TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus

Seisan Katmandus Thameli linnajao kitsal tänaval hotelli ees ja närveldan. Ma ootan Himaalaja legendi Elizabeth Hawleyt – markantset daami, keda ühtmoodi kardavad ja austavad kõik mägironijad, kel Himaalajasse asja. Me saame kokku, et rääkida kahest asjast: minu ekspeditsioonist Baruntsele ja sellest, miks on miss Hawley märkinud oma andmebaasis Anu Nõuliku, esimese Eesti naise, kes väidetavalt tõusis üle 8000-meetrise mäe tippu, saavutuse taha „vaidlustatud”.

Päev varem kõnetas mind hotelli administraator pidulik-nõudlikul toonil ja teatas: „Teile on kõne miss Hawleylt!” Ma tulen oma sinise Volkswageni põrnikaga homme kell pool kolm sulle järele, teatab ta otsustavalt. Kas ma ikka tean, milline põrnikas on? Muidugi ma tean. Viis minutit enne kokkulepitud aega vurab sohvriga 1963. aastast pärit uunikum nurga tagant välja ja seal ta ongi − daam, kes saab mõne päeva pärast 90 aastat vanaks.

Pool tundi hiljem istume miss Hawley kodus tema töökabinetis. Prillid ninal, heidab ta mulle üle nende oma uuriva pilgu ja „grillimine” võib alata.

Kas ma peaksin rääkima kõva häälega ja aeglaselt? Ehk ennast kordama, käib mul peast läbi, arvestades daami vanust. Aga ei midagi sellist. Miss Hawley on terane ja terava ütlemisega. Nimed, aastaarvud, marsruudid, selgelt ja soravalt toob ta need kuuldavale ja mul läheb hiljem raskeks, et kõike kiirkirjas üles tähendada. Kuidas siis Baruntsel läks?

Halvasti, ma jäin natuke haigeks ja ilm läks ka liiga külmaks.

(Noogutab.) Sa tulid liiga hilja! Sügisene hooaeg ongi lühike, kolm nädalat ja siis tulevad talvetormid, novembri alguses võib küll olla mõni tuuletum päev, aga siis on vaja arvestada talvetingimustega. Peaksid kevadel tulema − kevadine hooaeg on pikem, viis-kuus nädalat, ja aeg töötab sinu kasuks: päevad lähevad aina pikemaks. Sellepärast ronitaksegi Everesti kevadel enne mussooni, Baruntse on ju praktiliselt Everesti kõrval. Järgneb pikk loeng ilmastikust, mussooni tekkest ja selle mõjust Himaalaja mägironimishooaegadele.

Ma olen enne Baruntsele sõitu kodutöö ära teinud, uurinud tipputõusude statistikat ja näinud, et novembri alguses on tippu jõutud küll, aga korüfeega ei sobi muidugi vaielda, sestap hoian suu kinni. Minu ettekujutus, et kui ma ütlen kohe, et me tippu ei jõudnud, siis on minu küsitlemine läbi ja me liigume edasi mind huvitavate teemadeni, on osutunud valeks.

Mis kuupäeval te ronisite Mera tippu? Mitme päevaga sealt Baruntse baaslaagrisse jõudsite? Kui palju külma oli? Kui paks oli lumi? Mis kõrgusel algas puuderlumi, mis enam ei sulanud? Mitu tundi kulus ühest laagrist teise jõudmiseks? Kas köis 1. ja 2. laagri vahel oli kuluaaris või kuluaari kõrval? Ta tulistab ühe küsimuse teise järel ja kirjutab kõik vastused hoolega üles.

Ma puterdan vastustega, mõne vastuse juures julgen tunnistada, et täpselt ei mäleta, ning üle prillide sähvatab range pilk. Kulub vähemalt pool tundi, aga lõpuks noogutab ta rahulolevalt. Paneb pliiatsi käest ja viipab käega oma kabinetis: kõik need sahtlid ( ja neid on palju) on täis selliseid pabereid nagu ma sinu kohta just täitsin.

Te suhtute mägironimisse suure kirega, on nii?

