Seiklused Ida-Aafrikas. Rwanda ja Burundi

Ühe reisiseltskonna seikluslik rännak vähetuntud Ida-Aafrika riikides võimaldas kogeda Rwanda ja Burundi imelist loodust, vallutada kõrgeimad mäetipud, kuid vastamisi seista ka kohaliku bürokraatia ettearvamatute keerdkäikudega. Reisi harutab lahti Andres Karu.

Kui kellelegi öelda Rwanda ja küsida, mis selle riigiga seoses meelde tuleb, siis 90 protsenti ütlevad „genotsiid”. Kui küsida sama asja Burundi kohta, siis 90 protsenti ei tea, kus see riigike asub. Ülejäänud teavad ainsa faktina, et tegemist on Aafrika riigiga ning mõni üksik julgeb lisada, et tegemist on maailma ühe vaesema riigiga.

Pean reisikirja alustama turistide poolt palju rohkem avastatud naaberriigist Tansaaniast. Põhjus on lihtne – alustasime reisi tegelikult kümmekond päeva varem ning lendasime türklaste suurepärase rahvusliku lennukompaniiga Istanbulist Tansaaniasse otse Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro (5895 meetrit) jalamil asuvale lennuväljale. Ning Ida-Aafrika reisi alustuseks tõusime 4. veebruaril kõik seitsmekesi (Airi-Siita Sokk, Kärt Käärst, Endro Roosimäe, Ragnar Joosep, Mikko Põder, Kaiko Kell ja Andres Karu) selle tippu.

Järgmine eesmärk oli meil Rwanda ja nende kõrgeim tipp Karisimbi (4510 meetrit). Plaan oli minna bussidega ja nii ka tegime. Paari sõnaga peab kirjeldama värvikat teekonda Moshist Rwanda pealinna Kigalisse, sest see iseloomustab päris hästi Aafrika selle osa liiklust ja logistikat.

Bussireis Aafrika moodi

Alustuseks saime teada, et parem stardipunkt on Arusha linn. Sinna viis meid kuuekesi (Mikko pidi juba alustama kojusõitu) väikebuss, mille puhul imestasime, et kuidas selline logu üldse ülevaatuselt läbi läheb. Vastuse saime siis, kui politsei meid peatas − ei lähegi. Sõitsime teest veidi kõrvale politseijaoskonna juurde ja juhile kirjutati ülevaatuse puudumise tõttu protokoll. Siis sõitsime muidugi edasi. Oleme ju Aafrikas.

Euroopas on sama suured bussid 15-kohalised, kuid siin pannakse rahvas istuma (lahtivolditavatele toolidele, mis on istme küljes kinni) ka vahekäiku ja mootorile ning seega istub bussis umbes 26 inimest.

Kaks tundi hiljem Arushas saime teada, et siit täna Mwanzasse (plaanisime esialgu sõita läbi selle linna) siiski bussi ei lähe. Alternatiiviks pakuti, et võime sõita linna nimega Singida ja kell neli õhtul jõudsimegi sellesse kummaliste kivihunnikutega ümbritsetud linna. Bussifirma agendilt saime 60 000 šillingi eest piletid otse Rwanda pealinna Kigalisse. Poole rahast tasusime ette.

Järgmisel hommikul selgus, et buss oli teel katki läinud. Reisikorraldaja Daz pakkus kohe lahenduse − pidime saama teise bussiga Kahamasse, kus ootab asendusbuss. Dar es Salaamist tulev asendusbuss pidi niikuinii Kahamas öö veetma, kuna Tansaania ja Rwanda piiri ääres on röövide tõttu öösel ohtlik sõita. Pakuti võimalust „mugavalt” bussis ööbida. Täpsustasime üle, et juurde maksma ei pea, ja kuna vastus sobis, siis olime plaaniga nõus.

Kahamas leidsime üles sama bussifirma teised asjapulgad, kellele pidime maksma ülejäänud raha, et saada vastu järgmised piletid. Ühtlasi selgus, et buss tuleb hoopis kell viis hommikul. Me ei olnud õnnelikud, pidime nüüd lisakuluna endale hotellitoad võtma. Nõudsime kompensatsiooni, sest nende katkine buss oli sellise olukorra põhjustanud.

