Viiekümnes Muhu väina regatt

Tänavu sõidetakse viiekümnes Muhu väina regatt. Mitukümmend purjepaati seilab ligi nädal aega Eesti avamerepurjetamise meistritiitli nimel. Au nimel, spordi nimel, lõbu pärast. Ja minnakse jälle, olgugi et pärast on näpuotsad spinnakeribrassidest valusaks hõõrutud, poom on üle turja käinud, umbreeling on tagumikku sööbinud, maks vajab puhkust ja kapten on avaldanud kõvahäälset arvamust sinu ja su ema kohta. Avamerepurjetamisest vestles teenekate purjetajatega Tiit Pruuli.

Sport või lõbu?

Tegelikult on raske päris lõpuni aru saada, kas Muhu väina regatt on rohkem võistlus või rohkem merematk. Formaalselt võttes on tõepoolest tegu võistlusega. Aga etappide vahel on peetud ka tõenäoliselt Läänemere võimsaimaid pidusid, tantsitud „Kuldse Trio“, „Krõlli“ ja kammipillide orkestri saatel, lauldud koos kitarri ja kandlega, kakeldud, läti tüdrukuid taga aetud, kalurikolhoosi konser- vitsehhis vargil käidud. On, mida meenutada, on, mida unustada.

Aare Kööp, kes 25 korral purj tamises eri klassides Eesti meistriks tulnud, arvab, et enne 1970. aastaid oli regatt rohkem nagu matk: „Jahid olid siis kahe-kolme päeva toidumoona ja alkoholi triiki täis. Etapid olid hirmpikad. Ja muidugi olid purjekad siis aeglasemad. See oli kindlasti omamoodi kõva katsumus. Mina olen hilisem sõitja, etapid pole üle ööpäeva kunagi kestnud ja minu hinnangul on võistlusmoment ka suurem olnud.“

1967. aastal oma esimest väinaregatti sõitnud Tiit Haagma kinnitab samuti, et omavaheline rebimine on viimastel aastatel eriti karmiks läinud, seda eelkõige tänu uutele kiiretele jahtidele, mida eestlased endile soetanud. Haagma: „Purjetamise juurde on jõudnud ka täitsa uus seltskond. Need, kel elus hästi läinud ja kes nüüd on mootorpaatide asemel purjejahid ostnud. No muidugi, kaua sa raputad nende kiirpaatidega mööda merd, poroloon hammaste kaitseks suus.“

Saarlane Tiit Sarapuu arvab, et „kümmekond aastat tagasi oli seltsielu väinas ikka palju rohkem kui praegu, siis võitles 1/3 ihu ja hingega esikoha pärast ja 2/3 oli kohal lõbu pärast, nüüd vastupidi. Aga ega ilma seltskondliku osata pole Muhu väin ka praegu, ilma selleta väga paljud sinna ei lähekski. Kus sa mujal ikka kogu seda meie purjetajate satsi koos näed, kui kord aastas Muhu väinas. Päeval kihutatakse võidu, siis vaadatakse kai peal üksteise uued pulgad üle ja lõpuks peetakse pidu ja võetakse natuke viina ka.“

Jahtkapten Tiit Riisalo ei alahinda võidusõidu sportlikku poolt, aga ütleb ka, et ta ei tea ühtki teist spordiala, kus on mehi, kes on Eesti meistriks tulnud nii, et võistluste ajal saab laevatekil lösakil olles viskit juua.

Legendaarne kohtunik ja jahimõõtja Arvet Tetsmann usub, et „esimene ots võistleb ikka kõvasti, aga tagapool, kus rebimine nii tihe pole, sõidetakse võib-olla rohkem lusti pärast.“ Tetsmann teab, et võidutuhinas on mõnigi mees tõmmanud jahile peale lubatust suurema spinnakeri või püüdnud muudki valskust teha. Valskusetegijate kõrval on eraldi seltskonnaks punktuaalse õigluse otsijad, kes annavad iga jumala kord sisse proteste võistlusmäärustiku rikkumise kohta ja lasevad kohtunikel naabrimehe jahi võistlusväärtuse üle mõõta.

