Tükike Egiptust Emajõe Ateenas

Tartu Ülikooli kunstimuuseumis on alates 9. veebruarist avatud püsiekspositsiooni laiendusena muumiakamber, kus on eksponeeritud 19. sajandil Tartu Ülikoolile kingitud Egiptuse muumiad. 13. maini on avatud ka näitus „Teekond Hommikumaale. Otto Friedrich von Richteri (1791–1816) reisid ja kollektsioon“, mis jutustab loo Väimela mõisast pärit noorest rännumehest ja orientalistist, tänu kellele on muumiad ja teised Egiptuse muistised Tartusse jõudnud.

Alates 9. veebruarist on Tartu Ülikooli kunstimuuseumis uus püsinäitus „Muumiakamber“, kus on näha Eesti ainsad Egiptuse inimmuumiad, koerlase muumia ja iibise muumia antiikne võltsing. 200 aastat ülikooli kunstimuuseumis asunud muumiad on saanud endale väärika puhkepaiga ning loodud ekspositsioon jääb täitma noore eestimaalase, rännumehe ja orientalisti Otto Friedrich von Richteri isa, Väimela mõisniku Otto Magnus von Richteri soovi. Ta lootis, et tema liiga vara siitilmast lahkunud teadushuvilise poja reisidel kogutud Egiptuse muististe kollektsioon julgustab ja inspireerib Tartu Ülikooli üliõpilasi maailma avastama.

Muumiakamber

Mis on muumiakamber? See on ruum, kuhu on loodud keskkond, millesse muumiad sobituvad parimal võimalikul viisil. Olles tõenäoliselt 19. sajandi alguses välja toodud aastatuhandete vanustest hauakambritest, on nad nüüd saanud endale omaette ja eraldatud ruumi.

Muumiakamber asub Tartu Ülikooli peahoone südames. Algselt oli tegemist ülikooli rahakassaga, kus hoiti töötajate palgaraha. Ruumil ei ole ühtki akent, sellele on neli paksu seina ja kahekordne rauduks. Seinas asuvad kaks raudseifi, millest ühe avamiseks on vaja kahte võtit. Seifide ruudukujulised uksed on kaunilt dekoreeritud ja need jäeti külalistajale nähtavaks, et meenutada ruumi algset funktsiooni. Enne muumiakambriks saamist oli see muuseumi hoidla, mis pakkus kaitset ikoonikogule.

Muumiakamber sarnaneb mõneti Vana-Egiptuse hauakambriga. Seal on näha Vana-Egiptuse hauakambrite seinamaalingutest inspireeritud maalingud, mis tutvustavad külastajaile Egiptuse jumalaid, surmakultuuri ja igapäevaelu. Seal on näha, milline võis olla sarkofaag, kuhu surnu asetati pärast mumifitseerimist, ning kuidas nägid välja kanoobid, kuhu pandi surnukehast eemaldatud kops, maks, magu ja sooled. Sealt leiab ka lauseid „Surnute raamatust“, mis oli Egiptuse matusekirjandus surnute aitamiseks. Muumiakambris on vaikne ja hämar. Kõige selle kohal laiub sügavsinine tähistaevas.

Egiptlaste jaoks oli suremine vaat et tähtsamgi kui elamine. Surmaks valmistuti juba eluajal. Koguti varandust, et ehitada endale hauakamber ja teha ettevalmistusi teispoolsusesse minekuks.

Jutustavad pildid

Muumiakambri seinamaaling koosneb pildikestest: neil on kujutatud etapid sellest, mis juhtus inimesega pärast surma. Šaakali peaga jumal Anubis vaatas üle mumifitseeritud ja sarkofaagi paigutatud surnukeha. Enne surnu hauakambrisse viimist toimus nn suu avamise tseremoonia, kus preester puudutas muumia suud ja silmi rituaalse esemega. Nii sai muumia sümboolselt hingata, näha ja ellu ärgata. Seejärel viidi muumia talle ehitatud hauakambrisse koos kõikide eluks vajalike esemete ja toiduga ning „Surnute raamatust“ maha kirjutatud loitsudega, et teispoolsuses hästi hakkama saada.

