Aasta matkaja Heini Räämet

Heini Räämet alustas oma rändamistega 2003. aastal, mil tal tuli mõte minna Võrust jalgsi Tallinna. Vaatamata sellele, et rännaku ajal hakkasid jalad valutama ja järgmisel päeval suutis ta vaevu käia, see tunne meeldis talle. Teda võlus teel olemine. Sellest rännakust hakkasid idanema juba järgmiste jalutamiste mõtted. Nii alustas ta 2010. aasta aprillist Tallinnast oma jalutuskäiku Euroopa kõige läänepoolsemasse tippu, Portugali Cabo da Rocale. 343 päeva hiljem jõudis ta sihtpunkti, käies läbi kümme riiki ja jättes seljataha ca 5500 kilomeetrit. Hiljem tuli mängu ka jalgratas.

2017. aastal valiti Heini Räämet aasta matkajaks, ta oli just lõpetanud oma ümbermaailmareisi jalgrattal, sõites 486 päeva jooksul 4 kontinendi 41 riigis ja kattes ratta seljas 31 765 kilomeetrit. Siinkohal toob ta GO Reisiajakirja lugejani selle reisi suuremad katsumused ja erilisemad kohtumised ning annab kogemuste põhjal soovitusi.

ENESEÜLETUSED

Türgi mägised teed

Füüsiliselt oli kõige raskem Türgis Musta mere ääres. Seal oli 500 kilomeetri pikkune lõik, mis koosnes tõusudest ja langustest. 200 kilomeetrit sellest koosnes ainult järskudest tõusudest ja langustest. Oli selliseid hetki, kus lükkasin ratast käekõrval, kuna pedaalidele surumine tegi põlved valusaks. Tõusud eriti kõrged ei olnud, jäid nii 300 meetri kanti, aga kui üles jõudsin, siis paari minutiga olin tagasi all ja kõik algas uuesti. Tee oli vilets ning esines kohti, kus laviin oli veerand teed minema viinud.

Esimene päev Indias

Esimene elamus Mumbis oli masendav. Hull liiklus ja veel vasakpoolne. Kui Türgis ja Gruusias tundus, et signaalitatakse palju, siis siin ei olnud palju hetki, kui signaali ei oleks lastud. Juba esimestel kilomeetritel tekkis paar ärevat liiklusohtlikku olukorda. Sinna lisandus veel hingemattev hais, hapnikupuudus ja 45-kraadine kuumus päikese käes.

Üritasin linnast välja pääseda, aga lennujaamast kaugemale ei saanud, GPS-i juhatatavad rattasõiduks sobilikud teed lõppesid tupikuga. Valisin siis autosõidu teekonna.

Ühel hetkel hakkasid sõrmed krampi kiskuma ja enesetunne läks halvaks. Hakkasin kiiresti otsima varjulist kohta, sest tajusin, et muidu niidab mind kogu eelmainitud kompott koos magamatuse, vähese söömise ja füüsilise koormusega maha. Leidsin varjulise koha viadukti all ja jäin sinna tunniks ajaks puhkama. Jõin vett ja sõin banaane. Peale banaanide midagi muud osta ei osanud. Kui linnast välja viiv tee oli leitud, avastasin, et parem pedaal oli lahti tulnud ja vända vindi ära rikkunud. Mul ei olnud 15-nest võtit ja kasutasin tellitavat võtit ega saanud sellega pedaali korralikult kinni. Vaja oli leida uus vändakomplekt. Hommik on õhtust targem, lükkasin ratta tee ääres asuvate põõsaste vahele ja panin telgi üles. Telgis olles algasid krambid. Mõlema jala lihased, kordamööda ja lisaks veel sõrmed. Mõtlesin, et ees on jälle üks magamata öö. Õnneks mitte, paari tunni möödudes krambid vaibusid ja ma jäin magama.