Pärast mõningast vaidlust pidime nentima, et me tõenäoliselt ei saa oma tahtmist. Saavutasime siiski selle, et bussifirma tüüp viis meid hotelli, kus tal oli tuttav naisterahvas, ja saime kahes kaheses toas ööbida kuuekesi ning seega raha kokku hoida. Meil hakkasid rühma sees välja kujunema oma parimad kauplejad, kes julmalt ja ainult meile märgatava muigega suunurgas hinna näiteks 10 000 pealt 2000 peale rääkisid. Samas ei õnnestunud ka neil kõik ja alati.

Kell 5.00 kolmanda bussisõidu päeva hommikul olime taas järjekordses bussis. Arvestasime pika sõiduga ja seda me ka saime. Kuid siiski mitte nii pikka, kui eeldasime.

24 kilomeetritenne Rwanda piiri jäeti buss teeservas seisma ja mingi mees tuli üle rahva ning ütles meile, et see buss Rwandasse siiski ei lähe ja piirile viiakse meid autoga. Kui bussist peamiselt akende kaudu välja saime, siis seisiski savisel teepervel kaks väsinud universaali ning bussijuhi käest rändas mingi kogus raha autojuhtidele.

Kotid mahtusid taha ära, kuid rahvast oli piirile minemas rohkem kui autodes kohti. Ühes autos pandi saksa kutt ja šveitsi tüdruk pagasniku luugi äärde istuma ning luuk läks veel kinnigi. Meie autos surusid Airi, Kärt, Endro ja Ragnar ennast neljakesi tahaistmele ning meie Kaikoga esiistmele. Saime kõrvalise abiga ka ukse kinni ning siis istus juht autosse ja siis istus juhi kõrvale elegantselt veel üks mees. Nii me neljakesi esiistmel need24 kilomeetritka läbisime. Kaiko tegi käiguvahetuste ajal imelikku nägu ja mõmises veidralt. Mul oli kogu tee pea lahtisest aknast väljas, sest sees ei olnud ruumi.

Tansaania ja Rwanda vahelise piiripunkti nimi on Rusumo. Ostsime 40 Ameerika dollari eest Rwanda viisad ning jällegi oli meie läheduses mingi asjapulk, kes teadis meie plaane ning andis teada, et pooleteise tunni pärast tuleb buss, mis viib meid pealinna.

Tuligi. Vaidlesime pagasi hinna pärast, kuna see bussi pagasiruumi ei mahtunud. Et meil puudus igasugune soov pagasi jaoks kolm piletit osta, siis võtsime kotid lõpuks sülle. Mugav ei olnud ja Endro näiteks leiutas süsteemi, kuidas tema süles olev kott toetus matkakeppidele ning tema ülesandeks jäi ainult tasakaalu hoidmine.

Rwanda viisa saab muide üsna lihtsalt – tuleb internetis täita viisataotluse avaldus, kus muude andmete juures nõutakse ka pdf-failiga küllakutset. Meie panime sinna lahtrisse oma Istanbuli–Kilimanjaro–Istanbuli lennupiletite failid. Käras küll. Ning siis kahe-kolme päeva jooksul antakse vastus, et kas saad viisa või ei. Meie saime ning printisime kinnitused välja ja võtsime piirile kaasa. Lihtne.

Lõpuks kohal − Rwanda

Esimesed muljed Rwandast olid üllatavalt meeldivad. Riik on väga hoogsalt arenenud, pärast seda kui hutud ja tutsid sõjakirve maha matsid. 1994. aastal toimunud genotsiidi ajal tapeti riigis saja päeva jooksul vähemalt 850 000 inimest. Praegu on korruptsioon kindlalt Aafrika madalaimate hulgas. Näiteks bussis sõites saad raha vastu ka pileti (mis Tansaanias juhtub ainult kaugliinibussides) ja ametnikud ei proovi kogu aeg raha eest seadustest kõrvale hiilida. Tänavapildis on inimesed väga rõõmsad ning majad korralikud. Ja ainult mõnel inimesel on bussis kanad kaasas või linnapildis jalgupidi peos. Elus kanad.

Loodus on lihtsalt imeline – vulkaanid, troopilised metsad ja järved. Keskmine kõrgus merepinnast on üle1500 meetri. Tänu kõrgusele on kliima oluliselt talutavam, sest Rwanda asub ainult mõne kraadi ekvaatorist lõuna pool ja pehmelt öeldes on siinkandis soe.

