Reis iseendasse

Merit Raju kohtus Prantsuse Alpide okaspuumetsaga palistatud kurus iseendaga.

Igal hommikul kell 3.45, kui äratuskell heliseb ja ma selle viieks minutiks edasi lükkan, pingpongib minu sees sama dialoog: „Oh, ma tahan magada,“ piniseb mingi unine mõte.

„Ei saa! Mis mõte oli siia tulla, kui sa kõike kaasa ei tee!“ toriseb mingi teine osa minust rahulolematult.

„Aga nii uni on ja magamiskotist väljas on ju külm,“ vaidleb ego vastu.

„Ja ongi hea! See on tervislik, sa ju oled tervisefriik ...“ püüab minu kohusetundlik osa leida töötavaid müügiargumente.

„Jah, aga uni on ka väga oluline taastumisviis ...,“ mõmisen unesoojuses. Sentimeetripaksusel matil tundub üüratult pehme ja mugav.

„Aitab – üles, külma vette, soojalt riidesse ja joogatelki hommikutseremooniale!“

Telgilukud kärisevad kordamööda, valgusvihud välguvad puutüvedel, pimedusest imendub rahvast, laul huulil, mägijõkke viiekraadisesse vette karastuma. Vette astudes on kõigepealt valus.

Mitmest suunast kogunevad tulukesed suure helendava valge telgi poole hommikutseremooniale, mida nimetatakse Sadhanaks. Sadhanat tehakse puhastatud, õhutatud, viirukilõhnalises ruumis küünlavalges. Ennast peab panema väga ilusasti valgelt riidesse – väljendamaks egole, et see on eriline toiming ja kindlasti väärt vara ärkamist –, katma pea ja võtma sokid jalast. See toimub kõige väärtuslikumal ja tundlikumal ajal – kaks ja pool tundi enne päikesetõusu, mil kogu maailm on veel vaikne. See on igaühe isiklik aeg. Joogid enne tseremooniat omavahel midagi ei räägi, alles pärast ligi kolmetunnist retsiteerimist, harjutusi ja laulu öeldakse tere hommikust. Siis on päike tõusnud, linnud laulavad ja on juba palju soojem kui alguses, mil lauldes on näha hingeauru.

Joogid ärkavad vara, karastavad iga päev ja kohvi ei joo, kuid on sellegipoolest – või just seetõttu – hästi elurõõmsad ja sõbralikud inimesed. Enamik harjutusi eeldab füüsilist või vaimset pingutust. Või mõlemat. Selles laagris võeti eesmärgiks hirmude ja tahtmiste-ootuste puhastamine erinevate põhielementide kaupa (maa, vesi, tuli, õhk ja eeter), igaühele neist pühendati päev.

Esimesel päeval ei mõista ma, mis habemetega mehed siin on, mulle tundub, et ma ei saa kaootilisevõitu loengutest midagi aru, harjutused on nii rasked, et ajavad nutma ... ma olen vales kohas! Teised sellesse protsessi lohutades ei sekku, sest ainult nii puhastame oma alateadvust.

Sisemine puhastumine saab toimuda kõige paremini siis, kui ka keha on puhas. Laagris anti ainult ökotoitu. Igal hommikul saime puuvilja ning kartu- li-sellerivarresuppi india vürtside ja banaaniga, igal õhtul kicheree’d ehk mungoaputru basmati riisi, porgandite ja värske salatiga. Joogatoitumise aluseks on kolmikjuur ehk küüslauk-sibul- ingver – neid lisati nii hommiku- kui ka õhtusöögile. Lõunaks ei saa midagi, sest toitumine on üks tugevamaid harjumusi ja kõige lihtsam viis, kuidas lükata inimene tema mugavustsoonist välja – see on meie laagri eesmärk –, on anda talle 20-tunniste päevade jooksul vaid kaks korda süüa.

Lõunasöögi asemel pannakse meid hoopis mängima, et me ei oleks igavad täiskasvanud ega võtaks iseennast liiga tõsiselt. Tavaliselt mulle ei meeldi mängud – ei sellised, mis sisaldavad võistlust, ei need, kus on rüselemist, ega sellised, kus võib end leida piinlikust olukorrast. Saan aru, et just sellepärast peangi tegema kaasa. Joogas ongi nii, et kui mingi harjutus on ebameeldiv või raske, siis on just seda vaja teha.

