Montenegro – tükike Balkanimaa ajalugu

Vahemerelise kliimaga Montenegro on Eestist küll üle kolme korra väiksem, kuid ajaloo vaatenurgast oluline ja looduslikult mitmekesine Balkanimaa. Erki Loigom annab huvitava ülevaate maa ajaloost, naaberriikidest ning häid vihjeid , kuidas turistilõkse vältides ehedaid elamusi kogeda.

Valdavalt reklaamib Montenegro end rannapuhkuse sihtkohana. See on ka igati asjakohane, kogu rannikuala on tihedalt kaetud üksteisele järgnevate tihedalt rahvastatud (ütleks julgelt, et lausa ülerahvastatud) väikeste kiviklibuste randadega. Kuna siinkirjutaja suurem asi rannalõvi ei ole, keskendub siinne lugu mererannas vedelemise ajal  taamale jäävatele mägedele. Nende karmist tumedavõitu olemisest ongi Mustade Mägede maa oma nime saanud. Kuigi olgem ausad, pärast pikema programmiga päeva kas autos või matkarajal on imeline tunne saata tööd rügavatele kolleegidele foto vees ligunevatest varvastest, päikesevarjust ja leemendavast karastusjoogipudelist.

Olgu selguse huvides mainitud, kes üldse on montenegrolased. Eraldi rahvusena on umbes poolt elanikkonda, kes end montenegrolasena määratlevad, raske tunnistada. Tegemist on Serbia (vahepeal ka Jugoslaavia) ääreala Tšernogooriaga, mis ajaloo keerdkäikude tõttu on pääsenud mõnestki Serbia emamaad tabanud okupatsioonist. Seeläbi on kasvanud ja teadlikult õhutatud piirkonna eraldiseismist, mis 2006. aasta juunis toimunud referendumil tipnes Montenegro iseseisvuse väljakuulutamisega. Noore riigi eraldumist pooldas napilt üle poole rahvahääletusel osalenutest ja selline lõhestumine on saatnud pisikese riigi poliitilisi valikuid sellest ajast saadik. See on tekitanud pea alati väga kirglikke protsesse olulistes küsimustes – Euroopa või Vene suund, NATO või Moskva, sõjas serblastega või nende vastu, kirillitsa või ladina tähestik? Tänaseni saadavad Montenegro poliitilist elu märksonad, nagu boikott, meeleavaldus, pisargaas, riigipööre, ühehääleline edu, reetmine ja eluaegne vanglakaristus.

Peamised poliitilised protsessid ja sagedased väljaastumised leiavad aset riigi keskosas asuvas pealinnas Podgoricas. Podgorica asub lopsakas orus ning seda peetakse Euroopa kõige koledamaks ja igavamaks pealinnaks. Ilmselt võis selline „tunnustus” olla asjakohane kümmekond aastat tagasi, kuid tänaseks on linnas tehtud korda hulgaliselt tõesti kohutavaid kortermajade mikrorajoone, rajatud moodne klaasist ärikompleks, putitatud parke ning vaatamist väärib Pärnu vanalinna meenutav kvartal linna keskosas, kuhu pea igal õhtul saabub noorsugu värskemat moodi ja tehnoloogiat demonstreerima. Siiski, tuleb ausalt nentida, mitte midagi ei juhtu, kui te Podgoricat oma reisi ajal ei külasta. Kui linna enim emotsioone tekitav elamus on tänavanimi Bratstvo i Jedinstva (’vendlus ja ühtsus’), siis olgem ausad, see on tõesti üsna igav koht. Pigem on linn ehk huvitav poliitikast lugupidavatele ränduritele, sest turvatarade rohkus valitsusasutuste ümber annab selge vihje  kirglikkusest, millega tänavatel arvamust avaldatakse. Veekahur on valmis ja vaevalt sellega kuumalaines kannatavaid turiste jahutatakse.

Mägedesse tasub sõita

Montenegro nimi viitab mägedele. Tõesti, riik on mägine. GPS-ilt esmalt otsavaatav linnulennult 40-kilomeetrine distants on tõenäoliselt vähemalt saja  autosõidukilomeetri kaugusel. Sellega tuleb arvestada, kui kaardilt kodutööd tehes huvipakkuvaid sihtkohti otsida. Vaatamata sellele tasub varuda piisavalt aega ja külastada mitmeid loodusparke, mida mägine maastik lahkesti pakub. Neist tuntuim, Durmitor, asub peamistest kuurortidest lõunas risti läbi riigi põhjas.

