Saladuslik ja kauge Pohnpei

Vahel piisab reisiideeks vähesest: sattusin vaatama "Ancient Aliensi" osa, kus oli muuhulgas juttu Nan Madoli varemetest. Näidati täiesti ainulaadseid kaadreid vägagi kummalistest ehitistest. Olin samast sarjast saanud varemgi häid ja ekstreemseid reisivihjeid üle planeedi. Järgmise puhkuse sihtkoht oligi valitud – Pohnpei ja Nan Madoli varemed!

Pohnpeile nagu ka muudele Mikroneesia saartele pääsemiseks tuleb lennata mitme ümberistumisega. Tihedamad ühendused on vaid Guami ja Hawaii kaudu ning enne Pohnpeid peatutakse teiselgi Mikroneesia saarel Chuukil. Kuna Pohnpeil maandub vaid üks United Airlinesi lennuk päevas, usaldasin pigem oma reisikorraldajat ning armas Jane koostas mulle juba pool aastat varem optimaalse ja tegelikult väga õnnestunud reisikava koos kõigi vahepeatustega. Kohale jõudmiseks kulus viis lendu ja umbes 21 tundi. Peaaegu ekvaatoril paiknev saar on üks neljast Mikroneesia riigist, kehtib Ameerika dollar, kasutusel on gallonid ja miilid, vaadatakse USA telekanaleid. Räägitakse nii inglise keelt kui ka oma ponapea keele dialekte, mis tegelikult on kummaline, kuna saarel elab napilt 35 000 inimest ja needki on erikeelsed. Ka Mikroneesia pisike pealinn Palikir asub sel saarel. Saare maaomanikeks on kohalikud klannid ning maad ei müüda välismaalastele.

Tegelikult on auto rentimine saarel liikuma pääsemiseks ainuvõimalik moodus, sest peale mõne oletatava takso ei paistnud seal mingit ühistransporti olevat. Aga võisin ka eksida. Hotell andis mulle kergelt mõlkis ja siledate rehvidega, kuid muidu täiesti korraliku RAV4 50 dollari eest päevas, mis tundus igati mõistliku tehinguna. Ja ma ei saanudki teada, kui palju oli lubatud piirkiirus saarel. Rentija ütles vaid, et „drive as you feel safe“. Eeldatav „safe“ oli linnas 15 ja magistraalil 25 miili tunnis. Samas polnud ka see kiirus mõnele jõukohane ning kuna möödasõitmist peeti ehk natuke ebavajalikuks ja ebaviisakakski, venis pikem autorivi mõne rahulikuma juhi taga läbi kauni looduse kilomeetrite viisi. Tegelikult ongi neid kilomeetreid saare ainsal peamagistraalil kokku vast 60–70 ning tiiru teeb kogu riigile peale kahe-kolme tunniga.

Kerge déjà vu Eesti 1990ndatest oli tegelikult pidevalt: tõeline romude paraad maanteel, kohutavas seisus või ka olematu teekattega ei kuhugile viivad kõrvalteed, potipõllundus, põhiliselt kasutatud riiete poed, humoorikalt saamatud reklaamid ja õpetlikud teetahvlid ning samas ka kohalike siirus ja valmidus tasuta aidata. Imestama pani väheke kummaline toiduainete valik „supermarketites“ − peaaegu eranditult olid kõigis neis putkades riiulitel kalakonservid, juustupulgad, maiustused, mingid kilekotis sõõrikud ja valge sai. Ei mingeid puuvilju! Arvata on, et puuviljavajadus rahuldatakse oma metsas ning keegi ei keela ka külalisel puu otsast banaani või papaiat noppida. Omamoodi nostalgiliselt üllatas liigvarase häiriva hommikuse äratusena kukkede kiremine. Kuigi hotell asus keset asulat, kasvatas meie naabrimees kukki ja sama talueksootikat jätkus kogu reisi ajaks.

