kätte. Mõõtmed on seal teised igasuguses mõttes. Sellisel metsikul maastikul on linlasel turvatunne kerge kaduma.

Kui panime telki püsti, luusis me lähedale rebane. “Räägi mulle rebasest,” palus mu naine, kes tundis ses võõras olukorras end pisut ebamugavalt. Tema kurvastuseks ei osanud ma selle looma ja tema võimaliku käitumise kohta rääkida midagi usutavat. Valusalt mõistsin, kui vähe teame meid ümbritsevast. Rebane tahtis mind oma ükskõikse ja julge käitumisega justkui kiusata: “Vaatame, kuidas te siin hakkama saate. Mina tunnen neid olusid hästi. Ja teadke, et te ei tunne mind.”

Öeldakse, et suured loodusavastused on maailmas tehtud. Et täna elame juba teistel aegadel. Nimetame seda uhkelt infoajastuks. Ent sama kiirelt, kui omandame uut informatsiooni, unustame vana. Nii tekivad uued võimalused avastamiseks. Raamatu “Räägi mulle rebasest” üks autoreid on Fred Jüssi. Avastamisrännaku alguseks sobiv ja imelihtne raamat. 

Kes on Fred Jüssi?

Fred Jüssi sündis 29. jaanuaril 1935. aastal Väikeste Antillide saarestiku Aruba saarel. Eksootilisele Arubale sattusid Jüssi vanemad seetõttu, et seiklusjanuline pereisa asus tööle ühes Venezuela naftautmistehases. Varem oli Jüssi rahutu isa käinud Alaskal kullaõnne otsimas, lõiganud puid Soomemaal ja ehitanud Pärsias.

Kuumast Venezuela ranniku lähedal olevast saarest on Jüssi mälestused napid. Juba kolme aastasena lahkus ta sealt perega Eestisse ja asus elama Tallinna. Oma sünnikodus Jüssi hiljem käinud ei ole. Kord küll uuris lennukipiletite hindasid, kuid need olid liiga kõrged. “Pole ka väga tõmmanud. Tean, et see on täna hoopis teistsugune koht, kui ta kunagi oli,” lisab Jüssi.

Fred Jüssi lõpetas 1958. aastal Tartu Ülikooli bioloog-zooloogina. Ülikoolist suunati Jüssi Hiiumaale Emmastesse, kus ta aastatel 1958-1960 õpetas koolilastele bioloogiat, geograafiat ja keemiat. Hiljem ka joonestamist ja kehalist kasvatust. Hiiumaalt suundus Jüssi tagasi Tallinna. Peret soetama, nagu ta ise ütleb, mitte niivõrd tööle. Tema tulevane naine Helju oli lõpetanud ajakirjanduse eriala ning tema nägi oma võimalusi eelkõige Tallinnas. 
Tallinnas töötas Jüssi paar aastat Teaduste Akadeemia Eksperimentaalbioloogia Instituudis. Instituudi loomafüsioloogia sektorit, kus Jüssi töötas, juhtis sellel ajal Hans Pöögelmanni tütar Silvia Pöögelmann. Selles uuriti mingit probleemi, mida Jüssi oma sõnul päris lõpuni ei mõistnud. “Valmistasin ette mikroskoopilisi preparaate. Kuidas pidi tulemusteni jõutama, sellest ma ei saanudki kunagi aru.”

Pärast laborandi ametit töötas Jüssi pikemat aega looduskaitseinspektorina (1962 – 1975). See töö sobis juba paremini. Jüssil oli kaks rajooni – Jõgeva ja Hiiumaa. Jõgeva oli talle võõram, Hiiumaa palju lähedasem. 
Paar aastat oli Jüssi ka Eesti Looduse Fondi president. Ametikoha võttis ta vastu, sest oli seda varem lubanud. Jüssi arvab hiljem, et see roll oli talle väga võõras. “Tegi mulle asja tülikaks, ebameeldivaks ja võib isegi öelda, et vastumeelseks.”