Paar asja, mida on hea teada − ükski eestimaine mobiilioperaator ei ole suutnud Rwandast usaldusväärset partnerit leida (kuigi üks väidab, et telefoniside toimib). Seega tuleb kasutada kõnekaarti, mis on iseenesest odav, kuid keeruline on selle registreerimine ja aktiveerimine. Esindusse minemisest ei pääse ja ka see ei aita alati.

Mastercard väga hästi ei tööta, Visa kaart aga küll. Kõige levinum takso on mototakso. Pane kiiver pähe, lepi hind kokku, hüppa juhi taha ja sõida.

Meie plaan oli sõita pealinnast Musanze-nimelisse linna, mis asub Vulkaanide Pargi lähedal ning selles viimases kõrgub ka meie eesmärk – Karisimbi mägi. Et Rwanda on suuruse poolest ainult pool Eestit ja seega ükski vahemaa ei ole liiga pikk, siis valisime taas bussi. Rwandas on populaarsed sellised väiksemad bussid, kus pagasi jaoks eraldi ruumi ei ole. Meil seevastu oli pagasit palju ehk igaühel suur seljakott. Kuigi olime eelnevalt küsinud, et kas meie kotid valmistavad mingeid probleeme, ja saanud eitava vastuse, siis bussi sisenedes loomulikult probleem tekkis. Ostsime mõne pileti juurde.

Musanzesse jõudsime üsna hämaras ja sõitsime sealt kohe ühe väikese ja logiseva bussiga mäele lähemale Kinigi linnakesse. Selle päeva kõige raskem osa oli teha ühele hotelliomanikule selgeks, et me tahame kamba peale ainult ühte suurt tuba ja et meist osa magavadki hea meelega põrandal, kui see hinda alla toob. Valgete puhul ei olda sellega üldse harjunud ning valged silmad mustas näos võivad ikka väga suured olla.

Nagu muuseas oli meile tekkinud ka kohalik noor abimees, kelle nimi oli Patience. Järgmisel hommikul jalutasime kella seitsmeks tema juhendamisel kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Vulkaanide Pargi keskusesse ja kuna tegemist on kommertsmäega ja ilma saatjateta sinna ronida ei tohi, siis maksime 300 dollarit (üksi minnes on hind 400 dollarit) kolme giidi ja umbes kümne relvastatud valvuri eest. Põhjus väga lihtne – relvastatud saatjaid kasutatakse, kuna asume Kongo „Demokraatliku” Vabariigi piiri vahetus läheduses ja mine neid naabreid tea. Kunagi ammu olla keegi ka röövitud, kuid seda ei mäleta enam keegi täpselt. Saime mäe peale minemiseks load.

Keskuses oli hommikul palju sagimist ja kümneid valgeid inimesi, sest Karisimbi tõus ei ole siin ainus võimalus (ning tegelikult käiakse tipus ainult kord või kaks kuu jooksul). Kõige populaarsem on hoopis mägigorillade vaatlemine. Me alguses arvasime ka, et tahame pärast tippu gorilladega vennastuda, kuid saades teada, et tunnike koos gorilladega maksab 750 dollarit, loobusime ühiskondlikult. Ühel stendil olid välja toodud 2012. aastal parki külastanute arvud riikide kaupa. Eesti oli esindatud kuue inimesega. 2013. aastal on siis samuti kuus juba kirjas. Kohalik tantsutrupp tantsis ja trummid põrisesid. Tantsudest jäi kõige rohkem meelde see, et mehed hüppasid uskumatult kõrgele ning samal ajal olid nende kõik hambad näha, sest näkku oli manatud ebaloomulik ja uskumatult lai naeratus.

Minu päeva esimese poole sisustas mototaksoga sõit tagasi Musanzesse, et osta priimuse jaoks gaasi ja puuduvaid toiduaineid. Ööbisime siinses ainsas kämpingus.

Järgmisel hommikul ehmatasime Vulkaanide Pargi giide sellega, et tahtsime oma kola ise tipulaagrisse tassida ning tugeval pealekäimisel olime nõus võtma ainult ühe kandja, kes tassis üles umbes 15 kilo vett.

Meie kuuikuga liitus kolmene seltskond Belgiast – umbes 50-aastane mees oma täiseas poja ja teismelise tütrega. Lisaks siis mõned kandjad, kaks giidi ja umbes kümmekond automaatidega relvastatud sõdurit.

