Eesti naine Afganistanis mäge vallutamas

Esialgu tundus mõte poliitiliselt ebastabiilse Afganistani kõrgeima tipu vallutamisest üsna võimatu, kuid kogenud mägironija Marie Saame tegi selle 2019. aasta suvel teoks ja tõusis rahvusvahelises rühmas ainsa naisena Nowshāki tippu.

Mõte ronida Afganistani kõrgeimasse tippu tekkis juba siis, kui esimest korda Kesk-Aasias käisin, kuid kaua tundus see võimatu missioonina. Logistikast veel keerulisem oli leida ettevõtmiseks kaaslasi – pole just palju neid, kes oleksid valmis reisima nii ebastabiilsesse piirkonda, veel vähem ronima seitsme ja poole kilomeetri kõrgusele. Mind julgustasid mäele mõtlema kuuldused afgaani naiste ekspeditsioonist 2018. aastal.

Samal suvel viibisin Tadžikistanis Moskvina liustiku baaslaagris, kus sain tuttavaks tulevaste mäekaaslaste, ameeriklase Patricku ja kanadalase Ianiga. Kolmekesi tõusime edukalt Korženevskaja tipule ja tõusust jäi tunne, et see mägi ei jää meil koos viimaseks. Pool aastat hiljem Patiga mägede teemal vesteldes tegin talle ettepaneku minna Nowshākile ja tuli välja, et ta oligi hakanud just rühma kokku panema. Huvilisi oli ootamatult palju ja lõpliku koosseisu moodustasid seitse liiget kuuest rahvusest: Patrick (rühma juht) ja Eric USA-st, Ian Kanadast, Andreas Taanist, Ludwig Hispaaniast, Ray Hongkongist ja mina.

Teekond Wakhani

Nowshāki väravaks Afganistanis on Wakhani koridor, kitsas maariba riigi loodeosas, mis eraldab Tadžikistani Pakistanist ja ulatub idas Hiina piirini. Kabulist on sinna sõit mõeldamatu, kuna teed on väga kehvad ja tee peale jäävad Talibani kontrollitavad alad. Piir Hiinaga on juba aastaid suletud, samuti puudub piiripunkt Pakistaniga. Seega on pea ainus võimalus sinna ja tagasi jõuda läbi Tadžikistani, mis tähendab seda, et reisi jaoks on vaja vähemalt kolme viisat: ühte Afganistani ja kahte Tadžikistani oma.

Meie rühm sai kokku Dušanbes, kust sai alguse kahepäevane teekond Eshkashemi piiripunkti. Dušanbes peatusime vaid niipalju, et osta gaasi ja toitu, sellele järgnes 14-tunnine autosõit Mägi- Badahšani provintsis asuvasse mägilinna Horugi. Seal veetsime öö hotellis, et järgmisel hommikul vara minna Afganistani saatkonda viisasid tegema. Viisa saamiseks kulus poolteist tundi ja 150 (ameeriklastel 220) USA dollarit, misjärel jätkasime sõitu. Kolme tunniga jõudsime piirile, kus juba oodati. Meile oli vastu tulnud Azim Ziahee, kes tegutseb regioonis ühe peamise turismikorraldajana. Azim lahendas meie probleeme viisaküsimustest kuni öömaja ja transpordini, samuti oli tõlgiks suhtlemisel porterite ja külavanemaga.

Edukalt riiki sisenenud, viidi meid piirist kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Eshkashemi külla. Sealt edasi oleks pidanud järgnema teekond Qasi Deh'i, kuid enne oli tarvis hankida veel matkaluba, milleks pidime ootama järgmise hommikuni. Meid asutati Marco Polo võõrastemajja ning saime osa maitsvast õhtusöögist, kus meiega ühines inspireerivaks vestluseks piirkonna kangelane Malang. Järgmisel hommikul saime matkaloa kätte, pakkisime ümber varustuse baaslaagrisse kandmiseks ja sõitsime järgmisse külla nimega Qazi Deh, meie viimasesse punkti tsivilisatsioonis. Seal aitas Malang meil leida porterid ja andis teele kaasa viimased juhised.