Kuumus. Asutraalia

Kui saabusin Darwinisse ja alustasin teekonda Sydney poole, hakkas vihma sadama. Vihmaga oli hea sõita, kilomeetrid lausa lendasid. Kui jõudsin Elliotti, siis olukord muutus. Puud asendusid põõsastega ja taevas läks selgeks. Temperatuur aina tõusis. Ei olnud eriti palju sellised kohti, kus saaks osta külma jooki ja puhata varjus. Hea, kui päevas üks selline paik ette tuli. Kilomeetrid venisid vaevaliselt ja päevateekond aina kahanes. 50 kilomeetri läbimine oli tõeline katsumus. Kuumarekord oli +60 päikese käes. Päev nägi välja järgmine. Ärkasin kella kuue paiku, kui valgeks läks. Panin varustuse kokku ja umbes poole kaheksa paiku asusin teele. Kell 12 paistis päike lagipähe ja läks päris kuumaks. Joogivesi ei olnud mitte soe, vaid tuline, samuti põletasid sõrmi piduriheeblid. Kella ühe paiku üritasin leida varjualuse. Mõnikord sattus ette puhkekoht, siis laotasin madratsi lauale ja viskasin kaheks tunniks pikali, magada eriti ei saanud. Kui puhkekohta ei olnud, siis leidsin kuivanud jõesängide juurest puid, mille all sai varjus olla. Kella kolme paiku jätkasin teekonda. Oli endiselt kuum ja kilomeetrid venisid vaevaliselt. Kui sobilikku kaugusesse jäi tasuta telkimiskoht, siis sõitsin paar tundi pimedas. Palavus taandus, tuul vaibus ja kärbsed ei seganud enam. Kõige pikem asustatud punktide vaheline ala oli 260 kilomeetrit ja mul oli kaasas 15 liitrit vett.

Jahedus

Uus-Meremaale Queenstowni saabusin kuumast Austraaliast. Teisel ööl ärkasin telgis külma peale üles. Selline tunne oli, nagu oleks miinuskraadid, aga termomeeter näitas siiski 13 kraadi. Panin kõik oma soojad riided selga, aga ikka oli jahe. Hommikul läksin otsima sooja magamiskotti. Olid väga kallid ja suuremõõtmelised. Ühe variandina leidsin supermarketist 13 eurot maksva teki ja teine variant oli rõivapoest 30-eurone talvejope. Ostsin jope, siin kandis hakkab varsti talv ja sellega saan end ka öösel katta. Kolmanda päeva õhtul jäin haigeks. Hakkas ka vihma sadama. Mul olid küll õhukesed kindad, aga need suurt ei aidanud ja sõrmed hakkasid külmetama. Austraaliast ostetud uued saapad ei olnud veekindlad ja ka varbad külmetasid. Kaks päeva ei sattunud mu teele sellist kohta, kus oleks saanud osta sooje sokke ja kindaid, ning vihma aina sadas. Kolmandal päeval jõudsin suuremasse asustatud punkti ning õnnestus osta soojad kindad ja sokid.

Argentina

Lõuna-Ameerikas ei leidnud ma samuti kompaktset sooja magamiskotti. Pärast Ande oli ees inimtühi pampa ning mul oli vaja ruumi veele ja toidule. Esimeses Argentina linnas uurisin ilmaennustust. Mägedes prognoositi öödeks kuni kolm külmakraadi. Kuna olin jahedusega harjunud, siis mõtlesin, et saan olemasoleva varustusega hakkama. Nelja päeva pärast, kui olin jõudnud umbes 400 meetri kõrgusele ja arvasin, et jahedam piirkond on seljataga, tabas mind üllatus. Öösel langes temperatuur 9 miinuskraadini. Kätekõverdusi tehes ja teisi sooja andvaid võtteid kasutades elasin selle öö üle.