No ma ei ütleks, et ma selle teema suhtes eriti kirglik olen. Ma lihtsalt alustasin andmete kogumist tipputõusude kohta ja pole siiani pidama saanud. 1963. aastal ronis ameeriklaste ekspeditsioon Everesti traaversit, ma kajastasin seda ajakirjanikuna Reutersile. Hiljem telliti minult veel alpinismiuudiseid ja mingil hetkel sain aru, et mu töö on palju lihtsam, kui ma juba enne seda, kui alpinistid ekspeditsioonile lähevad, neid küsitlen ja nende kohta kirjalikud ankeedid täidan. Mägironimisuudistega on vahel nii, et uudis on, aga inimest, kelle käest täpsemalt järele küsida, enam ei ole – tema on mäele jäänud. Ma ei saa enam tagantjärele küsida, mis rahvusest ronija oli või mis marsruuti mööda ta täpselt ronida kavatses.

Te olete 50 aastat alpinistidega kokku puutunud, kes on olnud teie lemmikud?

Need, kes on mu lemmikud inimestena, ei pruugi ju olla kõige paremad alpinistid. Aga kui parimatest rääkida, siis minu hinnangul parim mägironija oli ja endiselt on (Rõhutab.) Reinhold Messner. Vot tema kohta võib öelda: kirglik!

Messneri kui inimese muutumist aastate jooksul on olnud väga põnev jälgida. Ta tuli siia esmalt 1972. aasta kevadel ja tema eesmärk oli loomulikult Manaslu. (Viskab pilgu üle prillide, et näha, kas ma ilmutan äratundmise märke. Olen oma kodutöö ka siin ära teinud ja saan agaralt noogutada: „Loomulikult.”)

Esmakohtumisel ei jätnud ta mulle mingit muljet. „Tahumatu maakas,” ütleksime selliste kohta Ameerikas. (Muigab.) Võõrkeeli ta muidugi ei osanud, suhtlesime tõlgi kaudu. Aga tema kuulsus kasvas ja ta muutus nii väliselt kui ka sisemiselt – hakkas kandma kirevaid riideid, tuli küll roosa, küll lilla särgiga, muutis pidevalt oma soengut. Haris ennast, õppis ära inglise keele. Tema loomuses oli midagi vankumatut, tema pühendumus oli jäägitu ja iseloom oli tal raske. Ja šerpad ei sallinud teda eriti, seepärast tulid nad ka välja väitega, et Messner valetab, kui ta esimese inimesena lisahapnikuta Everesti tippu tõusis.

Ta oli kuuldavasti ka suur naistemees?

Jah, päris mitu korda lahkus ta mäelt lisaks tipule ka järjekordse „vallutusega”. Juhtus ka nii, et lausa mõne teise ronija pruudiga. (Muigab.) Kord märkis ta mu ankeedis ristikesega ära kõik perekonnaseisu variandid: abielus, lahutatud, elan koos pruudiga ja vallaline. (Hawley ekspeditsioonieelses ankeedis on küsimus perekonnaseisu kohta.) Kui ma imestust avaldasin, siis ütles ta: ma olen lahutatud ja elan Saksamaal koos uue pruudiga, kuid kuna ma abiellusin Itaalias ja Itaalia lahutust ei tunnista, siis seal ma olen juriidiliselt endiselt abielus. Nojah, aga „vallaline”, nõudsin ma edasi. Aga ma tunnen end vallalisena, vastas Messner.

Nüüd ta muidugi enam ei muutu, isegi soeng on tal aastaid juba sama. Aga elustiil on tal endiselt markantne: tal on kaks lossi, omanimeline muuseum, ta oli Europarlamendi liige ja on teinud isegi omanimelise parfüümi, täitsa hea parfüümi muide, ta saatis selle mulle. (Noogutab tunnustavalt.)

Aga naistest?

Naistest on parim alpinist kahtlemata Gerlinde Kaltenbrunner. Ja loomulikult on ta ka esimene naine, kes on roninud lisahapnikuta kõik 14 kaheksatuhandelist. Samas on ta tagasihoidlik ja väga meeldiva loomuga, mitte bravuurikas nagu Messner. Ja loomulikult on ta suurepärane, lausa erakordselt hea alpinist. Gerlinde on üks väheseid naisi, kelle võimed on sellised, et ta ei ole pidanud enda ümber ehitama suurt meestest koosnevat kaaskonda. Tema saavutused ei ole tulnud isikliku šerpa ega kandjate arvelt. Ta on roninud meesalpinistidega võrdselt ja väga heade alpinistidega. Sa tead, kellega koos ta K2 tippu jõudis?

