Elust helesinistes vagunites

Päevade ja ööde kaupa rongiga mööda Venemaad kulgeda – see on kujunenud omamoodi klassikaks, reisistiiliks, mida paljud tahavad proovida hoolimata sellest, et lennukiga saab kiiremini ja mugavamalt.

Minu pikim rongireis pärineb suvest 1989, mil ühe Baikali äärde suunduva matkaseltskonnaga poolt platskaartvagunit täites neli ööpäeva Moskvast Irkutskisse loksusime. Mäletan, et mul oli kaasas NSV Liidu geograafia atlas VII klassile ja sealt sai kogu grupp jälgida, kuidas me eri maastikutüüpe ja taimkattevööndeid läbides tasapisi ida poole nihkusime. Viimati sõitsin tänavu aprillikuus rongiga Moskvast Pihkvasse. Vahepealsete aastakümnetega on Venemaa raudteedel muidugi mõndagi muutunud. 1990. aastate algul, vahetult pärast Nõukogude Liidu lagunemist, valitses Venemaa raudteedel korralagedus ja omavoli. Jaamad ja nende ümbrus kujutasid endast pahatihi üht asula kriminogeensemat paika ning rongid olid sageli katki ja räpased. Putinile võib palju ette heita, aga raudteedel löödi tema valitsusajal kord majja ja jaamahooned vuntsiti üles. Kõledad on need aga siiski.

Võlusõna „ekspeditsija”

Kõigepealt tuleb muidugi pilet muretseda. Alati pole võimalik või mõttekas sõitu pikalt ette planeerida ning siis tuleb pääse lunastada raudteejaama kassast. Liigagi tihti on see tõsine töö. 1990ndate algul oli pileteid saada raske. Sageli olid mingid hämarad ärikad, kellega kassiirid koostööd tegid, need üles ostnud ning müüsid altkäe kallimalt edasi. Vahel aitas see, kui jätkus nahaalsust jaamaülema kabinetti marssida ja teatada, et käimas on ekspeditsija. See võlusõna on mind edasi aidanud enam kui korra. Üldiselt tuli aga nüri järjekindlusega sabas tammuda ja peale passida, et trügimises vilunud paksud vene mutid sind otsustaval hetkel kassaluugi eest kõrvale ei suru. Hiljem lisandus sellesse protsessi korda ja turvalisust, ent järjekorrad pole Vene vaksaleist kadunud tänini.

Näide Sõktõvkarist (2001): Seisame sappa, mis pole pikk, kuid selle eest jäme. Kolmveerand tunni pärast selgub, et selles kassas on eesõigus neil, kelle rong väljub lähema tunni jooksul. Meil pole seega erilist lootust, seisame teise järjekorda. Seegi venib. Piletimüük toimub ainult passi alusel ning iga kliendi teenindamine võtab hulga aega. Peale selle tuleb aeg-ajalt mõni veteran vahele lasta ja üle elada pooletunnine vaheaeg. Kassa pannakse kinni, inimesed jäävad tuima kannatlikkusega ootama. Nemad on harjunud, mina mitte. Kõigele lisaks üritab koristaja järjekindlalt järjekorra jalge alt põrandat pesta. Lõpuks, pärast kolmetunnist seismist erinevates sabades, saame piletid üldvagunisse. Tuleb rahul olla.

 Ah et mis see üldvagun on? Odavaim vagunitüüp, mille pileteil puuduvad kohanumbrid ning kuhu vajaduse korral lubatakse märksa enam reisijaid kui vagunitootja on ette näinud.

Näide Arhangelskist (1992): Kella poole kaheks öösel saame piletid Karpogorõ rongile, ühisvagunisse. On reede õhtu ja rahvast murdu. Niipea, kui rong ette antakse, tormab perroonile ootesaalitäis inimesi – peamiselt seenelised-marjulised, suured prügikaste meenutavad plekknõud rihmadega seljas. Paljud on purjus. Uste avamist ootamata ronitakse ammu purukspekstud vaguniakendest sisse. Suhteliselt pisikestest avadest sisenevad ka paksud eided koos kompsudega, topitakse sisse lapsed ning koguni paar täiskasvanud hundikoera. See pole neil esimene kord, kõik käib hämmastavalt operatiivselt. Seks ajaks, kui meie reageerida märkame, on viis üldvagunit juba tihkelt rahvast täis. Isegi tualettides seistakse ja oodatakse rongi väljumist. Valgustust vaguneis pole. Mõned kõõluvad ka vagunite katustel ja vahel, võib-olla pole neil kaugele sõita. Lisaks ühisvagunitele on rongi koosseisus veel üks kupeevagun ning kaks platskaartvagunit, loomulikult kõik välja müüdud. Meil õnnestub end siiski ühe platskaartvaguni pakiriiulile magama kaubelda.

