„Aveiros on kõik hea, aga ärge esmaspäeval kala sööge – ükski normaalne kalur ei käi pühapäeval merel!“ Seda rääkis meile üks soliidne Aveirost pärit härra, kui kuulis, et oleme suundumas sellesse linnakesse, mis asub Portost umbes tunni rongisõidu kaugusel Lissaboni suunas.
Hea on tõesti, eriti pärast turistide hordide alla mattunud Porto külastust. Ilmgi on suvine. Portugali saabudes jäime ookeanil möllava orkaani mõjuvälja ning saime koos linnaga vihmast ja marutuulest räsitud. Turiste ei heidutanud aga seegi – Porto ikoonilise sihtpunkti, Lello raamatupoe järjekord vonkles ikka pea tänava lõppu, meiegi üheks lüliks selles inimketis. Ehkki liinibuss oli nii rahvast täis, et reisijaid ei võetud tihti peatustest pealegi, põgenesime sellega mitmel päeval Matosinhose randa kividele hüppama.
Aveiros järjekordi ei ole ja keegi ei tungle. Imestan selle kummitusliku tühjuse ja tontliku vaikuse üle. Linn oleks nagu unustanud ärgata. Valge ja madal imekaunis arhitektuur, selle vahel noor ärevil ameeriklanna, kes mulle oma telefoni kätte surub ja kaebab, et on täiesti üksi ja pole kedagi, kes teda pildistaks. Nähes, et reisin kaameraga, palub ta mul valida taustad ja juhendada poseerimisel. Sirvinud pildid tähelepanelikult läbi ja kustutanud ebavajalikud, kaob ta sama kiiresti, kui tuli.
Aardeid loodusest ja ajaloost
Linnakesse saabudes tõmbab minu pilku esimesena, kohe rongist maha tulles, 1916. aastal traditsioonilises Portugali stiilis ehitatud imeline kiiskavvalge jaamahoone Estação Ferroviária Aveiro. Nagu pärl! Tol ajal oli rongijaamadele plaaditud paneelide lisamine moes, mistõttu loodi Fonte Nova tehases kunstnike Francisco Pereira ja Licínio Pinto poolt 50 märkimisväärset sinise, kollase ja valgega plaaditud paneeli. Paneelidel on kujutatud kohalikke tegelasi, kuulsaid monumente ja Aveiro piirkonna loodusmaastikke. Kuna meie hotell paikneb hoone vahetus läheduses, siis saame seda korduvalt imetleda.
Peatumiseks valitud Veneza hotelli seintel ripuvad maalid, mis jutustavad lugusid soola tootmisest. Tuleb välja, et ajalooliselt on soolatootmine olnud selle piirkonna majanduse alustalasid ja Aveiro soolaväljad kujutavad endast looduslikke basseine, kuhu suunatakse merevesi, mis päikese mõjul aurustub, jättes maha soolakristallid. Fleur de sel -soola korjatakse käsitsi traditsiooniliste meetoditega tänapäevani. See aeglane, loodusjõududest sõltuv protsess loob omamoodi ühenduse mineviku ja oleviku vahel.
Zen pargisügavuses
Suundume Parque Infante Dom Pedro poole, mida kohalikud tunnevad ka kui Parque da Macaca, sest kunagi paiknes seal elusa ahviga puur. Astume sammaskäiku, laskume trepist ja sulandume iselaadse pargiga ühte. Kel soov oma sisemine zen leida, siis see sobib selleks hästi. Jalutuskäik pargirahus, raamatusse süvenemine pingil või lihtsalt roheluses unelemine – selleks on see paik justkui loodud. Ahvipuuri, ütlen rõõmuga, pole siin juba ammu, aga pargi keskel laiuvas rahulikus rohkete sillakestega läbipaistmatus järves elutsevad veelinnud. Vastaskalda peegelpilt on nii selge! Radu ääristavad puud ja lillepeenrad ning portselanplaatidega kaunistatud pingid, mis hõivatud lembehoos paarikeste poolt. On nii hooldatud aiaosi kui ka metsikuid nurgakesi, isegi väike bambusmets.
Moliceiro’d, portselan ja tondilossid
Võtame suuna linnasüdamesse. Kohalikel on tööpäev läbi saamas ning pargiümbrus täitub auto- ja bussimüra ning jutusuminaga. Näeme Sigatüüka kooli õpilasi meenutavaid musta värvi rüüdes tudengeid tõttamas. Nende traditsioonilised akadeemilised rõivad, mida kutsutakse traje académico, on olnud osa Portugali akadeemilisest kultuurist sajandeid. Räägitakse, et J. K. Rowling oli võlurimaailma rõivastuse inspiratsiooni just nendest saanud, kui elas ja töötas Portos õpetajana.
