30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas

Karl-Erik Timmer ja Liis Matsalu veetsid eelmisel aastal seitse kuud autoga Lõuna-Ameerikas. Seitse riiki, imelised maastikud, keerukad piiriületused ning enda autosse traadijupiga sissemurdmine on vaid mõned üksikud killud nende värvikast teekonnast. Janika Tamm uuris lähemalt.

Tekst: Janika Tamm
Foto: erakogu

Miks just Lõuna-Ameerika?

Idee tuli meil Austraalias, kus samuti autoga ringi rändasime. Mõtlesime, et võiks veel kuhugi minna. Lõuna-Ameerika tundus alguses võib-olla isegi liiga ekstreemne, aga siis selgus, et seal on üsna suur autoga matkajate kommuun. Mõtlesime, et kui teised saavad, siis miks meie ei saa. Alguses tahtsime minna otse Austraaliast, aga siis tuli koroona ning lendasime hoopis Eestisse. Mõtlesime juba, et jääbki see reis tegemata, kuid ühel hetkel otsustasime, et tuleb ikka minna, muidu hiljem kahetseme.

Kuidas oma reisi planeerisite?

Liigselt planeerida ei tasu, muidu kaotab reis oma võlu. Põhiliselt uurisime, kuidas auto osta ja piire ületada ning palju raha võiks kuluda. Alguses olid plaanid ambitsioonikamad, tahtsime ka Manauses ära käia, aga üsna ruttu saime aru, et see pole realistlik. Kindlasti tahtsime veeta palju aega Patagoonias ja käia Machu Picchus – need olidki siis ülemine ja alumine punkt. Hästi palju kujundasime oma plaane vastavalt sellele, mida kuulsime reisi jooksul teistelt automatkajatelt.

Millise eelarvega arvestasite?

Auto ostule plaanisime 10 000 – 15 000 eurot, aga selle raha saime hiljem tagasi. Lõuna-Ameerika on üsna odav ning kokkuhoidlikult elades saaks kaks inimest hakkama isegi 1000 euroga kuus. Meil läks rohkem, kahe peale umbes 1500–2000 eurot kuus. Me tahtsime ikkagi kultuuri kogeda ning otseselt kokku ei hoidnud. Proovisime igasuguseid toite ja käisime ekskursioonidel. Päris palju saaks kokku hoida ka metsikult telkides. Meie telkisime siiski peamiselt tasulistes kohtades ning võtsime vahel ka majutusi.

Milliseid riike läbisite ja kuidas neid iseloomustate?

Tšiilis olid inimesed kõige külmemad ja veidi üleolevad, kuna nad tunnevad, et Tšiili on Lõuna-Ameerika arenenuim riik. Hinnad olid Eestiga sarnased. Kustumatu mulje jättis Patagoonia loodus. Argentinas olid inimesed hästi toredad, samas tšiillased neile kohe üldse ei meeldi. Sõitsime Tšiili numbrimärgiga autoga ning üsna tihti tuli ette olukordi, kus mõni mootorratas meist mööda sõitis ja keskmist sõrme näitas. 

Argentinas oli äärmiselt hea liha, seal sai palju grillitud. Sõime peamiselt veist ja steiki ning kohe ikka nii palju, et tagasi tulles oli mõlemal kolesterooli tase üle normi. Argentina oli üldse kõige odavam riik ning me olime seal kõige pikemalt, kaks kuud. Antrekoodi kilo oli 4 eurot, telkimisplats 2–5 eurot öö. Korralikus restoranis sõime kahe peale 15–20 euroga.

Boliiviast jäi meelde vaesus ja meeletu prügi ning võimsad džunglid. Õhustik oli väga sotsialistlik, igal pool tugev kontroll ja politseipunktid. Muuseumis käis meil mundris sõjaväelane järel ning jälgis, mida me vaatame. Peruu on Boliiviast natuke arenenum ning Salkantay matk lõpp-punktiga Machu Picchul oli võimas. 

Meie lemmikriigiks oli aga Brasiilia, kus kõik olid äärmiselt sõbralikud. Portugali keelt me ei oska, aga suheldud saime ning pidevalt kutsuti külla. Huvitav oli see, et inimesed olid seal kasvult palju suuremad kui teistes riikides. Meie lemmikuteks olid lihabuffeed, kus saab grilli pealt võtta nii palju liha kui tahad. Paraguais käisime vaid ühe päeva. See oli selline vaene ja väga head muljet ei jätnud. Uruguai oli väga euroopalik, ilusad saksapärased majad.

Kas mõnda riiki tahaks ka tagasi minna?