Loodusmeheks saamine

“Mulle on looduses alati meeldinud. Ma arvan, et see peab sul enne sees olema,” arvab Jüssi. “Kui tagasi vaadata, siis minu elu pidepunktid ja mälestused on looduselamused – tuul, taevas, merevärvid. Sellised mälestused on kõige selgemad”. 
Fred Jüssi peab ise oma suurimaks mõjutajaks meie seast tänaseks lahkunud legendaarset loodusmeest Hillar Pärjasaart. Teleekraanilt teada ka vanamehena Rein Marani filmis „Laanetaguse suvi”. Fred Jüssi on Pärjasaare kohta öelnud selliselt: „Ta teadis loodusest kõik, ta teadis tõesti kõik, ja see oli ime”.

Hillar Pärjasaarega sattus Jüssi kokku kolmeteistaastase poisina, kui ta läks koos paari sõbraga metsa pajuoksi tooma. See juhtus kohas, kus täna asub Tallinna Magistrali Kaubanduskeskus. Tollal oli seal palju teisiti kui praegu. Väikeses looklevas ojas leidus forelligi. Jüssi sõnul oli Tallinna ümbrus siis looduslikult ääretult rikas, väga mitmekesine. Hiljem said Jüssist ja Pärjasaarest head sõbrad. Jüssi on tunnistanud, et just Pärjasaar andis talle eluks võimsaid impulsse, muutis maailmapilti terveks eluks.

Suure loodusmehena on ta suurema osa oma elust elanud siiski linnas. “Ma ei sobi maale. See oleks võimalik vaid juhul, kui ma oleksin külast sõltumatu. Küla kas neelab sind alla või võtab omaks. Kui sa hakkad elama külas, ent su mõttemaailm ja väärtushinnangud on teised, siis see ei ole kooskõlaline,” mõtiskleb Jüssi. Kord Hiiumaal alustas Jüssi isegi maja ehitamist, kuid tundis kiiresti ära, et ta ei saa seal elada.

“Looduse aabits”Peamine märksõna, kui räägitakse Jüssist, on „looduse populariseerija“. Tema tuntusele on arvatavasti enim kaasa aidanud Eesti Raadios aastatel 1976-1986 toimetatud sari “Looduse aabits”. Seda toetasid artiklid ajakirjas “Eesti Loodus”. Sari tagas Jüssile rahva seas legendaarse kuulsuse. 
Ta on avaldanud loodusest arvukalt raamatuid, artikleid, helikandjaid, esinenud telesaadetes ning tema väärtuslikud loodushäälte lindistused lebavad mitmetes piiritagustes arhiivides. Võimsana mõjuvad tema loodusõhtud. Need mõtisklused moodustavad Jüssist parima terviku – siin töötavad koos pilt ning palju kogenud ja salvestanud mehe sõna.

Fred Jüssi lindistused loodushäältest on varamu, mille väärtust on raske üle hinnata. Lindistusteks andis Eesti Raadio tema käsutusse selleaegsed tippvahendid. “Minu käes olid väga head vahendid. Need vahendid kohustavad. Tulemused olid tolle aja mõttes tehniliselt esmaklassilised,” vaatab Jüssi tagasi.

Fred Jüssi lindistusi sattus piiri taha juba sügaval nõukogude ajal. Teadmine nende olemasolust imbus välismaale läbi Soome Raadio, kus tollal töötas Jüssi sõber, legendaarne Soome looduse populariseerija Veikko Neuvonen. Hiljem jõudis informatsioon BBC loodussaadete toimetusse, kellega Jüssil tekkisid samuti head suhted. Lindistuste edasitoimetamine Londonisse käis salaja.

1982. aastal õnnestus siiski ka Jüssil endal BBC mehi kohata. See juhtus Moskvas rahvusvahelisel ornitoloogia konverentsil. BBC-lt on pärit ka üks kummalisemaid tellimusi Fred Jüssile – salvestada Eestimaa männimetsa vaikust. Hiljem on vaikusest saanud üks Jüssi meelisteemasid. 
Ehkki Fred Jüssi teab loodusest palju, ei pea ta ennast ise mingilgi moel teadlaseks. “Ma võin näiteks lindudest palju teada, kuid mind ei sobi kuidagi pidada ornitoloogiks. Mind ei huvita see säärasel kujul, et ma ornitoloogiat sügavuti uurima hakkaksin. Kui on vaja rohkem teada, siis küsin teadjamalt mehelt järele.” Ka Eesti Ornitoloogiaühing on Jüssit nimetanud oma auliikmeks just tema üldsust hariva ja äratava tegevuse eest.