OHTLIKUD JA ÄREVAD OLUKORRAD

Liiklus

Indoneesias Jaava saarel, mis on maailma kõige suurema rahvaarvuga saar, oli liiklus kõige hullem. Vahet ei olnud, kas sõidad kõrvalistel teedel või suurtel, igal pool on auto autos kinni. Napikaid oli pidevalt, kolm riivakat ning möödasõitvast bussist kukkus mulle ja rattale otsa teismeline poiss. Kuna kiirused olid väiksed, siis poiss viga ei saanud ja ma ise jäin ka püsti. Lisaks liiklusele on ka teeolud kohati viletsad, lisaks aukudele on tee äärtes künkad. Kõik, mis kuidagimoodi liigub, on teedel.

Halb oli sõita ka Indias ja Brasiilias. Indias oli tõeline katsumus sõita läbi Mumbai ja Navi Mumbai. Brasiilias Sćo Paulos sõitis veoauto nii ligidalt mööda, et viis peegli minema. Oli kontakt ka möödasõitva mootorrattaga, kui tagaistuja põlv tabas rattakotti. Lisaks oli ka mitu napikat.

Turistide vastu suunatud terrorirünnakud Tais

Pärast seda, kui mu tagaratta velg katki läks ja mul ei õnnestunud originaali saada, muutsin teekonda ja suundusin Malaisia poole mööda idarannikut. Vältisin mägesid, kuna sain kasutada ainult eesmist pidurit. Kui Pattani saabusin, võtsin hotelli. Igal pool olid politseinikud ja kontrollpunktid. Hotellitoas, kui ukse sulgesin, vaatas mulle vastu silt „Palun lukusta uks”. Kuhu ma sattunud olen? Hiljem sain teada, et siinses piirkonnas on toimunud terroristide pommirünnakuid.

Viimase öö Tais veetsin politseijaoskonnas. Järgmisel õhtul pärast hotelli sõitis mu kõrvale auto ja vormis tegelane küsis, kuhu suundun. Vastasin, et Malaisia suunas. Auto võttis hoo maha ja jäi minust 50 meetrit tahapoole. Kui ette tuli järjekordne kontrollpunkt, anti mulle peatumismärguanne. Rääkisin seal oma loo ära ja uurisin, kas võin edasi minna. Ei lastud, mingi aja pärast jõudis sinna politseisildiga masin ja mulle anti märku, et võin edasi liikuda. Hakkasin sõitma ja masin järgnes mulle. Mul hakkas telkimise aeg kätte jõudma ja andsin sellest teada. Mulle vastati, et paari kilomeetri kaugusel on politseijaoskond ja ma saan seal ööbida. Mulle eraldati seal ruum ja pakuti õhtusööki. Uurisin, kas homme saan iseseisvalt edasi minna. Ei, politsei saadab mind kuni Malaisia piirini. Pattani, Yala ja Narathiwati piirkond ei ole turistidele turvaline. Hommikul hakkasime liikuma, mina sõitsin rattaga ja saatemeeskond autodel vahetus mingi maa tagant. Õhtul mõni tund enne pimedat jõudsin Malaisia piirile, politsei saatis mind sadakond kilomeetrit.

Terroriseeriv auto Austraalia telkimiskohas

Longreachi lähedal asuv puhkekoht koosnes kahest alast: aiaga piiratud piknikualast, kus oli telkimine keelatud, ja lagedast telkimisalast, kus kasvasid mõned puud. Panin telgi sisemise võrkkihi ühe puu alla üles. Olin poolunes, kui  kuulsin, et üks auto tuli telkimisalale. Siis pandi mootor täistuuridel tööle ja auto lähenes mu telgile. Tõusin istuli. Sõiduk möödus telgi ligidalt ning pimestas mind laserkiirega.

