Eestlane Keidi Sagor läbis kuu aja jooksul aukartustäratava kuulsusega 4873 kilomeetri pikkuse USA matkaraja Continental Divide Trail ehk CDT kõige keerulisemad lõigud. Kõrged mäetipud, keerulised ilmastikuolud, metsik loodus, pidev navigeerimine ja väga vähe teisi matkajaid. „See kõik on nagu üks loodusfilm,“ võtab Keidi kogemused kokku.
2022. aastal matkasid 4265 kilomeetrit Pacific Crest Traili matkarajal USA läänerannikul. Kuidas seda aega meenutad?
Need mälestused on nii erksad, nagu oleksin alles eile rajalt tagasi tulnud. Iga kogetud hetk on kuskil ajusopis alles ning kui küsida mingi konkreetse koha kohta rajal, siis tihtilugu meenub ülitäpselt, mis seal oli ja kuidas see konkreetne päev kulges. Iga kord USA-s matkamas käies avastan, kui palju on ilusat loodust, mis mul seal veel nägemata. Stiina Kristal ütles hästi, et kui ühe raja juba ära teed, siis pärast ei saa enam pidama. Mul ongi nii läinud.
Mis USA looduses nii erilist on?
Minu jaoks on selleks mäed. Kõnnid pikalt kuhugi üles ja näed vaeva. Mulle meeldib see töö tegemine, et üles saada. Kui lõpuks kohale jõuad, siis näed kaugele, seal on palju teisi mägesid ja su ümber on nii palju ruumi. Eestis sellist avarust pole, siinsed matkarajad jäävad minu jaoks kitsaks. Mul on vaja sellist suuremat pilti.
Miks valisid just CDT ja kaua seal matkasid?
Põhjuseks on kõrged mäed ja avarad vaated. Mul oli matkamiseks kuu aega, valisin rajalt kõige mägisemad lõigud, milleks olid Montana ja Colorado osariik. Samuti on need ka selle raja kõige raskemad lõigud. Alustasin Montanas juuni alguses ja seal oli veel väga palju lund maas. Colorado osariik on USA-s üks mägisemaid piirkondi ja liikusin pidevalt 3000-4000 meetri kõrgusel. Seal kurtsid isegi need matkajad, kes olid juba pikalt rajal olnud, et väga raske on.
Mis Colorado raskeks tegi?
Just kõrgused. Ülesminekud on väga järsud. Lisaks keeruline ilmastik – iga päev sajab äikesevihma ja tuul on väga tugev. See mõjub ka moraalile. Eriti kui õhtul peab tugeva tuule käes telki püstitama ja reaalsuses oled nii kõrgel, et seal pole isegi ühtegi kohta, kuhu seda panna. Oled niimoodi seal üleval päevade kaupa mitte kedagi teist nägemata. Kõik see on lõpuks väga väsitav. Mingi hetk hakkad mõtlema, et miks ma pean endale midagi sellist tegema. Aga siis tuleb rajalõigu viimane päev, kui saad linna, sööd kõhu täis, käid pesemas ja puhkad. Tuju on jälle hea ja mõtled sellele, et tahaks tagasi rajale. Need kõige kõrgemad kõrged ja kõige madalamad madalad emotsioonid on lihtsalt nii ägedad tunded, mida läbi elada.
Mida tähendab matkaja jaoks, kui sellisel rajal on palju lund?
Glacieri lumised mäed olid midagi väga erilist. Ma läksin tihti mäest üles lume sees, kus ei olnud mitte ühtegi teist jälge. Lähed otse jäävälja pealt üles mäkke ning ainult aimad, et kuskil seal sügaval lume all on rada. Ümberringi on lume ja jääga kaetud järved ning loodad, et ei satu kogemata mõne sellise järve peale. See on ikkagi natuke ekstreemne. Tead, et see ei ole otseselt ohutu, aga see pole ka ohtlik. Vaatad alla ja on küll hirmus, aga kui maapinda oma jalge all tunned, siis astud lihtsalt edasi. Ilma lumeta saab Colorados igaüks üles kõndida, aga lumega Glacieris igaüks üles ei kõnni. See on raske, aga ka nii ilus. Lumi annab mägedele suurejoonelisuse ja teeb mäed mägedeks. Vaated on väga avarad.