(Noogutan.) Tean. Kasahhidega. Teie otsusest, kas keegi jõudis tippu või mitte, sõltub palju.

Ma ei ütleks nii, mina ei ole kohtunik, ma olen kroonik. Ma kirjutan üles, mida inimesed oma tõusude kohta räägivad, ja ma kirjutan üles, mis tegelikult mäel toimus. Ja mõnikord lähevad need kaks asja üksteisest lahku. Ma usun, et 99% inimesi on ausad. Ja kui mul tekib kahtlus, siis ma küsin teistelt, kes olid samal ajal sama mäe peal. Inimesed ju näevad, mis toimub.

Messner ja Kaltenbrunner on samaväärsed rekordiomanikud, kuid te olete mitmed rekordijahtijad ka halba valgusse seadnud. Näiteks Alan Hinkesi.

On aasta 2005, Briti mägironija Alan Hinkes kuulutab (kolmandal katsel) Kanchenjunga tippu jõudes, et pärast 18 aastat kestnud pingutusi on temast saanud esimene inglane, kes on vallutanud ihaldatud 14 tippu. Aga miss Hawley vaidleb vastu.

Tal jäi 1990. aastal Cho Oyu, kõige lihtsama kaheksatuhandelise tippu jõudmata, kas pole irooniline? Tema ekspeditsioonikaaslased kinnitasid seda mulle. Ilm läks pilve ja nad keerasid platooservalt tagasi. Hinkes käis minu juures ja seletas: „No sa ju tead küll, et ma olen proff, ma võin alati tagasi tulla, see ei ole mingi probleem.” Aga ta ei tulnud kunagi Cho Oyule tagasi. Muidugi ma ütlesin, mida ma tema „rekordist” arvan! Pärast Kanchenjungat korraldas Briti saatkond Hinkesi auks uhke vastuvõtu, mind ei kutsutud. (Muigab.) Ja kui keegi pressi hulgast katsus jutu üles võtta, et „Aga miss Hawley ütleb, et…”, siis vaigistasid saatkonnatöötajad ta kiiresti. Kõik ju tahavad uskuda, et omadel läheb hästi.

(Noogutan.) Jah, ka Eestis suhtusid teised alpinistid meisse tõrjuvalt, kui me Nõulike tipus kahtlema hakkasime. Miks valetatakse tippu jõudmise kohta?

Põhjused on erinevad. Näiteks on alpiniste, kes tunnetavad sponsorite survet ja kardavad, et kui nad loobuvad tipust ja lähevad koju jutuga, et jõudsid küll peaaegu tippu, kuid pöördusid siiski tagasi, sest ilm läks halvaks või nad ei tundnud ennast piisavalt hästi ja polnud kindlad, kas nad ikka jaksavad eluga tipust alla tulla, siis on sponsorlusel kriips peal. Sponsorid on orienteeritud edukusele, mitte ettevaatlikkusele. Prantslase Benoît Chamoux’ lugu on ses mõttes traagiline näide. Ma usun, et ta valetas teadlikult, et jõudis tippu, kuigi tegelikult ei jõudnud, sest ei suutnud sponsori survele vastu panna. Ta tunnetas, et temalt oodatakse igal korral tulemuseks tippu. Ta jäi Kanchenjungal kadunuks, seda reklaamiti kui tema „viimast, 14. kaheksatuhandelist tippu”, tegelikult usun ma, et ta valetas vähemalt kolme tipu kohta, kuhu ta tegelikult ei jõudnud.

Nii et põhjuseks on hirm jääda rahastusest ilma?

Jah, samas on ka täiesti vastupidiseid näiteid. Näiteks Ed Viesturs, kes minu hinnangul on üks ettevaatlikumaid alpiniste, lõpetas suhted sponsoriga alati, kui tunnetas, et talle vähimatki survet avaldatakse. Viesturs tegi ettevaatlikkusest lausa oma reklaamlause, millega ennast müüa. Tema moto on „Tippu võib jõuda, aga alla peab jõudma”.

Selline teadlikult kalkuleeritud vale näitab üsna jultunud suhtumist. Kas selliseid inimesi on lihtne läbi näha?

