Seljakotireis kinosaalis

Eesti Rahva Muuseumi poolt korraldatav Maailmafilmi festival pakub enesetutvustuse kohaselt „seiklushimulisele hingele võimaluse toolilt tõusmata näha põnevaid maailmanurki“. Ragnar Kruusimaa tutvustab tänavust festivali lähemalt.

Märtsi lõpul toimunud festivali ajal olid ilmad kevadiselt soojad, mistõttu oli raske end pikaks päevaks pimedasse kinosaali sulgeda, et vaadata filme Indiast, Marokost, Jaapanist – päikeselistest kohtadest. Kuid nagu reisil olles tuleb harjuda võõrapärase toidu, harjumatu magamisaseme ja ebaregulaarse pesemisega, nii ei tundu kinosaalis pikki tunde istuminegi mõne päeva pärast eriti raskena.

Selleaastane Maailmafilm toimus juba neljandat korda ning tundus festivalina suurem ja sisu poolest tihedam kui varem. Festivali põhiteemaks oli liikuvus ja paiksus kultuuris. Kuue päeva sisse mahtusid ümarlaud Eesti dokumentalistikast, kolm näitust ja 48 filmi. Traditsiooniliselt oli kavas mõne tähtsama visuaalantropoloogi retrospektiiv – sel aastal Robert Gardneri oma. Lisaks oli festivalil uue antropoloogilise dokumentaalfilmi, Frode Storaasi ja Liivo Niglase „Vihma tegemine“ esilinastus. Samuti sai näha arktiliste rahvaste mängufilme.

Filmid olid jaotatud seanssidesse geograafilise (nt Indoneesia), kultuurilise (nt mustlased), temaatilise (nt muusika) või mõne muu ühisosa järgi. Iga seanssi juhatas inimene, kes oskas filmi või teemat lisaks kommenteerida, avades pisut tausta ning püüdes vastata vaatajate küsimustele. Kui kohal oli filmi autor, sai küsimusi ka otse temalt küsida.

Filme vaadates mõtlesin ka oma seostele neis toimuvaga, püüdes visuaalset kogemust endast läbi suruda ja seda oma mälestustega võrrelda. Filmid, millega end rohkem suhestasin, tundusid ka huvitavamad. Justkui filmitegemise meisterlikkus ja ekraanilt tulvav infovoog enam ei loeks – tähtis oli vaid see, millised kogemused on endal olnud ja kuidas need sobituvad mälestustemaailma. Iga uus infokild lisas üldpildile midagi juurde, samas võttis (või pigem asendas) midagi ka ära. Maailm väändus justkui kõverpeeglis.

Kõrvutades oma mälestusi Marokost, eelkõige Marrakechist Ivan Boccara rändkarjustest tehtud filmiga „Tameksaout“, oli kontrast suur. Atlase mäed, kus kogu filmis nähtav tegevus toimus, asuvad Marrakechist lõunas. Mainitud linn on küll araabialik, aafrikalik, isegi nomaadlik, kuid siiski kohanenud turistidele vastavaks osta-müü-ja- kauple-linnaks. Sealt sai peaaegu kõike, mida turist sooviks oma koju suveniiriks kaasa osta: traditsioonilisi riideid, vaipu, maitse- või muid toiduaineid. Kõike, mida hiljem selle maa ja linnaga seostama hakatakse. Film pakub aga pilguheitu millessegi, kuhu kõik Lääne inimesed ligi ei saaks (ega tahakski). Kontrast, mis tekib, on suur: sakslastest pensionäri- prouad üksteisest kramplikult kinni hoidmas, suuremal hulgal giidikesi ning õhtune lärmakas Marrakechi turg vastandina karjusteperekonnale, kelle elutempo ja -viis pärineks justkui teisest ajastust.