Aare Kööp muigab selle peale, kuidas igal aastal on jahte, kes distantsi riski piiril lühendada püüavad ja seetõttu rannakivides kolistavad. „Muhu väina võit pole põhjendus, et sõita jaht puruks või kellegi eluga riskida,“ on ta kindel. „Mõistlike meeste kõrval on meil ka selliseid tegijaid, kes on kaldal suured kaptenid – jahtklubi baaris Helly Hanseni kindad käes ja Musto tormikad seljas – merel võtavad aga ohtlikke ja rumalaid riske, mis kokkuvõttes võidule ei vii ja kedagi õnnelikuks ei tee. Teatud mereline rumalus ja ahnus häirib mind eesti purjetamise juures kõige rohkem. Õnneks pole seda palju. Ja lõppude lõpuks pole ükski motiiv – võidu- või tuurisõit – teisest parem ega halvem.“

Algus

Arvet Tetsmann viib Muhu väina regati eelloo tagasi 70 aasta tagustesse aegadesse: „Eesti ajal, 1930. aastatel, toimus Väinakarika võidusõit. Seda viidi nädalalõppudel läbi Haapsalus ja Pärnus. Korraldajaks oli Tallinna Jahtklubi.“

Okupatsioonide, Läände põgenemiste, küüditamiste ja sõjaga seoses traditsioon küll katkes, aga kui jälle natuke vabamalt hinge võidi tõmmata, puhusid mehed vanale võidusõidule taas elu sisse. Tetsmann meenutab: „1958 olid veel elus ja aktiivsed sellised eestiaegsed mehed nagu Paul Butte, Heino Kuivjõgi ja teised. Esimene võistlus algas Riiast ja lõppes Haapsalu juures. Noid eestiaegseid, umbes samanimelisi sõite muidugi suurt ei meenutatud, aga eks sealt ikka eeskuju võeti.“

1958. aastaks olid eesti purjetajad, kes esimese olümpiamedali võitsid juba 1928. aastal Amsterdamis, taas kosunud. 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel käisid varumeestena Aarne Aavik ja Hans Kaasik, N. Liidu tšempioniteks olid tulnud Eugen Adrik, Asta Spitz-Tamre, Ants Raud, Ilse Kaasik-Saar, Ester Käppa- Luiga, Arnold Truks, Ernst Kusmanov, Vaike Laufer-Sepp jpt.

Materiaalset baasi aitas täiendada 1946. aastal asutatud Vabariikliku Jahtklubi jahiehituse töökoda (hilisem Spordilaevade Eksperimentaaltehas), kus valmistati puit- ja vineeraluseid, alates 1962. aastast ka klaasplastist jahte.

Nõukogudeaegse purjeasjanduse esimese tähtteosena oli 1955 ilmu- nud mahukas raamat „Purjesport“, kus asjalikku merendusteooriat õpetasid Arnold Irak, Kalju Toomara, Uno Mereste jt. Raamatu sissejuhatuses sedastatakse küll kohustuslikus korras, et „päike ei looju meie riigis kunagi. Kui Balti merele laskub õhtune videvik, algab Vaikse ookeani rannikul järgmise päeva hommik.

Niivõrd suur ja lai on meie maa.“ Ometi tunnistavad tublid autorid veidi hiljem, et sportlike kaugsõitude areaal on veel üsna ahtake – räägitakse looduslikult kaunitest väljasõidukohtadest Pedassaarest ja põhjaranniku sadamatest, aga siiski ka Riiast ja Kaliningradist, kuhu Eesti NSV purjesportlased on jõudnud.

Võimalused pikemateks mereseiklusteks hakkasid aga tekkima Staliniaegse laussurutise järel ja eesti purjetajad olid selleks valmis nii tehniliselt kui mõistagi moraalselt.

Saaremaa poiss Ülo Vooglaid on üks, kes esimese Muhu väina regati sünni juures seisis ja esimese sõidu ka kaasa tegi.

„Mina hakkasin purjetama sõjajärgsetel aastatel Kuressaares. Käisime lodjaga angerjaid püüdmas, tegime oma lodjale vanadest saksa sinelitest purje peale ja sõitsime mis mühin. Pärast seitsmendat klassi sattusin 1949. aastal Haapsallu ja läksin muidugi kohe jahtklubisse. Vooremaa Endel oli küll Siberisse küüditatud, aga Udo Politur juhatas jahtklubi parimal viisil, mis tol korral võimalik oli. Võistlesime ühemehe svertpaatide olümpiajollidega, mis juba enne sõda väga populaarsed olid, ja lõbu oli laialt. Käisime Haapsalust ka Tallinnas võistlemas – valged püksid, valged kõrge kraega kampsunid, kajaka pildiga mütsid – uhked mundrid ja uhke tunne! Tallinna lahel oli aga terastrossidest võrk ees. Räägiti, et see on välislaevade vastu, aga ilmselt hoopis sellepärast, et keegi nõukogude kodumaalt ära ei saaks putkata. Purjetada võis ainult seespool seda terasvõrku.

