Go Reisiajakiri 62 – Oktoober 2016
Ainulaadne Madagaskar
JUHTKIRI
On üks rühm inimesi, kellest on reisidel alati ammendamatult abi – taksojuhid. Need mehed ja naised teavad kõige täpsemini, mis parasjagu linnas toimub, kus on huvitav pidu, kust saab hilisõhtust alkoholi või varahommikust sooja saia, kus on turvaline magada ja millisesse mikrorajooni ei tasu oma nina toppida. Taksot sõidavad mu kogemuse järgi tavaliselt need inimesed, kes armastavad suhelda.
Reisisin äsja nädala mööda Kasahhimaad. Sõitsin ja suhtlesin enam kui kümne autojuhiga. Vanade sovetiriikide taksojuhid annavad päris toreda läbilõike ühiskonnast. Siin on vanamehi, kes olid kunagi tööl teadusasutustes või tehastes, aga omaaegse majanduse kokkukukkumisega kaotasid veerand sajandit tagasi töö ja on siiani barankat keerutanud. Siin on noori kukkesid, kes loodavad, et taksoga kihutamine on nende iseseisva suure äri algus. Siin on malbeid koduperenaisi, kes on tööle tulnud joodikust meeste asemele. On inimesi, kes armastavad oma juhtivat tööd, ning on neid, kes peavad seda alandavaks vaheetapiks ja püüavad kiiresti viisakama ameti peale rabeleda.
Mu Kasahstani-reisi sohvriteks olid näiteks venelane, kes ei teadnud, kas ta on venelane või kasahh, usbekk, kes teadis, et usbekid on palju töökamad kui kasahhid, ning kasahh, kes oli kindel, et kasahhid on koos hiinlastega maailma tulevikurahvas.
Üks mees, kes mu varavalges rongijaamast üles korjas, viis reisija esmalt koju kuuma kohvi jooma ja küpsiseid sööma. Teine läks turukaupmehega tülli, kui nägi, et tema välismaalasest kliendi käest kiputakse õunte eest 30 eurosenti kallimat hinda küsima. Kolmanda käest sain dollari pealt ülevaate, kui palju raha Nazarbajev ja tema perekond riiki juhtides kõrvale on pannud. Neljas mees - tõsine muslim - tänas mind kättpidi, et olin ta (oma reisiraamatu abil) viinud pühapaika, mille olemasolust ta varem ei teadnudki.
Muidugi ei tasu loota, et kõik taksojuhid on inglid. On neid, kes sõimavad sul alustuseks näo täis, kui oma kompse küllalt kiiresti salongi ei jõua tirida. On neid, kes küsivad sadamast kesklinna sõidu eest hinna, millega võiks sõita sadamast üle mere teise sadamasse. On neid, kes kõigist klientidest, nende soovidest, naljadest ja tujutsemistest surmani tüdinud.
Aga üksikud jobud ei riku üldpilti sellest vahvast seltskonnast. Eriti siis, kui oled ise valmis sõbralikult koos nendega kohalikku elu avastama. Olgu nemadki meie giidid kõigi õpetatud meeste ja tarkade raamatute kõrval.
Tiit Pruuli, kes ka kunagi taksojuhiks saada tahtis
Selles numbris
- Terviseaudit
- Polaarnaised
- Tossutäkuga mööda Eestimaad
- Donbassi positiivse grafiti pealinn
- Saladuslik ja kauge Pohnpei
- Montenegro ilma higi ja seljakotita
- Tööl vabatahtlikuna ehk idülli teine pool
- Loodusteadlased N. Liitu avastamas
- Väsimatu rännumees Voldemar Promet
- Närvide proov kuristike äärel
- Seiklused saladuslikul Suurel Punasel saarel
- KROONIKA
- Go Reisiajakiri 62 – Oktoober 2016