Loomulikult ei minda Pohnpeile spetsiaalselt kohalikke teeolusid nautima. Tegelikult ei tundunudki klassikalisi seljakotituriste eriti ringi liikuvat. Kurioosumina pole kuuldavasti näiteks üheski hotellis millegipärast basseini ning kogu saarel pole hetkel ühtki ujumisranda, kuigi seal valitseb aasta ringi korralik palavus ning ookeanivesi on imeliselt puhas ja ka väga soe. Rannad on kaetud läbipääsmatu ja edasipürgiva mangroovivõsaga ja vette lihtsalt ei pääse. Paari voldikut välja jättes ei tundunudki saarel harjumuspärast turismiäri olevat. Küsides näiteks suveniiripoe asukohta, ei saadud aru, mis asi üldse on suveniir ja milleks seda kasutatakse, ning poolkohustusliku turisti-T-särgi leidsin vaid juhuslikult toidupoe tagaseinalt.

Kuuldavasti on Pohnpei üks niiskemaid paiku maailmas, sajab iga päev ja mitte vähe. Taifuunid liiguvad üle saare harva, kuid siiski. Voldikutes räägiti küll ka sukeldumisvõimalusest, aga ilmselt saab sukelduda mugavamalt ka kuskil kodule lähemal.

Seega jääbki üle külastada Nan Madoli omapead.

Nan Madol ja selle saamislugu

Üllatuslikult viitas Nan Madolile ka teeviit, mis näitas, et vaatamisväärsus on ka saareelanike silmis eriline. See ei välistanud, et paar korda tuli täiendavalt teed küsida. Ootasin naiivselt veidigi esinduslikumat sissepääsu ühe maailma imelisema paiga juurde. Kas või mingitki pidulikkust. Kuid džunglitee lõppes lihtsalt kellegi koduhoovis, kus askeldasid pisikesed lapsed koos topless vanaemaga.

Paik oli nimetatud omaniku nime järgi Silbanus Residence. Kui arheoloogid püüavad siiani aru saada, mis ajastust Nan Madol tegelikult pärineb ning kuidas ja milleks see rajati, siis saareelanikele on asi täiesti selge: maagia! Legend kõlab järgmiselt. Kaks võlurist hiiglasvenda Olosihpa ja Olosohpa koos kaaskonnaga saabusid saarele ning otsustasid hakata kummardama oma jumalat Nahnisohnsapw’i. Pärast saarel ringivaatamist ja kolme ebaõnnestunud katset valisid nad välja sobiva saarenurga ning hakkasid ookeani randa linna rajama. Töö oli raske ega edenenud, kuni neile lendas maagilisel kivil appi sõber Kideumanien lähedasest Sokeshi külast. Mehed rajasidki linna, kaevandades esmalt vajaliku materjali, siis lennutades miljoneid tonne kive saare teisest servast kohale ning seejärel paigaldades need müüridesse. Nii täiuslikult, et müürid on püsinud üle tuhande aasta isegi ilma siduva mördita. Lõpetuseks muutis Kideumanien oma maagilise kivi linna välismüüriks, et kaitsta rajatisi ookeani eest. Väidetavasti leiti Nan Madolist igatahes kahe hiiglase umbes kolmemeetrised skeletid 1907. aasta väljakaevamistel ning kaevamisi juhtinud kuberner Victor Berg suri järgmisel hommikul saladuslikult pärast piinarikast painajate küüsis veedetud ööd. Hiiglaste või siis väga pikkade inimeste luid leiti ka 1978. aasta väljakaevamistel.