Fred Jüssi on enda kohta öelnud, et tema ideaaliks on viljakas mittemidagitegemine. Et neid sõnu täpselt mõista, peab olema Jüssist rohkem kuulnud. Jüssi arvab, et loodust populariseeriv tegevus on talle olnud omamoodi kohustuseks. “Mul on olnud võimalus elatuda sellest, millest huvitun. Ma ei ole pidanud elama kahte elu, et rügada tööd ja siis teha seda, mis rohkem meeldib. See on uskumatu, et ma olen nii hakkama saanud.” Alates 1976. aastast pole Jüssi “korralikku” tööd teinud. 8 tundi päevas kontoris istumist ta hästi ette ei kujutagi.

Fred Jüssi „portfelli” kuulub ka päris ehtne filmiroll. Osatäitmine filmis „Laanetaguse suvi”. Filmi kutsus Jüssi Rein Maran: “Tule mängi metsavahti!” Esmalt Jüssi põikles, kuid vastu ta selle rolli võttis. 

Üks, aga erinev teerada

Fred Jüssil on üks pildiseeria, mida ta vahel teistele näitab. Aastate jooksul on ta Hiiumaal üles võtnud ühe randa viiva teeraja. See on täpselt üks ja sama koht. Kui slaidid vahetuvad, siis iga järgnev pilt on eelmisest täiesti erinev. Muutunud on kõik – värvid, meeleolu. „Kui sa tahad midagi uut, siis käi vanu radu,” soovitab Jüssi.

Kõige õigem on vist öelda, et Fred Jüssi õpetus on äratav. Vahest see ongi see, miks ta inimestele meeldib. Ta jätab sulle piisavalt ruumi. Ta vahendab, tuletades sulle meelde, et meie ümber on märgid, need on omavahel seotud ning et sina oled osa sellest. Ta ei võta sinult kunagi avastamisrõõmu, et neid märke tasub jälgida, et teisiti on palju vaesem elada. Sind võib väga valusalt puudutada, et paljusid neist märkidest pole sa varem tähele pannud. Kerge hämming on tema mõtisklusõhtutelt lahkudes tavapärane.

“Jah, ma olen vaatleja, ma olen nõus sellega. Ma ei taha sekkuda, piirdun vahendamisega. Ma tean hästi, et ka minu hinnangud ja arusaamad on ajas muutuvad. Ma ei taha kogeda seda, et kuulutan oma usku ja homme see enam nii ei ole. Ma olen ka seda kogenud,” arvab Jüssi ise. 
Väga üksikutel juhtudel astub Jüssi aktiivse looduskaitsjana eesliinile. See ei ole talle päris omane. Tundub, et selleks peab tõesti viimane häda käes olema. Lähiminevikust meenub Ruhnu karuga seonduv. Siis palus Jüssi koos sõpradega karule veel ühte võimalust. 
Fred Jüssi sõnul on tema rikkamad piiritagused rännakud viinud ta põhjamaale. “Mind tõmbab põhjamaa. Tõmbab kargus. See on vaheldusrikas ja ilus maastik. See on eksootika, selle sõna minu tähenduses.” Slaidid Fääri saartest, Islandist, Norrast ja Lapimaast on hiljem saanud Jüssi loodusõhtute lahutamatuks osaks.

Fred Jüssi ennast ise suureks seiklejaks ei pea. Tema eesmärgiks ei ole enneolematud elamused ja uued paigad. Nõukogude ajal ei käinud ta ka N. Liidu piires palju rändamas. “Mulle meeldis siin. Ma ei raatsinud siit ära minna.” Eestit peab Jüssi looduslikult väga rikkaks maaks, mis on seest palju suurem kui väljast. Ta tunneb sügavalt muret selle üle, et see nii jääks.