Kui pagas oli viimaks kaalutud, porterid ja eeslid valmis, sai alata teekond baaslaagrisse. Qazi Deh’ist läks rada paar kilomeetrit läände, seejärel keeras lõunasse orgu. Kõndides esialgu mööda kergesti läbitavat karjateed, jõudsime nelja tunniga idüllilisele jõeäärsele lagendikule, kus meie porterid otsustasid, et peaksime laagrisse jääma. Tõenäoliselt oli kellelgi meie hulgast kiusatus natuke ringi vaadata, sest ühel hetkel nägin porterit ägedalt kätega vehkimas, teisele poole jalgrada osutamas ja seletamas: „Landmines, boom, boom!“ Ehk siis sinnapoole ei olnud soovitatav minna, kuna seal olevat palju lõhkemata maamiine.

Hommikul teekond baaslaagrisse jätkus. Rada muutus kitsamaks ja raskemaks, tõustes lõpuks kõrgele järsule moreeninõlvale, kus kivivaringud olid mitmel pool osa teest ära pühkinud. Need lõigud olid suur katsumus eeslitele, kellel oli suure koorma tõttu raskusi liikuvatel kividel tasakaalu hoidmisega. Nii mõnegi koha peal otsustasid eeslid, et neile aitab, ning karjused pidid neid kivide ja muu abimaterjaliga kindlamale aluspinnale aitama. Kuigi tavapäraselt läbitakse teekond 4650 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse kolme-nelja päevaga, tundsime ennast tugevana ja olime otsustanud sinna jõuda teise päeva õhtuks. See meil ka õnnestus, kuid pooleteise päevaga läbitud rohkem kui 2000 tõusumeetrit andsid mõnelgi meist tunda peavaluna baaslaagris.

12.07. Mägi

Kui kandjad olid meie koormad maha pannud ja meid omapead jätnud, oli aeg hakata mõtlema tõusustrateegiale. Olime algusest peale otsustanud olla võimalikult paindlikud – enamikul meist polnud isegi tagasilennupileteid – ja seetõttu andis oodatust varasem baaslaagrisse jõudmine meile võimalusi juurde. Alustuseks püüdsime võtta päev korraga ja näha, milliseks kujuneb enesetunne. Siiski pidid kaks meist, Eric ja Ludwig, tagasi pöörduma kindlatel kuupäevadel, nii et püüdsime tõusuplaani tehes arvestada nende vajadustega.

Esimesel baaslaagripäeval tundsid mitu rühmaliiget end nõrgana – keha ei jõudnud nii kiiresti hapnikuvaegusega kohaneda. Sellegipoolest ei jäänud keegi meist laagrisse puhkama, vaid läksime maad kuulama. Esialgu tõusime mööda orgu veel paarsada meetrit ülespoole, kuni hakkas paistma liustik. Selle alumine, kuiv ja kinnine osa tuli ületada, et pääseda kuluaarini, mida mööda kulges tee esimesse laagrisse. Alternatiiv oli tõusta sinna mööda liustikku, kuid näinud selle kurjakuulutavaid pragusid, otsustasime üksmeelselt kuluaarimarsruudi kasuks.

13.07. Alustame hooga

Järgmisel päeval otsustasid tugevamad meist viia osa varustusest ja toidust esimesse laagrisse 5500 meetri kõrgusel. Kuigi see plaan tundus paljudele liigse kiirustamisena, jäi lõpuks laagrisse  puhkama ainult Ian ja temagi otsustas hiljem viia osa oma varustusest kõrgemale. Ülejäänud seltskonnaga ületasime lühikese liustikuosa ja hakkasime liikuma mööda kuluaari ülespoole, esialgu moreenil, hiljem lumel. Mõnisada meetrit ülevalpool jõudsime baaslaagrist teetähisena paistnud lumekolmnurgani, mis oli aga liiga järsk, et seda mööda tõusu jätkata. Kaks kiiremat, Eric ja Andreas, otsisid teed vasakul pool kaljude peal. Mina, Pat, Ray ja Ludwig rajasime rada paremale poole kolmnurka, liikudes mööda lund ja kaljunukke ning viimaks ületades kolmnurga vasakult paremale. See jäi meie jaoks kogu teekonna kõige ebamugavamaks lõiguks – järsul ja kaitsmata nõlval polnud sageli kukkuda mujale kui tühjusesse. Edasi järgnes veel tõusu kaljudel, kuid olime kurnatud ja esimene laager tundus kättesaamatus kauguses. Otsustasime, et teiseks päevaks on küllalt tõustud, tegime oma varustusele pesa umbes 50 meetrit allpool eeldatavat esimese laagri  asukohta ja laskusime tagasi baaslaagrisse, kuhu jäime puhkama ka järgmiseks päevaks. Olime alustanud hooga ja kehal kulus tahtele järele jõudmiseks aega.

