RAAMATUTUTVUSTUS

Jaak Kõdar
ARMAS MAAKERA
STEAMARK 2013

Lõuna-Eestis asuva Nava (teatri)talu peremees Jaan Kõdar pole päris maamees, ehkki teda võib tänu tema valgustuslikule tegevusele pidada ka maa soolaks. Rohkem on ta elanud linnades, viimasel ajal reisinud maailmalinnades. Hariduselt insener, kutsumuselt filosoof, kirjutab luulet ja näidendeid. Kõige tuntumad on ehk tema lasteraamatud Kriimu ja Reinu vempudest, mida ta hakkas kirjutama nõukogude ajal, kui oli Johannes Hindi kaaslasena fabritseeritud kuriteos süüdistatuna ebaõiglaselt pikkadeks aastateks vangi mõistetud.

Kõdaril on ilmunud kuus luulekogu, mille põhjal on nüüd kokku pandud reisiluulet sisaldav „Armas maakera”. Esmalt tuleb tähelepanu juhtida raamatu põnevale kujundusele. Moodsa arvutiatribuutika kasutamine kujunduses võib aga viia mõtted sellele, et ehk tänapäeval ei peagi enam reisima, et kõik kaugete maade helid, pildid ja emotsioonid saab äkki ka läbi virtuaalmaailma kätte. Aga Kõdari tekstid kõnelevad teist keelt – kõik, millest ta kirjutab, on endal ära nähtud, kuuldud, katsutud.

Reisil luuletuste kirjutamine ei ole mõistagi miskit erilist, eesti kirjanikest on seda teinud kõik vähegi arvestatavad luuletajad Kristjan Jaak Petersonist ja Gustav Suitust Contra ja Sinijärveni (vt Maailmarändur. Eesti reisikirjanduse antoloogia. Go Reisiraamat 2007). Ja traditsioon elab edasi.

Siinse kogu parimad luuletused on mu meelest need, kus autor ei kirjelda mitte mõnd konkreetset välismaist kultuuriobjekti või -sündmust, vaid tõuseb n-ö üle pilvepiiri, laia horisondiga vaatlejaks. Kui lennureisi või ooperi kirjeldused jäävad mõnikord kohmakaks ja lihtsakoeliseks, siis valguse kiiruse, päikesepoegade igavese riigi või musta augu üle arutledes on autor hoopis vabam ja loomingulisem. Lihtsus ja selgus pöörduvad kunstiks ja tarkuseks.

Kui püüda Kõdari Pegasuse suunda geograafiliselt määratleda, siis tundub, et suurimad emotsioonid ja parimad palad on pärit Vahemere äärest.

Jaak Kõdar reisib ja luuletab edasi. „Mina olen tavaline Eesti Jaak, / soni ja kahe kohvriga,” kirjutab ta ühes oma viimastest luuletustest. Tuleb tunnistada, et päris tavaline eesti mees ta ikka ei ole. On sügavate kultuurihuvidega rändur.

Tiit Pruuli   

Rita Ahonen
MINU STOCKHOLM
PETRONE PRINT 2013

„Minu”-sarja raamatute autorite elukäigud on tihti väga erinevad ning põhjused, miks satuti elama maailma eri kohtadesse, varieeruvad. Ainulaadne on siiski „Minu Stockholm,” mille autor Rita Ahonen jäi Nõukogude Liidu hammasrataste vahele ning saadeti sunniviisiliselt koos abikaasaga riigist välja. Asudes elama raudse eesriidega eraldatud sotsialismimaalt maailma ühe tuntuima heaoluriigi Rootsi pealinna Stockholmi, oli kontrast esialgu vägagi suur ning uue eluga harjumine võttis aega. Suure üllatusena tuli suur tarbimis- ja heaoluühiskond inimesele, kes oli harjunud elama teise maailma riigis. Autor kirjeldab taasiseseisvunud Eestis üles kasvanud inimesele kohati naljakaid juhtumeid, alustades segadustest sotsiaalkontoris kirillitsa ja ladina tähestikuga ning lõpetades Rootsis dokumentidel ebavajaliku patronüümi kasutusega. Siiski, äpardustest hoolimata on see raamat edulugu naisest, kes suutis ronida üles esmapilgul ehk võimatustki karjääriredelist, alustades Silja Line’i laeval koristajana – praeguseks on ta koos teise ettevõtliku eestlannaga asutanud omaenda kooli.

Samuti on võimalus heita pilk rootslaste eluolule, tõekspidamistele ja väärtushinnangutele, mis kohati ka eestlaste omadest erinevad. Näiteks kui Eestis on traditsioon kasutada koolides vahetusjalanõusid, eriti talvisel ajal, siis Rootsis on täiesti tavaline käia kooli koridorides ja klassides poriste saabastega. Kohati võib üllatusena tulla ka rootslaste põikpäisus ning ehteestlaslikust vaatepunktist vaadates ka väga äärmuslik sotsiaaldemokraatia ja kõigi inimeste võrdsed õigused ühiskonnas.

„Minu Stockholm” tutvustab suurepäraselt Stockholmi traditsioone ja elu. Samuti on hea võimalus heita pilk rootslaste igapäevaelule, mis seda riiki puhtalt turistina külastades jääb märkamatuks, avaldades ennast vaid siis, kui seal kauem aega veeta.

Kristiina Reimand, HTG õpilane

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Paralleelmaailmad ehk kuidas sündis raamat „Islandile”
• MÄLESTUSED RAPIIRILT
• JEEMEN - kohanenud ajatus
• PORTUGALI POPURRII: ajaloo vältimatuse ja kunstide linnad
• Seal, kus lõpeb asfalt ehk Tenerife edasijõudnutele
• Eesti kunstnike jalgsimatkad Euroopas
• Lastega mööda Eestimaad: Põnevat Põlva põhjast
• Varanasi kirjad 2. Raga Rageshri ja matsiplika
• Kõigest kurrutus maakoores
• Raamidest väljas. PEETER VAREP (03.05.1914-16.03.1984)
• Go Reisiajakiri küsib: Kus on parimad JAHTSADAMAD?
• Näitlejad lähevad Hoppetiga merele
• Vana rendijahiga Kosi saarestikus
• KAPHOORNERID OMAVAHEL
• SOOLOPURJETAMISEST BISKAIAL
• MINI TRANSAT karm proovilepanek ookeanil
• Go Reisiajakiri 47 – Aprill 2014