Mäletan, et 1958. aasta maikuu algul, jahid olid veel enamasti kail, istusime Tallinnas jahtklubi kohvikus. Muidugi oli kohal Ernst Kusmanov kohvi ja konjakiga, muidugi oli seal ka Heino Kuivjõgi, Agu Saarlepp oli kohal ja veel mõned, keda ei suuda enam meenutada, vist ka Helmuth Leppik ja Arnold Irak. Nurisesime vaikselt, et, pagan, ei saa lahest välja minna. Ernst rääkis, kuidas vanasti käidi purjekaga Helsingis lõunat söömas, kuidas sõideti Riiga ja Stockholmi. Mul tekkis mõte, et teeks eskaadrisõidu, sest venelastel oli see eskaadri värk väga oluline.

Algul arvati, et rumal jutt, niikuinii ei lubata. Järgmine päev läksin Pagari tänavale julgeolekumajja, sain mingi poolülemuse jutule ja ütlesin, et tere, ma tulin teid kutsuma eskaadrisõitu tegema. Et kui te, seltsimees, isiklikult ei saa, äkki tuleb mõni kaastöötaja. „Kuhu,“ küsis seltsimees. „Muhu väina,“ vastasin mina. Julgeolekutöötaja vastas, et ettepanek on huvitav, nad arutavad seda asja. Paari päeva pärast, ennäe imet, teatati, et miks mitte. Küsiti, et kui palju võib nende majast inimesi kaasa tulla. Ütlesin, et kaks meest oleks paras. Ja nii oligi, et saadi kõik vajalikud propuskid ja kaks julgeolekumeest sõitsid meiega selle esimese sõidu kaasa.

Mina olin Iraku meeskonnas Brigitta peal. Veel osalesid jahid Gasell, Salme, Vanemuine, Danko, Eha, Dixon jt., kokku 13 alust. Võistlus oli väga pingeline, puhkuseaega oli üsna vähe. Aga klassitute jahtide seas tulime esimeseks!

Esimesele regatile sõites pidime minema läbi Voosi kurgu. Seal seisis ju kurikuulus piirivalvelaev. Ja tulidki piirivatid jahi tekile meid kontrollima, endil suured kirsad jalas. Irak, vana kooli mees, tegi neile paraja peapesu, et purjejahil käiakse sokkidega. Õppust võtsid – edaspidi olid kontrollijatel tennised jalas.”

Tehes esimesest regatist kokkuvõtteid, kirjutas Hans Jalasto: „Kui Muhu väina regatil osalejad kogunesid Haapsalu jahtklubisse, et seal koos rajoonidevahelistest võistlustest osavõtjatega pidulikult lõpetada see esmakordne suur võistlus, siis võisid nad üksmeelselt märkida, et võistlused olid huvitavad ja kahetsesid, et oli neid, kes sellest võistlusest osa võtta kavatsesid, kuid siiski eemale jäid. Muhu väina regatt peab aga kujunema traditsiooniliseks ürituseks ning järgnevatel kordadel võib eeldada rohkearvulisemat osavõttu.“ Ja tõepoolest – traditsioon oligi sündinud. Purjetajad vajasid mastaapsemat võistlust, kalurikolhoosid ja riigiettevõtted pandi osavate apa- raaditöötajate abil regatti toetama.