Kindlasti Brasiiliasse ning väga meeldis ka Argentina, mis on selline reegliteta metsik riik, kus tekib meeletu vabaduse tunne. Suurlinnas paneb mõni hobusega risti üle tee, võrri peal on kits, vanaema ja väike beebi. Kõik ajavad rahulikult oma asja ja tunnevad end vabalt. Järgmisel korral tahaks avastada ka uusi riike, näiteks Colombiat.

Kuhu te auto ööseks parkisite?

Kasutasime peamiselt iOverlanderi äppi, et leida tasulisi telkimisplatse. Täitsa tavaline oli peatuda näiteks mõne pere juures, kus maksime 2–10 eurot ning saime kasutada elektrit, vett, dušši ja WC-d. Tšiili ja Brasiilia olid kallimad, umbes 20 eurot öö. Tšiilis proovisime paar korda ka metsikult telkida, aga ega me seda tehes end väga mugavalt ei tundnud. Alati juhtus nii, et kuigi peitsime end kuhugi mägedesse täiesti puude vahele ära, siis ikka sõitis mõni auto öösel kell kolm just täpselt sinna. Nii ei tulnud väga hea uni.

Mis oli teie kõige suurem hirm?

Kartsime, et tullakse relvaga ähvardama ja võetakse kõik ära, kaasa arvatud auto. Kartsime ka kuhugi kõrbesse kinni jääda. Kõige tavalisemad olid ikkagi vargused, eriti kui auto kuhugi järelevalveta jätta. Ka meie autosse murti sisse, õnneks jõuti varastada vaid minimaalselt asju. See on selline asi, mida juhtub sealkandis kõigil automatkajatel. Restoranides süües õppisime kiiresti ära, et väljas istudes ei tohi telefoni mitte kunagi laua peale panna ning auto tuleb alati nähtavasse kohta parkida. Need olid sellised tavalised asjad. Kui Eestisse tagasi tulime, siis võttis tükk aega harjumist, et telefoni võib lauale panna. Kohati oli hirmu rohkem, kui oleks võinud olla, aga lõpus harjusime ära.

Palju te hispaania keelt rääkisite?

Iga päev. Inglise keelega polnud seal midagi teha. Alguses oli keelebarjääri tõttu päris keeruline, me ei saanud poest asjugi ostetud. Kasutasime palju Google Translate’i, aga lõpus tundsime end juba täitsa kohalikena, keeleoskus arenes väga kiiresti.

Milline teie esialgne reisiplaan oli?

Algus- ja lõpp-punkt olid paigas, kuna Lõuna-Ameerikas tohib välismaalane endale auto osta vaid Tšiilis ning ka seal pole see just liiga lihtne, nimelt pidime me end kõigepealt residendiks tegema. Residendiks saab ärisoovi alusel ning selle vormistas ära kohalik jurist.

Kuidas Tšiilis autoostmine käib?

Auto leidsime Facebooki grupist ning ostsime selle niimoodi, et teadsime vaid eelmise omaniku nime. Kandsime neile lihtsalt terve summa üle. Kõik toimis usalduse alusel. Seejärel lendasime sinna linna, kus auto olema pidi, ning lootsime, et see ikkagi eksisteerib. Seal on agentuurid, mis aitavad reisijaid autoostu ja paberimajandusega, maksime neile 300 eurot. Ise ei oleks kindlasti saanud neid hispaaniakeelseid pabereid aetud.

Kuidas esimesed sõidupäevad läksid?

Kohe, kui auto kätte saime, läks põnevaks. Nimelt pannakse Tšiilis autodele peale sellised vargakindlad süsteemid, mida me kuskil mujal näinud ei ole. Auto uksed lähevad automaatselt lukku isegi siis, kui võtmed on ees ja auto käib. Meil juhtus see juba esimese kümne minutiga. Läksime tankima ning tagasi autosse enam ei saanud. Tanklatöötaja, 70-aastane vanamees, tõi kuskilt kuuri alt mingi traadi ja hakkas ust kangutama. Liigutused olid vilunud ning ta oli kindlalt midagi sellist varem teinud, ma ei tea, kuidas ja miks. Ust ta siiski lahti ei saanud ning kutsuti spetsiaalne sissemuukija, kes ukse lahti tegi. Selles olukorras nägime ka esimest korda lõuna-ameeriklaste lahkust. Üks naine tuli kohe juurde ning uuris, mis juhtunud on. Ta andis oma telefoninumbri  ja ütles, et kui kunagi veel abi vaja on, siis kohe kirjutaks talle.

Millise varustusega te sõitsite?