Tihti pole see nii must-valge, nagu kõrvaltvaatajale tundub. On alpiniste, kes elavad unistustes, nad on aastaid unistanud, et jõuavad mingisse tippu või ronivad erakordse marsruudi mõnel mäel, ja kui see ei õnnestu, siis kujutavad nad ette, et tegelikult see õnnestus ja usuvad ka ise seda, mida nad räägivad. Nad elavad fantaasiamaailmas. Näiteks hollandlane Bart Vos: ta tahtis saavutada midagi erakordset, olla silmapaistev alpinist ja lõpuks oligi, ainult, et peamiselt iseenda kujutlustes.

On aasta 1996, hollandlane Bart Vos on juba kaks aastat järjest üritanud soolotõusu Dhaulagiri tippu mööda keerukat marsruuti mäe idanõlval. Kolmandal katsel väidab ta, et see õnnestuski.

Ma ei uskunud teda. Temaga oli juba varem probleeme olnud: ta väitis, et jõudis 1984. aastal esimese hollandlasena Everesti tippu, kodumaal sai ta seejärel tõeliseks kuulsuseks. Hiljem selgus, et ta oli jõudnud vaid lõunatippu, mille kõrgus on 8690 meetrit. Tema Dhaulagiri tipupilt oli naeruväärne: pimeduses ja lumes seisev Vos, selle pildi oleks ta võinud kus iganes teha. Samal ajal olid mäel šveitslased, austerlased ja venelased, kõik nad nägid hollandlast normaalmarsruudil, kirdeharjal. Venelased ööbisid koos temaga lumekoopas 6600 meetri kõrgusel, neil olid sellest ka fotod. (Miss Hawley käed liiguvad õhus resoluutseid žeste tehes, et ma saaksin ikka täpselt aru, kus oli Dhaulagiri idasein, kus oli kirdehari ja kus oli venelaste lumekoobas.) Ja siis tuli Vos ja väitis mulle, et tegi enneolematu soolotõusu ilma kellegi abita ning jõudis tippu! Hollandis esitles ta end kui kangelast ja kirjutas Dhaulagirist ka raamatu. Seal tuli Vosi vale avalikuks alles neli aastat hiljem, pärast seda, kui Algemeen Dagblad ta paljastas. Aga see, millise kirega ja milliste detailideni Vos mulle oma tõusu kirjeldas: ma tõesti arvan, et ta väga unistas, et kõik oleks läinud tema kirjelduste kohaselt, ja lõpuks uskus ise ka seda, mida rääkis.

Vosi suhtes olite niisiis algusest peale kriitiline, kuid olete te vahel tipu kelleltki ka hiljem käest võtnud?

Jah, selliseid juhtumeid on mitmeid, ma tahan, et minu andmebaas oleks täpne. Kõige skandaalsem lugu oli ehk miss Oh’ga.

On aasta 2008, võistlus ihaldusväärse esimese 14 kaheksatuhandelise vallutaja tiitlile käib kolme naise vahel: austerlannal Gerlinde Kaltenbrunneril, hispaanlannal Edurne Pasabanil ja itaallannal Nives Merois’l on kõigil kogutud kümme tippu. Korealannal Eun Sun Oh’l on kaheksatuhandelisi ronitud poole vähem: viis. Järgneva kahe aastaga suudab miss Oh tõusta kaheksasse tippu ja on rekordist vaid ühe tipu kaugusel.

See töö, mida tehti, et miss Oh saaks rekordiomanikuks, oli enneolematu. Ta lennutati helikopteriga ühest baaslaagrist teise, et ta ühel hooajal võimalikult paljudesse tippudesse jõuaks ja juba enne tema saabumist olid šerpad laagrid mäel ette valmistanud.

27. aprillil 2010 jõuab miss Oh teisel katsel oma viimase ronimata kaheksatuhandelise, Annapurna tippu. Kogu Lõuna-Korea jälgib televisioonist otseülekannet mäetipust ja juubeldab. Miss Oh on napilt napsanud tiitli Edurne Pasabani eest, kes ronis küll Annapurna tippu kümme päeva varem kui miss Oh, kuid kel on ronimata veel üks tipp: Shisha Pangma.