Kas oli ka kohti, mis tundusid liiga riskantsed?
Glacieri rahvuspargis alustasin üksinda. CDT-l on Kanada piiril ametlikult kaks alguspunkti: üks neist on maanteel ja kergesti ligipääsetav ning teine on Watertoni rahvuspargis olev piiripunkt, kuhu jõudmiseks peab matkama Kanadast USA-sse ja piiri ületama metsas. Mina valisin selle keerulisema alguse. Läksin metsas üle piiri ning hakkasin Mehhiko poole kõndima. Ma olin seal selle hooaja esimene matkaja, kuna lund oli veel väga palju ja teised ootasid, et tingimused paremaks läheks.
Jõudsin siis ühe kuru eelkohta. Ainus, mida ma nägin, olid karu jäljed, mida mööda kõndisin kilomeetrite kaupa. Jõudsin üles, kus oli hiiglaslik mägijärv. Kaardil läks rada ümber mägijärve, aga see koht, kus rada oleks pidanud olema, oli täiesti vee all ja teisel pool oli kivisein. Kuru oli lume all ja see oli üsna järsk. Mõistsin, et kui ma sealt alla libisen, siis kukun otse järve ja mitte keegi ei saa sellest teada. Üksinda minnes ei ole nii palju julgust selliseid riske võtta. Seega kõndisin tagasi Kanadasse ja läksin raja teise alguskohta, kus liitusin oma sõpradega, kes sealt alustasid. Mitmekesi on vaimselt lihtsam. Hirm peab olema, aga koos on sellest lihtsam üle saada, kuna koos on turvalisem.
Kui metsik Glacieri rahvuspark oli?
Kuna me jõudsime sinna väga varasel matkahooajal ja inimesi polnud, siis oli seal meeletult loomi. Muidugi karud, aga siis ka mingid kaslased, kelle jalajälg oli sama suur kui minu käsi. Küünised olid väga suured. Kõndisin selle looma jälgedes tunde. Rada jällegi ei olnud, aga ta läks täpselt sinna samasse mäkke nagu mina. Palju oli mägikitsede karju. Nad tulid hästi lähedale ja inimest ei kartnud. Kogu loodus oli nii võimas. See võttis ikka seest võdisema ja tõi naeratuse suule. Lisaks teadmine, et seal ei ole mitte ühtegi teist matkajat. Ma nautisin iga hetke, mil nendes mägedes matkata sain!
Ja Colorado?
Mingil hetkel ühendub CDT rada Colorado matkarajaga ning sellel lõigul on matkatee väga hästi hooldatud, aga kohe kui CDT Colorado rajast eraldub, muutub rada metsikuks. Pidevalt peab otsima, kuhu edasi minna, vahepeal on väike kitsas rada muru sees või oled hoopis sügaval põõsapuhmas. Seal on palju meeletult suuri põtru, kes inimest üldse ei karda. Nad lihtsalt seisavad ja vaatavad sulle otsa. Siis vaatad seal ja mõtled, kas ma peaks neid põtru kartma. See kõik on nagu üks loodusfilm.
Kuidas kõrgustega kohanemine läks?
Kuna Colorado lõik oli pidevalt 3000–4000 meetri peal ja päris palju ka üle 4000 meetri, siis esimesed neli päeva olid rasked. Tekkis peavalu, igemed paistetasid ja silmad valutasid ning tahtsid nagu peast välja hüpata. Magamisega probleeme ei olnud, kuna olin ikka päris väsinud õhtuks. Sõin siis kolm korda päevas valuvaigistit ning varsti harjus keha kõrgustega ära.
Milline oli ilm?
