Mesopotaamia igavene linn

Mis juhtub, kui kohtuvad pandeemia ja ramadaan? Silvia Pärmann külastas aprillis Türgis koroonaaegset Mardinit, üht Mesopotaamia vanimat linna.

Mesopotaamia viljakad alad võisid elu anda mitmele tsivilisatsioonile, aga kass, kes lebas mu hotelli uksest paarikümne meetri kaugusel, oli ilma igasuguse kahtluseta surnud. Mardin, üks Mesopotaamia vanemaid linnu, mille peatänava ääres ta nüüd lebas, ei vastanud juba esimesest sekundist alates kirjeldustele, mida olin reisiblogidest lugenud – enamik neist sisaldas nõuandeid, kuidas meeletult elavate ja rahvarohkete südalinnatänavate ja -äride vahelt leida ka mõni vaiksem rahuoaas. Mu takso oli lahkunud, seisin ihuüksi südapäevase ereda päikese käes keset inimtühja tänavat. Türgis pooljumala staatuses oleva kassi rahu polnud keegi juba tükk aega rikkunud, tema pea ümber oli tekkinud putukatest halo, mis korraks ärevalt sumisema lõi, kui oma kohvri üle laiba tõstsin ja hotelli ukseni veeretasin. Kui kohtuvad pandeemia ja ramadaan, võib tulemus linnatänavatel ikka üsna kummaline olla.

Ehkki iidset ja omapärase arhitektuuriga Mardinit reklaamitakse kui elavat vabaõhumuuseumit, mis tõmbab turiste kogu maailmast sama vastupandamatult kui surnud kass kärbseid, pole väga kirju etnilise ja usulise taustaga Mardin tegelikult mitte kuigi paljude välismaalaste unistuste sihtkohtade edetabelis. Mäe otsa ehitatud Mardini ümber laiub lõputu Mesopotaamia tasandik ning mõne kõrgemal asuva maja katuselt võiks teravama silmaga inimene selgel päeval näha ilmselt Süüriat, millest ei lahuta Mardinit suurt muud kui mõni rohetav põld. Linn jõudis viimati rahvusvahelistesse uudistesse selle ümbruses kurdide ja Türgi armee vahel toimunud kõige vihasemate lahingute tõttu, mis jäid küll kõik eelmisesse sajandisse, aga enamiku riikide välisministeeriumid pole vaevunud oma reisihoiatusi tühistama – mitte et kevadel 2021 üldse keegi kedagi kuhugi reisima oleks julgustanud.

Türklased ise olid muidugi märksa paremini informeeritud Mardini poeetilisest ilust, mille kohal hõljub geniaalsete müürseppade vaim, kes on osanud mäenõlval kivid nii lummavalt linnaks korraldada. Mistõttu on peamiselt 12.–15. sajandist pärit majades end tänaseks sisse seadnud butiikhotellid, restoranid, ärid. Loomulikult on vana Mardini kõrvale tekkinud ka laiemate tänavate, moodsate kortermajade ja kaubanduskeskustega uus linn, kus iga jalutatud meeter ei tähenda kas mäest üles või mäest alla ronimist, ja paljud kohalikud pole suutnud vastu panna kiusatusele koledamasse, aga märksa mugavamasse keskkonda kolida. Seetõttu meenutas aprillikuine Mardin oma inimtühjusega vägagi Tallinna vanalinna ja tekitas igati koduse tunde. Temperatuur ronis ligi 30 soojakraadini, andes sellega kerge vihje, mida veel keset suve oodata võiks. Turismihooaeg hakkas seega lõppema, olles sel aastal tegelikult algamata jäänudki.

Kohtumised inimtühjas linnas

Türgi idaosa on täis linnu, mis oma arhitektuuriga üksteist üle trumbata üritavad. Pärast novembrikuus tehtud tiiru Türgis Armeenia ja Iraani piiri äärde jäävates linnades olin tegelikult valmis selleks, et ei pruugi järgneva nädala jooksul ühtegi teist välismaalast näha, hea, kui mõne kurdi või türklasega õnnestub tuttavaks saada.