Saarel usutakse siiani oma jumalaid ning muidugi vaime, hingi ja maagiat. Sel teemal ei naljatata. Seepärast ei lubata ka enam kedagi ööseks varemetesse jääda, kuna vaimudele see ei sobi ja kuuldavasti on julgetel üritajatel halvasti läinud. Kohe kindlasti ei hakka ükski kohalik ööbimisega ise vaime välja vihastama. Samas ei karda Silbanuse perekond oma vaimudest naabreid, kuigi neid on öösiti kuulda. Vaimudega tuleb lihtsalt hästi läbi saada! Ancient Aliensi tiimile oli asi samuti selge − Nan Madol on ehitatud jumalate ehk siis tulnukate kätega, kasutades omaaegseid tehnoloogiaid ja levitatsiooni. Oma asi, keda uskuda, kuid vaadates seda kõike insenerina, langevad käed rippu, sest lihtsalt ei saa aru, kuidas see kõik üle tuhande aasta tagasi võimalik oli. Seda enam, et saarel elas omal ajal kindlasti vähem inimesi ning puudusid ka teed ja tehnika. Meie arusaamist mööda olid need pärismaalased, kelle ehitusoskused piirdusid bambusonni ja paadi valmistamisega. Seega ei saanud ehitamine toimuda nagu Egiptuses, kus sajad tuhanded orjad püramiidide jaoks väidetavalt kivihaamrite abil plokke tahusid. Pole ka täpselt tõestatud, kust Nan Madoli kivid pärit on. Saare teises otsas kõrgub püha Sokeshi kalju, kus kivimid on samalaadsed. Lähima saareni on igatahes sadu kilomeetreid. Kirjalik ajalugu puudub ning lood on kandunud põlvkonnalt põlvkonnale edasi vaid suuliselt.

Kaheksas maailmaime

Kunagist korallrifile ehitatud ja ka kaheksandaks maailmaimeks kutsutud antiiklinna hakati ametliku arheoloogia arvates rajama oletatavalt 900 pKr ning ehitus jätkus kuuesaja aasta jooksul. Kompleksi pindala on koguni 11 ruutmiili, kuigi seda on tänasel päeval tänu pealetungivale loodusele ja ookeanile võimatu hoomata. Samuti on suur osa saartest ja kunagistest hoonetest juba vette vajunud. Kohalike legendid räägivad aga tunduvalt varasematest aegadest − hiiglastest vennad-ehitajad tulid Mu Lemuria nimeliselt kontinendilt, mis uppus väidetavalt 12 000 aastat tagasi. Sel ajal ehk siis enne jääaega oli ookeani pind oluliselt madalamal ning linn võinuks olla ehitatud maismaale, mitte ebamõistlikult vette. Seda aega kutsuvad kohalikud elanikud „esimeseks ajaks“. Kuuldavasti oli vendade meeskonnas erinevate oskustega ja ülesannetega hiiglasi, muuhulgas ka niinimetatud megahiiglased või siis omalaadsed töölised-droonid, kes suutsid töötada ka vee all.

Siis märkad, et oled sellesama jutu eri versioone kuulnud ka Peruus, Lihavõttesaarel, Boliivias, Indias, Türgis, Indoneesias, Mehhikos... kus vaid. Eestis jutustame lastele ja turistidele, kuidas Linda nuttis järvetäie vett ja Kalevipoeg loopis hiidrahne. Lisaks liikusid 19. sajandil sel saarel ka legendid müstilisest Kona inimsööjatest hiiglaste hõimust. Veel julgem oletus on, et Nan Madol polnudki linn, vaid iidsel ajal toonase tsivilisatsiooni loodud seade, mille abil sai kliimat muuta, et tõrjuda saarelt taifuune. Põhjenduseks ja tõestuseks tuuakse muuhulgas megaliitide tehislikku magnetiseeritust, kompassid lähevad seal igatahes segadusse. Ajalooline fakt on ka see, et 1920ndatel viisid jaapanlased kaasa veealusest Surnute Majast leitud plaatinast kirstud.

Kanalid nagu Veneetsias

Praegu allesolev Nan Madol asub sadakonnal kunstlikul saarel, mille vahel jooksevad perfektsed kanalid, mistõttu seda paika võrreldakse Veneetsiaga (Venice of Pacific). Väljakaevamistel on leitud ka tunneleid, mis eri saari ühendasid. Suur osa linnast oma templite ja hauakambritega on juba ookeanis. Ehitusmaterjaliks on vaid ja ainult hiiglaslikud magnetiseeritud basaldist plokid või rahnud. Suuremad kohale toodud ehituskivid võivad kaaluda kuni 50 tonni ning kogu linna rajamiseks võis kuluda uskumatud 250 miljonit (?!) tonni enamasti prismakujulisi basaltplokke. Osa plokke on paigaldatud seintesse nii, nagu need olid kunagi kaljust lahti murtud, suuremal osal on aga töötlemise jäljed ning need on kuidagi liigagi täiuslikud ja kummaliselt kas siis viie- või seitsmenurksed. Igatahes pole ligilähedaseltki sarnaseid ehitisi teadaolevalt mitte kusagil mujal.