Peale seda sõitis auto vaateväljast minema. Natukese aja pärast ilmusid eemalt uuesti autotuled nähtavale, sama auto pildus juba eemalt laserkiiri. Panin kiiresti saapad jalga, nuga üles ei leidnud. Rabasin madratsi kätte ja tulin telgist välja. Haarasin ratta küljest pumba ja võtsin selle kätte nagu püstoli. Auto lähenes ja heitis laserkiiri. Katsin näo madratsiga, tõstsin „püstoliga” käe ja suunasin autole. Auto tegi uuesti poolkaare ümber telgi ja mina hoidsin teda „kirbul”. Kui auto oli eemaldunud, siis otsisin noa üles. Jäin välja ootama, vaikus. Otsustasin kolida aeda. Valisin koha, kus olin vähe nähtav, aga ise nägin hästi ümbrust. Eriti hästi magada ei saanud, meeled olid ärkvel ja ärkasin üles iga väiksema krabina peale. Kedagi ei tulnud. Hommikul, kui veel telgis lesisin, saabus politseiauto. Nüüd teevad veel trahvi ka vales kohas telkimise eest. Ei märgatud mind või ei tahetud märgata. Kui politsei minema läks, panin varustuse kokku ja sõitsin edasi.

Metsloomad. Austraalia

Ühel õhtul, kui olin telki pugenud, avastasin, et olen oma noa ratta külge unustanud. Ei viitsinud uuesti välja minna ja sättisin Leathermani „lahingasendisse”. Öösel ärkasin huntide ulgumiste peale. Ei jäänud muud üle, tuli pikema noa järele minna. Kahe noa seltsis tundsin ennast turvaliselt ja jäin uuesti magama.

HUVITAVAD KOHTUMISED

Armeenia

Armeenias tahtsin üles leida oma vana sõjaväesõbra, kellega koos 1985. aastal Riias teenisime. Olime koos pool aastat ja pärast seda mitmeid aastaid kirjavahetuses ja mul oli ta aadress alles. Eriti suurt lootust ma tema leidmisele ei pannud, aga nii uskumatu kui see ka polnud, leidsin ta siiski üles. Vaatamata sellele, et rajooni ja küla nimi oli muutunud ja kohalikud tundsid teda vaid hüüdnime järgi.

India

Kolmandal päeval ütlesid kaks inimest Mumbais, et on mind varem kuskil näinud.

Rattapoe omanik, kellega ma päev varem kohtusin ja kes mu ratast parandas, ütles, et on mu pilti ühe rattamatkaja blogis näinud ja tundis mu ära lipu järgi, pikka habet mul siis veel ees ei olnud. Tõsi, paar kuud varem olin Rumeenias kohtunud kahe rattamatkajaga, kellega rääkisin natuke juttu ja kes tegid minust pildi.

Hiljem, kui läksin parki oma teekonda planeerima, tuli minuga rääkima üks vanem mees, kes ütles, et on mind varem televiisoris Discovery kanalilt näinud. „Ei ole võimalik, mind ei ole filmitud,” vastasin. Selgus, et see oli jalgsirännaku lõpus Portugali televisioonile antud intervjuu, mida ta näinud oli.

Leitud nutitelefon

Argentinas leidsin tee äärest töökorras nutitelefoni ja otsustasin selle omanikule tagastada. Telefonist leidsin tema e-posti aadressi ja kui kirja talle ära saatsin, siis sain ka tema nime teada. Hakkasin lähenema Uruguayle, aga vastust ei tulnud. Otsustasin telefoni jätta politseisse ning andsin sellest ka meili teel teada. Politseijaoskonnas kohe minust aru ei saadud. Arvati, et tahan ekirja saata. Kuigi seal oli viis politseinikku, ei rääkinud keegi inglise keelt. Tuli appi võtta kehakeel ja Google’i tõlge. Kui asjad olid selgeks tehtud, siis suruti mul kätt ja anti kaasa pakk magusaid saiakesi.

Kui olin koju jõudnud, sain vastuse saadetud kirjadele. Mobiiltelefoni omanik kirjutas, et kasutab seda postkasti harva. Telefoni sai ta tagasi pärast seda, kui politsei oli temaga ühendust võtnud, ning ta tänas mind.