Ja siis tuli Edurne Pasaban minu juurde ja väitis, et miss Oh’ šerpad olid Annapurnal talle rääkinud, et tegelikult jäi neil aasta varem Kanchenjunga tippu jõudmata. Ma hakkasin asja uurima ja nagu hiljem selgus, oli Pasabanil õigus.

Ma usun, et miss Oh ei saanud tõesti täpselt aru, et tal jäi Kanchenjunga tippu jõudmata. Ta uskus oma šerpat. Ta oli aastaid ühe ja sama šerpaga roninud ja uskus teda pimesi. Kui too oleks talle öelnud, et päike tõuseb läänest, oleks ta ka seda uskunud. Miss Oh oli väga aeglane ronija, nad ronisid rasketes tingimustes: kõva tuul, halb nähtavus, ju šerpa kartis, et natuke veel ja miss Oh kukub lihtsalt kokku ja seepärast ütles talle, et me oleme juba tipus, aitab küll, ära rohkem pinguta.

Miss Oh Kanchenjunga läks kirja kui „vaidlustatud” ja esimeseks naiseks, kes jõudis kõigi 14 kaheksatuhandelise tippu, sai Edurne Pasaban.

Nii et on ka inimesi, kes pahaaimamatult usuvadki, et käisid tipus, kuigi see nii ei olnud?

On, enamikus on nad väga vähese kogemusega. Aga kõige enam levinud põhjus, miks öeldakse, et jõuti tippu, kuigi tegelikult ei jõutud, on: „Aga ma tunnen, et olin tippu väärt.” On uskumatu, kui palju mägironijaid on mulle midagi sellist tunnistanud! Kõigepealt nad ütlevad, et käisid tipus, aga kui ma küsin detailide kohta, siis hakkab lugu logisema, selgub, et päris tippu siiski ei jõutud, sest ilm läks pilve ja nähtavus kadus. Ja kui ma siis küsin, et aga miks te mulle siis ütlesite, et tippu jõudsite, on vastus: „Aga ma olin juba nii palju vaeva näinud ja kui ilm ei oleks pilve läinud, oleks ma kindlasti tippu jõudnud! Ma olin seda väärt, et tippu jõuda!” Aga tihti ei oska nad isegi seda mulle täpselt öelda, kuhu nad siis jõudsid!

Miks te Nõulike tippu ei aktsepteeri?

Sest see ei ole võimalik, et nad sinna jõudsid! Cho Oyu tippu ei ole ilma nähtavuseta võimalik jõuda, isegi kui sa oled seal enne 200 korda käinud! Ja nende giid polnud seal kordagi käinud. Cho Oyu tipuplatoo on lame, väikese kaldega, umbes kolm-neli jalgpallistaadionit pikk. Platoo servast tuleb veel tõusta umbes 150 meetrit. Halva nähtavusega, kui ilm on pilves, pole võimalik aru saada, kuhupoole minema peab. Seda juttu, mis nad tipupäevast rääkisid, on täiesti võimatu uskuda, sellest saab iga asjatundja aru: tuul 100 km/h, nähtavust mõni meeter ja nende giid teadis täpselt, kus tipp on, ja viis nad sellistes tingimustes kohale?! Nad ilmselt tahtsid iga hinna eest uskuda, et tõesti jõudsid tippu. Kõik, kes vähegi midagi alpinismist ja mägedest teavad, peaksid aru saama, et sellistes tingimustes tippu jõuda pole võimalik.

GPS-i neil vist polnud?

Neil olid nii mõnedki olulised asjad puudu. (Turtsatab pahaselt.) Anu kirjutas minu arupärimise peale, et tal puudusid korralikud aluskindad. Austerlasest arst, kes ta sõrmed päästis, väitis, et Anul oli üks kinnas juba enne tõusu kadunud! Ja tipupäeval ei kasutanud nad GPS-i, millega oleks saanud orienteeruda.

Ma saan aru, et nad toetuvad oma giidi Roshan Bhattarai kinnitusele, et jõudsid tippu?

Seda küll, aga samas ütles austerlaste ekspeditsioon, kes neid baaslaagris tohterdas, et Nõulikud ise ütlesid alla tulles, et nad ei jõudnud tippu. Ja ka Roshan Bhattarai oli baaslaagris rääkinud nii Summitclimbi šerpadele kui ka Nõulike venelasest grupikaaslasele, et nad jõudsid umbes 8000 meetri kõrgusele.