Colorados on rada valdavalt puurindest kõrgemal ning loodus ja taimed meenutavad kõrbe. Tuul on pidevalt igast suunast ning igapäevaseks nähtuseks on pärastlõunased äikesetormid. Näed juba kaugelt, et meeletu vihmapilv liigub sinu poole ja kuuled ka mürinat. Mõtled, et siin on väga avatud ala ning kui välku hakkab lööma, siis huvitav, mida see välk sihiks. Ja siis hakkab sadama meeletut rahet ja näed, kuidas välk sinu ümber maad puudutab. Ma konkreetselt tundsin, kuidas surin tuli läbi maa kehasse. Võtsin mingi suvalise väikese põõsa, istusin seal all ja viskasin igaks juhuks matkakepid käest ära. Mõtlesin, et seljakotis on ka telgivaiad. Võtsin siis koti seljast ja panin natuke eemale, sest äkki välk lööb sinna sisse, kuna mul on seal alumiinium. Istusin seal põõsa all ja mõtlesin, kas välk üldse lööb alumiiniumisse.
Sadas rahet, puhus meeletu tuul ja lõi välku. Hakkad mõtlema, kas ma peaks üldse rajal olema. Ma ei näe mitte kedagi, kes siin veel oleks. Kas see on normaalne? Kas see tuul on liiga tugev? Siis läheb aga see vihmapilv mööda. Raputad enda pealt sodi maha ja kõnnid edasi. Läheb veidi aega mööda, tuleb uus pilv ja lihtsalt kihutad, et jõuaks madalamale minna. Madalam ei tähenda muidugi seda, et seal puid oleks, kuna Colorado on nii kõrgel. Niimoodi jooksed seal päev otsa pilve eest ära. Vaatad kaardi pealt, et justkui jõuad madalamale, aga ikka pole veel puid.
Mõni eriti meeldejääv hetk Colorados?
Ühel õhtul kuulsin juba minu tundi, et äike ja müristamine on pea kohal, aga kuna olin Colorado matkarajal ja seal oli veel inimesi, siis teised ütlesid, et pole midagi hullu, lihtsalt õhtul hakkab sadama. Siis märkasin, et välgud tulevad üle mäe. Teised hakkasid telkimiskohta otsima ja jäidki telkima, aga mina tahtsin veel jõuda üle järgmise mäekuru, kuna seal pidi olema hästi ilus telkimiskoht. Hakkan kurust üle minema, tulevad esimesed vihmapiisad ja teadsin, et kohe tuleb vihmasein alla. Sain aru, et pean mäest üles jooksma hakkama. Oled terve päev matkanud ja siis hakkad mäkke jooksma. Kopsud on koos. Jõuan üles ja näen, kuidas see vihm tuleb. Rullisin ennast sealt mäest alla ja jõudsin kuidagi telkimiskohani. Seal oli veel kaks matkajat, kes kiirelt näitasid, kus on telgi jaoks hea lame koht. Panin maailma kõige suurema kiirusega oma telgi püsti ning nii kui telki jõudsin, tulid megasuured rahetükid. See oli nagu rahesein. Üks matkaja, kellega me koos matkasime, ei jõudnudki selleks ajaks telkimisplatsile. Ta istus tund aega oma vihmavarjuga kuuse all ja ootas, et see vihm ja rahe üle läheks. Laagriplatsile jõudis ta külmast värisedes.
CDT-l on ka grislisid. Õnnestus sul mõnda näha?
Nägin ühte musta ja ühte pruuni karu esimese kahe päeva jooksul, kui üksi olin. Must karu tuli mu laagriplatsile ja pidin päris palju lärmi tegema, et teda ära ajada. Siis kõndisingi juba harjumusest niimoodi, et peksin matkakeppe kokku ja karjusin „hey bear, bear, bear“. Kohe, kui mets natuke kahtlasem oli, siis tegin jälle lärmi. Hästi palju julgust andis juurde see, et kaasas oli karugaas. Samas üks matkaja, kes minust paar päeva tagapool matkas, tuli puhkepäevale üsna räsitud välimusega. Tuli välja, et ta oli rajal oksi kõrvale lükanud ning teisel pool oksi oli olnud karubeebi, kelle taga oli must emakaru. Karu jooksis ta poole, poiss oli kõrvale astunud. Karu jooksis siis uuesti ta poole ning võttis tal käest kinni, raputas teda ja viskas ta mäest alla. Ta sai küll närvikahjustuse, aga jäi ellu. Kui ma hääletasin, et rajale ja tagasi saada, siis kuulsin kohalike käest ikka väga palju karulugusid. Neil on karude jaoks kaasas ka relvad. Tasub karta ja tasub olla valmis.