Poolel teel tasub teha kohustuslik paus turistilõksuks peetavas Ostrogi kloostris. Tegemist on tõepoolest unikaalse, 17. sajandil kaljuseina rajatud Serbia õigeusku ülistava kloostriga, kus ka praegu aktiivne usuelu käimas. Ostrogi klooster on üks peamisi maamärke, mida riigi turismiamet ja -asutused kujutada armastavad. Unikaalseks muudab kloostri peamiselt tema paiknemine kõrgel kaljuseinas, millest on paista vaid fassaad, kuid siseruumid on rajatud kaljusse. Kloostris eksponeeritakse selle rajaja ja pühategijaks peetava Hertsegoviina metropoliidi Vassili säilmeid, mille juurde lookleb katkematu palverändurite rivi. Kloostri üks olulisemaid vaatamisväärsusi on selles kasvav viinapuu, mis loodusseaduste järgi kaljus kuidagi kasvada ei tohiks. Samuti saab pudelid täita puha veega, lakkuda kloostri uksepiita ning tunda end seeläbi igati sündsa ilmakodanikuna. Igal juhul kogemata siseruumides kokkupõrgatud pühamehe olek ja aroom viitas selgele Jeesuse verega liialdamisele. Kell oli vaevu keskpäeva tiksunud.

Matkarajad üllatavad

Jätkates sõitu Durmitori mägede poole, ilmuvad need üpris järsku silmapiirile. Kuigi absoluutsed kõrgused jäävad alla 3000 meetri, pakuvad suhtelised kõrgused siiski silmadele arvestatavat naudingut. Kes on viibinud Kõrg-Tatrates Slovakkias, ei suuda seda déją-vu tunnet kaua tagasi suruda. Ligi poolesajast üle kahekilomeetrisest mäest koosnev 400 ruutkilomeetrine looduspark on kantud ka UNESCO soovitatud vaatamisväärsuste nimekirja. Kliima Durmitoris on kümmekond kraadi jahedam kui rannikul, mis teeb piirkonnast nauditava keskkonna matkajatele. Vana-Euroopa parimate matkapiirkondade vääriliselt tähistatud matkaradade võrgustik pakub proovikivisid nii mitmepäevaseid kui ka päevaronimisi armastavatele seljakotifanaatikutele.

Durmitori läbib kohustuslik maantee piirkonna pealinnast Žabljakist Suvodo külla, mis nüüdseks on ka kogu 44 kilomeetri ulatuses asfalteeritud. Tõesti raske on autojuhina seal silmi teel hoida. Vaatepilt lihtsalt sunnib tähelepanu eemale ning fotosõpradel sügeleb päästikusõrm lakkamatult. See parki läbiv maantee annab võimaluse just peredega reisivatele seltskondadele, et teha mõnetunnised päevamatkad tippudele, mis kõrguvad otse vaevu autolaiuse tee ääres. Närvikõdi leidub ka köisi ja karabiine normaalse puhkuse osaks pidavatele matkameestele. Durmitori, aga ka kogu riigi kõrgeim tipp Bobotov Kuk 2522 meetri kõrgusel merepinnast on kättesaadav vaid abivahenditega asjatundjatele. Samas on just Durmitor väga sobilik paik pere väiksematele esmaseks tutvuseks tõeliselt mägiste oludega.

Enamasti turvaliste matkaradade võrgustik viib ka vähekogenud loodussõbra nii piisavalt kõrgele, et teha seal veel juulikuus lumememme. See saab muidugi küll üsna liivane ja pruun. Kui käsil ei ole just matkaonne nõudev mitmepäevamatk (telke parki püstitada arusaadavalt ei tohi), saab peavarju ja meelelahutust „pealinnast” Žbljakist, kus vist pea kõik majapidamised pakuvad rendikortereid, -maju või -tube. Talvisel perioodil on Durmitor piirkonnas tuntud suusakeskus, mida külastatakse kõigist naabermaadest.