Ja mis ma nüüd kodus meie alpinismikogukonnale ütlen?

Ütle, et kõik võivad alati tagasi tulla ja uuesti katsetada! Messner kaotas varbad ja sõrmeotsad oma esimesel kaheksatuhandelisel mäel. Ja ronis pärast seda neid veel 13! Paljud suurepärased alpinistid on pidanud ühte mäge mitu korda ronima, et tippu jõuda.

Mu märkmepaberile on jäänud veel üks küsimus: mis tunne on aastakümneid töötada surma eeskojas: vaadata, kuidas treenitud, elujõudu täis inimesed lähevad oma unistusi teostama ja ei tule enam kunagi tagasi − aga otsustan selle küsimata jätta.

Pärastlõunast on saanud õhtu, miss Hawley saadab mu kepile toetudes välisuksele, seletab, milliselt tänavalt on kõige parem taksot saada. Me jätame hüvasti ja ta lisab: „Jäta siis meelde, Baruntsel on parim hooaeg kevadel.” Ma noogutan.

***

Cho Oyu − ronimata tipp, rääkimata lugu

Alpinism ehk mägironimine – mis on selle sõnapaari taga tegelikult? Aastaid alpinismiga tegelenud Jane Riga heidab pilgu mägironija valikutele, proovilepanekutele ja saavutusihalustele.

Kõrvaltvaatajatele on alpinism glamuurne huviala, mida sümboliseerib hingematva vaate taustal mäetipus seisev naine või mees, kirka võiduka naeratusega kõrgele tõstetud. Osalejatele on mägironimine enese proovilepanek. Võitlus füüsilise ja vaimse väsimusega, vastuseismine karmidele ilmaoludele. Kui alpinismist saab aga rekordi püstitamine, vajadus olla avalikult esimene kellegi seas, siis saab enese proovilepanekust sport ning võistlus teiste ronijatega. Nii tippu jõudmine kui ka teatud kindla marsruudi läbimine on võit, tippu mittejõudmine, marsruudi läbimata jätmine seega kaotus. Tavalisel spordivõistlusel on tuhandeid pealtvaatajaid, kes on võidu tunnistajaks. Mägironimine on aga sport, mis toimub tihti troposfääri piiril. Pealtvaatajaid siin ei ole ja seda, kas kirja läheb võit või kaotus, raporteerivad osalejad isiklikult. Aga kui kaasaelajaid ei ole, tipust selget vaadet ei avane ning puudub ka tiputähis, mis võimaldaks asukohta selgelt identifi tseerida, võib osalejatel tekkida kiusatus esitleda kaotust võidu pähe. Seda eriti siis, kui tipust jääb puudu vaid veidi.

Kes teeb selgeks, mis tuhandete meetrite kõrgusel tegelikult toimus?

Lisaks tippujõudmise faktile on alpinismis saavutuste hindamisel oluline stiil: kas tippu jõuti lisahapnikuga või ilma, kas palgati giid või mitte. Kes valmistasid ette marsruudi? Kas kogu töö tehti mäel ise või kasutati šerpade abi, kes varustuse mäele kandsid, laagrid rajasid ja köied panid? Mida rohkem tööd alpinist ise teeb, seda paremaks loetakse loomulikult tema saavutust.

Eesti alpinismi kui saavutusspordi ajaloos on peatükk, mis on jäänud selgituseta. 2013. aasta mais üritasid Jaan Künnapi Alpinismiklubi liikmed Anu ja Uko Nõulik tõusta Cho Oyu (8201 meetrit) tippu. Õnnestumise korral oleks Anu Nõuliku saavutus olnud rekordiks Eesti naiste seas.

Alpinism on atraktiivne ala − mõne rekordi omaniku tiitel, seda enam „esimese” tiitel jääb inimesele külge eluks ajaks. Kõik teavad, kes oli esimene eestlane Everesti tipus. Kas keegi teab, kes oli teine? Nimed ja saavutused jäävad entsüklopeediatesse ja kroonikatesse. Neid päritakse mälumängudes ning seatakse eeskujuks uutele harrastajatele. Sageli muudetakse „kangelaste” nimed ka kaubamärgiks või müügiargumendiks.

