Old Hapsal Hoteli perenaise ja omaniku Daire Kaupi reisimaailm on sama kirev kui naine ise. Tema reisid on seotud ühe suure hobi, toidufotograafiaga ning ta püüab maailma kööke toiduürituste kaudu ka eestlastele lähemale tuua.
Kohtume Dairega Tallinnas Matka restoranis. Pakun oma külalisele proovida ehedat Pakistani karrit ja chai’d – osakesi tulevasest toiduürituse menüüst, mida Daire oma Old Hapsal Hotelis korraldab. Lasen naisel toitu kiita ning siis räägime temast endast ja intrigeerivast mõistest toiduturismist.
Kui sinu nimi otsingumootorisse lüüa, antakse esimese asjana ette tiitel „toidufotograaf“. Kas oled sellise sildiga rahul?
Õnneks ei ole seda enam palju – toidufotograafina toimetasin ajal, kui end otsisin ehk siis suurettevõtte ja hotelli vahelisel ajal. Tahtsin end loominguliselt väljendada ning kuna olen eluaeg toiduga ja toidumaailmas töötanud ning pildistamine väga meeldib, siis see oligi see teema, millega sain oma tundeid väljendada – teha maitsvast toidust ilusaid fotosid.
Kas äkki mõtestad lahti mõiste „toiduturism“?
Vast see, et teadlikult valida reisi sihtkoht toidu järgi, kogeda kohalikku toidu- ja joogikultuuri. Oluline on, et tekiks võimalus kogeda erinevat toidukultuuri, alustades rohujuure tasandilt ehk kohalikes külades, nagu seda tegin Mehhikos maiade juures, edasi tuleb tänavatoit Jaapanis Osakas ja lõpetad Michelini restoranidega Jaapanis Tokyos.
Kuidas oled toiduturismi hotellindusega sidunud?
100% – kogu meie tegevuse seob kokku toit ja sellega seonduv ning mitte pelgalt maitse, vaid kõik meeled on kaasatud. Üsna palju tõmbame oma tegemistesse kaasa toidu ja reisimisega seotud inimesi, näiteks Wend ehk Priit Kuusk, kellega koos valmistasime Bellingshauseni õhtusööki köögis ajal, kui Tiit ja Maris Pruuli saalis külalistele seiklustest lugusid pajatasid.
Millistel reisidel oled käinud oma toiduürituste raames ja millised on järgmise aasta plaanid?
Kui reisin toiduteemadel, siis üksi ja vähemalt kuu korraga kohapeal. Olen käinud Kreekas, Indias, Itaalias, Hispaanias, Jaapanis, Prantsusmaal, Gruusias, Mehhikos… Viimased emotsioonid sain Jaapanist, kus töötasin wagyu liharestoranis ja õppisin sealset toidukultuuri, samuti Mehhiko, kus vanas maiade külas sai selgeks maisi kasvatamine, jahuks töötlemine ja imeliste tortiljade käsitsi valmistamine, ning otse loomulikult Gruusia ja hinkaalid-hatšapurid…
Minu hotelli lugu saabki edasi areneda, pakkudes külalistele võimalust reisida nii toidusündmuste raames hotellis kohapeal kui ka reisides eri riikidesse ise toidukultuuri avastama. Kohe-kohe läheme Namiibiasse sealset toitu ja matkalemust nautima, uuel kevadel Kirde-Taisse Tai kööki avastama ning seejärel juba Pakistani ja Laosesse sealset kööki ja riiki avastama.
Oluline on ise reisides võtta kaasa meie Eesti toidukultuuri – olen musta leivaga kilu-munavõileiba teinud ning pakkunud seda nii India külaelanikele kui ka Myanmari mägielanikele.
On ka mõni lemmikkoht maailmas (peale Haapsalu), kuhu alati tagasi kutsub?
India – nii suur, nii värviline, nii mitmekesine, nii kihiline, olen palju toredaid sõpru sealt leidnud. Ja muidugi ka Jaapan on riik, kus esimest korda lennukilt maha astudes oli tunne, et ma olen eelmises elus siin elanud, sest kõik oli nii minu, kui üldse olla saab!
Kas kõik inimesed peaksid reisima või mõnele see lihtsalt ei sobi?
Ma usun, et kõigile sobib reisimine, aga mil viisil… Osa ju tahaks olla Türgi kõik-hinnas-hotellis ja basseini lähedal. Teine vinnab seljakoti selga, sõidab teisele poole maakera, et avastada sealset võlu. Mõlemad tahavad reisida, aga totaalselt teistsugustel tingimustel.
Kirjelda ühte enda jaoks ülivõimsat hetke mõnelt reisilt.
Kirde-Indias toimunud muusikafestival Zero Festival, kuhu meid oli kutsutud vabatahtlikena appi: mina hindudest koosneva 24-liikmelise meeskonna toitlustusjuhiks, kes ma ei teadnud tol hetkel isegi, mis on dahl. Neli päeva festivali muusikute ja korraldajate toitlustust juhtides viis mind selleni, et minu jaoks on India toit ja toidukultuur üks värvikamaid, maitserohkemaid ja imelisemaid maailmas.
Vasta mõtlemata: kas kartul või riis?
Riis.
Ja nüüd põhjenda oma vastust!
Sest ma olen eelmises elus elanud kaugemal, täpsemalt Jaapanis (naerab). Mul on tunne, et kõik, mis Jaapaniga seotud, on „minu“ ja riis on Jaapani köögis iga toidu kõrval, iga eine puhul alati olemas.
- Bellingshausen
- Bellingshauseni õhtusöök
- chai
- dahl
- Daire Kaup
- Jaapan
- Maris Pruuli
- Matka restoran
- Old Hapsal Hotel
- Pakistani karri
- Priit Kuusk
- Rene Satsi
- Tai köök
- Tiit Pruuli
- toidu- ja joogikultuur
- toidufotograaf
- toiduturism
- wagyu liharestoran
- Wend
- Zero Festival
Selles numbris
- Tooteuudised
- Kroonika
- Raamatuarvustus: Liivo Laanetu „Mereväelase käsiraamat“
- Raamatututvustus: Andrés Reséndez „Vaikse ookeani vallutamine“
- Moldova rahvusköök – rikas ja mitmekesine
- Räägime heast matkast ja matkajuhist!
- Keelest ja meelest Ukraina moodi
- Karin Luts. Pildid reisidelt
- Mari Roosvalti reisimaailm maalidel
- Daire Kaup: „Olen eelmises elus elanud Jaapanis.”
- Lähis-Ida hea elu ja lohesurfi pärl
- Džungli äärel ja karaoke keskel: kaks kuud Panay saarel
- Kallis ja kaunis Costa Rica
- Tristan Ridley – kuus aastat rattal ümber maailma
- Aafrika neile, kes Aafrikat pelgavad
- Gorillaretk Ugandasse
- GO Reisiajakiri 112 - Juuni 2025
