Pekoe matkateed alustades olin ma Sri Lankal veetnud juba kaks kuud. Kuigi mul olid seoses matkateega oma hirmud, siis juba esimeste kilomeetritega olid need unustatud. Läbi mägede ja teeistanduste kulgev rada pakkus harukordset võimalust olla osa ehedast kohalikust elust.
320 kilomeetri pikkusele Pekoe matkateele sattusin just kõige õigemal hetkel. Nimelt avati rada alles eelmise aasta märtsis ning praeguseks on selle läbinud vaid käputäis matkajaid. Matkateele ennustatakse suurt tulevikku ning huvilistel tasub kiirustada, et jõuda sinna enne, kui rada liialt populaarseks saab.
Juba esimestest meetritest peale tunnetasin suurt erinevust Pekoe raja ja muude Sri Lanka piirkondade vahel. Tänu sellele, et turist on sealkandis veel piisavalt haruldane nähtus, olid kohalikud minuga suheldes väga siirad ja vahetud. Lõunarannikul on inimesed küll äärmiselt sõbralikud, kuid siiski üritab keegi sulle pidevalt kas midagi müüa või mõnda teenust pakkuda. Pekoe rajal oli mul aga võimalus kohalikega külg külje kõrval oma igapäevaelu elada ning saada osa Sri Lanka ehedast külaelust.
Ülevoolav abivalmidus
Minusse kui üksikusse naismatkajasse suhtuti rajal alati väga toetavalt ja abivalmilt. Näiteks juhtus päris tihti, et kui ma korra seisma jäin, et teevalikut kontrollida, siis hõigati kuskilt kaugustest ja keegi viipas abivalmilt õiges suunas. Ei olnud harvad ka korrad, kui algne rada oli mingil põhjusel raskesti läbitav ning kohalikud jätsid sekundipealt kõik oma tegemised pooleli, et mulle appi tulla ja õiget teed juhatada.
Samuti on mul eredalt meeles kord, kui jõudsin pärast pikka matkapäeva linna ning esimene majutus oli minu eelarve jaoks selgelt liiga kallis. Seda kuuldes ütles omanik, et teeb mulle suure allahindluse, kuna ei taha, et ma peaks pimedas uut majutust otsima hakkama. Järgmises majutuses anti mulle jällegi ilma pikema jututa luksuslik korter, kuigi olin broneerinud vaid väikese toa. Tihti poetasid kohalikud mulle puhkepausi ajal banaane ja muud toitu või pakkusid joogivett. Kui ühe majakese juures väikse pausi tegin, toodi mulle kohe teed ja saiakesi. Kohalikud hoolitsesid minu eest väga ning see tekitas hea turvalise tunde.
Teeistandusi avastades
Pekoe rada on saanud oma nime selles piirkonnas kasvatatava kvaliteetse musta tee järgi. Kuigi teeistanduste külastamine on turistide seas üsna populaarne tegevus, siis suurem osa matkateest läbib alasid, kuhu turist mitte kunagi ei satu. Seetõttu on kohalikud inimesed mind nähes isegi natuke üllatunud. Eriti elevil on lapsed, kes jooksevad mind tervitama ja tahavad koos pilti teha. Kõige südamlikumate tervituste osaliseks saan just eraldatud mägikülades. Lapsed jooksevad mind nähes isegi lillepõõsast lilli võtma, et neid mulle kinkida. Seejärel istun jalgu kõigutades imeilusal mäeserval ning ajan lastega juttu. Nad näitavad mulle enda kooli, mis asub kaugel orus, ning tutvustavad oma mängu, kus parasjagu tehakse perele õhtusööki.
Keelebarjäär ei takista
Peamiseks tööandjaks matkatee piirkonnas ongi just teeistandused. Möödun pidevalt teepõldudel askeldavatest istanduste töötajatest, kes hoolimata keelebarjäärist mind ülevoolava rõõmsameelsusega tervitavad. Tihti uuritakse siiralt, kuhu ma üldse teel olen. Igati aus ja loogiline küsimus – olin ju keset eimidagit. Kuna Pekoe rada nad üldjuhul ei tea, siis nimetan järgmise teele jääva asula. Sellest saavad kõik aru.
Kuigi ühine suhtluskeel meil puudub, siis selle taha ei jää matkateel midagi. Kehakeel on oluliselt universaalsem, kui me arvata oskame. Lisaks aitab välja ka Google Translate ning veebist fotode näitamine (näiteks apteegis). Või siis leitakse kuskilt kiiresti keegi, kes oskab inglise keelt. Samas õnnestub mul kohtuda ka ühe inglise keele õpetajaga, kes lastele parasjagu eratundi annab. Naine kurdab mulle, et ta on pärit suuremast linnast, kuid pärast abiellumist pidi mehe juurde kolima. Ta tunneb end seal isoleeritult ja üksikuna. Naine tahaks väga tagasi linna elama minna, kuid hetkel ei ole see võimalik.
Teise põneva vestluskaaslase leian kodumajutusest, mille omanik on üldarst kohalikus kliinikus. Tema lapsed elavad Kanadas ning naine räägib, kuidas lapsed kurdavad Kanada meditsiinisüsteemi üle, kus kõik liigub palju aeglasemalt kui Sri Lankal ning mitmed protseduurid ja uuringud on väga pikkade järjekordadega.
Pidevalt üles-alla
Igapäevane matkamine Pekoe rajal kujutab endast üsna korralikku üles-alla liikumist. Õnneks jääb raja kõrgeim punkt vaid kahe kilomeetri kõrgusele ning aklimatiseerumise pärast muretsema ei pea. Kokku on rajal 22 etappi ning üldjuhul algab iga etapp asustatud punktist kuskilt madalamalt, liigub üle mäe ning jõuab järgmise asustatud punktini järgmises orus. Tõusumeetreid võib etapi jooksul tulla isegi üle tuhande ning on kordi, kus suur osa sellest tuleb läbida kinnikasvanud džunglis, samal ajal äpi abil kaduvat rada otsides. Kuna raja tähistus pole veel täielikult lõpetatud, siis on Pekoe Traili äpis olev kaart matkajale olulise tähtsusega.
Rada on võimalik läbida terve aasta jooksul, kuid kuival perioodil on see märksa lihtsam ja turvalisem. Parimateks kuudeks on jaanuar ja veebruar. Kogu teekond võtab keskmisel matkajal aega kahe nädala ringis ning ööbimine toimub kohalikes majutustes. Rajale jääb ka paar ametlikku telkimisplatsi, kuid terve raja ulatuses telkimisele panustada ei tasu. Mina ööbisin terve matka jooksul vaid majutustes ning tänu sellele oli mul võimalik matkata väikese, 22-liitrise seljakotiga.
Päris iga etapi lõpus majutusvõimalust veel pole, mistõttu peab oma teekonda veidi ette planeerima. Üldiselt tasub esimesed paar matkapäeva põhjalikumalt läbi mõelda ja sealt edasi juba jooksvalt vaadata. Rada liigub samas suunas kuulsa Kandy-Ella rongiteega ning raudteepeatusi, kust vajaduse korral kiiresti ja mugavalt suurematesse linnadesse saada, on teel palju. Üldiselt on Pekoe matkarada väga mugav nii lühemaks kui ka pikemaks matkaks just tänu heale ligipääsetavusele ja väga täpsele kaardile.
Riis ja riis
Minu suurimaks probleemiks matka jooksul osutub toit. Teele jäävate väiksemate asulate toidukohtade valik on arusaadavalt üsna tagasihoidlik. Mõnes kohvikus on minu maitse jaoks natuke liiga palju kärbseid, teises kohas jälle usaldusväärsuse tekitamiseks liiga vähe inimesi ning vahel on toit minu jaoks lihtsalt liiga vürtsikas. Kõhuhaiguse hirmus söön alguses üsna palju ühekülgset poetoitu. Abiks pole ka see, et esimesel õhtul mulle lahke naeratuse saatel serveeritud riis ei ole just kõige värskema lõhnaga ning pean selle kahjuks ära viskama.
Kuna iga päevaga koriseb kõht aina kõvemini, siis töötan peagi välja uue strateegia. Linna jõudes lähen kõige suuremasse toidupoodi ning küsisin omanikult soovitust, et mis on tema arvates linna parim kohvik. Kohalikud suunavad mind vägagi adekvaatsesse söögikohta. Seda trikki kasutasin ka edaspidi ning toimib hästi. Põhitoiduks saab riis aedviljade ja omletiga, kuna selline kombinatsioon oli alati kindla peale minek ja mitte kunagi liiga vürtsikas.
Puhkepause meeldib mulle teha külapoodide treppidel ning vahel saan osa ka põnevatest vaatepiltidest. Näiteks kõnnib üks külamees poe ees ringi ja näitab inimestele midagi, mille ta kotti püüdnud on. Lähen minagi vaatama. Ühist keelt meil ei ole, aga kehakeelest saan aru, et seal kotis on midagi ohtlikku. Piilun ettevaatlikult üle serva sisse. Madu. Arvatavasti mürgine.