3800 meetri peale laagrisse viib tee läbi tõelisse võlumetsa. Ilma liialdamata. Et praegu sajab iga päev pärast lõunat vihma, siis oli kitsas ja suhteliselt järsk rada mudane, kuid kõik ümbritsev jällegi lopsakas ja imeline. Puude peal kasvavad igasugused muud taimed ja põhimõtteliselt igal pool ripub midagi.

Kuigi pilti ei tohtinud teha, siis vedas meil nii, et nägime ka mägigorillasid. Kaks suuremat sõid madalamal ja üks pisike oli väikese puu ladvas.

Enne tipupäeva ütles peagiid, et meie tempo on suhteliselt aeglane ja et kui tavaliselt minnakse tippu 3–3,5 tunniga, siis meie peame arvestama 4–4,5 tunniga. Ütlesin talle, et tipupäeval ei ole meil erinevalt esimesest päevast seljas suuri kotte magamis- ja söögitegemisvarustusega, kuid ta ei tahtnud mind eriti kuulata. Olgu siis.

Tippu jõudsime 2,5 tunniga. Giid vaatas meid suurte silmadega ja ütles, et avaldasime talle muljet. Me ei saanud samaga vastata. Eriti pärast seda, kui umbes 4400 meetri peal küsisime, et kui kõrgel hetkel oleme, ja saime vastuseks, et 5000 meetri kõrgusel. Kuigi Karisimbi kõrgus on üldse ainult veidi üle 4500 meetri…

Tipus pilvede tõttu vaadet ei olnud, kuid tõusu kohta pean küll ütlema, et see oli tänu lopsakale troopilisele metsale minu üks ilusamaid ja erilisemaid tipuradu läbi aegade. Soovitan kõigile soojalt.

Alla tulles saime vihma kaela ning kitsas rada muutus väikeseks jõeks. Kaks järgmist päeva Rwandas kulus varustuse kuivatamisele ning Burundi riigi poole liikumisele.

Burundi – imekaunis loodus

15. veebruaril ostsime piirilt Burundi kolmepäevase transiitviisa ja sisenesime riiki, mis kuulub maailma viie vaesema hulka.

Tundub, et eeldused paremaks toimetulemiseks on olemas, kuid enamus ei viitsi oma täis kõhust kaugemale vaadata. Ja täis kõhtu on suhteliselt lihtne saada, sest pinnas on väga viljakas. Veel. Lugesin kusagilt ajakirjast, et Burundis on viimastel aastakümnetel tohutult metsi raiutud ning nüüd ei ole paljudel võimalik enam toidu valmistamiseks puid saada. Selle asemel põletatakse siis igasuguseid taimi ja lehesodi ning niimoodi ei teki paljudes tihedamalt asustatud piirkondades enam üldse huumust ning varsti on seal põhimõtteliselt kivikõrb.

Loodus on Burundis hetkel veel Rwandaga sarnaselt imekaunis ja riigi keskmine kõrgus merepinnast 1700 meetrit. Samas kõrgeim tipp Heha mägi on vaid 2600 meetrit ja pisut peale. Airi ja Kärdi reis oli planeeritud meie omast paar päeva lühemana ning nemad tahtsid enne tagasilendu kindlasti veel Tansaanias ringi mütata. Seega ostsid nad järgmiseks hommikuks piletid Dar es Salaami ja jäid Burundi peamiselt ühekordsetest majadest koosnevasse pealinna Bujumburasse.

Meie neljakesi (Kaiko, Ragnar, Endro ja Karu) aga liikusime piki Tanganika järve kallast väikebussiga lõuna poole mingisse linna, mis meie arvates Heha lähedal asus. Sõit oli imeilus – paremat kätt järv, kalapaadid, väikesed kalurikülad ja üle järve teisel pool udused mäed, mis jäävad juba Kongo DV piiresse.

Hotelli pimeduse saabudes küll leidsime, kuid veidi ärev see õhtu oli, sest kohalik purjus migratsiooniametnik oli ennast majoriks joonud ja hakkas meid hotellist kaasa viima. Külarahvas tuli appi ning hajutas tema tähelepanu mujale ning me saime kottidega oma tuppa lipsata. Ning kui hotelli baari trellitatud uks ka veel kangiga lahti murti (võti oli kadunud, aga valged härrad tahtsid ju õlut) ning kaks ilusat tüdrukut süüa tooma lippasid, siis olime varsti päris rahulikud ja kuulasime ühe noorema mehe jutte sellest, et Heha otsa saab teiselt poolt, ning tundsime kaasa tomatimüüjast proua muredele. Noh, et mees on surnud ja poeg ning tütar kaugel ja siis veel päris palju sugulasi on viimase viiekümne aasta jooksul ära surnud. Aga meie üle oli tal hea meel, sest me näeme ju nii head välja ja ostsime talle õlut.