Üks Mardini arvukatest mošeedest peitis enda nurga taga kebabikohta, mille tõepoolest lõhna järgi üles leidsin ning mille igavlev peremees mulle lahkelt tooli ja laua õitsva sireli alla tõstis. Restoranides kohapeal söömine oli tegelikult keelatud, aga asja omavahel arutamatagi oli selge, et lähema paari kilomeetri raadiuses pole kedagi, kes meie peale kaevata või meid trahvida võiks. Aga olin just jõudnud suu väga mõnusat liha täis toppida, kui mu kõrvale ilmus ei kuskilt tüüp, kes entusiastlikult vene keeles küsis: „Noh, tead sa, on siin linnas midagi ka vaadata?“

Mitte et mu enda ettevalmistus oleks hiilgav olnud – kavatsesin järgneval nädalal lihtsalt linnas ringi hulkuda ja ise sellele küsimusele vastust otsida –, aga Peterburi hipster, kes poolkogemata Mardinisse oli sattunud, oli ikka nii aastast 2019, et tõmbasin endale lõunasöögi kurku. Kui jälle vabamalt hingata sain, pakkusin talle välja kümmekond mošeed, rea kirikuid, mõne vana kooli, paar muuseumit ja turu, mille suletud kauplused ja tühjad müügiletid olin küll juba jõudnud üle vaadata ning mida ma kindlasti oleks soovitanud juhul, kui ta ei oleks hetk varem teinud katset mind surnuks ehmatada. Ta elavnes sellest kõigest veelgi rohkem, neelas oma topsi airanit ühe lonksuga alla ja tormas minema, justkui võiks see tsivilisatsiooni algusest rahulikult paigal püsinud linn kuhugi kaduda.

Kitsastel tänavatel lõputule tasandikule head vaadet otsides kuulsin lõpuks enda kohal ühte häält ja kolmekorruselise maja katuselt alla vaatav must peanupp noogutas – jah, ta oli minuga rääkinud. Ta küsis üsna arusaadavas kehakeeles, ega ma äkki ei taha tema katusele tulla, vaade on suurepärane.

Hetk hiljem kitsast treppi mööda üles ronides jõudsin küll sekundiks mõelda, et ehk ei ole kõige targem plaan esimese ettejuhtuva kohaliku kutse peale tema majja ronida, aga katuselt avanev vaade ei lubanud võimalikele negatiivsetele stsenaariumitele keskenduda. Katuselt, pesunööride ja ringi siblivate tuvide vahelt avanes vaade maailma ühele vanemale püsivalt asustatud linnale ning udusele tasandikule, kus 6000 aastat tagasi hariti põldu ja kus inimesed muretsesid kiire linnastumise pärast juba 3800 aastat tagasi; kus kusagil külas leiutasid sumerid ratta ja potikedra ja õlle ning panid kiilkirjas kirja oma eepose.

Linn ise oma minarettide ja kirikutornidega ning õhtupäikeses kuldseks värvuvate majadega oli tõesti võluv. Tigrise jõe lähedal strateegiliselt heas kohas asuvat Mardinit ehitasid kristlased ja moslemid vähemalt arhitektuuriküsimustes väga ühel meelel olles edasi ka siis, kui linn 15. sajandiks enam-vähem oma tänase ilme oli saanud, aga samu materjale kasutades ja stiili hoides ei muutunud välisilme kuigi palju. Tänaseks on vanalinn UNESCO kaitse all, nii et Mardin tõenäoliselt üldjoontes selliseks jääbki, ehkki juba seesama maja, mille katuselt ma seda kõike imetlesin, tekitas küsimuse, kas UNESCO ametnikud ikka ise ka kohale jõudsid.

Jalutasin läbi inimtühja linna tagasi hotelli, kust enda rõõmuks leidsin katusel loojuva päikese viimases kumas istumas kaks teist turisti, kes ilmselgelt olid otsustanud kas Istanbulist või Ankarast, kus kevade märke võis alles aimata, oma kodukontori mõnusamasse kohta kolida. Üks istus katuseterrassi ühes otsas ja teine teises. Eks see hakkab inimestel vist igas riigis meelest minema, kuidas võõrastega päris elus vestlust alustada…

Järgmisel hommikul avanes Mardini tänavatel täiesti teine pilt. See ei meenutanud küll reisiblogides kirjeldatud rahvamassi, ent vähemalt pooled poed olid avatud, söögikohtade ustest saalisid kullerid sisse-välja, muuseumites jalutasid inimesed, mošeed olid lahti olnud kogu aeg ja kirikud loomulikult lukus vaatamata siltidele, mis selgelt lahtiolekuaegadest teada andsid.