Templid, kirikud ja pühamud
Üks põnevamaid elemente Pekoe raja puhul on kohalik kultuur. Lisaks silmapaistvatele templitele ja kirikutele leidub rajal ka palju väiksemaid pühapaiku – lihtsaid altareid, mis on rajatud puude alla, mäetippudele või jõekallastele. Sellised altarid peegeldavad kohalike elanike sügavat austust looduse ja kõrgemate jõudude vastu. Näiteks on väga tavaliseks vaatepildiks vanade puude alla kaitsejumalate auks rajatud lillede ja värviliste riideribadega kaunistatud altarid, kus kohalikud teekorjajad käivad enne oma tööpäeva algust palvetamas. Lisaks võib teede äärest leida kivist altareid, kuhu tuuakse ohvriande. Samuti on altarid mäetippudel, kuhu samuti ohvriande viiakse, näiteks erinevat toitu. Sellised pühapaigad asuvad tihti tsivilisatsioonist väga kaugel, kuid ikkagi on näha, et nende juures käiakse palju ja tuuakse ka ohvriande.
Hirmud enne matka
Aga. Mida ma siis enne matka kartsin? Kuna ma ei olnud kunagi varem Aasias pikemalt matkanud, siis läks mitu nädalat, et end võimalike riskidega kurssi viia. Eriti murelikuks tegi mind džungel ning ausalt öeldes tundus idee üksinda kuskil Sri Lanka džunglites matkamisest mulle üsna hoomamatu. Õnneks olid kohalikud valmis kõigile mu küsimustele vastama.
Kuna parasjagu oli vihmahooaeg, siis olid džunglirajad tihedalt kinni kasvanud. Seega oli kõigepealt oluline teha kindlaks, et kuskil rohu sees mõnda mürgist madu poleks. Liikusin matkakepid eespool ning toksisin nendega võimalikult tugevalt vastu maad. Samuti lükkasin matkakeppidega võimalikult palju heina eest ära, et näha paremini, mis mind ees ootab. Kohalike poolt antud juhised olid, et kui madu salvab, siis tuleb temast pilti teha, et arstid saaks õige ravi määrata. Mina nägin rajal kahte madu. Kõige rohkem hirmutas mind aga hoopis üks üsna suur must ämblik, mille ma ühel õhtul oma padja pealt leidsin. Ikka juhtub. Džungel ju.
Leopardid, herilased ja kaanid
Pekoe matkateel pidin esimest korda elus jagama rada ka kaanidega ning mul soovitati enne matka isegi spetsiaalsed kaanisokid osta. Lisaks sellele tõmbasin veel tavalised sokid pikkadele pükstele peale ning võsast välja saades tegin alati korraliku kaanikontrolli. Enamasti olid kaanid liikunud jalanõude sisse ja roomasid seal sokkide peal, kust neid kiire sõrmenipsuga eemaldada sai. Vahel leidsin mõned kaanid ka oma kätelt, seljakotilt ja pükstelt. Kogu matka jooksul kinnitas end minu külge kokku vaid kolm kaani – üks käele ja kaks seljale. Selleks ajaks, kui mina võsast välja jõudsin, olid nemad aga juba kõhu täis saanud ja ära kukkunud. Leidsin vaid haavad, kust veel mitu tundi verd immitses. Üldiselt on kaanid aga täiesti ohutud loomad ja liialt muretsema ei pea.
Kõige tüütum tegelane kogu rajal oli aga hoopis koer ja neid oli seal palju. Nii tänavakoeri kui ka kiivalt oma territooriumi kaitsvaid koduseid koeri. Iga päev oli paar olukorda, kus ma ei julgenud enam edasi kõndida, kuna päris mitu koera haukusid minu peale üsna kurjalt. Enamasti tuli kuskilt välja mõni kohalik, kes olukorra kiirelt ära lahendas. Heaks abiks olid ka matkakepid, mille abil sai koeri natuke hirmutada ja end kaitsta. Igaks juhuks oli mul taskus ka pipragaas. Õnneks seda siiski vaja ei läinud. Raja lõpuks harjusin aga koertega ära ning hirmu asemel hakkasin juba kerget tüdimust tundma.
Kõige suurem ohtlik loom rajal on leopard ning üsna suur osa rada on tegelikult teoreetiliselt leopardide territoorium. On ka konkreetsed leopardikoridorid ehk siis alad, kus nende nägemise võimalus on suurem. Horton Plainsi rahvuspargis on üleval isegi sildid, et järgmisel lõigul võib leopardi näha. Kuigi leopardirünnakuid selles piirkonnas esinenud ei ole, siis võimalus mõnega neist silmitsi seista on üsna hirmutav. Et vähendada leopardidega kohtumise riski, tasub matkata päevavalguses.