15.07. Esimene laager

Tõus 1. laagrisse läks kergemalt tänu väiksematele kottidele. Ainult Ian pidi kogu oma varustust kandma, kuid lumekolmnurka nähes oli talle ainult kergendus, et ei pidanud seda mitu korda läbima. Esimene laager oli kena platvorm vaatega ümbritsevatele Pakistani piiri tähistavatele sakilistele tippudele. Päev hiljem tõusime sealt juba 2. laagri suunas, eesmärgiga viia jälle üles varusid. See lõik oli palju rahulikum ja meeldivam. Iga saja-paarisaja tõusumeetri taga leidus võimalikke laagrikohti. Ühte sellisesse, 5970 meetri kõrgusele jätsime paar köit, toitu ja gaasi. Aimasime siiski, et kasutatavam 2. laagri koht asub veel 250 meetrit kõrgemal.

18.07. Üritame tõusta kõrgemale

Plaanis oli kogu seltskonnaga kolida ümber 2. laagrisse, aga Ludwigil ei olnud hea olla. Tema vere hapnikunäitajad olid madalad ja ta oli külmetunud. Eric ja Andreas alustasid vara, jättes meid hommikupudru kõrvale edasist strateegiat planeerima. Hakkasime siiski viiekesi tõusma, kuid juba 200 meetrit kõrgemal mõistis Ludwig, et tervis ei võimalda tal edasi minna. Pat ja Ray otsustasid jääda temaga koos laagrisse, mina ja Ian jätkasime teekonda mööda harja. Vahetult enne teist laagrit sundisid järsud kaljud meid tegema põike vasakule poole järsule lumenõlvale. Ebamugavaks tegi selle lõigu teadmine, et olime peaaegu liustikul, jää lume all salakavalalt peidus. Lõhesid ei tundunud seal siiski olevat ning varsti saime Ianiga kergendunult hingata, kui Ericu ja Andrease telgid kaljunuki tagant paistma hakkasid.

19.07 ja 20.07. Puhkepäevad

Ärkasin üles ja sain aru, et täna ei ole minu päev. Ian, Eric ja Andreas läksid jalutama, mina püüdsin vaevaliselt endale hommikusööki sisse suruda, kuigi kõhus keeras ja pea valutas hullemini kui tavaliselt. Loobusin katsest rohkem süüa ja veetsin päeva telgis vaheldumisi magades ja raamatut lugedes. Pärastlõunal jõudis laagrisse Ray, andes teada, et Pat ja Ludwig olid otsustanud siiski jääda veel üheks ööks 5700 meetri peale.

Päev hiljem oli enesetunne parem ja söögiisu tagasi. Nüüd olid poisid otsustanud teha puhkepäeva, pärast hommikusööki jalutasin üksi ülespoole 3. laagri suunas. Kuna aga Pat ja Ludwig polnud lõunaks ikka laagrisse jõudnud, hakkas mure närima. Eric, Andreas ja Ian kaalusid tõsiselt plaani üritada päev hiljem otse 2. laagrist tiputõusu, minu jaoks polnud variant kedagi rühmast maha jätta. Kuigi tundsin ennast ise tugevana, eelistasin rühma lahkumineku korral minna koos hilisematega. Üheksandal päeval tiputõusu üritada tundus minu jaoks liiga riskantne – teekond teisest laagrist oli pikk, 1300 meetrit, ja keegi meist ei olnud piisavalt aklimatiseerunud. Õhtupoolikul saime kergendunult hingata, kui Pat ja Ludwig silmanähtavalt parema tervise juures laagrisse jõudsid. Ludwigil hakkas aeg mäe peal otsa saama – kuigi ta ise tunnistas, et tema tipuvõimalused olid väga väikesed, oli ta otsustanud kehvast aklimatiseerumisest hoolimata järgmisel päeval tõusta nii kõrgele kui võimalik. Sama meelt oli ka Ray.