Seebituristid on hinnas

Julgelt kolmandik ärisid peatänava ääres müüsid seepi. Erivärvilisi kuubikuid kõrgus virnades maast laeni ulatuvatel riiulitel ning müüjad olid neid valmis kohe kilode kaupa kaasa kaaluma igale uksest sisse astujale. Eks sellist kogust seepi on ühe väikelinna elanikel ikka päris keeruline ära kasutada ka siis, kui nad ülejäänud elu enda pesemisele kulutaksidki, välismaa seebituristid on elutähtsad. Ja ainult naiivne mina võis seebiäri populaarsust nähes hämmingus olla. Üks müüja rääkis mulle, et turistideta on poodi pidada küll väga igav – ja süüdistas rasketes aegades mõistagi Erdoğani, kes vahepeal poed täiesti kinni oli käskinud panna, ja mitte pandeemiat –, aga veebipoed töötavad ju suurepäraselt, tema seepe saab isegi Amazonist osta ning eriti suurtes kogustes pidi neid naturaalsete õlidega valmistatud seepe kuluma Prantsusmaal. Kõrgelt hinnas pidi olema pistaatsiaõliga tehtud roheline seep, mis on eriti niisutav ja väidetavalt isegi kortse siluv, aga sorte on kümneid. Kui teda kuulata, oli turistide arhitektuurihuvi vaid suitsukate ning enamik inimesi sõitis Mardinisse tegelikult ikkagi seebi pärast. Ma võiksin vanduda, et kui ta rääkis küll kahetsust avaldades maailma seebipealinna Aleppo kurvast saatusest, tundis ta sisimas väikest rõõmu Mardini positsiooni tugevnemise üle.

Teine kolmandik kauplusi müüs kohviube, ehkki samal ajal jõi kogu linn ikkagi teed või siis eriti kohutavat versiooni Türgi kohvist. Mul oli väga hea meel, kui üks sohvadega terrassiga kohvik lõpuks taas oma uksed avas ja ma üle mitme päeva esimese cappuccino sain. Lehitsesin seal kohvitassi taga Türgi disaini- ja moeajakirju, kui minu kõrvallauda maandusid kaks sõbrannat Istanbulist, nagu selgus. „Me pole kolm päeva normaalset kohvi saanud!“ ahastasid nad. Sain ainult nõustuda, et vahel tahaks, et see maailm globaliseeruks kiiremini.

Tartust pisut väiksema ja Türgi mõttes ääreala väikelinnana on Mardin tegelikult üllatavalt kosmopoliitne. Kaubateed on seda ühendanud aegade algusest peale maailma vanimate tsivilisatsioonidega ning ehkki Mardini muuseumis hakkab pea faktide küllusest ringi käima juba esimese paari aastatuhande järel, on see lõpptulemusena kokku toonud kirju seltskonna kurde, araablasi, süürlasi ja türklasi, kes mõne aasta eest isegi ühe kristlasest naise abilinnapeaks valisid. Ülikool, kuhu satub ka üksjagu välistudengeid ilmselt ennekõike arhitektuuri- ja kunstiajalugu õppima, toob ka kindlasti uusi tuuli ja mõtteid. Mitte et konflikt türklaste ja kurdide vahel oleks siin kuhugi kadunud või mingi lahenduse leidnud, aga kuidagi osatakse selle taas lahvatamist vältida või vähemalt edasi lükata.