Osalejad

Muhu väina regatt kogus populaarsust eesti purjetajate seas ja kuulsust kaugemalgi suurel kodumaal. Seitsmekümnendate lõpus-kaheksakümnendate alguses oli regattidel kõige rohkem osalejaid, parematel päevadel üle saja jahi. Kümneid jahte saabus Riiast, Leningradist ja veelgi kaugemalt, Mustalt mereltki. 1982. aasta Spordilehes kirjeldab oma teekonda Muhu väina regatile Moskva jahi Argo kapten: „Tulime mööda kanaleid, veehoidlaid ja järvi, üle Oneega ja Leningradi. Tavaliselt kulub selleks paar nädalat. Ega me väga kiirustagi, sest teele jääb mitmeid vaatamisväärsusi. Praegu on siin moskvalasi kolm jahti.“

Pärast vahepealset eemalolekut on Venemaa meresõiduhuvilised taas Muhu väina regatile tee leidnud, tullakse nii vett mööda kui ka nii, et jahid treileriga autosabas. 2006. aastal oli siin kuus Vene lipu all seilanud jahti, peaaegu poole rohkem oodatakse neid sellesuvisele regatile. Samuti on jälle kohal lätlased, sekka mõni soomlane. Kokku arvestatakse tänavu umbes 80 jahi ja 600 võistlejaga.

Üheksakümnendate keskpaiga mõõnaperioodist, kui regatil osales vaid napilt üle 30 jahi – inimestel polnud raha ega aega – on Muhu väin üle saanud.

Taas ilmestavad meie vett ka mõned kenasti üles vuntsitud Folkboodid (Merineitsi, Allegro), millised startisid Muhu väinal esmakordselt 1962 ja olid pikka aega regati põhiklassiks. Neid Skandinaavia päritolu kolmemehekiiljahte ehitati 1968-77 hoogsalt ka Tallinnas. Folkboodis on uuel ajal head retrostiili, umbes samamoodi nagu VolksWageni põrnikas või Led Zeppelini vinüülplaadid. Vana aja nostalgilist hõngu on ka Poolamaalt pärit Conrad 25-s (Carol, Ene, Terje, Maris, Kadri, Kräsuli, Apollo, Viru) ja Carter 30-s (Mercurius, Villu, Karina) ning verfi Polaris- tes (Leila, Blanca, Lennuk, Merikot- kas, Edasi, Vesileenu, Pille-Riin).

Aga enamus meie laevastikust kannab siiski moodsamat märki – on Bavariaid (Helena, Põhjatäht, Nora), kodumaiseid Ridaseid (Zarah May, Cassiopeia, Brigitta, Victoria, Venus) ja Arconasid (Katariina II), Firste (Jazz, Evelyn II, Centaur, Tuule, Silva), X-99-id (Seporting, Vanishing Point), Melgeseid (Lenny), Beneteausid (Centaur, Evelyn II), Finn- gulfe (Mesilinde).

Kapten laevas...

Eesti avamerepurjetamise legendaarseid kapteneid üles lugedes saab päris pika nimekirja nimekaid tegijaid. Erinevad põlvkonnad nimetavad muidugi erinevaid mehi-naisi: Taavi Org, Apolloni Černov, Uno Mereste, Aleksander Tšutšelov, Aleksander Feofanov, Heino Kuivjõgi, Jüri Saraš- kin, Otto Tamm, Kaarel Niine, Enn Tamm, Arnold Irak, Agu Saarlepp, Mati Kuulmann, Endel Vooremaa, Andres Laul, Tiit Haagma, Ants Vesilo, Mati Hool, vennad Toomas ja Kuuno Peek, Arvo Tarvis, Peeter Vol- kov, Aare Kööp, Andres Toom, Aivar Laus, Mart Tamm, Tiit Sarapuu, Kalev Vapper, Eero Pank, Erki Melts. Merendusõpetajatest nimetatakse eelkõige Kalju Toomarat, Heino Lindu, Rein Ottosoni. Need nimekirjad võiks olla ka palju pikemad.

Igaühe mereline käekiri on isepärane. Kapteni tegevus ja käitumine sõltub mõistagi palju sellest, millise meeskonnaga ta sõidab – kui palju on kokku sõidetud, millised on kellegi kogemused.