21.07. Mure kaaslaste pärast

Kell kaks hommikul kuulsin läbi une kaaslasi lahkumas. Mina ja Patrick tegime laagris puhke- ja filmipäeva. Meil polnud kaaslaste tipuvõimalusse eriti usku. Parimal juhul lootsime, et saame kahekesi järgmisel päeval tõusta kolmandasse laagrisse ja sealt tipukatse teha. Ennelõunal saabusid laagrisse Ray ja Ludwig, kes olid tagasi pööranud ca 6900 meetri peal – 300-meetrise tehnilise kaljuronimislõigu alumises osas. Ludwig alustas samal päeval laskumist tagasi baaslaagrisse, et jõuda 26. juuliks oma lennule.

Varsti tõmbus taevas pilve ja hakkas sadama lund, mis lühikese ajaga täitis tipu poolt tulevad jäljed, nähtavus oli üliväike ja muutusime murelikuks. Järgnevad tunnid tundusid igavikuna, kuni kella kuue paiku ilmusid valgest udust ühekaupa nähtavale külmavõetud siluetid. Eric oli ainus, kes sel õhtul soostus rääkima – neil oli kulunud neli tundi kaljude läbimiseks ja julgestamiseks. Afgaani naiste ekspeditsioonist oli alles küll paar tugiköit, kuid nende usaldusväärsuses ei saanud kindel olla, seega roniti altjulgestuses ja kontrolliti üle kõik ankrud. Viimaks 7100 meetri kõrgusele tipuplatoole jõudes avastas seltskond ennast sügavast lumest. Kuigi Eric oli kaalunud tõsiselt võimalust tipuni tõusta ja veeta öö lumekaevikus, veensid kaaslased ta õnneks ümber ning pöörduti tagasi. Keegi ei soovinud riskida kopsutursega. Meeste vaaruvaid samme ja kurnatusest kaameid nägusid vaadates oli selge, et otsus oli olnud ainuõige.

22.07. Käes on üllatuste aeg

Hommikul ärkasin köhimise peale – nii Ian kui ka Andreas olid korralikult külmetunud ja meeleolu sünge. Kumbki neist ei pidanud lähiajal võimalikuks uuesti proovida, esmalt tuli minna baaslaagrisse taastuma. Vaid Eric oli külmavereliselt valmis uueks tõusuks juba järgmisel päeval. Kuigi minule ja Patrickule oleks see plaan sobinud, olid teised kategooriliselt vastu. Kuna toiduvarud hakkasid lõppema, tundus baaslaagrisse pöördumine mõistlik. Olin jätnud kuue päeva toiduvarud esimesse laagrisse, kaalusime Patrickuga seetõttu jääda baaslaagri asemel sinna. Lasime kiirematel ees ära minna ja jäime laagrit kokku panema – esimesse laagrisse laskumiseks kulus vaid tund.

Sinna jõudes ootas meid mitu üllatust. Esiteks tervitasid seal meid kolm poolakat, kelle võimalikust saabumisest olime juba Eshkashemis kuulnud. Teiseks, kaevanud kiviplaatide alt välja osa oma hoolikalt peidetud varustusest, ei leidnud ma kusagilt toidukotti. Olin juba omajagu näljane ja see avastus mõjus ärritavalt. Poolakad nägid välja lõbusad ja rahulolevad, kuid sellegipoolest ei söandanud ma neid süüdistada salaami nahkapistmises. Minu nõutust nähes selgitasid nad, et laager oli juba nende saabudes kaetud prügi ja toidujääkidega – ilmselt olid toiduvaruga teinud puhta töö kotkad. Alles olid jäetud vaid kaks karpi konservi – tõestus sellest, et süüdi ei saanud olla poolakad. Nende varudega me viis päeva vastu ei oleks pidanud, seega olime sunnitud järgnema ülejäänud rühmale teel baaslaagrisse.

Lumekolmnurgani jõudes said meie hirmud tõeks – see oli olnud algusest peale järsk ja ebamugav lõik, kuid vahepeal oli päike meie tallatud rada sulatanud just nii palju, et jälgedest oli saanud sile jäärada. Laskudes möödusime Rayst, kes oli valinud alternatiivse marsruudi kaljude vahelt. Pat lubas jääda Rayga. Saime ohtliku lõigu läbitud ja lõbustada ennast mööda orgu viivat lumeriba allapoole liuglemisega.

Arvates, et elamused on selleks päevaks läbi, avastasin, et kaaslasi ei paista kusagilt. Kahe tunni möödudes oli halvast eelaimusest saanud paanika – olin juba sõpru baaslaagris teavitanud võimalikust õnnetusest. Siis aga nägin Patrickut hästi aeglaselt laskumas kahe seljakotiga ning natuke hiljem Rayd talle kaljude peal järgnemas. Rayd oli hakanud ootamatult vaevama vana põlvevigastus, kuid ta jõudis baaslaagrisse omal jalal. Olime pääsenud halvimast.