Lae alla, polstrita pakiriiulile võib muidugi ronida ka üldvagunis, kui seal veel ruumi juhtub olema. Vanad ja paksud sinna ei pääse ning see hõrendab konkurentsi. Aga seal üleval on umbne ning puusad kipuvad valusaks jääma.

Platskaart on ehituselt sama, mis üldvagun, ent seal on igale reisijale ette nähtud magamisase ühes magamisvarustusega. See teeb platskaardist eelistatuima vagunitüübi hinnatundlikule reisijale, eriti juhul, kui sõit sisaldab ka ööbimist. Üksi reisivad noored naised eelistavad seda ka turvakaalutlustel, sest neljakohalist kupeed saab seestpoolt lukku panna ja lukustatud ruumis võib juhtuda mõndagi. Tänapäeval on mõnes rongis eraldi meeste- ja naistekupeed, ent eriti järjekindlalt sugulist segregatsiooni läbi ei viida. Mina olen viimasel ajal reisinud põhiliselt kupees. On veel kahekohaline luksuskupee ehk nn mjagkii (’pehme’), ent sellega olen sõitma sattunud vaid ühe korra, suvel 1992, kui Eestis oli just käibele tulnud kroon ning Venemaa rongipiletid olid meie jaoks häbematult odavad. Kõik teised vagunitüübid olid niikuinii välja müüdud.

Reisikaaslaste loterii

Üksi reisides, eriti kupeevagunis, sõltub sõidu meeldivus või ebameeldivus eeskätt sellest, kuidas veab kaaslastega. Sul tuleb võhivõõraste inimestega päevi ja öid kitsukeses ruumis koos olla ja kui naabriga ei vea, siis on see tõeline piin. Halvimaks variandiks on vist kamp äsja sõjaväest vabanenud bravuurikaid purjutajaid, aga sellest on mind säästetud. Raha noriva eksvangiga olen kokku sattunud küll, aga õnneks lühikeseks ajaks. Üldiselt on reisikaaslased olnud toredad või talutavad. Eks nad püüa ju omalt poolt ka viisakad olla ja teistega arvestada. Selles toetab neid sellel suure territooriumiga raudteelembesel maal väljakujunenud rongisõiduetikett.

Venemaal tuleb ju tihti ette, et sugulased elavad üksteisest paari tuhande kilomeetri kaugusel ja vahel peab ikka külla sõitma. Põhjapoolseilt aladelt käiakse suvel lõunas, Musta mere ääres puhkamas. Lisaks komandeeringud. Kümneid tunde ja mitmeid ööpäevi kestvad rongireisid on tavalised ning sellelt pinnalt võrsubki kohalik reisikultuur. Lähtejaamades antakse rongid aegsasti ette ning reisijad ühes saatjatega saabuvad kohale varakult. Saatjad on Venemaal olulised. Veidi enne rongi väljumist, mis üldjuhul toimub vastavalt graafikule, palub rongipersonal saatjatel väljuda, et nad kogemata kaasa ei sõidaks. Kupeesse sisenemisel tuleb viisakalt tervitada; hiljem tutvutakse sundimatu vestluse käigus lähemalt, aetakse juttu, sageli jagatakse kaasavõetud sööki ja jooki.

Peagi pärast liikumahakkamist, kui vagunisaatja on põhjalikult pileteid kontrollinud ning voodipesu laiali jaganud, antakse vastassoost kaasreisijaile võimalus end ümber riietada, lahkudes kupeest. On tavaline, et inimesed vahetavad formaalsed linnariided pehmemate ja mugavamate vastu. Paljudel on kaasas sussid või plätud. Rongis lösutatakse ja magatakse ajatäiteks palju. Ülemistel naridel on rahulikum, alumistel aga parem ligipääs väikesele lauale. Head naabrid lubavad ka ülemise korruse pikutajad vahel laua äärde sööma. Nii-öelda üldiselt aktsepteeritud ärkvelolekuajal lastakse rongi ringhäälingust estraadimuusikat. Soovi ja kupeesisese konsensuse korral saab krapi õnneks vaikseks keerata.

Reisijate põhiõiguste hulka kuulub vaguni otsas asuvast söega köetavast katlast saadav kuum vesi (kipjatok), mis annab võimaluse teed ja kohvi larpida ning kiirnuudleid ja -suppe tarbida. Vaguni lokaalgeograafiasse kuuluvad veel kaks „tualetti” jalgupidi pealeronimist eeldava poti ja hommikuti hambapastahaisulise plekk-kraanikausiga ning tamburid, kus käiakse suitsetamas, isegi kui see on keelatud.

Teretulnud vaheldust pikkadel sõitudel pakub retk restoranvagunisse. Selleks tuleb hulga uksi kulutada ja kõige otstarbekam on end sättida keset seltskonda, usteavaja taha ja -sulgeja ette. Restoranis söömine on siiski suhteliselt kallis ja enamik reisijaid seda ette ei võta. Ka on paljud rongirestoranid kaotanud valdava osa oma endisaegsest glamuurist ning linadega laudade asemel tuleb oma seljankat helpida või õlut rüübata mingis maotus püstijala einelauas.

Võtmeisikuks vagunisaatja

Väga oluline persoon on vagunisaatja, üldjuhul enam-vähem eatu ning elus karastunud sitke naine, kellega on targem hästi läbi saada, sest kui vaja, siis võib ta ka rongimiilitsa kohale kutsuda. Vagunisaatjalt saab teed, suhkrut ja karastusjooke ning reisiinfot. Üksi reisides on mul korduvalt juhtunud, et vagunisaatja on minu kui välismaalase lausa emalikult oma tiiva alla võtnud ning vaadanud, et ma ikka õiges peatuses maha saaksin. See on oluline, kui rong peatub hilisööl kuskil paari lambikesega valgustatud paigas vaid minuti või paar.

Pikad rongisõidud on sünnitanud ka elava kaubanduse jaamades, kus rongid kauem peatuvad. Jaamaesisel on turuletid ja kioskid, ent kaubapakkujad tulevad reisijaile ka otse perroonile vastu, sest konkurents on kõva. Hooajast lähtuvalt müüakse näiteks maasikaid, värsket kartulit, äsjasoolatud kurki, pohli, jõhvikaid, seeni ja palju muud. Õlu ja jäätis on muidugi alati saadaval ning tihti saab ka kohalike mutikeste tehtud koduseid lõunasööke – kotlette või ahjukana, keedukartuleid ja muud. Eraldi äramärkimist väärivad jaamad asulais, kus 1990ndail töölistele toodangus palka maksti. Nii müüdigi mõnes paigas väga intensiivselt näiteks suuri karvaseid mänguloomi, kristallnõusid või kempsupaberit.

Viimastel rongireisidel olen täheldanud muutusi. Peldikus on nüüd tavaliselt paberit ja vahel isegi puhas prill-laud. Kui varem oli olulisemate asulate ümber nn sanitaartsoon, milles otse liipritele avanevat tualetti pruukida ei tohtinud, siis viimasel ajal saab kogeda ka kogumispaagiga kemmerguid, samuti on järele andnud hommikused järjekorrad. Voodiriideid ei jaga enam vagunisaatja, vaid need on kilesse pakituna kupees valmis ning hiljem pole neid vaja vagunisaatja kambrikesse kuhja koguda. Venemaa Raudteed pakuvad nüüd pudelivett ja põhjalikult pakendatud saiakesi. Kupeedesse on ilmunud televiisorid. Inimesed on muutunud reserveeritumaks, näpivad oma nutitelefone, sirvivad värvilisi ajakirju ja vestlustesse enam nii kergelt ei lasku. Oma põhiolemuselt on rongireis Venemaal aga ikka sama – pikad vahemaad ja tagasihoidlike sündmustega napilt sisustatud tunnid.

Selles numbris

• Karl-Martin Sinijärv. Viimane rong
• Raudteeraamatud
• Risto Laur. ISLANDIL. KOHALOLEK JA RÄNDAMINE.
• Kärt Hellerma. ISLANDI KIRI
• MAIASMOKA ATLAS
• Elamusreisiga pilvede peale või tilgutite alla?
• RAUDTEEKUNST
• Raudteemaailm postkaartidel
• Alpinismiklubi Firn 55
• Kes peaks raiuma ukse AASIASSE?
• Maailma iidseim TÜRGI
• Sõit elusasse anekdooti – TŠUKOTKALE!
• Varanasi kirjad 6. Kui elevant on kõrva peale astunud
• Laste ja ratastega Eesti raudteedel
• MOOTORRATTAL Euroopa katuse jalamile
• Agatha Christie RONGIMÕRVAD
• Mullikatega, aidaa!
• Kalmisturongid
• Erilised vagunid
• Rongisõidust Taipei moodi
• Aga rongid siin enam ei peatu...
• Raudteeajaloo radadel
• Elust helesinistes vagunites
• Kristjan JÕEKALDA rongipiinad Indias
• UUDISTOOTED
• Reisifotod jõuavad tellija koju!
• Go Reisiajakiri 51 – Detsember 2014