Durmitori põhjapiiril asub üks Montenegro ikoonilisem vaatamisväärsus – Tara jõe kanjonit ületav sild. Kuigi maailma nüinud inimeste jaoks ei ole tegemist mingi tohutu kõrgusega rajatisega, on see ligi 200 meetrit kitsast Tara kärestikujõest kõrgemal asuv ligi 400 meetrit pika kaarjate löövidega sild tõesti muljetavaldav. Eriti hea vaate sillale saab selle kõrvale rajatud köiel korraliku kiirusega kulgeval nn zipline'il, mis viib teid turvaliselt kinnitatuna, kuid samas abitult vabana tunduvana vuhisedes üle kõrge kanjoni. Sõit on küll lühike, kuid ligi kilomeetrine adrenaliinilaks nõuab siiski eneseületamist, enne kui plaanis 20-eurone pilet lunastada. Ärge mõelge liiga kaua, oht elamusest ilma jääda võib tunduda liiga reaalse valikuna. Mõningane hirm väärib küünlaid. Sarnaseid köiega üle kanjonite sõitmisi leiab Montenegrost veelgi, kuid just Tara kanjoni ületamine on üks pikemaid, kiiremaid ja elamus on kindlustatud kogu eluks. Vanusepiirangut silma ei hakanud, aga ilmselt keelab Euroopa Liit lastel „selle jama” varsti ära.

Lisaks Durmitorile pakuvad Montenegros matkamise võimalusi veel neli, kuid veidi väiksemat rahvusparki. Puhkuseliste üks lemmikuid on kindlasti Budva kuurordist vaid tunnise autosõidu kaugusel olev Lovćen. Juba Lovćenisse ligipääs on elamust väärt. Ei saa just öelda, et Montenegros oleks sirgeid teid, aga eriti kõveraid on küll. Taas UNESCO pärandisse kuuluvast Kotori linnast viib samanimelise lahe kaldalt algav ning maailma kurvilisemate teede (kohati nimetatud ka kui maailma ohtlikemate teede nimistusse) edetabelisse mahtuv kitsas rada merepinnast pooleteise kilomeetri kõrgusele. Keeruka tee keerukamal lõigul on 26 ligi 180-kraadist pööret ning alalõpmata tuleb tagurdada, et vastutulija mööda lasta. Samas neile, kes on sarnaseid teid elus ennegi sõitnud, ei kujuta Kotori Montenegro endise pealinna Cetinjega ühendav otsetee midagi ülearu üllatuslikku. Tee on asfalteeritud, kuigi kohati väga kitsaste võimalustega eksimiseks, kuid vägagi hästi sõidetav. Aega kulub omajagu, kuid enamik sellest ilmselt pildistamise peale. Vaade Kotori lahele, mida peetakse kogu Montenegro visiitkaardivaateks, on tõesti lummav. Kogu 40 kilomeetrist on just kaheksa sellised, mille tõttu on tee tähistusega P1 kinnitatud maailma enim keerutavate teede esikümnesse. Samas sõidavad teel ka liinibussid, mistõttu julgen elamust soovitada kõigile, kes oma juhiluba just ostnud ei ole. Lovćeni pargi peamine vaatamisväärsus on prints Petar Petrović Njegoši mausoleum, mis asub uskumatult kauni ja 360-kraadist vaadet pakkuva mäe tipus ja mille juurde viib pulssi tappev trepp. Njegoš on montenegrolaste jaoks oluline riigijuht, kirjanik ja filosoof, kes valitses piirkonda 19. sajandi esimeses pooles. Mausoleumini võib matkata näiteks Kotorist kaks päeva või sõita autoga kahe tunniga parkimisplatsi − las valiku otsustavad reisiselli huvid.

Kotor − nukulik turistilinn

Mitmel korral mainitud Kotori linn liigitub valdkonda, et kui sa pole käinud Kotoris, pole sa käinud Montenegros. Samas, sarnaseid armsaid kitsad vanalinnu leidub kogu regioonis, kuid olgu siis linnukese pärast sellest turistidest pungil nukuasulas käidud. Küll aga tasub pildistajate hordid seljataha jätta ja ronida linnamüüri tagant algavale lõputule taevatrepile, millel küll vaid 300 kõrgusmeetrit ja mis umbes tund aega hiljem siiski otsa saab. Ning nüüd on teie kord pildistada, sest avanev vaade Kotori lahele on just see, mida montenegrolased oma reisiraamatute kaanefotoks armastavad soovitada. Lisaks fotoaparaadile on kohustuslik kaasa võtta piisavalt joogivett, et tasakaalustada põrgukuumuses kaduma läinud liitrid. Kuigi ronimine linnamüüril on populaarne, ei ole see siiski niivõrd ülerahvastatud kui all-linnas nähtu. Jõukohane ka mudilastele, kuigi jonnihoogude ületamiseks tuleb motivatsioonikõnet ilmselt eelmisel õhtul natukene harjutada.

