Go Reisiajakiri 63 – Detsember 2016

ARKTIKA lummuses

JUHTKIRI

Arktikast arusaamiseks ei pea ise alati külma kätte minema. Palju arktilist materjali on toodud toasooja – näitusesaalidesse. Mu esimesi selliseid näitusekogemusi oli üsna koomiline. Murmanski koduloomuuseumi valvuritädi oli meid mitmes saalis jälitanud. Kui lahkuma asusime, osutas ta seinale, mille saladust näis teadvat vaid tema. See oli ca 40 aastat tagasi valminud vitriin, kus oli vatist ja penoplastist kujutatud lumine tasandik. Proua vajutas raksatades 1946. aastast seinal olnud lülitit ja teatas võidukalt. "Vaadake – severnoje sijanine, seda mujal ei näe." Vitriini oli tekkinud justkui algeline värvimuusika... Viisakalt vaatasime noid virmalisi.

aga Venemaal on mitu teemaga seotud muuseumi, mida kindlasti peaks külastama. Eelkõige muidugi Peterburis Marat' tänaval vanas ainuusuliste püha Nikolai kirikus asuvat Arktika ja Antarktika muuseumi. Siin on palju materjali ka Eestist pärit polaaruurijate kohta. Ekspositsioon vanas kirikus on kohati veidi tolmunud, aga ülipõnev isegi ilma tänapäeval kohustusliku interaktiivsuseta.

Arhangelskis, mis jääb polaarjoonest pisut lõuna poole, mida on aga tihti nimetatud Venemaa Arktika-pealinnaks, on kaks toredat muuseumi. Meremuuseum on pea täiesti pühendatud Arktika vallutamisele (just nimelt vallutamisele ja põhiliselt muidugi vene polaaruurijate poolt). Koduloomuuseum tutvustab lisaks meresõitudele ja ekspeditsioonidele ka arktilist loodust. Märksa kehvem, aga siiski märkimisväärne on koduloomuuseum Kamtšatka pealinnas Petropavlovskis.

Soomes tuleks põhjaalade huvilistel külastada kindlasti Siida muuseumi Inaris. See on eelkõige saamide elust jutustav mäluasutus. Ja kuna saamid (max 100 000 inimest) on inuittide (umbes 140 000 inimest) kõrval üks suuremaid põhjarahvaid, on siin palju sellist, mille põhjal saab aru, kuidas nii põhjas on võimalik elada.

Norrakad peavad endid teadagi suurimateks Arktika-ekspertideks. Eks see ole paljuski õige, kui meenutame Nansenit, Sverdrupi, Amundseni jpt.

Oslos peaks kindlasti külastama Frami muuseumi, sest just selles laevast sai alguse tõsine põhjapooluse ründamine.

Teine muuseum Norras, millest ei tohi mööda kõndida, on Tromsø polaarmuuseum, mis avati 1978. aastal, Roald Amundseni saatusliku õhulennu aastapäeval. Avastuste kõrval on siin juttu hülge- ja morsaküttide raskest tööst.

Cambridge'i ülikooli juures asub Scotti Polaaruuringute Instituut, millel on kesklinnas ka oma polaarmuuseum. Huviteravik on siin enamasti Antarktikal, aga mõnigi kord on välja pandud põnevaid Arktikaga seotud ekspositsioone.

Gränna linnakeses Rootsis on muuseum insenerile, õhupalliga põhjapooluse vallutamisel hukkunud August Andreele.

Muidugi ei tohi unustada ka meie oma polaarmuuseumi perekond Tolli kodumõisas Kukrusel.

Tiit Pruuli

Selles numbris

• Mesinik, Patsiga tüdruk ja kõik teised
• Lennutromboos
• Idatee valvurid
• Gran Paradiso – Itaalia vanim rahvuspark
• Kange kokteil külalislahkusest ja kuritegevusest
• Haute Route – igaühele!
• Väsimatu turismikorraldaja AIVAR RUUKEL
• Millist Arktikat tunned sina?
• Vorkuta reaalsus
• Kajakiga Põhjamere ja Atlandi vahel
• Põhjala lummuses
• Homo homini lupus est – tavapäratu nurga alt
• Baltisakslased ja põhjapooluse vallutamine
• "Italia" ekspeditsioon ja Eesti
• Esimene eestlane põhjapoolusel
• Poolusekunstnik Viktor Kobzev
• Poolustemees Nikolai Saveljev
• Antarktika ja Arktika
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 63 – Detsember 2016