See nädal ei ole ka selles mõttes puhkus, et meie 160-inimeseline rahvusvaheline laagriseltskond jagati töögruppidesse. Tööd jagunevad enam-vähem loovateks, nagu toiduhakkimine ja aiandus, ning teenindavateks, nagu kellahelistajad, toidupakkujad, ja nõudekoristajad. Igaüks peseb, loputab ja kuivatab oma nõud siiski ise. Nagu igal pool, tuleb ka siin kõigepealt alustada ... kuidas nüüd öeldagi ... lihtsamatest töödest. Mul on au olla nädal aega 160 inimese WC ja duširuumide koristamise tiimis.

Nagu võibki arvata, meeldib mulle lapi ja harjaga vetsude ülekäimisest rohkem laulda mantraid. Need on gurmukikeelsed korduvad laulud, mille tervislik mõju tuleb sellest, et keel masseerib suulaes olevaid akupunktuuri punkte, heli vibreerib ja seega masseerib keha ning see vibratsioon mõjutab olulisi aju osi, nagu hüpotalamust, käbinääret ja ajuripatsit, mis vastutavad selle eest, milliseid hormoone toota. Hormoonidest sõltub, kuidas me maailma ja oma emotsioone tajume ning kui terved me oleme.

Õhupäeval keskendume hingamisele, selle kinnipidamisele ning aeglustamisele. Hingamine ja emotsioonid on omavahel seotud – näiteks ärritudes kiireneb meie hingamine, kuid teadlikult hingamist aeglustades saame kontrolli oma emotsioonide üle.

Ühel ööl, enne magamaminekut, kuulame oma sisemist kuminat, mõmisedes nii, et pöidlad olid kõrvades, nimetissõrm toetus kulmude kohale, kolmas ja neljas sõrm katavad õrnalt suletud silmad ning viies sõrm puhkas põsesarnadel. Pärast tuli välja, et osa meist ei kannatanud oma mõminat kuulata – see harjutus olevat seotud enese aktsepteerimisega.

Joogid ei ole askeedid. Nagu joogas ikka, järgneb harjutusele vastandharjutus ning pingutusele puhkus harjutuse mõju tugevdamiseks. Ka ego allasurumise nädalale järgneb ego poputamise nädal. Pärast nädalast intensiivjoogat võib vabalt pakkuda nädala oma egole: pikk uni, soe vann, maitsev toit.

Minu esimene käik „vabaduses“ viib Prantsuse toiduturule. Šokolaadisaiake maitseb imehästi, suvised kohalikud virsikud, Kreeka küps arbuus, erivärvilised oliivipasteedid, kuivatatud tomatitega baguett’i-käär ... lasen kõigel hea maitsta ja teen turul degusteerides-šopates kaks ringi.

Kuna olen praktiliselt Šveitsi piiril ja mu lennuk läheb kell üheksa õhtul Genfist, usun, et jõuan päevaga vabalt oma lennule. Aga ei ... Rongijaam on vahepeal lõunapausiks suletud, perroon samblas, rongiühendused harvad. Genfi viib ainult üks rong mulle napilt sobivaks ajaks. Mure lahustamiseks ja enese rahustamiseks läheb mediteerimise ja aeglase sügava hingamise oskust kohe vaja ja et ka rongis ja lennukis tõhusalt tukkuda, on hea osata end lõdvestada.

Selles numbris

• Erik Holm. Rännud lõunaristi alt
• Esimesed eestikeelsed kaardid
• Kuidas Ararat kaotas maailma kõige kõrgema mäe tiitli
• Uue (Peegel-) kaameraga reisil
• Unustamatu puhkus pildistamisvarjes
• Pöidlaga surfama
• Iisrael - see maa on pigem mõistatus kui unistus
• 44 tippu tehtud, 1 ootab teist katset
• Reis iseendasse
• Vene vanausuliste uskumatu ränne
• Kõige kuivemas kõrbes
• Kanjonite salakaval ilu
• Eestlaste seiklused Gotland Runtil
• Hääletades Siberi šamaanide juurde
• Go Reisiajakiri nr 20 – Oktoober 2009
• Viie kuuga Kairost Kaplinna