Mugav ligipääs on ainult murdosale kogu territooriumist ja sinna on ehitatud ka paar purret. Esmalt tuleb siiski kõndida mõnisada meetrit läbi džungli ja silm alles hakkab harjuma uue olukorraga. Tegelikult möödusin liaanidesse mässitud hiigelehitisest algatuseks paari meetri kauguselt seda ise märkamata. Seda suurejoonelisem on vaade, kui pärast juhuslike plokkide ja seinakonstruktsioonide vaatamist-pildistamist jõuad äkki Nan Douwasi kompleksini. Kuigi paik oli Youtube’i klippidest juba natuke tuttav, oli kohale jõudes ikka päris pidulik tunne. Varahommikune kuumus, vaikus ja rahu ning kummalised ja üsna ainulaadsed hiigelmüürid sinu ees. Analoogi ei meenugi. Tegu on üsna hästi säilinud umbes 60 x 60-meetrise ilmselt religioosse ehitisega, kus on nii templi kui ka hauakambrite jäänused. Kompleksi juurde pääseb läbi kanali ja tuleb end vinnata üles kokkuvajunud trepist. Kuiva jala ja kuivade riietega seiklus nagunii ei õnnestu, sadagu või mitte... Sajab muide iga päev. Kanalid on mõõnaajal üsna kuivad ja põhi on pigem soine, kuid läbitav teatud pingutusega.

Nan Douwas

Nan Douwas on kindlasti kõige visuaalsem ja vaatamisväärsem ning pildistatum rajatis kogu selles paigas. Kuni 11 meetri kõrgused ja umbes nelja meetri paksused välised müürid on peaaegu täiesti algupäraselt säilinud. Sisehoovi viib muljetavaldav Hiiglaste värav. Seal satud järgmiste pisut tagasihoidlikumate müüride taha ning järgmises sisehoovis on templi ja hauakambrite äratuntavad varemed. Müüridesse on ehitatud ka madalad läbikäigud. Kõige meeldivam kogu avastamise juures oli üksindus ja tegelikult ei kohanudki ma kahel päeval kedagi teist. Täiesti omalaadne kogemus tänapäevast turismi silmas pidades. Ka ei olnud ühtki harjumuspärast keelavat või hoiatavat silti, kuigi võinuks tegelikult isegi olla, kuivõrd arstiabi lähedal ega ilmselt ka kaugemal pole. Keegi ei keela iidsetel müüridel ronida, aga kogu see natuke juba segipaisatud struktuur oli tegelikult kaunis libe ja teravate nurkadega ning ka loodus tungis igast praost peale. Kuigi oli näha, et keegi püüab varemeid korras hoida, soodustab kliima sedavõrd kasvamist, et iga mulda kukkunud seeme saab kiirelt juured alla ja asub oma asja ajama.

Vahepalana: halvimal juhul võid saada ka kookospähklitabamuse − väidetavalt kuni 150 inimest aastas saab maailmas ka surmava tabamuse. Pohnpeis on heaks kombeks, et kui elama jääd, istutad ise või halvemal juhul istutavad juba su sugulased sama pähkli samasse kohta. Et tegemist pole naljaga, kogesin ka ise − paarikilone pähkel langes sahinal läbi lehtede alla kümne meetri kaugusel.

Müürid ja siseseinad on ilma igasuguse siduva materjalita lihtsalt rifile kokku laotud. Ei mingit vundamenti ega tasast pinda. Meenutab natuke hiiglaste Jengamängu, kus vaheldumisi laotud hulknurksed klotsid on paari- kuni viiemeetrised ja kaaluvad tonne. Nurgad ja värav on laotud üles risti justkui omalaadse palkmajana, kuid palkideks on kuni viie-kuuemeetrised monoliidid. Samasugused tahutud kivipalgid katavad ka templit ja hauakambreid. Surelikule tema väiksuse demonstreerimiseks on välismüüri nurkadesse nagu muuseas justkui kaunistuseks lisatud suurejoonelised eemale ulatuvad hiigelmonoliidid. Müüri täiteaineks on kasutatud koralle ja kive.