Edasi läks surnu jumal Anubisega südame kaalumisele. Mumifitseerimise ajal eemaldati surnu magu, kopsud, sooled ja maks, kuid süda jäeti oma kohale, sest seda peeti tunnete ja mõtete asupaigaks, mida oli ka hauataguses elus vaja. Jumalad mõistsid kohut selle üle, kas surnud inimene oli elanud oma elu nii, et talle võiks anda igavese elu ja ta saaks siseneda teispoolsusesse. Süda pannakse kaalule, mille teisel poolel on jaanalinnusule kuju võtnud õiguse ja tõe jumalanna Maat. Tarkusejumal ja jumalate kirjutaja Thoth jälgib hoolega tulemust ja paneb selle kirja. Kui süda osutub sama kergeks kui sulg, pääseb surnu hing edasi teispoolsusesse. Kui süda on raskem, siis sööb kaalu all ootav krokodillipeaga koletis Ammut surnu südame ära ja inimese eksistents lõpeb igaveseks.

Ideaalne elu pärast surma võis tähendada inimeste jaoks erinevaid asju. Surnu võis ühineda jumalatega, st kummardada allilmajumal Osirist, reisida koos päiksejumal Raga või siseneda pastoraalsesse paradiisi, mida nimetati Pillirooväljaks. Egiptuse põllud kandsid vilja tänu Niiluse

Teekonnad

On olemas palju teekondi, kuid neil kõigil on algus ja lõpp. Sellel näitusel on mitu lugu teekondadest, millel on erinevad eesmärgid, erinev pikkus ja mõju teadusloole.

Muumiad, kellest me räägime, on mõlemad poisslapsed, kes elasid ilmselt umbes 700 aastat eKr. Mõlemad poisid mumifitseeriti pärast surma, et valmistada nad ette eluks teispoolsuses. Süütute lastena on nad kindlasti jõudnud ihaldatud Pillirooväljale.

Needsamad muumiad ja teised Egiptuse muistised jõudsid pärast pikka teekonda ning O. Fr. von Richteri surma Eestisse ja seejärel Tartu Ülikooli. Mitmeks aastakümneks jäid muumiad ja 128 muud Egiptuse muistist ülikooli peahoones asuvasse kunstimuuseumisse, kuid 19. sajandi teisel poolel liikusid need edasi ülikooli anatoomikumi. Seal ilmselt pakiti need lõuendist lahti ja püüti teha esimesi uuringuid. Tagasi kunstimuuseumisse jõudsid muumiad umbes saja aasta pärast.

Tartu muumiate esimene pikem reis pärast ülikooli jõudmist toimus 1981. aastal, mil need viidi Venemaale Ermitaaži uuringutele, kuna Eestis puudus muumiatega tegelemise kogemus.

Seejärel tegi nooruki muumia kaks reisi Soome, kuna Soome kogudes selliseid muumiaid ei ole. 1998. aasta juunis viidi nooruki muumia Soome teaduskeskuse Heureka organiseeritud Vana-Egiptuse näitusele. Kümme aastat hiljem tegi seesama muumia järgmise reisi Helsingisse, kus Ateneumi kunstimuuseumis toimus romaani „Sinuhe“ autori Mika Waltari 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus.

Muumiate lühem reis toimus 2013. aastal Tartu Ülikooli arheoloogide laborisse, kus neile tehti röntgenuuring. Tänu arheoloogidele võime öelda, et väiksema poisslapse vanuseks surma hetkel oli 2–4 aastat ja nooruki elutee sai otsa 9–14-aastaselt.