Omalaadne fotograaf

Fred Jüssit ei saa kindlasti pidada tavapäraseks loodusfotograafiks. Jüssi fotot ei saa välja kiskuda tervikust, tema loodususust kõige laiemas mõttes. Et tema fotojäädvustuse tõelist rikkust täielikult mõista, peab teadma selle lugu. Meenub üks juhtum, mis aitab hästi avada albumi “Ajamustrid” piltide tähendust. Kui Jüssi otsustas minna uuesti pildistama ühte vana sauna, siis mustreid ta selle palkidel enam ei leidnud. Omanik oli sauna musta värviga üle värvinud. Aja vaevaline ja peenetundeline loometöö oli selleks korraks lõppenud. Pilt sellest on alles. 
Jüssil on tohutu kogu väärtuslikke loodusfotosid, kuid vaid paar korda elus on ta esitanud oma töö konkursile. Ei kipu ta neid ka ise aktiivselt müüma. Pole võistleja tüüp, arvab Jüssi ise. Ka digitaalkaamerat ei ole Jüssi endale soetanud. “Ma ei sobi digitaalse maailmaga, kuid ma ka ei ignoreeri seda. See on mulle lihtsalt võõras. Ma ei taha sellega edvistada, see lihtsalt on nii.”

Kõik kaob ja väheneb
“Kõik kaob ja väheneb,” ütleb Jüssi. Ta toob näiteks Kakerdaja raba Kõrvemaal. Nelikümmend aastat tagasi ei saanud seal öösel magada. Raba oli selle asukatest nii lärmakas. Täna ei kohta neist Jüssi sõnul enam paljusid, mõne liigiga ristuvad teed haruharva. Kõrvemaa rabade kohta soovitab Jüssi lugeda Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimest köidet – seal on aastatetagune lindude laul, tants ja rõõm hästi edasi antud.

“Suur skandaal on see, kui huligaanid põletavad kiriku katust. See on muidugi vastik ja kole. Aga kui võetakse kevadel maha põlismets, siis sellest palju ei räägita. Inimloodu saab taas üles ehitada, kuid seda 200-aastast puud sa enam tagasi ei pane,” toob Jüssi näite. “Inimene on üks ainulaadne liik, kes hoogsalt hävitab neid väärtusi, mida ta ise ei ole suuteline looma.”

On asju, mis Jüssi sõnul ei taastu enam kunagi. “Eesti kultuur on talupojakultuur. Maaga koos täna enam ei elata. Mets oli viimane asi, mille kallale talupoeg läks. Eestlast ei saa enam nimetada metsarahvaks, kuigi mõni võtab veel tänagi sellise julguse kokku. Ma olen õnnelik, et elasin veel sellel ajal, kui see nii ei olnud.” 
Fred Jüssi sõnadest on hea otsida tuge. Ajal, mil me vahest liiga julgelt flirdime väärtustega, neid pidevalt otsides ja kaotades, on järjekindlast sõnast palju abi. Sellist tuge pakuvad suured inimesed. Kui ma palusin mitmel Jüssit rohkem tundval inimesel teda iseloomustada, siis vastus oli peaaegu alati sarnane. Ega seda päris lihtsalt saagi teha, aga inimestele ta meeldib. Tema sõna loodusest lihtsalt puudutab paljusid. Väga paljusid. Kui see on nii, siis on ju veel lootust.

Mart Jüssi (poeg) 
Kunagi koolipõlves oli klassikaaslastega oluline võrrelda vanemate töö asjalikkust. Olin kimbatuses, sest paljude korralike kellast-kellani ametite vastu oli mul panna vaid teadmine, et minu isa käib metsas. Lihtsalt käib, kuulab ja vaatab. Raske oli võrrelda lillede ilu, lindude laulu või liblika lennu jälgimist arsti või arhitekti asjaliku toimetamisega.

Vastust ei leidnud ma ka neist kordadest, kui mind vahest “tööle kaasa võeti”. Kõrvemaa metsateede mõõtmatu liivane pikkus. Vagusi istumine väikeses purjepaadis, Väinamere vesi libisemas ohtlikult paadiparda lähedal, vähemalt minu arvates … 
Täna saan aru, et need olid korjeretked – ta on töö poolest mesilane! Sandaalidesse tungiv metsateede liiv ja laidude adrused rannad, väike lehelind ja võipätakas on lihtsalt tolm ja nektar mida retkedelt tuleb koguda, hiljem usinasti magusaks meeks mõelda, raamatute, piltide ja plaatide kandilistesse kärgedesse kannutada. Küll mekkijaid leidub – kes siis magusat ei armastaks.