Ei lähe kaua, kui leiame ka turistide sumiseva parve. Nad on kogunenud üsna väikesesse vanalinna ja kanali äärde, kus sõidavad Veneetsia gondleid meenutavad värvilised paadid moliceiro’d, igaühe sihvakal kaunilt kaardus ninal erinev maaling ja selle juurde kuuluv sõnum. Nendel pikkadel lameda põhjaga veesõidukitel on oluline osa Aveiro kultuurilises identiteedis: ajalooliselt koguti nendega Ria de Aveiro laguunil vetikaid, mida kanti mööda kitsaid kanaleid laiali ja kasutati põllumajanduses väetisena. Paat pidi olema sobilik ka magamiseks, sest töölised veetsid nendes päevi. Paadinina maalitakse üle igal aastal, motiivid valitakse kas ajaloolist või tänapäevast.
Eri linnaosasid ühendavad lihtsad ja funktsionaalsed sillad toimivad ka vaateplatvormidena, millelt jälgida paatide liuglemist mööda rahulikke veesooni. Vanalinnas ääristavad kanaleid helgelt pastelsed majad, millest paljud on Portugalile omaselt kaetud azulejo’dega, dekoratiivsete keraamiliste plaatidega, ning kaunis Art Noveau arhitektuur, krooniks Museo de Arte Nova.
Sukeldume majade vahele. Tänavad on kitsad, täis põnevaid poekesi, millest võimalik osta nii kohalikke suveniire kui ka mõne Harry Potteri saaga tegelase võlukepp. Pisut koomiliselt mõjuvad lõunamaises õhustikus täies ehtes jõuluteemalised poed. Ja kui sattuda siia kuu neljandal pühapäeval, siis laiutab paljudel linnatänavatel aardeid täis kirbuturg.
Kohvikuid ja restorane leidub igale maitsele - nii peenemaid kui lihtsamaid, lihaarmastajajatele ja taimetoitlastele. Portugalis on veganirestoranidega tõesti hästi, Portos on valik eriti lai ja toit imeline. Aveiro on viimaste suhtes tagasihoidlikum. Meie meelissöögikohtadeks said veganikohvik Raiz ja restoran Leitão De Levira, mille lihtsamat laadi road valmistatakse küpsetatud põrsastest, kellest jääb järele vaid pea, mille võib samuti ära osta, kui hing ihaldab.
Nagu Portos ja Lissabonis on siingi hulgaliselt käest lastud maju. Hoolt vajavad need juba ammust aega, seda tõestavad puud, mis kasvavad hoonete sisemuses nagu unustatud elanikud, kes ei soovi lahkuda. Vaatad neid vaikselt lagunevaid tondilosse ja peas hakkab jooksma projekt, mida kõike nendesse võiks luua, ning kujutelm, milline elu selles majas võiks välja näha ja asjad. Palju on värvikirevat tänavakunsti. Ka needsamad mahajäetud elamud on tihtipeale põnevate maalingutega kaetud.
Vaikuse geomeetria Costa Novas
Mitmed Aveiro suveniirid ja reklaampildid kujutavad triibulisi viilkatusega majakesi mere ääres – need on polheiro’d, mida kunagi ehitasid kalurid oma varustuse hoidmiseks.
Uurime teise päeva hilishommikul, kus need paiknevad, ning suundume Uberiga 9 kilomeetri kaugusele. 15 minuti pärast avastamegi end väga omapärases rannaõhustikus. Kuigi osa blogijaid-arvustajaid märgivad, et Costa Nova on turistidele highly recommended, ei ole seal peale meie ja kajakate eriti kedagi. Ehk seetõttu, et on oktoobri keskpaik. Jutud käivad, et suviti on koht üle rahvastatud. Ilm on mahe, päikest varjutavad kerged pilved, aega on maa ja ilm. Kaome tänavate vahele, igaüks eri suunas. Need kollase-, punase-, sinise- ja rohelisetriibulised majad loovad nii eriskummalise, samas lõbusa atmosfääri, oleme kui reaalsuse ja kujutelma piirimail. Seda tunnet võimendab täielik inimtühjus.
Saame taas kokku pikal laudteel, mis viib üle liivadüünide otse ookeani äärde. Tee on ühtekokku 6 kilomeetrit pikk ning ühendab Costa Nova ja Barra randu. Ka Portugali kõrgeim, 1893. aastal ehitatud tuletorn jääb laudtee äärde. Lained on kõrged ja lärmakad ning jalatallad lõpuks valusad nende eest ärajooksmisest mööda purustatud merekarpe täis liiva. Valgus, soojus, tuul! Eestis on hämarduv sügis, ehkki sel aastal ebaloomulikult soe… Lainetesse me ei kipu, kuna meie kuueaastane reisib käeluumurruga. Turnime muulil ja kujutame ette, et oleme saarel keset mäslevat ookeani. Mulle meeldib siin hullupööra! Võiksin siia jääda mai tulekuni. Aeg lendab nagu linnud. Taevas tõmbub halliks, pilved muutuvad aina raskemaks, kisub vihmale. Ka paradiisis aeg-ajalt sajab.
Rannast kirikusse
Tagasi südalinna jõuame hämaras, kell läheneb seitsmele. Oleme pea kogu päeva Costa Noval veetnud, isegi söömine ununes, kuigi rannal paikneb mitu restorani. Tellime rebitud põrsa värske saia vahel ning seejärel sööme purukooki Raiz-is, ehkki kohustuslik magustoit turistile on siin hoopis kohalik munakollasest ja suhkrust valmistatud ovos moles. Kalani me ei jõuagi ei esmaspäeval, teisipäeval ega ka kolmapäeval. Aga eks seda on juba söödud ka mujal.
Ümberringi on pea kõikide poodide uksed juba sulgunud, välja arvatud suveniirikaupluste ja restoranide omad. Igreja de Vera Cruz on avatud kella 20-ni. See kirik on ehitatud 16. sajandil ning on tuntud oma barokse arhitektuuri ja detailsete dekoratsioonide poolest. Selle fassaad on lihtne, kuid tänu dekoratiivsetele elementidele siiski silmatorkav. Möödujate pilku tõmbavad piiblistseene kujutavad sinivalged azulejo’d peaportaalil ja kellatorn. Kiriku interjöör on kujundatud rikkalikult kuldlehtede ja samuti keraamiliste plaatidega. Kirikuid, mis sisse astuma kutsuvad, on linnakeses palju. Üks olulisemaid religioosseid hooneid on Aveiro katedraal.
Valgus kaob
Tänavail uidates kohtame eestlannat ja jääme lobisema. Siis aga lööb kõik ühtäkki pimedaks. Astun pagariärisse ja küsin, kas vool läks ära. Müüja vastab pirukaleti tagant ükskõiksel moel, käega lüües, nagu oleks ta elektrikatkestuste krooniline ohver: „See on normaalne.“
Oma kohvreid pakimegi hotellis kottpimedas. Kuna pole teada, millal elekter tagasi tuleb, pole ka telefonide akud raisata. Vähemalt on ruumi. Portos kolisime ühest „koopast“ teise, viimase korteri vihmast nõretavast katuseaknast avanes vaade sinivalgeks plaaditud haiglale. Siin on avarust ja akna taga kasvab apelsinipuu, mida hommikul enne rongile minekut taas imetleda. Elekter naaseb veel samal hilisõhtul.
Hommikul teeme tiiru linnas. On jahe ja pilvine, uduvihm. Ju seepärast ongi linn sel aastaajal pooltühi, ilmad on sügisel heitlikumad – üks päev lõõskab päike, teine päev nõuab jakki ja vihmavarju. Astume kohvikusse, et võtta viimased pastel de nata’d kohvi kõrvale. Kirjutan postkaartidele tervitused ja täidan aadressiread. Seejärel asutame end rongijaama. Küll see vana jaamahoone on ikka kaunis... ja portugallased ühistranspordis nii lärmakad.
- Art Noveau arhitektuur
- Aveiro
- Aveiro katedraal
- Aveiro soolaväljad
- azulejo’d
- costa nova
- dekoratiivsed keraamilised plaadid
- Estação Ferroviária Aveiro rongijaam
- Fleur de sel -sool
- Francisco Pereira
- Igreja de Vera Cruz kirik
- Laura Arum-Lääts
- Licínio Pinto
- Matosinhose rand
- moliceiro paadid
- Museo de Arte Nova
- ovos moles
- Parque da Macaca
- Parque Infante Dom Pedro
- Porto
- portselanplaadid
- Portugal
- triibulised rannamajad
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