Suuri mägesid ümbritseb suur tähelepanu. Elizabeth Hawley asutatud Himalayan Database kogub Himaalaja tipputõusude kohta üksikasjalikku infot, pöörates tähelepanu mitte ainult tippujõudmise faktile, vaid ka ronimisstiili igale detailile. Nõulike tipputõusu kohta on seal märgitud „vaidlustatud”. Asjaolude kokkulangemisel sattus loo autor möödunud sügisel Nepali ning uuris järele, miks.

***

Sakslanna Billi Bierling (46) on üks Elizabeth Hawley kolmest assistendist, kes teeb ekspeditsioonieelseid ja -järgseid intervjuusid. Ilmselt jätkab just tema tulevikus ka miss Hawley missiooni Himalayan Database’i koostamisel. Päevitunud, blond ja sportlik, ilmub ta kohtumisele mägijalgrattal osavalt Katmandu tihedas liikluses laveerides. Tema mägironija-CV on muljetavaldav: Everest, Lhotse, Nuptse, Manaslu.

Billi, kas sinust saab järgmine miss Hawley?

(Muigab.) Nojah, teatud sarnasusi meil ju on: me mõlemad oleme vallalised naised ning reisinud ja töötanud ajakirjanikuna mitmel pool maailmas. Aga ma ei kujuta ennast ette 90-aastasena Katmandus istumas ja kartoteeke pidamas! Ma ei ole oma loomuselt kroonik, mulle meeldib erinevalt miss Hawleyst, kes pole ju isegi Everesti baaslaagris käinud, ka ise mägedes ronida. Samas, ma pean ausalt tunnistama, et ei kujuta oma elu ette ilma Himaalaja mägironimist ümbritseva melu ja põnevuseta: kes kuulsatest alpinistidest seekord tulevad, millisele mäele ja millisele marsruudile, ootan neid uudiseid ja kohtumisi elevusega iga hooaja alguses. Sellepärast on muidugi võimalik, et kui ma ise enam ronida ei jaksagi, siis elan teistele kaasa ja pean kartoteeke.

Miss Hawleyl on mägironijate seas erakordne reputatsioon. Kas on raske olla tema järglane?

Miss Hawleyst peetakse lugu tema tohutute teadmiste pärast, aga mind respekteeritakse, sest ma olen ka ise mägironija, ma tean, mis tunne on öösel külmetavate sõrmedega 7000 meetri kõrgusel kasse jalga panna! Kui ma mõnikord intervjuu lõpus ütlen, et „no näeme siis baaslaagris”, siis on minult parastavalt küsitud: „ No ja mida sina seal teed? Õlut müüd või?” (Turtsatab saksa aktsendiga.) Aga kui mägironijad mu vastust kuulevad, siis nad teevad suured silmad: „Ronid? Sina? Tõesti või?” Ja nende suhtumine muutub.

Sa oled üheksa aastat Himalayan Database’is miss Hawley assistent olnud. Kuidas teie töö käib?

Enne hooaja algust helistame kohalikele reisifirmadele, kes korraldavad ekspeditsioonidele baaslaagriteenust ja logistikat. Selgitame välja alpinistide nimed, saabumiskuupäeva, -aja ja hotelli, kus nad peatuvad. Niipea, kui alpinistid on end hotelli sisse registreerinud, helistame neile ja lepime kokku intervjuu. Ekspeditsioonieelne intervjuu võtab umbes 15 minutit, ekspeditsioonijärgne tavaliselt rohkem.

Kas inimesed räägivad hea meelega iseendast ja oma plaanidest, te küsite ju lisaks ekspeditsiooni puudutavale ka üsna isiklikke küsimusi: töökoht, perekonnaseis jne?

Enamik mägironijaid, kes Himaalajasse tulevad, teavad, mis on Himalayan Database ja kellega miss Hawley puhul on tegu. Nad tahavad saada oma nime andmebaasi, sest see tähendab ju tunnustust ja kinnitust oma saavutusele, nii et jah, 99% inimesi kohtub meiega meelsasti, et intervjuusid anda.

Milliste tippude kohta te arvet peate, kas ainult nende, mis on kõrgemad kui 8000 meetrit?