Fotoretk surnuaeda

Mardin lõhub igas mõttes Türgi puhkusereisi stereotüüpi, paraku ka selles vallas, mis puudutab pidevalt pea kohal säravat päikest. Esimesele selgele päevale järgnesid pikad udused hommikud, mil isegi teisel pool tänavat asuvat kohvikut on keeruline märgata, ning pilvised, ehkki palavad päevad, mis kohalikke küll rõõmustasid, ent mitte inimest, kes tahab seda linna õhtupäikeses pildistada. Linnale parima vaate leidmiseks olin tiirutanud ümber selle ja lõpuks jõudnud otsusele, et kõige parem koht on surnuaed kohe linna kõrval asuval künkal. Pärast paari päeva endaga nõu pidamist, kas öö hakul on mõistlik üksi surnuaias kolada, ja mitut päevast „uurimisretke“ jõudsin siiski järeldusele, et see on parim plaan. Statiivi ühe kadunukese hauaplaadile üles seadnud, asusin hämarust ootama. Kui juhtus muidugi see, mida sisimas kogu aeg kartnud olin – hauakivide vahelt ilmus neli künkast üles rühkivat süsimusta pead ja nende juurde kuuluvat meest. Isegi ajal, kui kõik restoranid on kinni, pole heade kavatsustega inimestel põhjust öösel surnuaias koguneda. Minu kaamera äratas neis selgelt huvi. Video oli ainus sõna, mis ma türgikeelsest jutust aru sain.

Nad vehkisid kätega ja näitasid taevasse – pika seletamise peale sain aru, et kohe on algamas ilutulestik! Olin kindlasti maha maganud mingi tähtsa rahvuspüha, mida nüüd iidse Mardini kohal taevasse lendavate rakettidega tähistama hakatakse, ja mina pidin ootamatult selle suurejoonelise sündmuse vähemalt fotona jäädvustama.

Ent siis hakkas üks neist seljakotist kraami välja õngitsema ja ühele hauale laduma ning pilt muutus selgemaks, ehkki mitte väiksemat hämmingu tekitavaks – olin kõigest valesti aru saanud ja ilutulestiku otsustasid nad korraldada siiski ise. Avati kokakoolapurgid ja õhus oli pidulikku ootusärevust. Hetk hiljem käis vali pauk, taeva poole sööstis üks suur pahvakas suitsu… ja siis oligi ilutulestik läbi. Kolm ülejäänud tüüpi olid sama pettunud kui mina, isegi pahased, et neljas sõber nii haleda vaatemängu oli pakkunud. Joogid olid joomata, krõpsupakid isegi avamata, aga vaatemäng oli juba läbi!

Google Translate’i abil vabandasid nad mu ees nii pikalt, nagu oleks ma just nende pettumuse valmistanud ilutulestiku pärast Mardinisse lennanud. Siis sirutas üks minu poole veelkord oma telefoni. „Me hakkame minema, ärge jääge siia üksi, see on väga-väga ohtlik koht.“

Väljas oli hetkega läinud ootamatult pimedaks, nagu lõunamaades ikka. Olin oma linnavaate sellesse ilutulestikusaginasse kaotanud. Kottpimedal surnuaial kauem olla polnud mul tõesti plaanis ja lonkisin meeste kannul künkast alla linna viiva tee poole tagasi. Kahtlemata oleks meie rongkäik juhusliku pealtvaataja jaoks moodustanud ülimalt kummalise vaatepildi. Väravas läksime igaüks oma teed.

Mille puhul kogu aktsioon toimus ja milline oht öösel haudadest tõusnud oleks, läks tõlkes kaduma.

See oli mu viimane õhtu ning vaatamata pildistamata jäänud linnavaatele valdas mind läbi inimtühja linna hotelli tagasi minnes ometigi rõõmus tunne, et linn oli oma tühjast tardumusest lõpuks ellu ärganud ning toimetab just nii kummalisi asju ja saadab turistide teele just nii veidraid tegelasi, kui ühest iidsest Mesopotaamia linnast oodata võiks.

Kui hotelli jõudsin, oli kass tee servast lõpuks ära koristatud.

Tekst ja foto: Silvia Pärmann

Selles numbris

• Lisa elule vürtsi ja särtsu!
• Karulaugu­maania – kas kogu maailmas?
• Metsateraapia – hetk iseendaga
• Lend, aga kuhu?
• Noored eestlased välismaal
• Autoreis Balkanil – lähedane eksootika
• Äreva algusega sünnipäev Varssavis
• Rännu­lõhn II
• Eesti naine maailma kõrgeima mäe tipus
• GOA – paradiis põrgus
• Helilooja ja kontrabassist Mingo Rajandi piirideta reisimaailm
• Koroonaajal Pakistani – muidugi, miks mitte!
• Mesopotaamia igavene linn
• Kõrbevormis Mali okastraadi taga
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA