Eduard Vilde teekonnast Euroopasse teeb lühikokkuvõtte Kairi Tilga.
Eduard Vilde (1865-1933) on üks eriline kuju Eesti kultuuriloos. Meie esimene pea kõikides kirjandusžanrites ja staarajakirjanik pea kõikides suuremates omaaegsetes päevalehtedes. Teatriuuendaja, aga ka poliitik ja omariiklusele kaasa aitaja. Rahva poolt palavalt armastatud, ent kriitikute poolt kõvasti rapitud. Eduard Vilde kõndis kogu oma elu justkui ajast pisut ees. Vabaabielu pooldav, inim- ja naiste õiguste eest seisev ning ühiskondlikku sallivust toonitav kirjanik sobinuks 20. sajandi alguse asemel pigem 21. sajandisse. Pole siis ime, et kodumaine vaimne ruum jäi juba noorele alustavale (aja)kirjanikule kitsaks ja umbseks. Vilde vajas kasvamiseks suurlinlikku õhku ja arenenud maailma kultuursust. Ta vajas Euroopat!
Tõi eestlasele Euroopa koju
Kirjanik veetis oma elust kokku ligi 20 aastat välismaal. Esimese, 20-aastase noore ajakirjaniku reportaažreisi tegi ta 1885. aastal Helsingisse. Viimase, vaid aasta enne oma surma, 1932. aastal Itaaliasse. Kõik see kogemus vormis temast meie esimese tõelise eurooplase! Karl Ast Rumori sõnadega – mehe, kes istus nagu pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil.
Vildel tegelikult vedas. Tal ei olnud kunagi suurt rahakotti, mis avanuks teed Euroopasse. Oli vaid enda sulg, millele nii heas kui ka halvas kindel olla. Just ajakirjanikutöö viis ta 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses mitmele pikemale Kesk- ja Lõuna-Euroopa reisile ning Krimmi. Ilukirjanduslike seiklusjuttude ja reisikirja žanri piiril balansseerivaid kirjeldusi jagas ta ajalehes järjejutuna. See oli alles talutares elavale eestlasele kui sõõm suure maailma õhku. Vilde elava kirjelduse kaudu sai vähe näinud lugeja justkui teleporteeruda Pariisi sagivatele bullevaardidele, Berliini poliitilistele koosolekutele või parimatesse kohvikutesse, tunda Napoli haisvaid tänavaid, kogeda omal nahal Türgi sauna ja Venemaa raudteel loksumise kannatusi. Või hinge kinni pidades elada kaasa salapolitsei pideva jälgimise all oleva kirjaniku teekonnale läbi mässulise Serbia, Bulgaaria ja Türgi.
Keeruline elu paguluses
Minemine ja kogemine on olnud Vildele hinge kutse, aga kirjaniku reisidel on ka tume pool. Üksteist pagulasaastat (1906-1917) tuli rännata riigist riiki valenime, võõra mehe passi ja kroonilise ärevusega. Elu pagulasena Soomes, Taanis, Saksamaal, Ameerikas on Vilde reiside traumaatiline pool, mis on kahtlemata tema eluloosse sügava jälje jätnud.
Vilde reisikiri, nagu tema ülejäänud looming, on väga siiruviiruline ja ebaühtlane. Kuigi ta on suure osa oma loomingust kirjutanud just nimelt Eestist väljaspool, käsitleb ta vaid Eesti elu. Taani heitlikel pagulusaastatel on Vilde kirjutanud Eesti kullafondi kuuluvad „Tabamata ime“, Pisuhänd“ ja „Mäeküla piimamees“.
Vilde juubeliaastal on taas põhjust avastada meie suurkirjanikku ja tema lugu loomingu taga. Reisikirjad on selleks hea alustus, sest nende kaudu saab seigelda omaaegses Euroopas ning muidugi aimu meie oma riigi, kirjanduse ja ajakirjanduse kujunemisloost.
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