Lisaks küsimustele, kelle või mille eest oli sellise müüriga end kaitsta vaja ja kuidas üldse sellist asja kokku panna, hakkad mõtlema, kas on tõesti nii keeruliselt ja mastaapselt vaja ehitada just nimelt ookeani. Vastuseks on ehk see, et see oli ehitaja jaoks lihtsalt harjumuspärane ja lihtne. Samalaadseid väiksemaid, kuid sama muljetavaldavaid ehitisi on saartel teisigi, kuid miks pidanuks näiteks kas või suurejoonelise, kaugemal saarel asuva õlipressimishoone ehitamiseks nii palju vaeva nägema? Nii näiteks kukkusid läbi katsed tõestamaks, et kiviplokke toodi bambusparvedel saare teiselt kaldalt. Üle tonni kaaluvaid plokke vedavad traditsioonilised parved vajusid lihtsalt põhja.

Mõõna tulnuks ära kasutada ka sadakond meetrit rannast eemal kulgevate kunagiste välismüüride uurimiseks, aga mingil hetkel ookean elavnes ja vesi hakkas tõusma päris korraliku kiirusega, nii et tuli jätta midagi ka järgmiseks päevaks. Koos veega saabus kanalitesse elu. Kiirelt oma võimalust kasutanud kalad meelitasid kohale linnud ja vaikus lõppes paari minutiga. Kanalites tõusis vesi juba kohati rinnuni ja kaarti vaadates sai ka selgeks, et tegelikult saabki täieliku elamuse kogu alast vaid paadist. Paadi leidmine tundus ebareaalsena, kuna turistidega polnud seal eriti arvestatud. Ometi läks nii, et sattusin tagasiteel võsas seigeldes sõber Floydi peale, kes oli arvatavasti maaomaniku poeg ja kellel sattus olema ka paat ning kes oli järgmisel päeval nõus paarikümne dollari eest sõidutama mind nii kaua, kui ma ise viitsin. Kuna osa kanalitest on juba täiesti soostunud ja mangroove täis kasvanud, siis paadile piisavalt sügavat vett jätkub vaid paariks tõusuaja tunniks päevas ja alustada tuleb seega esimesel võimalusel.

Selgus, et viimati oli ta huvilisi sõidutanud umbes kolm kuud tagasi. Samuti oli ta aidanud paar aastat tagasi sarja „Destination: Truth“ tegijaid, kes üritasid tõestada vaimude olemasolu varemetes öösiti. Tiim leidiski kõrvalekaldeid normaalsusest ja paraku üks saatejuhtidest haigestus sisuliselt kohe pärast hauakambrisse sisenemist päris raskelt. Võib-olla juhus? Uskumise küsimus vist. Endal ei olnud õnneks hommikul pärast hauakambreid midagi viga, aga ma ei jäänud muidugi ka ööseks.

Järgmisel hommikul polnud ilm kuigi paljulubav. Sama rahulik kulgemine saare peamagistraalil, sama residents, taas kolmedollariline sissepääsumaks ja retk läbi tilkuva metsa. Kuivaks jääda polnud tänu mõnusalt soojale vihmale nagunii võimalik ja tuli vahetada ka kaamerat. Üllatusmoment oli lahustumas ning nüüd sai juba asja rahulikumalt võtta ja detaile vaadelda. Kogu Nan Madoli ala oli kunagi ümbritsetud 7–8 meetri paksuse kõrge müüriga, et kaitsta ehitisi ja aedu ookeani eest. Parimad vaated saigi kaugemale vette jalutades. Hoiatuseks: paljajalu ei tasu sealkandis vette minna − korallid on jalgadele väga vaenulikud. Võid ka elavale loodusele peale astuda − igatahes jäid silma teravate ogadega meresiilikud ja imelikud sinised meritähed.