Lisaks saadi kinnitust, et lõuendipambus on koerlase muumia, ja lükati ümber 19. sajandi muististe üleandmisnimekirjas olnud väide, et savinõus on iibise muumia. Viimases ei olnud linnu muumia, vaid tõenäoliselt peotäis sulgi. Selles pole midagi tavapäratut, sest nõudlus hauakambrisse kaasapandava järele oli väga suur ning nii linde kui ka loomi võis aeg-ajalt puudu jääda.

Reisinud on ka kogu ülejäänud Richteri Egiptuse muististe kollektsioon, mis ülikoolile kingiti. 128 muistise hulgas olid lisaks inimmuumiatele suuremaks harulduseks rikkalike maalingutega kaetud vaarao kirjutaja puusarkofaag ning terve kollektsioon oli üks silmapaistvamaid Tsaari-Venemaal. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti Richteri Egiptuse muististe kollektsioon koos teiste Tartu Ülikooli varadega Venemaale ja arvati seal äsjaloodud Voroneži ülikooli koosseisu. Suurem osa ülikooli kollektsioonidest küll tagastati sõjajärgsetel aastatel vastavalt Tartu rahu lepingule, kuid kunstimuuseumi kogud, sealhulgas Egiptuse muistised, asuvad endiselt Venemaal Voroneži oblastis I. N. Kramskoi nimelises kunstimuuseumis. Õnneliku juhuse läbi olid muumiad ülikooli anatoomikumis ja jäid Tartusse ning on leidnud endale rahuliku paiga muumiakambris.

Kellele ja milleks?

Muumiakambris eksponeeritakse kõiki Tartu Ülikoolile kingitud Vana-Egiptuse muumiad. Senised võimalused lubasid neid kõiki korraga näidata üksnes eriprojektide raames, et tagada harulduste parem säilimine ja eraldatus ülejäänud ekspositsioonist.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi üks missioone on tutvustada antiikkultuure ja hoida luubi all nii Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja Vana-Egiptuse teemasid kui ka nendega tegelevaid eestimaalasi. Kuigi me asume neist riikidest kaugel, ei ole ka Eesti jäänud puutumata valgustusajaga kaasnevatest nähtustest, millest üks on kindlasti huvi antiikkultuuride vastu. Kuigi Egiptuse „taasavastamine“ Napoleoni poolt 18. sajandi lõpus on meid ehk vähem puudutanud kui klassikaline Kreeka oma kunstiteostega, peame ometi tõdema, et von Richter oli esimene eestimaalane, kes läks uurima Egiptuse sisemaad. Muuseum hoiab mälestusi.

Von Richteri isa soovis, et ülikoolile kingitud Egiptuse muististe kollektsioon inspireeriks ja ergutaks üliõpilasi maailma avastama. Tänasel päeval külastab ülikooli kunstimuuseumit lisaks üliõpilastele ka palju koolilapsi. Kuna muuseum pakub õppekavaga seotud haridusprogramme Kreeka kultuurist, kunstist ja kirjandusest, mis toimuvad Pompei stiilis maalingutega keskkonnas, siis nüüd saame minna ajaloos veelgi kaugemale ja pakkuda programme Vana-Egiptuse kultuurist. Seega annab muumiakambri loomine õpetajatele võimaluse saada muuseumist rohkem lisaks tavalistele koolitundidele. Nüüd on tükike Egiptust Emajõe Ateenas.

Tekst: Jaanika Anderson

Fotod: Uku Peterson, Andres Tennus

Selles numbris

• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Nõukanostalgiast moodsate mongoliteni
• Mootorrattal KASAHSTANI – tõeline seiklus!
• Kollase pardi toomine
• Lumeaaret vallutamas
• Kaks kanget KAGU-AASIAS
• Ikka veel sõbralik MYANMAR
• Vaimustav VANUATU
• Tarmo Mutso: Elu on nagu kalapüük!
• Kuidas sai Narva kabel Tadžikistani
• Ekspeditsioonifotod jutustavad
• Tükike Egiptust Emajõe Ateenas
• Balkani joogid – kas ka juba iseseisvad?
• REISIKIRJANDUS
• Go Reisiajakiri 64 – Veebruar 2017