Hando Sinisalu kirjutab metsikust matkast Costa Rica inimtegevusest puutumatus vihmametsa loodusreservaadis, mida müüs USA looduskaitsja. Kas läks ka ostutehinguks ja kas Handost sai õnnelik džungliomanik, selgub loo lõpus.
„Ma ei saa teile bussijaama vastu tulla praegu. Hiljem seletan,“ kirjutas mulle WhatsAppis giid Jose, kes pidi meid väikelinna Guapilesi bussijaamast peale võtma ja matkale viima.
Olime äsja saabunud Costa Rica pealinnast San Josést, mis Google Mapsi andmetel on vaid 66 kilomeetri kaugusel. Bussireis võttis aga ligi kolm tundi. Vihmaperioodil on tavaline, et sajud uhuvad aeg-ajalt osa teest minema ja siis tuleb oodata, kuni see korda tehakse. Ka liiklus trassil on väga aeglane. Tegu on küll Costa Rica põhimaanteega, mis ühendab Vaikse ookeani ja Kariibi mere rannikut, aga mägedes on tee kitsas ja liiklust pidurdavad merekonteinereid vaevaliselt ülesmäge vedavad diislisuitsused rekad.
Costa Rica on kõige jõukam ja turvalisem Kesk-Ameerika riik. Aga iga reeglit kinnitavad erandid. Meie giid Jose oli eile sealsamas oma kodukülas Guapilesi lähedal langenud relvastatud röövi ohvriks. Tema ja ta 15-aastane poeg, kellel ta koolis vastas oli käinud, seoti puu külge kinni ja nende Land Cruiser rööviti ära. „Narcos,“ kommenteeris Jose lühidalt.
Jose pojaga sattus lihtsalt olema valel ajal vales kohas ja neid aeti segamini rivaalitseva jõugu liikmetega. Narkomehed olid isegi vabandanud, aga auto kadus muidugi jäädavalt. Kuigi Costa Rica pole narkokaubanduse esirinnas, läbib seda siiski Colombiast USA-sse viiv narkotrass ja mingi eksituse tõttu jäi Jose kurikaeltele ette. Sel põhjusel ei saanudki ta meile bussijaama vastu tulla.
Džunglimatk vähemtallatud radadel
Olime koos poeg Johannesega tulnud neljapäevasele džunglimatkale. Meie soov oli kogeda ehtsat ürgmetsa eemal Ameerika pensionäride lärmakatest salkadest. Costa Rica pole muidugi Amazonas, kus saab rännata lähimast inimasustusest sadade kilomeetrite kaugusel, aga ka siin leidub vähemtallatud radasid.
Lugu sai alguse sellest, et leidsin internetist kuulutuse, milles pensionile jääv USA looduskaitsja ja investor David Vaughan andis teada soovist müüa talle kuuluv 400-hektariline vihmametsa loodusreservaat. Costa Ricas on selline kord, et kui eravalduses vihmamets jätta puutumata, siis maksab riik selle eest toetust.
La Danta Salvaje (’Metsik taapir’) reservaat on üks selline suure Braulio Carrillo rahvuspargiga piirnev ürgmets. Ürgmets tähendab seda, et alal on inimtegevusest täiesti puutumata, mitmesaja aasta vanuste puudega kooslus. Seda metsa pole inimene kunagi raiunud ega muul viisil lõhkunud. Tegu on mäestikuvihmametsaga, mis kasvab umbes 1000 meetri kõrgusel. Ühel kenal juulikuu nädalal oligi siis ostuhuvilistel võimalik kinnistuga tutvumas käia. 1,5 miljoni dollari eest oleks saanud džungli endale ja Costa Rica valitsus maksaks sulle 25 000 dollarit aastas selle eest, et sa seal midagi ei arendaks. Tegu on loodusreservaadiga, kus kehtivad väga ranged piirangud. Käsiraha tutvumisvisiidi eest polnud vaja maksta, piisas viiesajast dollarist, et katta giidi kulud.
Davidi palgal olev metsavaht ja giid Jose oligi potentsiaalsetele huvilistele ringkäiku tegemas. Lisaks mulle endale ja mu pojale Johannesele liitus grupiga ka ekstsentriline 70-aastane California investor ja looduskaitsja Michael. Michael oli oma vanuse kohta hämmastavalt heas vormis, ronis mööda järsakuid nagu taapir, aga ta oli selgelt pagasiga liialdanud ning seetõttu tema koormat (millesse kuulus kõigele muule lisaks näiteks spetsiaalne must kummikott vee soojendamiseks päikese käes) me kordamööda jagasime.
Matk algas seal, kus džiibiga läbitav kruusatee lõppes. Jätsime tsivilisatsiooniga jumalaga, Jose lükkas kätega oksad laiali ja meile avanes portaal rohelisse võlumaailma. Reservaadis pole mitte ühtegi teed ega silda, seal pole inimesi, liikuda saab ainult jalgsi, giid kõige ees piraka matšeetega teed raiumas.
Neli päeva vettinud
Iga matka ettevalmistuse juures on oluline varustuse valik. Kohalikud soovitasid tavalisi kummikuid, aga Eesti matkagruppides laideti see mõte maha: „Hõõruvad! Jalg väsib! Palav!“
Õnneks võtsime siiski kohalikke kuulda ja läksime matkale kõrgetes kummikutes, mille sees kandsime pika säärega matkasokke. Väga õige otsus, sest kohati oli vaja liikuda põlvini poris ja jõgede ületamisel tuli vesi tihti üle ääre kummikusse sisse.
Riietuses väldiksime järgmisel korral täielikult puuvillaseid materjale. Eks see oli muidugi ka ette teada, kuna vihmametsas sajab vihma (kogu aeg ja palju!) ja nelja päeva jooksul riided kordagi täielikult ära ei kuivanud, isegi mitte lõkke juures. Et õhutemperatuur püsis pidevalt 20-25 kraadi juures, siis märgades riietes külm ei hakanud. Muidugi oli hommikul vastik märjad hilbud selga ajada, aga ka kuivadest riietest poleks abi olnud, sest hiljemalt umbes tunni pärast oleks ka need vihmas märjaks saanud. Ka vihmajopest pole kasu, sest õhuniiskus tungib sõna otsese mõttes naha vahele.
Kindlasti tuleks sellisele matkale kaasa võtta ronimiskindad. Paljudes kohtades on vaja ronides okstest ja juurikatest kinni hoida ning džunglis võib iga oksa või juurika taga peituda madu või vähemalt mürgine putukas. Seega pole juurikat paljaste kätega kahmata tervislik.
Mägimets on esimeseks džunglimatkaks hea valik mitmel põhusel – temperatuur ei tõuse üle 25 kraadi, putukaid on suhteliselt vähe, puuduvad kaanid. Miinuspoolele tuleb kanda väga kiiresti muutuvad ilmaolud. Costa Rica rannikuäärsetes madalates vihmametsades on oluliselt palavam ja ka kuivem.
Turistipelguritena ei tulnud meil pettuda, sest me ei kohanud nelja päeva jooksul mitte ühtegi teist inimest. Selles mõttes on kogemus ehe – veidi kujutlusvõimet kasutades on lihtne ette kujutada, et oleme esimesed inimesed selles metsas ning loomad ja linnud oskavad veel inimese keeles rääkida (või oli see vastupidi).
Džunglimatk pole safari, et istud autos ning elevandid ja kalekirjakud tulevad sulle ennast ise näitama. Tihedas võsas kaugele ei näe ja huvitavad tegevused toimuvad kas puulatvades või maapinnal. Džunglis muutuvad tähtsaks detailid. Et sellisest matkast maksimum võtta, ei tohi kiirustada. Liigud vaikselt, kohaned ja giidi abiga avaneb sulle uudne maailm.
Ämblikud ja herilased. Maod, mis on äravahetamiseni sarnased puuoksa või väädiga. Konnad. Lilled. Koolibrid. Sipelgad. Ja muidugi mitusada aastat vanad puud, millest enamasti on näha vaid tüved ja liaanid. Nägime tuntud kultuurtaimede nagu avokaado, guaavi, viigimarja ja granadilli metsikuid esivanemaid, aga igaks juhuks nende maitseomadustega tutvuma ei hakanud.
Kuigi meie matkaseltskonda jälgisid kusagilt jaaguarid, puumad, taapirid ja sipelgaõgijad, siis meie neid ei näinud. Aga kui pea kuklasse ajada ja giid veidi aitab, saab näha tuukaneid, aara papagoisid ja ahve.