CDT on pikamaamatkajate seas üsna aukartustäratava kuulsusega. Mis tunne oli sellel rajal olla?
CDT-l matkab niivõrd vähe inimesi, et kui rada üksinda alustad, siis suure tõenäosusega läbidki terve raja üksi. Terve raja üksi läbinud on füüsiliselt ja eriti vaimselt ikka väga tugevad matkajad. Paljud ütlesid, et nad pole kedagi näinud umbes kuu aega, välja arvatud linnades, kuhu satub nii kord nädalas. Teised matkajad olid enamasti mehed, naisi nägin väga vähe. Vaimselt on see keeruline rada. Samas füüsiliselt pole see võrreldes teiste radadega palju raskem, kuna seal on palju alternatiive, millest saab endale ise teekonna kokku panna. Iseloomulik on veel see, et kuna heade ilmastikutingimustega aeg on üsna piiratud, siis on kogu aeg hästi kiire.
Mis on CDT-l oluline varustus?
Karusprei, mida on osal lõikudel ka kohustuslik kaasas kanda. Peab olema ka hea vihmavarustus, kuna seal võib olla see oht, et muidu saad vihmaga külma. Kuna mulle meeldib soojas magada, siis minu luksusesemeks on soe magamiskott ning magamiseks meriinovillane soe pesu.
Millised olid su lemmikhetked?
Mulle väga meeldisid lumised matkapäevad ning nautisin, kuidas lumi sulab ja veejoad mööda seina alla kukuvad. Kui hommikul vara matkamist alustada, siis lumi veel krõbiseb jalge all ning ainsad jäljed lumel on karu omad, mööda mida seal kilomeetrite kaupa kõnnid. Karujälgedes käimist oli üldse väga palju. Rada oli megapaksu lume all, aga karud kõndisid täpselt meie matkarajal. Hakkasin mõtlema, et kuidas nad teadsid, et seal rada on.
Mis on sinu lemmikmatkatoidud?
USA-s matkates meeldivad mulle Idahoani kiirkartulipudrud, eriti punase kartuli ja või maitsega „Baby reds“. Valik on suur, aga just see on mu lemmik. Pudrule lisan kas rebitud sealiha barbeque-kastmes või siis tuunikala. Vahel premeerin end „ramenbomb’iga“ ehk segan kokku veiselihaga kiirmakaronid ja paki kartuliputru. See mahub täpselt mu potti ära. Vahel söön ka vrappe tuunikala, juustu ja krõpsudega. Hiker hunger ehk matkaja nälg tekkis sellel matkal üsna kiiresti. Viimastel päevadel Colorados sõin potitäie toitu ära ja kõht oli ikka veel tühi. Süüa ka midagi enam väga alles ei olnud, kuna pidin kohe linna jõudma. Alati on kaasas veel krõpsud, kummikommid ja pähklid.
Kuhu järgmiseks?
Järgmisel kevadel on plaanis USA idarannik. Plaan on maanduda Tennesseesse ja minna tegema Appalachian Traili (AT) lõike. Täies pikkuses tahan teha New Hampshire’i ja Maine’i osariigid ning võimaluse korral tahaks teha ära ka rahvusvahelise AT lõigu Kanadas.
- CDT
- Colorado
- Continental Divide Trail
- Glacieri rahvuspark
- intervjuu
- Janika Tamm
- järsud tõusud
- keeruline ilmastik
- Keidi Sagor
- kõrgustega kohanemine
- matkatoit
- Montana
- pikamaamatkaja
- USA loodus
- USA matkarada
- varustus
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu"
- Malta rahvuslikud maitsed
- Moldova teel Euroopasse
- Kivikuningriigi lõputu kutse
- Kuidas saada digiränduriks?
- Tall Ships Race 2024 postkaartidel
- Continental Divide Trail – matkarada ainult hulljulgetele
- Laugavegur – maailma ilusaim matkarada
- New Yorgi jahtklubis
- Kolme lapsega purjelaeval läbi Euroopa
- Kolm päeva Soulis
- Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 109 – Detsember 2024