Me tahtsime kindlasti maasturit, kuna meile meeldib avastada väikseid kohti ja mägedes sõita. Lisaks olid olulised katusetelk, söögitegemise võimalus ning see, et autost saaks elektrit – paneelid ja inverter. Päris paljudel matkaautodel on sellised asjad sisse ehitatud. Telkimine meile üldiselt ei meeldi, aga katusetelgis on küll hea magada. Telgi saime püsti väga kiiresti, umbes viie minutiga. Katusetelgil on see miinus, et kui ilm on tuuline, siis pole seal mugav, seega oli meil kaasas ka maatelk, mida tuulisemates kohtades kasutasime.

Millised olid teed ja liikluskultuur?

Lõuna-Ameerika liiklus on täielik kaos, aga selles kaoses on mingi loogika. Kõige agressiivsem liiklus oli Argentinas. Keegi ütles hästi, et kui argentiinlase käest autovõtmed ära võtta, siis on nad päris normaalsed inimesed. Liiklusmärke ei eksisteeri ning sellest, kellel eesõigus on, aru ei saa. Uurisime ka seadusi, kus oli kirjas, et eesõigus on sellel, kes esimesena sõidab. Maapiirkondades on palju teid, kus sõidetakse kuristiku kõrval. Üks hullema liiklusega kohti oli Boliivia pealinn La Paz.

Millised olid teie igapäevased raskused?

Tankimine. Näiteks Boliivias oli kütusel turistihind ja kohalik hind, aga kõik tankimised peavad olema registreeritud. Turisti puhul on see üsna pikk protsess ja kohalikud lihtsalt ei viitsi seda teha. Siis öeldaksegi, et siin tankida ei saa. Me proovisime nendega rääkida ja ütlesime, et tšekki pole vaja. Siis lülitati kaamerad välja ning maksime kohaliku ja turisti vahepealset hinda, jäägi panid töötajad arvatavasti oma taskusse.

Mis alguses kõige rohkem kohanemist nõudis?

Hispaania keel ja mustus. Igal pool on koerad ja nende väljaheited, meeletu prügi ning sellised majad, mida Eestis ei näe. Pulkadest ehitatud onnide ees mängivad lapsed kividega ning onnis tehakse lõket, et öösel külm poleks. Tänaval kerjamist palju ei näinud, ainult Boliivias, kus isegi lapsed ehitasid teeblokaade ja küsisid raha. Nad olid nii väikesed, et ei jõudnud nööri piisavalt kõrgele tõsta ja me sõitsime sellest lihtsalt üle.

Kuidas piiriületused sujusid?

Kuigi meile öeldi, et Tšiili autoga peaks kõigist piiripunktidest ilusti üle saama, siis tegelikult oli sekeldusi ikka palju ning piiripunktides valitses täielik kaos. Täpselt nii palju, kui oli ametnikke, oli ka erinevaid arusaamu, kuidas asjad käima peaksid. Esimene piiriületus Tšiilist Argentinasse oli ühes suurimas piiripunktis ning võiks arvata, et meiesuguste reisijatega ollakse seal harjunud, kuid ikkagi ei teadnud keegi, mis reeglid täpselt on. Argentinasse meid ei lastud ning saadeti tagasi Tšiili piiripunkti. Seal oldi segaduses, et miks me üle ei saanud, ja helistati Argentina piiripunkti, et selgust saada. Kõne kestis päris pikalt, misjärel öeldi meile, et me läheks tagasi. Seekord lasti meid üle.

Kuidas ülejäänud piiripunktides läks?

Argentinast Boliiviasse minnes ei lastudki meid esimesel korral läbi. Seal juhtus aga selline asi, et meie passidesse pandi templid juba ära, aga kuna auto üle piiri ei saanud, siis saime uued templid kirjaga „tühistatud“ ja need jäid meid ülejäänud reisi jooksul kummitama. Mitmel piiril küsiti, et oot, miks teid siis läbi ei lastud. Järgmisest Argentina-Boliivia piiripunktist lasti meid siiski läbi. Ka Brasiiliast Boliiviasse minnes ütles piiriametnik, et me ei saa üle minna. Küsisime, miks – me oleme ju varem Boliivia piiripunkti ületanud. Vastus oli, et eelmine piiripunkt oli Tšiilile lähemal ning nüüd olete Tšiilist liiga kaugel. Täielik absurd. Lõpuks saime aru, mida piiriületustel tegema peame. Oleksime pidanud kohe ütlema, et oleme Tšiili residendid, elame Tšiilis ja oleme reisil.

Millised olid kõige võimsamad vaatamisväärsused?

Salkantay matk Machu Picchule, džunglimatkad Peruus ja Boliivias ning Madidi rahvuspark. Muidugi ka Patagoonia, Iguaçu joad ja Perito Moreno liustik. Kuna Karl on suur kalastushuviline, siis oli meil eesmärgiks kuldset doraadot püüda ning tegime Argentinas kalastustuuri. Ühist keelt me giidiga ei rääkinud, aga see polnud takistuseks. Lõunat sõime väiksel saarekesel, kus giid tegi lõkkel liha ja pakkus kõrvale väga head salatit. Samuti võttis ta välja pudeli fernetti, mis on kohalik ürdiliköör. See oli väga lahe kogemus.

Meeldejäävamad elamused?

Boliivias sõitsime Brasiilia piiri äärest mööda 1200-kilomeetrist pikka punase liivaga teed, mida mitte keegi tavaliselt ei sõida. Seal oli vaid üks tankla, mis oli kinni. Koos lisakütusepaakidega oli meil kütust aga vaid 700 kilomeetri jaoks. Üks kohalik juhatas siis kuuri juurde, kust pidi kütust saama. Muldpõrandaga kuuris magas üks mees oma võrkkiiges ja ütles, et tal tõesti on kütust. Võttis mingid pudelid välja ning meil jäi vaid üle loota, et see on korralik kütus. Natuke oli hirmus ka, kuna kui midagi oleks autoga juhtunud, siis oleks keeruline olnud. Tee oli väga lahe, reljeefne ja vihmast muljutud savine ning enamiku sellest sõitsime viiekümnega. Boliivias jäi meelde Trinidadi linn, kus asub majutus-looduskeskus. Seal on ilus matkarada, saab jõest piraajasid püüda ning hommikul äratavad üles möiraahvid. Arapapagoide pesad on kohe õuel palmipuude sees ning ümbruskonnas on ka jaaguare.

Kuidas ilm oli?

Alustasime oma reisi ajal, mil teised tavaliselt ei alusta – juunikuus ehk Lõuna-Ameerika talvel. Saime nii külma kui ka kuuma, aga kokkuvõttes oli külma vist rohkem, kuna olime päris palju mägedes. 

Kord saime tunda ka ekstreemset kliimamuutust. Alustasime oma sõitu Calilegua rahvuspargist Argentinas, kus oli soe ja troopiline kliima, aga kuna põhimaanteel olid rahutused, siis oli teedele veetud rehve ning autosid läbi ei lastud. Leidsime alternatiivse tee läbi mägede kuni Humahuaca linnani. Sõit algas 600 meetri kõrguselt, kus oli 30 kraadi sooja. Väga kiiresti tõusime aga 4500 meetri kõrgusele ning sõitsime läbi mäeaheliku, kus olid quechuate külakesed. Uskumatu, kuidas nad nii kõrgel elada saavad. Sõitsime 12 tundi ning kui lõpuks kohale jõudsime, siis seal oli 15 kraadi külma, mida me oodata ei osanud. Magasime katusetelgis oma tavalise tekiga ning öö oli päris külm.

Palju te teisi automatkajaid kohtasite?

Esimesed paar kuud ei näinudki väga kedagi, kohtasime vaid paari teist turisti. Peruust alates hakkasime juba rohkem automatkajaid nägema. Enne seda tundsime ennast üsna üksi, Argentinas oli autosse sisse murtud ning kaalusime päris tõsiselt reis pooleli jätta. Võimalus teistega kogemusi jagada andis aga head positiivset energiat. Kui varem mõtlesime, et meie teeme hulle asju, siis tuli välja, et kõik teised tegid palju hullemaid reise. Paljud olid tulnud oma autoga ning kõik olid meist kauem reisinud, mõned isegi kümme aastat.

Mis teeb just Lõuna-Ameerika eriliseks?

Me ei kujutanud ette, et on olemas piirkond, kus on nii suures mastaabis nii kõrgeid alasid. 3500 meetri kõrgusel võib järjest sõita kasvõi 500 kilomeetrit. Me tundsime end pidevalt uimasena. Näiteks La Paz on üle nelja kilomeetri kõrgusel. Tuled hotellist välja, kõnnid sadakond meetrit ja pead pausi tegema, et taastuda. Metsikut ja puutumatut loodust on seal väga palju ning seda tunnetab just eriti autoga reisides.

Kuhu järgmiseks?

Me otsime endale head maasturist matkaautot, kuna selline reisimine on kujunenud elustiiliks ning võiks ikkagi ka oma auto olla. Kõrgõzstanis tahaks käia. Suurem plaan on Aafrika, mis tundub hetkel natuke hirmutav mõte, aga selline väike aukartus ongi hea.

Selles numbris

• Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
• Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
• Liisu elu Jaapanis
• St. Kilda. Saared maailma äärel
• Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
• Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
• Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
• 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
• Kuidas toidu­mürgitust vältida?
• Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
• Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
• Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
• Samal ajal kodus ...
• Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
• Tooteuudised
• Kroonika