Seda ekslikult arvatakse jah. Tegelikult peame statistikat kõigi ekspeditsioonikategooria tippude kohta, mille hulgas on nii 6000 kui ka 7000 meetri kõrguseid mägesid.

Kas peamistel ronimishooaegadel ehk sügisel ja kevadel on tööd palju?

Jah, tegelikult oleks miss Hawleyl tarvis kümmet assistenti, kolmest ei piisa. Kevadhooajal on ekspeditsioone umbes 250, sügisel, kui Everesti ei ronita, 150, see on tohutu inimeste ja andmete hulk. Käsitleme ekspeditsioone riikide kaupa, näiteks teie moodustate kahe inimese ekspeditsiooni Eestist ning kuigi teiega on samal ajal ja sama firma kaudu Baruntsel veel alpiniste, siis nemad moodustavad meie statistikas eraldi ekspeditsioonid.

Kuidas te petturitele jälile saate? Ja kuidas tekib tippujõudmisele külge silt „disputed”?

Miss Hawleyt ei nimetata ilmaasjata Everesti kuningannaks ja Himaalaja Sherlock Holmesiks! Kui talle tundub, et keegi püüab oma saavutusi suurendada või tipuskäigu kohta valetada, siis ta käivitab juurdluse. Ta kirjutab kõigile, kes samal ajal mäel olid ja „kahtlusaluseid” nägid.

Üldiselt me siiski eeldame, et inimesed on ausad. Kui alpinist meile väidab, et ta jõudis tippu, siis saab ta oma nime automaatselt andmebaasi kirja. Kui hiljem aga selgub, et tippu jäi jõudmata, siis jääb inimese nimi vastava tipu taha ikkagi andmebaasi, kuid märkega „disputed” (’vaidlustatud’). Mõnikord – nagu selle teie Eesti abielupaari puhul – on kohe selge, et midagi ei klapi, sest väidetakse asju, mis on võimatud. Siis me küsime tipupilti ja kui seda ei ole, ei saa me tippu aktsepteerida.

Palju on ka vastupidiseid juhtumeid: kogemusteta alpinistid ostavad personaalse giiditeenuse, et neid tippu juhatataks, ega süüvi ise üldse marsruudi detailidesse. Giid langetab nende eest kõik otsused: kuna ja kuhu minna ning šerpad teevad kogu töö laagrite rajamisel ja köite panekul. Kui selliste alpinistide käest pärast ronimise kohta detaile küsida, siis on nende jutt pehmelt öeldes ebaadekvaatne, sest nad ei ole pidanud ise tippu jõudmiseks üldse mõtlema. Aga kui tipupilt on olemas, siis pole meil põhjust ka kahelda.

Ja sertifikaadid, mis tipuskäijatele välja antakse? Kas need ei tähenda midagi?

(Turtsab naerma.) No meile küll mitte. On avalik saladus, et trekingufirmad panevad korra aastas rahad kokku ja saadavad esindajad Hiinasse altkäemaksu andma, et võimalikult paljudele ekspeditsioonidel osalejatele Tiibetis tipusertifikaadid välja kirjutataks. Sama lugu on ka Nepali tippudega. Firmad on ju huvitatud, et nende tipustatistika oleks võimalikult hea. Kui firma saab oma kodulehel reklaamida, et meie edu Everestil on näiteks 95 protsenti, siis see kõlab palju paremini kui 55! Klient loeb, usub ja ostab teenust ju firmalt, kes lubab võimalikult suurt eduvõimalust.

Tihti juhtub ka nii, et alpinistid tunnistavad pärast ekspeditsiooni mulle: „Billi, ma tippu ei jõudnud, aga näe, sertifikaat on siin!”

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Parim reisiraamat Kronbergilt
• Aasta seiklus 2013
• Malbe neiu RAJU HOBI
• Piparkoogimajakeste paradiis keset Saksimaad
• Tundmatu. Tundmatum. ALBAANIA
• SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse
• NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele
• BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis
• TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus
• Lastega mööda Eestimaad
• Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem
• ANDRES SÖÖDI reisidokumendid
• Madridi tänavamiim
• LINNAVÕSADE UURIJA
• Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI
• Imeline RIO DE JANEIRO
• BERLIIN - kas jätkuvalt arm aber sexy?*
• MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014