Kunagine N.Liidu meister Optimistidel Jaanus Nõgisto: „Kui on kokkusõitnud meeskond, siis ei pea kapten häält tõstma. Kõva häält tuleb teha vaid selleks, et käsk oleks arusaadav ja konkreetne.“

Nõgistot ennast, kes maises elus leebe ja viisakas, peetakse mõnikord merel täitsa teiseks inimeseks. Siiski ei usu ta, et ta merel oluliselt muutub: „Filosofeerida pole, eriti võistlusolukorras, muidugi võimalik,“ selgitab Nõgisto. „Aga nõu küsin ma meeskonnaliikmetelt küll. Otsuse teen samas ise ja korralduse annan konkreetselt. Siis ma enam targutamist ei kannata. Isegi kui mul õigus ei ole. Heaks meresõiduks peab inimeste vahel hea klapp olema. Kapten peab tajuma meeskonda, selle võimeid, ja meeskond peab oskama lugeda kaptenit. Ka Haagmaga ei maksa näiteks vaielda, aga õppida on talt hirmus palju.“

Nõgisto usub, kui asi merel tõsiseks läheb, on kõik kõvad kaptenid autoritaarsed. Siis peab otsustama kiiresti ja targalt. Tarkuse ja kiiruse alus on kogemus, mis saadakse ainult pikkade aastatega: „Ka mina pean ennast Haagma, Kööbi ja Hoolega võrreldes poisikeseks. Nad on nii palju rohkem sõitnud. Võistluspurjetajatest imetlen Peter Šaraškinit. Kõik need mehed on purjetamist lapsena alustanud ja neid on vanemad kolleegid õpetanud mereasjandusse tõsiselt suhtuma ja andnud edasi hindamatuid kogemusi. Samas alustavad praegu purjetamisega edukalt ka paljud täismehed ja see näitab, et iga asi on hea tahtmise juures õpitav. Eero Pank näiteks tuli meie sekka suhteliselt hilja, aga on nüüd üks Eesti avamerepurjetamise tippe.“ Aare Kööp usub, et teda peetakse üheks rahulikumaks kohalikuks jahtkapteniks. „Kisamist on minu jahil tõesti suhteliselt vähe. Mis ei tähenda, et ma mõne meeskonnaliikme peale mõnikord pahane ei oleks. Samas me teame kõik, et ka kapten eksib. Usun, et umbes pooled meie jahtkaptenid on ikka päris autoritaarsed tüübid – piltlikult öeldes rusikas laual ja piits käes. Olen veendunud, et autoriteeti saab ka ilma karmide sõnadeta saavutada.“

Kööp peab oluliseks, et kogu meeskond annaks talle sõidu ajal vajalikku informatsiooni: „Kaheksa-üheksa paari silmi näeb ka sinna, kuhu mina ei näe. Muidugi – täis loll ei saa ka vajalikku infot anda. Teiseks on koostöö kapteni ja meeskonna vahel keerukam ka siis, kui kogu meeskond koosnebki väikestest kaptenitest. Kui kõik targutavad ja oma arvamusi avaldavad, hakkab ka kapten endas lõpuks kahtlema ja siis ei sünni ühtegi mõistlikku otsust.“

Regatt

Mis lugusid kõik meresõitudest ei jutustata. Suured luiskajad ja suurustajad olid juba paljud maailmakuulsad maadeavastajad, kes leidnud inimese peaga loomi, kes looma peaga inimesi, kes uusi mandreid, kes kulda ja hõbedat, kes piimajõgesid ja pudrumägesid. No ja pane Laus või Haagma või Vesilo jahisalongi laua taha, anna klaas viskit ja ei Smuul ega Tuulikud jõuaks neid narratiive raamatuteks vorpida. Ajuti tundub, et meresõidu olulisim osa ongi lood, mida kaldal rääkida saab. Tegelikult räägitakse muidugi tõsist juttu ka, räägitakse jutte, millest õppida.

Vooglaid räägib häbenedes, kuidas nad Parašiniga koos sõites piirivalvelaeva tulesid tuletorniks pidasid. Haagma meenutab, kuidas ta kord Hallirahu all nii kõvasti kinni oli, et tuli vees koos hüljestega jahti lahti kangutada. Muusik Nõgisto avastas endas insenerivõimed, kui eelmisel aastal lasi oma Caroli ühel suurel jahil Triigi sadamast välja sõites niimoodi kividesse pukseerida, et roolipaller kõver ja jaht praktiliselt juhitamatu: „Suutsime end kuidagi Orissaarde välja vedada. Seal leidsime südaööl kraana, mis jahi veest välja tõstis, saime ühe töökoja võtmed ja tagusime sepahaamritegapoole hommikuni roolimehhanisme sirgeks. Ja olime järgmisel hommikul 10 minutit enne starti Sõrus kohal ning tulime sel etapil teiseks, olgugi, et olime 48 tundi magamata. Tahe oli nii kuradi suur!“