23.07. Haigused kimbutavad

Kuigi meid ei oodanud baaslaagris tsivilisatsiooni mugavused, pidime tunnistama, et hapnikurikkam õhk kulus meile ära. Süvenes mure Iani tervise pärast, sest tema köhimist oli kuulda üle terve laagri ja ta demonstreeris süngelt igal võimalusel kollakat sodi, mis ta kopsudest tuli. Andreasel oli küll vaid kurguvalu, kuid ta elas sedagi välja häälekalt ja pea sama dramaatiliselt kui Ian. Ray põlvevigastus paistis olevat piisavalt tõsine, et panna teda loobuma edasistest tõusukatsetest, kuid parandamatu optimistina polnud ta ikka veel lootust maha matnud. Sain taas olla kasulik ja jagada laiali ravimeid – olin komplekteerinud ühise apteegi ja vastutasin meditsiinitoe eest.

24.07. Taas teele!

Katsumus oli seekord tõusta kaks laagrivahet ehk siis otse baaslaagrist 6200 meetri kõrgusele. Olime sinna jätnud osa telke püsti ja pakkinud hoolikalt varustuse, mida ei tahtnud enam alla viia. Taas tuli läbida lumekolmnurk ja sellele eelnev turnimine – aimasime, et olukord ei ole läinud paremaks. Seekord oli jäätunud kolmnurga ületamine kõige muuga võrreldes väike proovikivi. Teekonnal sinna olid lumenõlvadest saanud ulatuslikud jääväljad, mille ohtlikkusest saime aru kahjuks liiga hilja. Tuli mitusada meetrit tagasi laskuda ja katsetada samuti mitte ohutut kaljumarsruuti teisel pool kuluaari. Me ei olnud arvestanud julgestusjaamade ehitamisega, see ei oleks olnud optimaalne ja pigem püüdsime nii kiiresti kui võimalik jäält kaljudele saada. Ray, kes uskumatul kombel oli otsustanud siiski meiega kaasa tulla, libastus jäisel nõlval ja libises umbes viis meetrit, kuid sai õnnekombel pidama. Šokk, väsimus ja valutav põlv sundisid teda siiski laagrisse jääma veidi üleval pool esimesest laagripaigast. Viiekesi jõudsime teise laagrisse enne päikeseloojangut.

25.07. Kolmas laager ja keerulised otsused

Meid ootas ca 500 meetrit tõusu kolmandasse laagrisse. Eric ja Andreas tormasid nagu ikka hommikul esimesena minema, ülejäänud nautisid aeglast hommikusööki ja rahulikku pakkimist. Enne kui jõudsime teele asuda, ühines meiega alumisest laagrist väsimatu võitleja Ray. Jõudsime tõusta vaid kolmsada meetrit, kui Ian otsustas, et talle aitab. Tema tervis polnud kiita ja seetõttu tegi ta ettepaneku peatuda 6500 meetri peal, et veeta pikem ja kvaliteetsem öö enne tiputõusu.

Rayle plaan sobis, aga minu ja Patricku jaoks oli tegemist raske dilemmaga. Eric ja Andreas olid juba 200 meetri kõrgemal laagris ja tahtsid alustada tiputõusuga keskööl. Kuna nad olid vabatahtlikult võtnud enda peale suure osa radade tegemisest, oleksime tahtnud tiputõusul koormust võrdsemalt jaotada. Samas, Pati põhimõte rühmajuhina oli iga üksiku liikme ohutus ja Iani tervis ei lubanud meil teda üksinda laagrisse jätta. Sõbra nimel olime valmis loobuma isiklikest ambitsioonidest ja leidsime, et kui meie kaaslased tahavad kiiremini tippu jõuda, peavad nad paratamatult võtma enda peale ka raja tegemise. Pugesime magamiskottidesse segaste tunnetega – me ei teadnud veel, mis meid tiputõusul ootab, kuid vähemalt ei olnud keegi meist üksi.

