RAAMATUTUTVUSTUS

Janek Balonski
„MINU BULGAARIA”
PETRONE PRINT 2014

Olin natuke ärevil, kui Tiit Pruuli Janek Balõnski raamatu kohta arvamust küsis. Ja kuigi Bulgaariale kuulub päris mitu ja mitu head aastat ka minu elust ning ehk sellepärast Tiit ka küsiski, polnud ma üldse kindel, kas peale minu on ka mõni teine näinud seda kohati nii vastuolulist, kuid ometi nende aastate jooksul armsaks saanud maad just samal moel. Olime Janekiga nii lennujaamades kui ka mõnel puhul küll kohtunud, aga tavapärasest pealiskaudsest jutuajamisest me kaugemale ei jõudnud.

Sestap olingi raamatut kätte võttes pisukeses ootusärevuses. Ma ei pidanud pettuma. Ja tekkiski tunne, nagu vaataksin ja tunneksin ma kõike seda, mida tookord ise nägin, arvasin ja tundsin, läbi Janeki poolt kirjapandu uuesti. Ma ei ole juba mitu aastat Bulgaariasse sattunud, aga kõik, mis olnud, tuli meelde.

Alustama peab kindlasti söögist. Bulgaaria köök on pisut krehvtisem, kui on meie kodune harjumus, aga see just ongi hea. Tõeline tõmbenumber, mis tõenäoliselt iga eestlase südame kohe võidab, on Šopska salat, kus erinevad aedviljad ja toorjuust moodustavad sellise koosluse, millest võib ilma igasuguste lisaroogadeta kõhu lihtsalt niisama täis süüa.

Siiani mäletan, kuidas esimesse kohalikult turult ostetud tomatisse hambad sisse lõin ning kuidas see päris tomati päris maitse äratas minus hetkega mälestuse kuueaastasest jõnglasest, kes koduaias peenra ääres seistes tomatit sõi. Meil tänapäeval sellist poest ei saa. Kes aga tahab teada, mis maitse on või peaks tegelikult olema virsikul, ostku see suvelõpul suvalise maanteeäärse müüja käest ning hammustagu. Sellest kõigest Janek ka räägib ja teeb seda veenvalt.

Ja jooke oskavad nad teha. Peaasjalikult veine, aga ka rakiade hulgas on imetabaseid. Kui ühel esimestest kordadest Bulgaarias olin, pakkus restoraniomanikust sõber oma nn majaveini. Kristel, minu kaasa, võttis lonksu, vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma olen enne punast õhku joonud. Ma enne polnud, aga nii see maitses – hõrk ja vedel.

Üks bulgaarlaste lugu, millest Janek oma raamatus ei räägi, aga mida ta kindlasti kuulnud on − Bulgaarias on sadu laule punasest veinist, aga valgest veinist ainult üks. „Oh valge vein, oh valge vein – miks sa ei ole punane vein,” pidavat olema selle sõnad. Ja mis iganes selle valge veiniga seal ka viltu on, Eesti veiniturg on Bulgaaria veinide puudumise tõttu kindlasti vaesem.

Rakia on bulgaarlastele oluline. Nad on uhked oma sugulaste üle, kes seda kuskil külades igasugusest kraamist ajavad ning kingivad seda ka neile, kellest usuvad väärilist hindajat. Janeki soovitatud Burgas 63 on selline kindel valik, aga kindlasti mitte oma valdkonna täielik tipp. Loomulikult käib nimetatud joogi juurde üks sedalaadi bulgaarlaste naljadest, milliseid ka Janek mainib. Et sobivas olukorras võib 63-st ka 69 saada.

Hästi süüa, hästi juua ja olla rikas on sealmaal tõepoolest oluline. Mäletan, kui minu Bulgaaria aja algusaastatel ütles üks sõber restoranilauas murelikult: „Kuule, Heiki, sa sööd nii vähe ja jood nii vähe. Kuidas sa kavatsed meiega siin üldse äri ajada, kui juba nii lihtsates asjades nõnda erinev oled.”

Hiljem see õnneks siiski ei seganud.

Bulgaarlased on uhke rahvas, kes seejuures hoopiski ei häbene enda kulul nalja visata. Näiteks loevad nad end maailmas ainsaks riigiks, kellel on piirid ainult iseendaga. Põhjuseks too lihtne tõsiasi, et viimastes sõdades on nad kohe alguses osanud valida kaotaja poole ning seetõttu on nende kolme mere vahel laiunud riiki iga kaotatud sõja järel ikka lõigutud ja lõigutud. Nende kahjuks ikka. Sellegipoolest ei tunne nad oma sisemise üleoleku tõttu mingit vaenu oma naabrite vastu ning pigem suhtuvad neisse teatud isaliku mõistmise ja kaastundliku üleolekuga. Ja kuigi nad on kõvad kauplejad ega jäta kasutamata ühtegi võimalust võimalikku lepingut väikese kavalusega enda poole kallutada, ei andesta nad otsest pettust mitte kunagi. Ma olen sellist asja paar korda kõrvalt näinud ega soovita kellelegi.

Nüüd saab jutustamiseks lubatud ruum täis ja Janeki raamat jääbki kirjeldamata. Aga proovige ise mingi näruse 5000 tähemärgiga hakkama saada, kui rääkida oleks nii paljust.

Ega see „Minu Bulgaaria” polegi tegelikult miski reisuraamat. Rohkem selline iseendasse tagasivaatamise lugu, millest igaüks, kes otsib, leiab kõrvallugusid, mis lugeja enda lugudega kokku peegelduvad. Ja suudab see raamat kindlasti neis, kes nendel aastatel Bulgaariaga kokku puutusid, äratada kõik selle, mis igapäevaselt ehk enam ei meenugi, aga mis ikka ja alati tagasi kutsub. Vaadake näiteks, kuidas ma siin lobisema kukkusin ja asjast ei saanudki räägitud. Uutele tulijatele on raamatus aga varjatud vihjeid ja soovitusi küllaga.

Kujutage ette mägesid, silmapiirini ulatuvaid päevalillepõlde, päris tomatite päris maitset, suutäit ehedast virsikust ning täiesti vastutustundetut päikesepaistet. Leppige, et kõik, mis silmaga paistab või öeldakse, on tegelikkuses õige pisut teistsugune, aga selle taga pole mingit vimma või pahatahtlikkust. See lihtsalt on nii.

See on Bulgaaria, see päris.

Heiki Kranich

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Itaalias trühvlite järel
• Iseenesuslikud kogud
• Marko Matvere: Joonistamise võlud
• Ohutu sukeldumine algab suhtumisest!
• Põlva Matkaklubi
• Bilwi kerjused ja valge gringo
• UGANDAS sugulastel külas
• Liblikajahil Kesk-Aasia mägedes ja kõrbetes
• Lastega mööda Eestimaad: Ordu- ja piiskopilinnustes
• Varanasi kirjad 4. Tsirkus India
• Unustamatu lohesurf Filipiinidel
• Kultuurne Motobande Latgalest Nemunase deltani
• Go Reisiajakiri küsib: Kuidas algab kooliaasta?
• DOWN SOUTH ehk reis läbi Uus-Meremaa Lõunasaare
• Kandinsky jälgedes sürjakomide juures
• Reisitõrkekindlustus säästab nii raha kui ka närve
• Järjekindel ja jonnakas naine
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Selfid ja muud pildid