Naaberriigid kiviviske kaugusel

Kuigi jutu fookuses on Montenegro, on suurepärane võimalus külastada ka naaberriike Bosniat ja Hertsegoviinat ning Albaaniat. Kaugele ei jää ka Kosovo, Serbia ning kel Dubrovnik Horvaatias nägemata, siis ka see on väga lähedal. Kuigi viimane info räägib, et Horvaatia pärl ei soovi enam üle 3000 turisti päevas näha ja kui just varahommikul sappa ei võta, siis vanalinna enam sisse ei pääse. Kuna siinkirjutaja on Aadria vanalinnu oma arvates üledoosi jagu näinud, siis Dubrovnik on nägemata ja las ta siis nii jääb. Ajaloo- ja poliitikasõbrana mind Mostarist Bosnias eemale hoida ei õnnestunud. Ligi 20 aastat pärast lahingute lõppemist on Mostaris kümneid lauspommitamiste ja tänavalahingute märke kandvaid hooneid. Ilmselt kogu Bosnias peetavatel korteriühistute koosolekutel on üks peamisi arutlusteemasid kuuliaukude lappimine fassaadidel.

Ehkki Mostari ikooniline vana sild on taastatud ja vanalinnast loodud idülliline turismimeka, siis sügaval pinna all ei ole linn üle saanud rangest jaotusest erinevatel jõekallastel. Kui nooremad elanikud näevad tulevikku minevikku unustada proovides, siis linnast võib leida päevatuuride korraldajaid, kes tutvustavad keerulist lähiajalugu ning tahes tahtmata sõltub jutu meelsus asjaolust, kas rääkija on serblane, horvaat või bosniakk. Samuti annab polariseerumisest usulisel pinnal märku ohtrate minarettide kohal Humi mäetipule püstitatud hiiglaslik rist. Kuigi Mostari rist ei ole tekitanud vägivalda, nagu sarnase ettevõtmise püstitamine näiteks Sarajevos, on see siiski märk lisaks serblaste ja horvaatide pingetele ka psühholoogilistest mõjutustest kolmanda rahvusgrupi, islamiusuliste bosniakkide vastu. Olgu siiski täpsustuseks mainitud, et konkreetselt Mostaris praegu serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosniakke on sunnitud elama risti-rästi ja usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim. Vaatamata ISIS-e hoiatusele Balkani maid mitte unustada, ei ole kogu regioonis toimunud seni mitte ühtegi terroritegu. Haavad on liiga värsked, kuid uus ja mässumeelne põlvkond on sirgumas, kelle jaoks sõjakoledused muutuvad taas sõjaromantikaks ning rahvustunded keevaks kireks. Kahjuks näeb seda selgelt, vaadates erinevate rahvaste teleprogramme – Srebrenica etniliste puhastuste veresaunade aastapäeval olid Horvaatia, Bosnia või Serbia televisioonides süüdlased alati erinevad.

Poliitilist pinget ja ajaloo valu saab maha pesta näiteks Mostari lähistel Kravices, kus looduslike koskede kaskaadi all saab 40 kraadi käes nautida suisa jahedat jõevett. See jääb kenasti tagasiteele läbi arhailiste moslemikülade Bosnias ninaga Montenegro suunas. Õhtuks panete taas varbad juba Aadria merre ja avate jaakülma Niksicko. Ettevaatust, angiin on seal turistide hulgas enamlevinud tõbi, mis eelkirjeldatud hedonismi tulemusel võib kergelt nakkuda.

Tekst ja fotod: Erki Loigom

Selles numbris

• Reisikirjandus
• ILON WIKLANDI imeline reisimaailm
• Tilluke kurioosum Kalimantani rannikul
• Montenegro – tükike Balkanimaa ajalugu
• Bosnias ja Hertsegoviinas üheksakümnendate jälgi otsimas
• Maast suurem maa
• Häälega mööda merd
• "Oleme ikka teie moodi?"
• Rongiga läbi Venemaa
• Mont Blanci põgenikud
• Esimest korda mäetipus – ei midagi lihtsat!
• Pöidlaküüdiga tippu
• Pamiir 2017. Kuidas me Ismoili Samonil käisime
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA