Detsembri alguses Ecuadoris toimunud seiklusspordi MM-il saavutas Eesti võistkond Tactical Foodpack kõrge kolmanda koha. Nelja ööpäeva jooksul läbiti jalgsi, ratastel ja kummipaatidel (packraft) 560 kilomeetrit. Sellest, millise mulje Ecuador jättis ja mida tasuks mägedes matkates silmas pidada, räägivad meile võistkonnaliikmed Tauno Riibak ja Sander Linnus.
Tauno jõudis Ecuadori juba nädal enne võistlust ning tema baasiks sai Cuenca, mis on 2500 meetri kõrgusel Andide mäestikus asuv maaliliste vaadetega värvikas linnake. Esimese asjana märkas ta aga hoopis suurt vaesust: „Eks ma läksin ju elama ka sinna vaeste linnaosasse. Toidupoode seal väga ei olnud ning saada oli vaid tänavatoitu, mida ma alguses süüa ei julgenud.“
Mõne aja möödudes otsustas Tauno siiski tänavatoitu proovida ning tema lemmikuks osutus grillitud kanaliha riisiga. Lisaks maitses ta ka kohalikul turul koos turumüüjatega pilafi moodi rooga, milles muuhulgas oli näha ka eelmise toidukorra jäänuseid – raisku ei lastud turul midagi. Korralikus restoranis on praed tänavatoidust küll märksa kallimad, kuid see-eest on portsud korralikud ning 20-eurosest praest võib lausa kolm inimest söönuks saada. Ka Sander märkas esimese asjana tugevat klasside vahet ning mitmekülgset toiduvalikut – süüa sai nii tänaval kui ka restoranides, lisaks leidus euroopalikku toitu. Positiivse üllatusena tuli see, et turistide seas populaarsemates kohtades sai osaliselt hakkama ka inglise keeles. Hinnatase oli üldiselt soodsam kui Eestis.
Pidevad elektrikatkestused ja küsitav turvalisus
Kuigi enne reisi hoiatati eestlasi päris palju varguste ja ebaturvalisuse eest, siis kohale jõudes ootasid neid ees vaid sõbralikud ja naeratavad inimesed. „Reisida sai täitsa normaalselt ja julgesime isegi tänaval telefoni välja võtta, et kaarti vaadata. Samuti olid võistluste jooksul kohatud ecuadorlased väga sõbralikud ja abivalmid,“ ütleb Sander. Tauno lisab, et ka temal oli alguses olek veidi ebakindel, kuna iga nurga peal oli relvastatud politsei, mis tekitas küsimusi turvalisuse suhtes, kuid teatud ajaga see hirm kadus ja probleeme ei esinenud. Ecuadori külaelust on tal aga ainult head mälestused: „Seal olid inimesed ikka väga rahulikud ning tegelesid vaid oma asjadega. Kõige olulisemad olid neile karjaloomad ehk lehmad ja lambad, kelle eest perepojad igapäevaselt hoolitsesid ning ega muu neid väga ei huvitanud.“
Suure üllatusena tuli eestlastele see, et mõnel õhtul tuli linnas täiesti kottpimedatel tänavatel jalutada. Kuna Ecuadoris oli parasjagu olnud pikk põud ning enamik elektrit toodetakse hüdroelektrina, siis kehtisid riigis konkreetsed elektripiirangud – oli ära jaotatud, millises piirkonnas parasjagu vool on ja kus mitte. Viimastel päevadel hakkas aga rohkem sadama ja plaanipäraseid voolukatkestusi enam ei esinenud.
Keeruline kõrgustega kohanemine
Looduses matkates oli huvitav nähtus see, et kõrgel ja kuumas kliimas oli kõik endiselt roheline ja lopsakas. „Loodus oli võimas ja vaheldusrikas. Võistluste käigus läbisime mäeahelikke ning seal oli palju jõgesid, millele olid ehitatud muljetavaldavad rippsillad, mis asusid päris kõrgel ja olid äärmiselt pikad. Matkama tasub sinna kindlasti minna. Eriti kuna matkamine on turistile ka väga lihtsaks tehtud. Transport viib 4000 meetri kõrgusele, kus saab ringi jalutada ja rahulikult vaateid nautida,“ ütleb Sander.
Tauno meenutab, et kõige kõrgem mägi võistlusrajal oli 3500 meetrit ning ta teadis juba eelnevalt, et kõrgustega kohanemine on tema jaoks problemaatiline: „Just seetõttu läksin varem kohale, et võimalikult hästi aklimatiseeruda. Veetsin kohanemiseks isegi ühe öö 4500 meetri peal, aga sellest hoolimata oli võistluste kõrgeima mäe ületamine minu jaoks väga raske. See jalgsietapp oli 55 kilomeetrit pikk, tõus algas umbes 1700 meetri pealt ja kestis kuus-seitse tundi, kuni jõudsime 3000 meetrini. Pärast seda tuli järsk tõus 3500 peale.
Ma olin kurnatud ja hakkasin sööma kõike, mida kätte sain. Ühel hetkel tekkis aga tunne, et kõht on vaakumis ning süüa ma enam ei suutnud. Tekkis energiapuudus, pea käis ringi ja hingata oli raske. Kui sul on aga ainult üks tee, mida mööda edasi saab, siis võistlejana pole sul mingit alternatiivi, sa lihtsalt pead sealt mäest üle minema. Nutad ja lähed.“
Sander lisab, et ka talle mõjus võistluse esimeses pooles kõrgus päris rängalt: „Tekkisid peavalud ja tuli võtta valuvaigistit. Isegi süüa ja juua oli keeruline, kuna paar hingetõmmet jäi tegemata ja kohe tekkis tempokalt liikudes kerge hapnikupuudus.“ Ajapikku ta siiski kohanes kõrgustega, valuvaigistit enam võtma ei pidanud ning mäetipud tulid juba märksa lihtsamini kui alguses.
Mägedes matkates soovitavad Tauno ja Sander alustada tasa ja targu: „Kui turist läheb mägedesse matkama, siis on tal tihti aeg piiratud, mistõttu tahaks kohe kiiresti kõrgusi võtta ja järjest mitu matka teha. Meie soovitaks ikkagi kõigepealt paar päeva kohalikus linnas ringi vaadata ja oludega kohaneda. Mida rohkem matkadeks aega võtta, seda parem. Kui mägedesse võistlema minna, siis tuleks samuti võimalikult vara kohale minna. Lisaks kõrgustele tuleb harjuda ka troopilise kliimaga – tasub teha kas mõni hommikujooks või rattasõit, et keha harjuks sellises kuumuses töötama. Meie kliimas Ecuadori ilmaks valmistuda pole võimalik.“
Keeruline ilmastik
Lisaks kõrgustele oli Ecuadoris võisteldes üks keerulisemaid aspekte pidevalt muutuv ilmastik. „Päevane päike kõrvetab ikka korralikult, aga kohe, kui päike loojub, läheb ilm järsult nii külmaks, et on hoopiski vaja sooja sulejopet. Hommikul enne kaheksat on jahe, aga siis läheb ilm justkui sekundiga soojaks. Sellise temperatuuride kõikumisega harjumine võtab omajagu aega,“ meenutab Tauno.
Just kõrgused ja temperatuurid pakkusidki Ecuadori võistlustel väljakutset. Kui mägedesse liikudes pidi tegelema kõrgustega, siis allapoole jõudes ootas ees kõrvetav kuumus ja põletav päike. Palju pidi tähelepanu pöörama sellele, et endale kuumaga mitte liiga teha. Õnneks leidus mägiojasid, kust sai endale jahutavat vett peale kallata. Lisaks oli hea käed varrukatega kinni katta ja märg torusall üle pea tõmmata.
Kõige rohkem põnevust pakkusid eestlastele kivistel ja astangutega jõgedel toimunud kummipaadietapid. Eriti keeruline oli selliste jõgede läbimine pimedas ning korraldajad valmistasid osalejaid enne veele minekut põhjalikult ette. „Seal oli meeskondi, kes jäid selle etapi jooksul nii mõnestki asjast ilma, aga meil läks hästi ja oli tore sõita mööda sellist veekogu, mis kannab sind põhimõtteliselt ise edasi. Samuti olid erilised rattarajad, kus rada käis pidevalt üles-alla ja lauget maad väga ei olnud. Lisaks veel krõbe kuumus. Lihtne ei olnud,“ ütleb Sander.
Loomadest nähti võistluste jooksul vaid paari mägikassi ja madu. Tauno lootis kohata ka mõnda alpakat, aga siis selgus, et metsikult nad kahjuks ei ela. Taimestikust jäid eriti eredalt meelde põõsapuhmakad, millest oli laskudes hea kinni võtta, aga mis olid samas ka väga teravad ja lõhkusid käed ära.
Ecuador on meeste sõnul põnev reisisihtkoht, kuhu minnes oleks hea piisavalt aega varuda ning veidi hispaania keelt osata. Suureks plussiks on ka soodsad ja kättesaadavad transporditeenused, mis teevad Ecuadori avastamise eriti lihtsaks ja mugavaks.
***
Vabakutseline reisijuht Aliine Lotman
Ecuador on üks eriline riik – see on justkui väike assortiikarp kogu Lõuna-Ameerikast. Sellest väikesest riigist leiab nii liigirikka Amazonase džungli, vulkaane täis tipitud Andide mäestiku, Vaikse ookeani kaunid rannad kui ka maailmakuulsa Galápagose saarestiku. Ecuador on riik, mille rikas ajalooline pärand köidab kokku inkade tsivilisatsiooni, koloniaalajastu mõju ning kohalike põlisrahvaste traditsioonid. Ecuadorlased ise on üldiselt pigem rahulikud ja alalhoidlikud, võiks isegi öelda, et veidi „eestlaslikud“. Turistide suhtes on nad sõbralikult meelestatud, kuid samas maalähedased ja siirad. Turiste iseenesestmõistetavalt ei võeta ega üritata neid igal sammul nöörida nagu ehk mõnes populaarsemas reisisihtkohas. Küll aga tasub kindlasti kohalike turvanõuandeid kuulda võtta, kuna viimastel aastatel on riigis kartellide tegevus hüppeliselt aktiivsemaks muutunud ja sellega seoses ka üldine turvatunne kõvasti kannatada saanud.
Reisijal on Ecuadoris nii palju valikuid, et tahes-tahtmata jääb midagi imelist reisiplaanidest välja. Matkaradadest on üks Ecuadori kuulsamaid kolmepäevane Quilotoa Loop (kõrgus 2700-3900 meetrit merepinnast), mis viib läbi ketšua külakeste türkiissinise kustunud vulkaanijärveni. Lühema versioonina on võimalik teha ka lihtsalt päevamatkana ring ümber järve enda või valida hoopis pealinnale lähemal asuv Cuicocha kraatrijärve matk (3000 meetrit merepinnast), et kogukonnaturismi toetades veidi rohkem tallatud radadest eemale saada.
Veel kõrgemaid ja tulisemaid elamusi on võimalik otsida teistelt Ecuadori vulkaanilistelt tippudelt, mida nn „tuleringil“ asuvas riigis jagub igas mõõtmes ja aktiivsusastmes. Paljude vulkaanitippude ümber on ka muljetavaldavad rahvuspargid oma matkaradadega. Matkajate ja mägironijate seas tuntuimad vulkaanitipud on Cotopaxi (tipp 5800), Cayambe (5700), Chimborazo (6200), Antisana (5700) ning El Altar (5300). Bioloogiahuvilistel tasub kindlasti lisaks Galápagosele võtta sihiks ka linnurikas Mindo oru pilvemets (1300 meetrit merepinnast) ning üks maailma liigirikkamaid paiku, Yasuni rahvuspark Amazonases.
Huairasinchi seiklusspordi MM on suurepärane näide sellest, mida Ecuadori mitmekesine maastik seiklejatele pakub. Professionaalne korraldus, imeline loodus ja lausa ebainimlikult sitked võistlejad tegid võistlusele kaasaelamise uskumatuks elamuseks – isegi tagantjärele sotsiaalmeediast videoklippe vaadates tuleb kananahk ihule, kui rada viib võistlejad Cuenca mägistelt tänavatelt džunglikanjonitesse ja siis taas ratastel mäetippudesse ning terve aja püsib Eesti lipp pidevalt võistluse eesotsas. Väga võimas tulemus Tactical Foodpacki tiimi poolt!
- Aliine Lotman
- Cuenca
- Cuicocha kraatrijärve matk
- Ecuador
- Eesti seiklussportlased
- Huairasinchi seiklusspordi MM
- hüdroelekter
- jalgrattamatk
- Janika Tamm
- Lõuna-Ameerika
- mägimatk
- mägiojad
- Mindo oru pilvemets
- Quilotoa Loop
- Sander Linnus
- seiklusspordi MM Ecuadoris
- Tactical Foodpack
- Tauno Riibak
- tulering
- Yasuni rahvuspark
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