26.07. Tipupäev

Ärkasime kell kaks ja liikuma saime kolmest. Juba esimeste meetritega oli selge, et Iani tervis pole öö jooksul paremaks läinud. Ta köhis ja hingeldas raskelt ning tema ja Ray liikusid mõlemad väga aeglaselt. Mina ja Pat ootasime neid järele, kui Ray tuli altpoolt sõnumiga, et Ian oli tagasi pöördunud. Ray enda liikumiskiirus oli selline, et raske südamega pidi Pat talle tegema ettepaneku Ianiga koos tagasi pöördumiseks. Teadsime, et kaljumarsruudi põlvevigastusega läbimine on risk, mis võib seada ohtu meid kõiki.

Seejärel olime kahekesi. Tugiköite abil läbisime kaljumarsruudi pooleteist tunniga ja jõudsime tipuplatoole juba valges. Kuigi raskeim osa oli seljataga, teadsime, et see 400 meetrit ees olevat tõusu tähendab veel tunde rühkimist läbi sügava lume, mis polnud kerge isegi Ericu ja Andrease ettetallatud jälgedes. Liikusime aeglaselt, kuid järjekindlalt nõlva mööda ülespoole, paremale poole jäi järsk kaljuhari. Ühel hetkel nägime kauguses harjalt paistmas kahte kuju – meie sõbrad olid ilmselgelt juba tipust laskumas. Harjale pääsemiseks oli vaja veel läbida üks järsk turnimislõik. Nägime, kuidas Eric ja Andreas nägid selg ees laskudes vaeva, ja ootasime, kuni nad olid ohutul pinnal, et neile õnne soovida. Nad olid alustanud enne keskööd ja tippu jõudnud kell 8.20. Kuigi tõusumeetreid oli jäänud vaid 150, hoiatati meid, et ees on veel pikk tee.

Tipuhari oli kitsas ja koosnes lugematutest tõusudest ja laskumistest. Sealt avanesid väga kaunid vaated ja oli selge, et nüüd oleme tõepoolest kõrgemal kõikidest ümbritsevatest tippudest.  Sihikindlalt rühkisime edasi, kuni jõudsime välja viimasele suurele platoole ja võtsime suuna selle keskel asuva kõrgendiku poole. Tipuks oli väike lumemüts, mida me poleks isegi suutnud tipuna identifitseerida, kui sinna poleks viinud jäljed. Kell oli üks päeval, GPS näitas kõrguseks koguni +7500 meetrit ja koordinaatide järgi olin õiges kohas. Patrickul kulus kohalejõudmiseks veel 15 minutit ja seejärel seisime kahekesi Afganistani kõrgeimas tipus.

Vaateid nautida me aga pikalt ei saanud. Olime jõudnud võtta kaameraga vaid paar pilti, kui kõik meie ümber valgeks tõmbus. Ilmamuutus polnud meie jaoks ootamatu, kuna alates baaslaagrisse saabumisest olid ilmad olnud stabiilselt hommikuti päikselised ja pärastlõunal pilvised, kerge lumesajuga. Seekord tundus aga asi tõsisem. Hakkasime kiiresti laskuma, kuid nähtavus oli vaid paarkümmend meetrit ja tuiskav lumi hakkas kiiresti meie jälgi katma. Mitmel korral eksisime rajalt, nii et pidime tee leidmiseks kasutama kompassi ja GPS-i. Kõige suurem hirm oli mitte leida üles tugiköisi ja eksida liustikule. Õnneks seda ei juhtunud ja köitel laskudes pakkus kaljusein meile ka varju suurema tuisu eest. Laagrisse jõudes pugesime kurnatuna telki – mingist  söögitegemisest ei olnud enam juttugi, sest igast praost, mis telgiukse vahele korraks tekkis, tuiskas hunnikutena sisse lund. Torm raputas telki terve öö – päev hiljem baaslaagrisse jõudes saime teada, et meie tipusoleku ajal oli toimunud maavärin.

28.07. Ohtlik ja väsitav laskumine

Hommikuks oli torm vaibunud, kuid telki ümbritses värskelt sadanud lumi. Me ei jäänud paremat nähtavust ootama, vaid pakkisime kähku ja laskusime ühe hooga esimese laagrini, kus tuli kokku korjata viimased riismed sinna jäetud varustusest. Eric ja Andreas olid jõudnud baaslaagrisse eelmisel õhtul ja olime viimased mäe peal. Kuivade saabaste jalgatõmbamine oli kergendus ja päike oli taas pilvede tagant välja tulnud.