Mõnel üksikul rajalõigul võib leida ka suuri herilaspesasid. Ükski neist rajale liiga lähedal ei olnud, kuid seda ohtu ei tasu alahinnata. Tasub vältida värvilisi riideid ning pesade läheduses tuleks liikuda ilma lärmi tegemata.
Ootamatu kukkumine
Minu kõige ohtlikum hetk tervel rajal on aga hoopis ühel kõige tavalisemal kivisel laskumisel, milletaolisi olen elu jooksul teinud tuhandeid. Ühel hetkel on libeda kivi tõttu tasakaal kadunud ning ma lendan kõigepealt näoga vastu oma matkakeppi, misjärel jätkub õhulend laskumise suunas, üks käsi sirgelt ees. Kõik käib niivõrd kiiresti, et ma pole üldse kindel, et mis ja kuidas just juhtus. Pikali olles vigastusi hinnates tunnen esimese asjana suus veremaitset ja muutun murelikuks. Minu õnneks lõppeb kogu olukord mulle aga vaid tugevalt paistes ülahuule ja küünarnukiga. Ehmatus on aga korralik ning muudab mind laskumistel edaspidi veelgi ettevaatlikumaks.
Kui ma pärast raja lõppu sotsiaalmeedia postituses oma muljeid jagan, siis saab see suure tähelepanu osaliseks just kohalike poolt. Tundub, et nad on raja ees isegi rohkem hirmul kui välismatkajad. Eriti just selle üksinda läbimise suhtes. Suure grupiga giidi juhendamisel päevamatku tehakse ikka, aga üksi ja pikalt pigem mitte. Üksinda matkav naine on aga Sri Lankal haruldus. Peaaegu et mitteeksisteeriv olend. Siiani pole soolomatkana rada läbinud mitte ükski kohalik naine. Samas on ka pikamaamatka kultuur Sri Lankal peaaegu et olematu. Ametlikke telkimiskohti on vähe ning matkamine on kohalikele pigem võõras tegevus, mis lisaks kõigele tundub ka ohtlik. Loodetavasti toob just Pekoe rada Sri Lanka matkamaailma uued tuuled, kuna ilusat loodust on palju ja see kõik väärib avastamist.
***
Sri Lanka on suurepärane seljakotireisija sihtkoht tänu heale ühistranspordivõrgule, soodsatele hindadele, lugematutele põnevatele vaatamisväärsustele ja ilusatele randadele. Lisaks sellele saab Sri Lankal reisida aasta ringi, kuna saare eri osades on vihmahooaeg erineval ajal.
Colombost lõunapoole jääv rannik on pikitud täis imeilusaid ja heade surfivõimalustega randu ning tänu tihedale bussi- ja rongiühendusele on mugav asulast asulasse „hüpata“ ja erinevaid kohti avastada. Minu lemmikrannaks on rahulik Tangalle, paljudele teistele reisijatele meeldib Hiriketiya ning üks külastatumaid rannapiirkondi on Mirissa.
Turistide seas on üks populaarsemaid tegevusi rongisõit Kandyst Ellasse, mis pakub imelisi vaateid teeistandustele ja mägedele. Samuti on selles piirkonnas palju matkaradu ning saab lähemalt tutvuda ka teeistandustega.
Idakaldal on tuntumad sihtkohad Arugam Bay ja Trincomalee, kuhu tasub minna siis, kui lõunakaldal on hooaeg läbi. Peamised märksõnad on seal surf, rannad ja snorgeldamine.
Kultuurihuvilisele pakuvad riigi põhjapool põnevat avastamist Sigiriya, Anuradhapura ja Jaffna. Kui on soov näha Sri Lanka elevanti ja leopardi, siis tasub reisiplaanidesse lisada ka mõni rahvusparkidest. Sri Lanka on seljakotireisijate seas populaarne ja turvaline sihtkoht, kus jagub rohkelt võimalusi nii aktiivseks avastamiseks kui ka mõnusaks rannapuhkuseks.
- Hiriketiya rand
- Janika Tamm
- Mirissa rand
- Pekoe matkarajad
- Pekoe Traili äpp
- pühapaigad
- rannapuhkus
- rongisõit Kandyst Ellasse
- Sri Lanka
- Sri Lanka džungel
- Sri Lanka vihmahooaeg
- Tangalle rand
- teeistandused
- templid
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