Jaan Tätte (sõber) 
Fredist on küllalt lihtne rääkida, kuna ma tean, et ta on päriselt olemas. Ei ole nii, et mõni usub, et ta on ja teised kahtlevad. 
Ta on. Olen ära ajanud sääski tema kiilaspealt. Tappa sääski ju tema nähes ei taha, kuigi ta ise seda teeb. Frediga koos olles hakkadki oma käitumist pisut jälgima ja tunned kergelt ära, mis on õige ja mis vale; mis on loomulik ja mis on ebaloomulik.

Fred on minu jaoks läbinisti loomulik, inimlik, veidi loomalik. Ma ei usu, et ta on oma üksildastel uitamistel teistsugusem kui miskit ordenit vastu võttes. 
Ma ei tea, kas see on pluss või miinus, aga Fredi kõrval olles on raske rääkida suvalist mulajuttu. Tema enda sõnalised väljendused on niivõrd täpsed, puhtad ja õiged, et paratamatult hakkad enese mõtteavaldusi kontrollima. Olen mõelnud, kust tal selline mõtteselgus pärit on ja see on ikka loodusest pärit; looduse jälgimisest õpitud. Looduses ei ole midagi võltsi ja ebaloogilist. Loodus on loomulik.

Fred armastab vaikust ja ju ta mõtleb, et kui vaikust jutuga lõhkuda, peab see olema põhjendatud. Ka mina olen tema eeskujul õppinud vaikust hindama ja tean, et vaikuse mõiste alla kuulub ka meremüha, lindude lärm ja vihma mürin katusel ja julgen öelda, et ka Fredi hääl. 
Fredi ümber on tihti inimesi, ehk rohkemgi, kui ta seda sooviks. Ma tean, miks nad seal on. Nad tahavad õppida. Fred on hea õpetaja. Ta ise vist seda ei tea. Või mine kuradit tea – äkki teab.

Lihtsamaid sõnu kasutades peaks veel lisama, et Fred on suurepärane kambajõmm ja “piduõhtutel” näevad tema vaimukad tähendamissõnad ammendamatud olevat. Ja siis üks huvitav tähelepanek – Fred ei jää purju.

Raamatud
1964 - Aegviidu metsaradadel 
1966 - Kajakad kutsuvad 
1972 - Merest sündinud 
1973 - Hiiumaa laiud 
1976 - Pilte Alutaguselt 
1977 - Eesti linde ja loomi (koos H. Eelmaga) 
1976 - Viidumäe (koos M. Reitaluga) 
1977 (1981) - Rebasetund 
1986 - Jäälõhkuja 
1987 (2006) - Räägi mulle rebasest (koos R. Reaga) 
1995 - Sügis 
1999 - Aastaajad eesti luules (autoreid) 
2002 - Wild Flowers of Estonia 
2003 – Ajamustrid 
2004 - Viidumäe (koos M. Reitaluga) 
2005 - Maailma mõte 
2006 - A Sense of Estonia

Helikandjad 
1997 - Eestimaa looduse hääled 
1997 - Lahemaa lindude hääli 
2001 - Eesti laululinde. Songbirds of Estonia 
2004 - Konnalaulud. Songs of Frogs and Toads 
2006 - Vaikus kui loodusvara 
2006 - Cardium

Selles numbris

• Mis on maailma kõrgeima mäe nimi?
• Indiana Jones ekvaatoril
• Seiklussport – mitte ainult hulludele
• Sri Lankas kaotatud paradiisi otsimas
• Tõrges tehnika kõrgmäestikuekspeditsioonil
• Vabatahtlikuna Indias
• Sügisene retk Pandiverre, Väike-Maarja maile
• Sepp Herrmann – eraklik hipi Alaska Arktikas
• Lõdvestav kultuurireis Mükeenesse
• Kuidas teha autentset India restorani?
• ISC-i talvine seiklus Karpaczis
• Autoga Ameerikat avastamas
• Vihmane sügismatk Endla looduskaitsealal
• Erna-mehel elu lõbus...
• Õilsad metslased, paganlikud inimsööjad, lapsinimesed...
• Fred Jüssi äratav õpetus
• Go Reisiajakiri nr 4 – September 2006