Niipalju kui seda müüri veel järel oli, oli see samasugune tõeline ehitusime. Kuni mõõn kestis, sai rinnuni vees sumbates päris hea ülevaate kogu kompleksist väljastpoolt. Saared ja ehitised jätkusid palju kaugemale lääne suunas. Selle, mis alles, oli loodus enamasti juba üle võtnud.

Paadiga uus sõber oligi õigel ajal õiges kohas ja mingi aja passisime sobivat hetke, et paadimootor üldse vette ulatuks. Kuivõrd ilmselgelt halvas korras paat tundus olevat sealkandis ainus, polnud selle seisukorra üle eriti mõtet vinguda. Esmalt oli vaja sõiduk veest tühjemaks kühveldada.

Kui liikuma pääsesime, avanesid vaated üha uutele suurematele ja väiksematele tehissaartele kahel pool kanaleid. Kaldale oleks ju võinud minna, kuid saare servast kaugemale poleks nagunii pääsenud. Ehitised ja müürid olid enamasti vaid aimatavad ja ega mu „giidil“ polnud ka eriti palju kommenteerida. Huvitavaks läks, kui jõudsime paduvihmas pooleteise kilomeetri kaugusele kunagise müüri lõunanurka. Sobivalt ütles sellise ilma peale üles isegi mu veekindel kaamera ning seepärast tulid pildid pehmelt öeldes palju huvitavamad ja udusemad. Umbes kaheksa meetri kõrgune nurk ise on kokku laotud võimsatest, väidetavalt kuni 90-tonnistest osaliselt tahutud rahnudest ja sinna otsa ronisid ammustel aegadel rasedad naised, et last tugeva tervisega õnnistataks. Just seal müüri taga olevat tehtud kunagi ka suurimad arheoloogilised leiud, aga praegu sinna enam ligi ei pääsenud, kuna kõik oli umbe kasvanud. Olime seal päris pikalt, ajasime taga raisid ja lobisesime niisama. Varsti tuli juba vaikselt hakata tagasi pöörduma ja suundusime jälle kanalitesse. Kuna riik enam kanalite ja saarte eest ei hoolitse, on paadiga liikumine muutunud parajaks proovikiviks. Jõudsime sellise tööjaotuseni, et Floyd vehkis paadi ninas matšeetega ja püüdis pealetunginud loodusest jagu saada ning mina tõukasin paati pika vaiaga meeterhaaval edasi. Sai ka selgeks, miks matšeete kui universaalne tööriist lihtsalt peab igal korralikul mehel igal pool kaasas olema.

Ringiga jõudsime tagasi Nan Douwasi. Tihti on olnud nii, et oled mõnda paika viimast korda vaadanud ja olnud kindel, et seda sa enam kunagi ei näe. Ja siis saabud ikkagi veel korraks tagasi ja koht paistab kuidagi vana hea tuttavana. Nii libisesimegi paadiga lausa kaks korda piki kanalit endiselt müstilisest templist vaikselt mööda ja tegime vahepeal tiiru mööda kompleksi välispiire. Ilm oli kuidagi ime läbi kuivaks tõmmanud ja ka kaamera soostus tegema päris häid pilte uue vaatenurga alt.

Kui jõudsime „dokki“, oli ka viimane aeg. Pikema tseremooniata jätsime kapten Floydiga hüvasti ja juba paari minuti pärast olin uue sõbra sabas džunglis ronimas.

