Milleks telk, kui magada saab ka heinasaos?

Matkaveteranid meenutavad matkaolusid 1950.-1980. aastate Eestis.

Rongisõit 1950. aastate Eestis

Matkale sõiduks püüdsime kasutada maksimaalselt rongi, kuna see oli odavam ja ka suurte seljakottidega sõitmiseks kõige mugavam.

Esimene kokkupuude rongisõiduga oli meil matkale minekul viiekümnendate aastate alguses, kui sõitsime kogu öö Tallinnast Viljandisse. Rong väljus jaamast Tallinn-Väike kell 22.00 ja jõudis Viljandisse kell 6.00 hommikul.

Sõja alguses olid kitsarööpmelised reisivagunid venelaste poolt osaliselt põletatud või veetud Venemaale, kust neid enam tagasi ei toodud. Nii olid reisijate veoks kasutusel kaubavagunitest ümberehitatud reisivagunid.

Vaguni lükandukse asemele oli tehtud kitsam, sissepoole käiv uks. Suvisel soojal ajal istusid inimesed vaguni ustel, jalad rippu. Istepingid olid vaguni seinte ääres ja keset vagunit oli raudahi, mida vagunisaatja talvel kivisöega küttis.

Kaubavaguni väikestele akendele olid klaasid ette pandud. Vaatamata sellele oli ka suvel vagunis hämar. Pimedal ajal süütas vagunisaatja petrooleumilambi, mis aga valgustas ainult lähiümbrust.

Rongi vedas nõrgajõuline kitsarööpmeline vedur, mis ei jõudnud rongi Sürgavere mäest üles vedada ja rongi sappa haagiti Võhmas teine vedur. Üks vedur tõmbas, teine tõukas ja nii saadi Olustvere jaama. Meie käisime sel ajal une peletamiseks rongi kõrval.

Ivar Vilde

Matkamine 1950. aastate Eestis

Metsas ööbimist tuli harva ette. Ikka leidus mõni viljarõuk, heinasaad või küün. Telk oli sellel ajal meile tundmatu ese. Meeles on üks hernerõuk ning- nagu korter koos kostiga. On ka okstest onne ehitatud, aga see võtab palju aega ja vaeva.

Lõket sai ikka tehtud. Vähemalt teed keedetud. Eramaid ei olnud ja lõket võis teha kõikjal. Tol ajal oli enamasti igaühel sõjaväekatelok: hea kerge kaasas kanda ja lõkke peal vett keeta. Juhtus ligidal kartulipõld olema, siis oli lausa pidu. Põld oli kolhoosi oma. Tuhas küpsetatud kartulid või ja soolaga!

Rein Evart

Zapretnaja Zona - Keelutsoon

Küllap on rahval juba meelest läinud need veneaegsed kollased tahvlid teeotstel, mis viivad mereäärsetele piirialadele. Neil aegadel tähendasid need kirjad, et ilma roheka paberita, mille nimeks „Propusk“, oli edasiminek keelatud.

Muidugi inimesed neis paigus ikkagi käisid, ka ilma vastava propuskita, riskides sekeldustega juhukontrollile vahelejäämisel.

Jalgrattamatkajate organiseeritud grupi puhul ei võinud aga tulla kõne allagi „seadustele grupiviisilise allumatuse“ korraldamine, vaid tuli mõelda propuskite saamisele. Mõnikord sai propuski hõlpsalt, mõnikord tuli selle saamiseks rakendada „peenemaid võtteid“. Vene võimudele oli lausa pühaks ürituseks mineviku, eriti II maailmasõja heroiseerimine. Ja kui Tallinna Matkaklubilt tuli esimehe allkirjaga paber, et need ja need soovivad organiseeritult, sportliku jalgrattamatka korras minna tutvuma „isade võitlusradadega“, ei saanud süsteemil ometi selle vastu midagi olla. Ja ega olnudki. Propusk anti välja.

Lembo Mäss

Varustus ja toit

Esimesed telgid ilmusid müüki 1950. aastate teisel poolel. Telgid olid paksust impregneeritud materjalist ja kaalusid 6-7 kg, märjalt veelgi rohkem. Olid ka kergest hõbedasest riidest Pamiiri telgid, mis kaalusid 3,5-4 kg, aga neid poes ei müüdud, jagati vaid turismiklubidele.

1960. aastate teisel poolel tulid müüki Poolas tehtud mitmevärvilised telgid – konstruktsioonilt väga head, osa isegi kahekordse katusega, kuid väga rasked (7-9 kg).

Ühekordsete telkide kuivana hoidmiseks kasutasime suuri plastikaatkilesid, panime need üle telgi ja kinnitasime pesupulkadega telgi külge.

Jalgratastena kasutati peamiselt Venemaal toodetud käikudeta tänavsõidujalgrattaid. Matkakottidena olid kasutusel matkaseljakotid, mis kinnitati pakiraamile köiega, hiljem ekspandritega. Pakiraame laiendasime puitlatiga.

Toidu keetmine toimus meie jalgrattamatkadel lõkkel, ainult paaril korral kasutasime bensiinipliite. Lõkke tegemisel kütteprobleeme ei olnud, sest metsakuiva oli kõikjal ja maavaldajad – kolhoosid ja sovhoosid – ei tundnud huvi, kes lõket teeb. Tuli ainult tagada tuleohutus.

Keedunõudena olid meil kasutusel peamiselt lopergused lüpsikud, valmistatud nn juudiplekist ja mahuga 8-10 l. Neid oli hea panna seljakotti. Kasutasime mõnikord ka alumiiniumpotte, aga need ei olnud pärast lõkkel kasutamist enam köögikõlblikud – tahm ei tulnud pestes maha.

Ühe 13 osavõtjaga 4 päeva kestnud rattatuuri toidunimekiri nägi välja järgmine. Tärnikesega märgitud toidud (ligi kolmandik) olid tol ajal defitsiitsed. Kogu jalgrattamatkaks võeti toiduained kodust kaasa, sest tee peal ei olnud neid võimalik osta – külapoe müüja võis isegi leivasoovi peale öelda, et ei saa, ostate siinse rahva leiva ära.

Ants Oks, Ivar Vilde

Kogumikust „BMC lugu II“

Selles numbris

• Jaapanlannad on noored ja saledad
• Paul Theroux: üsna sageli on reisimine lihtsalt ebamugav
• Müstiliselt suur kalaturg Lõuna-Korea
• Seiklusvõistluse sünd
• Matkamiseks pole aega? Siis jookse!
• Kevade otsimine Selja jõel
• Kuue maa ja ühe mere taga
• Tagaukse kaudu Haltile
• Põrgu on päriselt olemas
• Mis Ida-Preisimaa?! Venemaa mis Venemaa!
• Ilus viski-ilm
• Sissejuhatus pöidlaküüdi saladustesse
• Kui pakiraamist jääb väheseks...
• Telk kaasa ja rattaga Venemaale
• Rannapuhkus jalgrattal
• Jalgratas pole rakett
• Et rattamatk õnnestuks
• Veteranmatkaja Ivar Vilde: käimata on Vaindlool ja Kessulaiul
• Milleks telk, kui magada saab ka heinasaos?
• Matkad Metsikus Eestis
• Go Reisiajakiri nr 11 – Aprill 2008