Minu hiljutine reis viis mind Itaaliasse, Veneetsiasse. Kuna turismihooaeg oli just alanud, olid tänavad täis jaapanlasi, ameeriklasi, prantslasi ja itaallasi. Ruumi oli kitsastel vanalinna tänavatel liikumiseks vähe, inimesi liiga palju, vaadata ka liiga palju, aga kogeda see-eest õieti polnudki. „Giovanni ja visuaalse kunsti võimatu müüt“ oli hoogne film mehest, kes jagas kaamera ees oma teadmisi ja arusaamu moodsast ehituskunstist, samas pidevalt järel- dades, et aru ta sellest ei saa, aga ilus on sellegipoolest. (Sellega meenub üks seik itaallasega, kes palus uut Apple’i sülearvutit vaadata ja kui ta kuulis, et eestlasest omanik oli selle jõudnud juba välja lülitada, lausus, et sellest pole midagi, ta tahtiski seda vaid väljastpoolt kaeda.) Ning samas mõtlen ma prantslaste peale, kes justkui otsivat taga sisemist ilu ning vahivad ammulisui kõiki suuri ja ilusaid hooneid, mida Veneetsias igal sammul ka leidub. Kusagil seal vahe- peal tekib konflikt, kus ilukäsitlused on hoopis erisugused: kes otsib välist, kes sisemist ilu. Nii vaadeldakse ka võõrast (ja miks mitte omagi) kultuuri – igaüks läbi oma kogemuse. Kes jätab reisist meelde selle, mida ta nägi, kes aga selle, mida koges.

Mõned filmid räägivad mitmel tasandil, igaüks leiab oma. Nii oli see Tommi Mendeli filmiga „Kõndivad palverändurid“. Seda võis vaadata kui filmi Jaapani kultuurist (mis lisas minu ettekujutusse jaapanlastest mitmeid uusi tahke), aga ka kui filmi rändajatest. Pea iga inimene, kellega filmi jooksul kokku puututi, selgitas oma motiive, miks liikuda ühest paigast teise. Igal rändajal oli oma põhjus.

Reisimisest rääkis ka Alice Nelsoni eksperimentaalne dokumentaalfilm „Lünklik kaart“, mis põhineb tema isa ja tolle sõbra autoreisil Nõukogude Liitu 1970. aastate alul. Materjalina on kasutatud tolleaegseid audiosalvestisi, fotosid ja märkmeid, juurde on lisatud animatsiooni ja draamarekonstruktsioone. Kokku on saadud suurepärane, hoogne ja visuaalselt nauditav dokfilm, mis on omamoodi kena mikroajalooline uurimus reisimisest ja suhetest tolleaegses ühiskonnas. Samuti on see hea näide, et dokfilm ei pea koosnema vaid selleks filmitud kaadritest.

Vast kõige mõjuvam oli Srdjan Ketša film „Peale sõda“. Külanaiste meenutused Balkanil (Kosovos) toimunud sõjategevusest vastandatakse põhitegelaste Šeapi ja tema onu Sultani kogu filmi saatvale vaiksele olemisele, mis ka ilma sõnadeta räägib nende tunnetest sõja vastu. Sõda neis endis näib aga edasi kestvat.

Kokkuvõttes on Maailmafilmi festival justkui seljakotireis ümber maailma (sest paigad, mida festivali ajal näha saab, enamasti reisipaketti ei satu). Liikudes läbi kultuuride, vaadates neid lähedalt või kaugelt, kogub iga film omamoodi kokku pildikesi maailmast, selle ilust ja inetusest, kõigest ehedast, heast-halvast, imelisest. Tükike maailmast ja tükike iseendast.

Selles numbris

• Oma laev
• Krister Kivi. Eesti maja. Eesti Ekspress 2007
• Pool sajandit ajas tagasi
• Antarktika – mon amour
• Pöidlaküüdiga Tallinnast Jaapanisse
• Kajakimatk kodumaal
• Jebel Toubkali talvetõus
• Seljakotireis kinosaalis
• Earth Day
• Eluga läbitud Inca Trail
• Budism Venemaal
• Mere vabastav kutse
• Ipanema ja Copacabana: bossanova ja samba
• Anakena rand. Lihavõttesaar
• Must Meri. Bulgaaria
• Puhkus Prantsuse Polüneesias
• Sinine Punane meri
• Seks rannas
• Bondi sinine – värv, mitte meeleolu
• Miami Beach
• Viiekümnes Muhu väina regatt
• Lahemaa randu ja vaikust avastamas
• Hospitality Club toob inimesed kokku
• Go Reisiajakiri nr 7 – Juuni 2007