Heha otsa võtsime suuna järgmisel hommikul. Auto leidsime, kuid laupäeviti kella seitsmest hommikul kuni kümneni on Burundis ühistööde aeg (nagu laupäevakud vanasti) ja teed on liikluseks suletud. Sõita saavad ainult need, kellel selleks on tõesti suur vajadus. Me saime ilma rahata hakkama umbes kuue kontrollpunktiga, kuid pealinnast välja mäe poole siiski enam mitte nii libedalt, sest üks põhimõttekindel ametnik seisis ees. Ei aidanud ka see, et meie juht oli linna piiril hetkel valitseva partei kirju särgi selga tõmmanud.

Kümnest saime liikuma ja paar tundi hiljem seisime Heha tipus. Seega said kõigi kolme külastatud riigi kõrgeimad tipud ilusasti tehtud ja selles mõttes oli reis juba õnnestunud. Kuid Burundist oli vaja veel enne viisa lõppemist ka välja saada ning et pealinn Bujumbura oli üsna masendav koht (isegi Aafrika mõistes räpane, vaene ja tüütu), siis surusime ennast koos 15 kohalikuga väikebussi ja sõitsime Tansaania suunas. Magama saime paarkümmend kilomeetrit enne piiri väikeses muldtänavatega linnas, kus hotellikoht maksis umbes kaks dollarit. Kaheses toas. Ning õlu kohalikus baaris umbes dollari.

Mida siis pärast põgusat kohtumist Burundi kohta öelda?

Kindlasti seda, et erinevalt Rwandast (millega kunagi koos üks riik oldi) on Burundile iseseisvumine ainult halba teinud. Esimene on Aafrika üks paremini arenenud maid ning teine üks maailma vaesematest.

Vaesus paistab silma kõigepealt meeleheite kaudu, millega asju tehakse. Müüakse meeleheitlikult ja vaadatakse otsa meeleheitlikult. Pilt on kontrastne – looduse poolt antu on imeilus ning kõik inimeste poolt tehtu on kas kole, masendav või vähemalt igav. Ametnikud on rahaga mõjutatavad ja naised on paljudes peredes väärkoheldud.

Köök on eurooplasele üsna mõistetav (riis, kartul, kana, veis), kuid salatid ja juurviljadest tehtud supid on palju paremad, sest toorained on väga värsked. Burundi inimesed ise väga palju liha ei söö, sest neile on looma omamine pigem staatuse märk ning seetõttu elavad kitsed-lambad tihti kõrge vanuseni.

Ja loomulikult on valged inimesed tähelepanu keskpunktis. Turistidest küllastunud kohtades on see tüütu, sest kõik pakuvad midagi. Väikestes kohtades veidi kummastav, sest lihtsalt tullakse kokku ning vaadatakse poole meetri kauguselt. Ja ei tüdineta.

Igaks juhuks − kui võtate reisile USA dollareid kaasa, siis veenduge, et need ei oleks valmistatud enne aastat 2000. Sest siis on vahetuskurss madalam. Ning kui võimalik, siis võtke kaasa suuremaid rahatähti (50-sed ja 100-sed). Sest väikestel kupüüridel on vahetuskurss madalam. Ärge küsige, sest ma ei tea, miks. Euro töötab väga hästi.

Selles numbris

• Raamatututvustused
• ATLANDIL mereannijahil
• Läbilõige Eesti väikesaartest
• ISLANDI KIRJAD 3
• Jalutades Jaapani Alpides
• LUMMAV LABÜRINT FÈZ
• Matkama, Lõuna-Aafrikasse!
• Gerald Durrelli jälgedes KAMERUNIS
• Seiklused Ida-Aafrikas. Rwanda ja Burundi
• DANAKILI ALANG - inimkonna häll
• Ring ümber AAFRIKA
• KREETA – matka maagiline fotojäädvustus
• Suurim Seiklus VENEZUELA ohtlikes vetes
• Kaluriküla kapten JAAN MANITSKI
• Rendijahiga DALMAATSIA rannikul
• VELLO MÄSS - Läänemere Sherlock
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 42 – Juuni 2013