Kõige ägedama etenduse andsid ämmalahvid (ehk ämblik-ahvid). Tegu on oma territooriumi kaitsvate loomadega – kui võõrad nende riiki satuvad, läheb lahti kõva kisa, puulatvade raputamine ja ka okstega pildumine. Ämmalahvi saba on nagu viies jäse ja nende liikumist on lõbus vaadata. Meid saatsid pahased ahvid mitukümmend minutit, kuniks järgmise territooriumi valitsejad inimeste tõrjumise töö üle võtsid.
Kui ikka mitu tundi mudas sumbata ja põlvini poris mööda järsakut üles ronida, siis tahaks mingi preemia saada, kas pole?
La Danta Salvaje matka puhul on selleks vaade 120-meetrisele Catarata La Danta kosele. See on riigi üks kõrgemaid jugasid. Kõigepealt hakkab tasapisi kuulma kose müha, ühel hetkel tekib rohelisse eesriidesse avaus ja seal ta paistabki – teisel pool sügavat kuristikku!
Aga see pole veel kõik – peagi jõuame ühe väiksema kose juurde, mille all saab ka meeldivalt jahedas vees ujuda.
Oad ja riis - kolm korda päevas
Väike ülevaade ka olmetingimustest sellisel matkal.
Ööbimine toimub kuuritaolises hoones. Katus on pea kohal, vihm sisse ei saja, aga sääsed purevad öösel mõnuga. Õnneks ca 700 meetri kõrgusel malaariat ei esine.
Riideid saab (tulutult) püüda kuivatada pliidi juures.
Elektrit seal pole ja pärast kella seitset-kaheksat õhtul toimub kõik taskulambi valgel. Seda mõnusam on lõkketule ääres rääkida ja kuulata teiste reisisellide lugusid. Meie kaaslane Michael oli nagu elav raadio ega vaikinud hetkekski. Õnneks sai metsas siiski piisavat pikivahet hoida. Samas tuleb tunnistada, et tema õhtul räägitud jutud ettevõtjakarjäärist USA-s olid tagantjärele vaadates reisi üks meeldejäävamaid osi. Michael oli oma varanduse teeninud miniladude äriga ja ta rääkis kujundlikult sellest, kuidas ameeriklased maksavad aastakümneid korralikult minilao üüri, aga oma varandust kordagi vaatamas ei käi ja lõpuks pärijad lihtsalt hülgavad selle.
Mobiililevi on katkendlik, aga siiski olemas. Pesta saab ojast tuleva vee all ja süüa valmistab Jose ise. Costa Rica köök erilist muljet ei avalda – ei matkal ega hiljem ka pealinnas. Põhiline roog kannab nime Gallo Pinto või ka tipico (’tavaline’): riis, oad, praetud jahubanaan, kanaliha. Peaaegu iga roa juurde käib kohalik ketšupilaadne kaste Salsa Lizano.
Kuigi Costa Rica on ikooniline kohvimaa, joovad kohalikud pigem keskmist või isegi halba kohvi.
Matk oli üldiselt turvaline, kõige suurem risk on jõgede ületamisel libedatel kividel kukkuda. Ilmselt võiks halva õnne korral ka lasta mingil mürgisel elukal ennast hammustada, aga putukaid oli oodatust vähem. Eestis on suvel sääski kindlasti tunduvalt rohkem.
Lugejaid kindlasti huvitab, et kas ma olen nüüd džungliomanik. Kuigi pakkumine oli ahvatlev, jäi tehing ära. La Danta Salvaje ootab endiselt noort ja tugevat meest, kes seal mitte midagi ei teeks.
- ämmalahvid
- Braulio Carrillo rahvuspark
- Catarata La Danta kosk
- Costa Rica džungel
- Costa Rica vihmaperiood
- David Vaughan
- džunglimatk
- Gallo Pinto
- Guapiles
- Hando Sinisalu
- Kariibi meri
- Kesk-Ameerika
- La Danta Salvaje reservaat
- loodusreservaat
- mägimets
- Salsa Lizano
- San Jose
- ürgmets
- vaikne ookean
- vihmamets
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