Jatkapten Tiit Riisalo meenutab etappi Lehtmaa-Triigi 2001, mil ta oli Eero Panga juhitud Ex-Lady meeskonna liige: „Tuult oli mõõdukalt ja taktikalised valikud sai õigesti tehtud. Olime oma arvestusgrupis teisel kohal ja kogu laevastiku (ligemale 60 jahti) eesotsas, konkurentidel kenasti eest ära. Muhumaast olime juba mööda saamas ja finiš sisuliselt paistis, kui tuul hakkas vaikima. Lõpuks olid spinnid niitide otsas ja püüti iga viimast kui tuuleõhku. Juhtumas oli see, mis sellistel puhkudel ikka – kogu ülejäänud kamp ujus vaikselt lähemale ja sisuliselt oli keset peegelsiledat merd moodustumas uus stardiliin. Terve pingeline päevatöö oli vastu taevast lendamas. Ikka sagedamini sai närviliselt selja taha vaadatud, et kumb enne tuleb - kas finiš või konkurendid selga. Samas lähenes läänest, meile vastu, sünkmust ja ähvardav hiiglaslik äiksepilv. Rohkem jätkus silmi aga ikka seljataha, mõtted olid seal. Ja siis see juhtus - silmanurgast nägin, kuidas paar-kolm kaabeltaud eespool olev liider – üks Urbaniku imelaevadest – masti vastu vett toetas. Ülihelikiirusel lendasime vööri, adrenaliin voogas, sekundi murdosa enne suurt laksu saime spinnakeri ja groodi alla, suure surmaga tormipurjed üles. Vett lendas vastu nägemist nagu tuletõrjevoolikust ja tuulemõõtja näitas puhanguti tuult üle 30 m/s, noor orkaan. Samasugune tunne oli mul olnud aasta varem, kui Lennukiga ümber maailma seilates Vanuatu all tormisaba kätte jäime. Nii et ses mõttes on üks maailmameri kõik.

Kui siis Triigi sadama eel asja jälle enam vähem kontrolli alla saime, oli mahti seljataha vaadata. Pilt oli päris kummastav – kümnekonnast uhkest suurest spinnakerist olid järel kurvalt tuules plagisevad värvilised ribad ja kogu laevastik risti-rästi laiali pillutatud. Taas sai kinnitust vana tõde – merel peab iga hetk kõigeks valmis olema. Hiljem, kui sadamas kahjusid kokku loeti, selgus, et kannatada on saanud ligemale 30 purje ja järgmisel päeval toimuma pidanud etapp jäeti ära.“

Aare Kööp kinnitab, et need, kes ikka võistluse peal väljas – tema sealhulgas –, ajavad Muhu väina regatil kogu aeg sekundeid taga. „Sõidame ligi ööpäeva ja finišis on vahe mõned sekundid. See tähendab, et põhjust pingutamiseks on kogu aeg, nii roolis kui ka poordi peal istudes. Samas – ega purjetamist ei saa lõpuni selgeks keegi. Võidab see, kes teeb konkurendist vähemalt ühe vea vähem. Nii et tujul ei tohi lasta langeda – meie sõite saadab huumor ja aasimine. Me ei ole karmid taadid, kes ülivihaste nägudega, veri ninast väljas, proovime võita. Tõsise asja juures tuleb nalja ka teha.”

Selles numbris

• Oma laev
• Krister Kivi. Eesti maja. Eesti Ekspress 2007
• Pool sajandit ajas tagasi
• Antarktika – mon amour
• Pöidlaküüdiga Tallinnast Jaapanisse
• Kajakimatk kodumaal
• Jebel Toubkali talvetõus
• Seljakotireis kinosaalis
• Earth Day
• Eluga läbitud Inca Trail
• Budism Venemaal
• Mere vabastav kutse
• Ipanema ja Copacabana: bossanova ja samba
• Anakena rand. Lihavõttesaar
• Must Meri. Bulgaaria
• Puhkus Prantsuse Polüneesias
• Sinine Punane meri
• Seks rannas
• Bondi sinine – värv, mitte meeleolu
• Miami Beach
• Viiekümnes Muhu väina regatt
• Lahemaa randu ja vaikust avastamas
• Hospitality Club toob inimesed kokku
• Go Reisiajakiri nr 7 – Juuni 2007