Mitte ainult varemed

Selgus, et olin läbinud ka noorhärra Jasoni perekonna valdusi ja pidin maksma ühe dollari. Loomulikult polnud ka Jasonil hetkel midagi targemat teha, nii et ta pakkus end teejuhiks Jaapani kahurite juurde. Nimelt olid Pohnpeil jaapanlaste baasid nagu ka mujal selle kandi saartel ja Pohnpeile jäeti pärast alistumist palju kraami maha. Nii me siis tegimegi taas matšeete välkudes pooletunnise rännaku mäkke. Liaanidesse mässitud kahurid olid tegelikult muljetavaldavalt heas korras, kuigi varjendid ja hooldusruumid olid pudedad ja varisesid. Selge, et seda vaatamisväärsust poleks ise tõenäoliselt ka kogemata saanud avastada, kuivõrd rada tuli tõepoolest lahti raiuda. Tagasihoidliku inimesena küsis mees viis dollarit ja lisaks veel ka kaks dollarit sõbrale, kelle maa peal see küngas asus. Minu meelest siiski igati hea hind elamuse eest. Mees soovitas ka paari koske minna vaatama, aga ei osanud täpselt teed juhatada. Täpsustuseks: üks neist asus tegelikult vast kahe kilomeetri kaugusel. Enam-vähem tõenäolise teeotsa juures peatudes kordus sama stsenaarium: pereisa Cruiz otsustas minutiga, et aitabki selleks päevaks kodutöödest, haaras oma matšeete ja retk võis alata. Kuivõrd taifuun oli õige raja peale puid kukutanud, tuli taas teha uus. Pilt oli vapustavalt ilus − veerohke pitoreskne Kepirohi kosk keset rohelust ja loodushääli ja ei mingeid ahhetavaidpildistavaid turiste. Kuna sajab pidevat, pole ka riski, et vaatad tühja jõesängi.

Kosest paari kilomeetri kaugusel on Mikroneesia vingeimate eelajalooliste petroglüüfidega kivi, kus hea ettekujutusvõime toel võib leida kuni 700 arusaadavat kivisse kraabitud kujutist. Pildid on erosiooni tõttu hävimas, kuid süvenedes võib leida inimfiguure, käsi, relvi, kalakonkse, Päikese ja jala kujutisi. Ka siin pidi aju esmalt ülesandest aru saama, et mida me üldse otsime. Pöördusin kaks korda tagasi, arvates, et olen vales kohas, ja alles siis märkasin esimest kujundit... ja siis juba ülejäänuid.

Pahntakai kosk

Viimaseks päevaks jätsin Pahntakai kose, kust legendi järgi Nan Madoli kivirahnud murti. Teeotsani juhatati mind küll, kuid see üha kitsenev 4WD-kõlbulik mäkke tõusev rada lõppes metsaga kellegi koduhoovis. Kosk muidugi asuski taas kellegi perekondlikul maalapil (sissepääsuks tuli loovutada viis dollarit) ja pereisa Mike arvas, et omal käel ma seda ilmselt ei valluta. Ei muud, kui matšeete kätte ja võsa raiudes teele. Vahelduseks oli rada isegi raske. Kohalik tüüp kulges mööda tõsiselt libedat ja kõikuvat kiviklibu paljajalu ees, minul oli sandaalides tegemist kannulpüsimisega. Tegelikult polnudki vaatamisväärsuseks kosk ise, vaid pigem vulkaanikraater, kuhu kosk üle serva sisse sadas ja millest kuskil juttugi polnud. Hämmastavalt ilus koht, kuhu tuli hingedele kingituseks jätta altarile sõnajalaleht. Hea lõpetus seiklusele.

Pohnpei külastamine on seiklus. Koht on sama eraldatud ja natuke keerulisemalt ligipääsetav kui Lihavõttesaar ning sama seletamatu, müstiline ja visuaalne kui näiteks Sachsaywaman või Angkor Wat. Seiklus tuleb huvitavam, kui enne natuke lugeda-vaadata ja kohapeal fantaasia lendu lasta.

Tekst ja fotod: Peeter Kuus  

Selles numbris

• Terviseaudit
• Polaarnaised
• Tossutäkuga mööda Eestimaad
• Donbassi positiivse grafiti pealinn
• Saladuslik ja kauge Pohnpei
• Montenegro ilma higi ja seljakotita
• Tööl vabatahtlikuna ehk idülli teine pool
• Loodusteadlased N. Liitu avastamas
• Väsimatu rännumees Voldemar Promet
• Närvide proov kuristike äärel
• Seiklused saladuslikul Suurel Punasel saarel
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 62 – Oktoober 2016