Türgis leidsin rahakoti koos dokumendiga, mille samuti andsin politsei kätte. Kas see isik oma rahakoti kätte sai, seda ma ei tea. Vähemalt mina tegin enda poolt kõik, et ta saaks.

ILUS LOODUS JA KAUNID VAATED

Ilusaid kohti on igas riigis. Eriti eredalt jäid meelde Armeenia, Uus-Meremaa, Tšiili, Argentina, Brasiilia, Andorra.

TURVALISUS

Ütlesin mitmele inimesele, et minu esmane kaitse ei ole mitte noad, millest üks oli mul alati vöö küljes ja teine ratta küljes, vaid minu ja mu ratta väljanägemine. Kasutasin lihtsaid ja odavaid riideid, mida päike ajapikku pleegitas ja kuhu ajahammas auke sisse näris. Habe on minu jaoks ränduri sümbol, aga see on ka hea abimees turvalisuse küsimustes. Annab kodutu välimuse. Ratta juures kasutasin vana ja kulunud raami ning uusi osasid. Uued osad ei paista silma. Kui ratast tahetakse varastada, siis vaadatakse ikka raamil olevat firmasilti. Varustuse kotid ratta küljes olid samuti kulunud. Oma väärtuslikud ja vajalikud asjad, nagu näiteks sülearvuti ja tahvelarvuti ning vihmariided, võtsin tavaliselt väikese seljakotiga endaga kaasa, kui poodi või rattast eemale läksin, ja ratta panin lukku. See ei anna muidugi 100% garantiid, aga on suureks abiks ikka. Minult ei varastatud midagi ega üritatud röövida, vastupidi, mulle pakuti raha ja sööki.

KOKKUVÕTTEKS

Mille pärast ma läksin jalgrattaga ümbermaailmareisile? Tahtsin näha erinevaid maid ja tegin seda jalgrattaga, kuna mul oli piisavalt energiat, mis vajas realiseerimist.

Reisisaateid võib vaadata ka televiisorist, kuid mina soovisin näha maailma oma silmaga. Selline asi võib tunduda ohtlikuna, samas enamik võimalikest õnnetustest võib juhtuda ka Eestis. Tõsi, meil ei ole krokodille ega mürgiseid madusid ja ämblikke. Alati tuleb jälgida elementaarset turvalisust. Krokodillide piirkonnas vette ei tasu minna ja ka telkima peab jõgedest eemal. Varustust mitte maha panna, vaid tõsta ratta pealt otse telki. Pimedas ei ole hea mõte telgist välja tulla.

Usun, et igaühel on oma saatus, ja sellest niikuinii ei pääse.

TULEVIKUPLAANIDEST

Kui tervist jagub, siis lähen paari-kolme aasta pärast uuele ringile. Muu taha asi seisma ei jää. Selle ajaga jõuan vajaliku rahalise reservi koguda. Olen seadnud endale eesmärgi sõita rattaga vähemalt 100 riigis. 40 riigis olen praeguse seisuga rännanud, nii et 60 riiki on veel ees. Vahepeal teen ka lühemaid matku Euroopa riikides.

Tekst ja fotod: Heini Räämet

Selles numbris

• Maailmavallutus paberil
• Telefon reisikaamerana
• Maris ja Tiit Pruuli reisitoidud: Antarktika
• Laevaga jäämägede vahel
• Suur unistaja Sulev Roosma
• Tähtkuju nimega Fuji mägi
• Sinna, kus seljakotis on seep ja palveraamat
• Rongiga Vladivostokki
• Umbkeelne mees Kuubal
• AUROVILLE – utoopialinnake Indias
• GOA – värvikirev, hooliv ja elurõõmus
• PAKISTANIS - teekond hirmust armastuseni
• Aasta matkaja Heini Räämet
• Ookeanipurjetajad Viljar ja Britt Tulit
• Kuidas valida mäesuusaprille?
• KROONIKA