Raskused ei olnud veel lõppenud – pidime jõudma baaslaagrisse. Tuletasin Patrickule meelde meie läbielamisi viimasel korral kolmnurka läbides ja tegin ettepaneku laskuda teiselt poolt kaljude  pealt. Laskudes oli tal see kas meelest läinud või ta lihtsalt eiras mu soovitust. Kirudes järgnesin talle ja sain värisevate jalgadega jäise kolmnurga läbitud, aga enne jäänõlva, kus Ray oli napilt eluga pääsenud, sai minu tahtejõud otsa. Tiputõusust väsinuna ja seljakoti raskuse all ägades teadsin, et teist korda pole ma seda teed nõus läbima.

Pat soovitas mul minna vasakule poole kaljude peale ja laskuda sealt mööda harja. Kas see oli mõistlik soovitus või mitte, kuid alla ma sain, kuigi mitu korda õnnestus mul moreenialusel jääl libisedes endale suuremaid kivilahmakaid kaela tõmmata. Tänu kiivrile pääsesin siiski vaid sinikate ja veritsevate peopesadega. Mööda kuluaari laskumiseks polnud enam jalgades jõudu – libistasin ennast istudes alla mööda allesjäänud lumeriba, vesiste vahemaandumistega selle all jooksvas jõekeses. Baaslaagrisse jõudes tervitasid meid õnnitlussoovidega poolakad – meie enda kaaslased magasid telgis eelmise päeva pingutusi välja.

29.07. Saabub lunastus

Ärkasin varases hommikuvalguses väljast kostva müdina peale. Esimesel hetkel ei saanud aru, mis toimub, kuni kõrvalt telgist kostis hüüe „Meie lunastus on saabunud!“ Kell oli viis hommikul ja meie kandjad olid kohal. Külast oli otsustatud saata meile neli meest ja kaks eeslit, kuigi olime palunud saata neli eeslit. Mõistsime, et nende võimalused meie varustuse kandmiseks olid piiratud,  seega pidime tegema viimase pingutuse külasse jõudmiseks raskete seljakottidega. Kolmkümmend kolm kilomeetrit sai läbitud tuimalt, emotsioonideks polnud jaksu. Kui päike hakkas juba loojuma, hakkasime nägema esimesi karjusehooneid ja talusid. Kuigi Qazi Deh’i oli veel viis kilomeetrit, olid meile vastu tulnud külavanemad ja Azim. Külavanem võttis isiklikult kanda minu seljakoti ja meid saadeti pidulikult võõrastemajja, kus ootas ees lihtne, kuid imemaitsev õhtusöök. Töö oli tehtud.

Kokkuvõte

Kõiki olusid arvestades võib meie ekspeditsiooni lugeda õnnestunuks. Seitsme ja poole kilomeetrine kõrgus on proovikivi igale ronijale, sõltumata maakera paigast, sellepärast oli seitsmest nelja inimese tippujõudmine väga hea tulemus. Olulisem aga on see, et kõik jõudsime tagasi elusa ja tervena. Nii isoleeritud paigas ei ole õnnetuse korral mingit abi oodata, seega on Nowshāk mägi, mis eeldab ronijatelt rohkelt iseseisvust. Logistika mäele pääsemiseks ei ole küll üleliia keeruline, kuid vajab siiski põhjalikke eelteadmisi ja ettevalmistust. Sellepärast ei ole Nowshāk ega Afganistan kindlasti sihtkoht mugavusreisijale. Siiski usun, et just praegu on aeg, mil seda riiki ja piirkonda külastada, sest peale kõrgeima tipu on Wakhanis suurepäraseid matkavõimalusi, puutumatut loodust ja veel ronimata mäetippe.

Tekst: Marie Saame

Fotod: Marie Saame, Ian Wilson, Patrick Baumann

Selles numbris

• Ühismagamine
• Piirideta eestlased
• PORTUGAL – portvein ja madeira, loodus ja kultuur
• Carcassonne – Tallinna sõpruslinn Prantsusmaal
• Tavatu rongireis Ameerikas
• Seljakotireis Vietnamisse
• Marika Tamm – ehtejahil mitu ringi ümber maailma
• Sambias musta mamba otsingutel
• Eesti naine Afganistanis mäge vallutamas
• Tõus Araratile: vaade konfliktidele ja iseendasse
• Ühe kuueaastase teekond Alpi mäetippu
• Ratsapolgu jälgedes Eesti lõunapiirilt Väina jõele
• Elena Timofeeva – ebatüüpiline „Vene turist“
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA