Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
Teadjamad räägivad, et selline asi nagu üle Atlandi ookeani sõudmine on võimalik. Kas sa kujutad pilti?! Väidetavalt on säärase teoga hakkama saanud umbes 500 inimest. Hulljulge teekonna võtavad varsti ette ka neli Eesti meest, kellel puudub igasugune veesporditaust. Artikli kirjutamise ajal on võistluse alguseni jäänud 446 päeva. Miks selline maailmamere trotsimine ette võetakse ja kuidas täpsemalt kõik käib?
Tekst: Rene Satsi
Foto: erakogu
Zoomi kasti ilmub ainsa eestlasena Ameerikas kosmosepsühholoogi haridust omandav Andres Käosaar, kes jutuajamise hetkel viibib kaugel Ameerikamaal. Samuti on kastinurgas koha sisse võtnud Kait Kaarel, kes hoiab pilku peal, et vestlus lappama ei läheks ja räägitaks asjast.
Hakkame peale minu meelest kõige tähtsamast. Saan aru, et olete võistlusele liitnud juurde ka muid heategevuslikke eesmärke?
Jah. Me näeme, et kogu sellel üle ookeani sõudmise üritusel on potentsiaali tõstatada ka lisateemad, mitte pöörata tähelepanu ainult meie sõudmisele. Leidsime, et kaks teemat on meie jaoks olulised. Esiteks vaimne tervis. Toetame organisatsiooni Peaasi.ee. Mina olen psühholoog, lähenen selle nurga alt. Kogu meie ettevõtmine tundub olevat justkui ainult füüsiline katsumus. Aga nagu varasemad osalejad ja korraldajad räägivad, on selle katsumuse juures kõige olulisem hoopis vaimne vastupidavus ja meeskonnatöö. Need elemendid on vaat et veel tähtsamad kui see, et sa füüsiliselt valmis oleksid.
Teine teema on Lastefond. Arnold Reinul, kes on nii-öelda meie projekti idee autor, on peamine motivatsioon tõestada näiteks oma pojale, kes on erivajadusega, et absoluutselt kõik on võimalik. Arnold tahab lapsele näidata, et tal on vaatamata erivajadusele tulevikus võimalik olla täisväärtuslik inimene ja elada täisväärtuslikku elu. Nende perre pidid tegelikult sündima kolmikud, aga hetkel on lastest alles ainult üks. Seega Arnoldi poolt tuleb sisse kogu see keeruline laste sünni ja arenemise ning haiguste teema, mis otseselt seostub Lastefondiga. Ja minu peres ka: minu vennatütar lahkus siit kaheaastasena veebruaris. Need isiklikud kogemused loovad võistluse juures selle teise poole, miks tahame Lastefondi ravikulude katmise ja vajalike vahendite soetamise juures toetada.
Kuidas täpselt te neid fonde toetate?
Hetkel me kogume raha enda jaoks, oma projekti jaoks ja kogume senikaua, kuni meil on põhimõtteliselt kogu vajaminev raha koos. Hetke eelarve on 160 000 eurot. Sellele lisaks annetatud raha liigub fondidesse ning ka paadi müügist tagasi saadud raha – pärast võistlust müüme aluse maha – liigub sinna.
150 000 eurot maksab paat?
Me panime alguses kogu eelarve 200 000 peale. Nüüd broneerisime kuu aega tagasi endale paadi ära ja saime selle palju odavamalt kätte, kui esialgu arvasime. Alguses arvestasime, et paat on 100 000 ringis, aga saime selle eurodesse ümber arvestatult 57 000-ga. Niisiis kukkus meie eelarve 40 tonni alla, eks ju. Uuendatud eelarve on nüüd 150 000 – 160 000 eurot.
Kas see on siis nagu mingi aukudega paat? Miks nii odavaks läks?
Algse eelarve järgi tahtsime tegelikult osta „tutikat“ paati, kuna me ei saanud arvestada sellega, et turul on tänaseks lukus oleva hinnaga paat olemas. Nüüd oleme aga aasta aega paate vaadanud ja leidsime hoopis kasutatud, korraliku paadi, mis on väiksema hinnaga. See paat, mille broneerisime, on selleks ajaks, kui ta kätte saame, sõitnud sama trassi viis korda. Kusjuures on selle paadiga kahel korral võistlus ära võidetud, viimati 2022.–2023. aasta ületusel. Ja on iga kord läbinud kõik hooldused ja turvakontrollid. Ka sõudmisvõistluse korraldajate poolt on väga tugev turvakontroll. See on perfektne paat, lihtsalt ei ole tuliuus.
Kait Kaarel Puss lisab siinkohal omalt poolt vahele, et paadiga on sama nagu autoga: kui uue autoga poest välja sõita, siis hind juba kukub. Mees märgib heategevuse teemale lisaks: „Mõned inimesed küsivad, et miks nad peaksid andma Lastefondi toetuseks raha läbi meie ürituse, ning see on õigustatud küsimus. Tahan rõhutada, et paljud ei teagi, et sellised fondid nagu Peaasi.ee ja Lastefond on üldse olemas ning nad jõuavad võib-olla just tänu meile nende fondideni, sest kavatseme oma ettevõtmisega seoses teha palju meediakära ja kampaaniaid. Ehk siis juhime nendele heategevusvõimalustele tähelepanu. Seega meie toetamine on heategevuste rahakogumise võimendamine.“
Kuludes on paadiraha, aga kulu moodustub veel mitmest elemendist, eks? Teie treenimine ja mis kõik veel.
Paadikulu on hetkel natuke üle kolmandiku ehk täpsemalt 40 protsenti. Paadi kindlustus ja transport liituvad veel paadi omahinnale juurde. Järgmiseks tuleb toit, mis on – ma arvan – suuruselt teine kulu. Peame toitu kaasa võtma 55 päevaks, sest peame arvestama, et kui midagi juhtub, on süüa ikka varuga kaasas. Seda nõuavad ka korraldajad.
Neljale mehele on see toidukogus päris suur. Siinkohal ongi meil suur lootus, et saame endale sponsorlust nii-öelda toodetega. Eks lihasnäkid ja juustusnäkid kuluvad ookeani peal marjaks ära. Toiduga on selles mõttes keeruline, et ei saa ju kõike kaasa võtta ainult selle järgi, mis maitseb – me tahame alusel kaalu vähendada. Seega põhiliselt on vaja kaasa võtta kuivtoitu ja selliste pakkide kokkupanijaid on Eestis vähe. Ühe toidusponsoriga on hetkel vestlus pooleli ja loodame, et nemad toetavad meid, aga kui kedagi toidukraami poolelt taha ei saa, siis peame ise kogu toidu välja ostma, midagi ei jää üle. Sööma peab.
Üks paat läheb veel varsti Eestist ookeani ületama…
Jah, nemad – kaks meest – lähevad omapäi, mitte võistlema, ja see meid eristabki: nemad lähevad põhimõtteliselt ekspeditsioonile, meie läheme võistlema.
Vaatan teie paadi pilti ja see paat tundub ju… nii väike. Kuhu kõik see söök mahub ja söögist kohe järgmine loogiline tavainimese küsimus: kust te WC-s käite?
Seal teki all on tegelikult päris suur ruum kauba jaoks. Mõlemas otsas on kabiinid, kus on ruumi magamiseks. Vetsu koha pealt on lihtsalt ämber, mida kasutada, ja hügieen on peamiselt beebilapid ehk niisked salvrätikud.
Paadis peab ruumi mõttes ilmselt kordamööda magama…?
Teoreetiliselt mahub neljases paadis magama kolm meest korraga, aga võistluse korraldajate poolt ette antud default-raam, mida me ei pea küll järgima, kuid mis on soovitatav, on see, et kaks meest korraga sõuavad, kaks meest magavad. Kujutan ette, et see oleks kõige loogilisem lähenemine asjale nagunii, sest nii ikkagi liigud kogu aeg. Kahetunniste etappidega ja nende vahemikega tähendab see, et kaks tundi sõuad, kaks tundi puhkad. Niimoodi 24 tundi järjest 40 päeva. Eks see võtab harjumist sinna rütmi saada ja öeldakse, et esimesed kümme päeva oledki täiesti „seep“, sest ei ole harjunud. Ei ole just normaalne tempo, eks? (naerab) Aga küll me harjume!
Ja kui tuleb torm… ?
Kui tuleb torm, siis mahume ka neljakesi sinna varju alla ära. Mahume kõik ära, aga lihtsalt kui mugav siis on ja kas magada saab, on iseasi. (Mõtlen endamisi, et mina ei saa juba lihtsalt kodus Atlandi tormi peale mõeldes magada. – R. S.)
Torm on üks hirmus asi. Teine hirmus asi, mulle tundub, on neljakesi nii väikesel alal koos olla nii kaua aega. Kas te eraldi sellist asja ka harjutate, et olete näiteks ninapidi saunas koos kolm päeva? Või loodate lihtsalt, et ei lähe vee peal tülli?
Valmistume NASA-ga kolmeaastasteks kosmosereisideks ning seal on meil suhtumine, et tülli minnakse igal juhul, aga küsimus on selles, mida tüliga teha ja mis sellele järgneb. Meie meeskonna puhul on sama, et tülli läheme kindlasti, aga tähtis on see, kuidas me sellega toime tuleme ja mis sealt edasi tuleb. Peame igaühe tundlikud kohad enne välja tooma, et saaksime sellega arvestada.
Eelmisel talvel näiteks käisime just selle eesmärgiga viis päeva Lapimaal suure külmaga suusamatkal. Et just stressiolukorras vaadata, kuidas me meeskonnana toimime ja kuidas üksteisega hakkama saame. Lisaks peaks järgmine suvi, mais-juunis, meie paat Eestisse jõudma. Ja kui ta on Eestis, siis hakkame selle paadiga treenima.
Korraldajate poolt on nõue, et peame umbes 120 tundi selle paadiga merel olema ning sellest 24 tundi peavad olema veedetud öösel ja 72 avamerel. Seega on meil kogu meeskonnaga plaanis teha mitmepäevaseid trippe. Mõte on sõuda Helsingisse või Stockholmi ning siis teekonnal testime üksteise närvi ajamist ja seda konflikti teemat. (Naerab.)
Kuidas korraldaja kontrollib, et olete need tunnid läbi teinud?
Peame neid reise logima ja neist GPS-faili saatma.
Ühes intervjuus oli teil lause, et olete selleks reisiks juba kaks aastat valmistunud. Mis peale suusamatka on veel selle ettevalmistamise käigus tehtud?
Mina olen ainuke, kes on päriselt ookeani sõudepaadiga vee peal käinud. Ülejäänud mehed on istunud tavalises sõudepaadis, millega Tartus Emajõel treenitakse. Meeskonnana pole me kordagi käinud. Esimene aasta läks meil põhimõtteliselt meeskonna kokkupanemise peale. Mina ja Arnold Rein oleme algusest peale. Arnold jagas seda mõtet minuga ja siis läks meil kaua aega, et teised meeskonnaliikmed leida. Meil olid alguses veel kaks meeskonnaliiget, aga erinevatel põhjustel kukkusid nemad välja. („Mõistus tuli pähe!“ torkan vahele ja Andres nõustub minuga itsitades. – R. S.) Mitu kuud läks neil, et aru saada, et nad ikkagi ei ole valmis seda kõike kaasa tegema.
Parem on aru saada, et tegelikult ei ole see üldse nende koht, enne kui Atlandil sõudes.
Just. Eks inimesed said aru, et sõudmine on üks asi, aga ettevalmistused käivad enne mitu aastat ja on tõsised. Näiteks on meil igal esmaspäeval poistega koosolek, kus me pea kaks tundi arutame, kusmaal omadega oleme, mida täpselt teeme, mis on igaühe ülesanded. Sponsoreid peab leidma, kodulehe ja sotsmeediaga tegelema ja nii edasi. Kui sul ei ole seda motivatsiooni ja tahtmist, siis sa lihtsalt ei tee oma ülesandeid ära ja meeskond näeb seda ja siis ongi: mis me teeme siin? See ongi see, miks need kaks meeskonnaliiget vahetusid: nad said aru, et seda kõike on liiga palju.
Tulles tagasi küsimuse juurde, et mida tehti ettevalmistamise käigus: esimene aasta oli meeskonna kokkupanek ja arusaamine, mida me üldse tegema hakkame ja mis on need sammud, mida peame tegema, et starti jõuda, ning kogu plaanimine ja organiseerimine sinna otsa. Järgmine aasta aega oleme selle meeskonnaga teinud samme, et sotsiaalmeedia sisu välja ja tööle saada, hakkasime meediakajastusega tegelema. Koduleht tegelikult tuli meil välja alles veebruaris ja ka sotsmeedia. Alustasime veebruaris ka koolitustega, mida peame läbima. Osa olemegi juba läbinud, treenime jõe peal, Emajõel. Nüüd on sponsorite leidmine peamine ja kõige tähtsam asi, millega hetkel tegeleme. Nii palju siis ettevalmistustest.
Palju teil praegu raha koos on?
Oleme ise maksnud sisse osalustasu ja sponsorite otsimine on nii-öelda algusfaasis.
Kas teil on pealik ka, kuidas rollid jaotuvad?
Meil on üsna lame struktuur ja nii-öelda pealikku meil otseselt ei ole. Aga hetkel tunnen isiklikult, et mitteametliku projektijuhi rolli olen ma justkui enda peale võtnud. Üritan haarata seda pikemat, suuremat, laiemat pilti. Siin on ka see tahk, et paiknen ise Ameerikas ja mul on füüsiliselt raskem teatud asju teha kui teistel ning seepärast üritan rohkem manageerida.
Kait Kaarel nõustub sellega ja toob välja, et „kõikidel neil on omad tugevamad küljed – kes tegeleb rohkem rahaasjadega, kes muuga ja Andresest on tõesti kujunenud projektijuht“.
Tänan vestluse eest, mis tõstis mu käsivarrel karvad püsti!
PS. Meeste tegemistest valmib ka kaheksaosaline sari, mida vaadates saab rõõmustada, et ise ei pea midagi nii rasket läbi elama.
Toetamiseks ja rohkema info saamiseks vaata atlandisoudjad.ee
***
Pealkirja „Maailma kõige raskem sõudmine“ all toimuv sündmus on äärmuslik avamere sõudmise võistlus, mille käigus sõuavad osalejad üle Atlandi, täpsemalt Kanaari saartelt Kariibidele. Ligi 40 päeva vältav katsumus hõlmab ilma kõrvalise abita ja ainult inimjõul umbes 4800 kilomeetri pikkuse vahemaa läbimist. Esimest korda võistluse ligi kolmekümne aasta pikkuses ajaloos leiab 2025. aastal startijate nimekirjast ka neljaliikmelise paatkonna Eestist.
Tiimi kuuluvad meeskonnapsühholoog Andres Käosaar, haridusinnovaator Arnold Rein Tatunts, puidukeemik Kait Kaarel Puss ja geneetik Karl Jürgenstein. Mehi ühendab üliõpilaskorporatsioon Rotalia.
***
World’s Toughest Row koondab kokku eri elualadelt meeskondi, keda ühendab üks ja sama eesmärk: ainulaadne väljakutse ületada ookean sõudepaadiga. Atmosfäär on pinget täis. Võistkonnad võitlevad unepuuduse, soolahaavade ja füüsiliste ekstreemsustega. Sõudjatele jäävad omad mõtted, ookeani avarus ja töö, milleks on paadi ohutult üle laia vee toimetamine. Allikas: https://www.worldstoughestrow.com/the-atlantic/
Selles numbris
- Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
- Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
- Liisu elu Jaapanis
- St. Kilda. Saared maailma äärel
- Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
- Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
- Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
- 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
- Kuidas toidumürgitust vältida?
- Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
- Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
- Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
- Samal ajal kodus ...
- Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
- Tooteuudised
- Kroonika
