GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Kivikuningriigi lõputu kutse

Tekst: Laura Arum-Lääts , foto: Laura Arum-Lääts, Kudres Lääts

13. detsember 2024

Kuigi Norra loodus on hingetoitev, on sealne ilm kui loterii – kapriisne ja ettearvamatu. Päikeseline hommik võib äkitselt pöörduda vihmasajuks, smaragdrohelised fjordid värvuda sügishalliks ja ebamaised vaated kaduda paksu udu sisse. Siiski leiame end juba kolmandat suve laevapileteid broneerimas, ehkki otsustasime koju jääda. Enne kui arugi saame, oleme jälle teel üle mere, alustamas uut päeva kuskil Rootsis hommikusöögi-piknikuga. Mis see küll on, mis meid kolme (mind, Kudrest ja Björket) Skandinaavia suvesse muudkui tagasi kisub?

Tallinnast lahkudes pole ma kõige rõõmsam. Ilm on kole – vihma kallab ja tuul ulub. Kui Laulasmaa suvilas autot ümber pakime, külmun läbi nii põhjalikult, et isegi pärast kuuma dušši laevas ei saa ma tükk aega sooja keresse. Ometi, kui lõpuks magama jään, on uni mõnus ja rahulik. Loen veidi ja suikun, ilma äratust seadmata. Tean, et hommikul hakatakse varakult kuulutama, et restoran on avatud. Ma lihtsalt ei saa kunagi merel aru, millal aeg muutub, ajataju kaob, ja nii ei vaevu ma kella üldse vaatamagi. Meie kuueaastane kaaslane Björke, kes on järjekordset seiklust elevusega oodanud, magab samuti sügavalt, tormgi ei suudaks teda äratada. Ta on kogenud reisisellina igasuguste oludega harjunud.

Suve ja sügise piirimail

Rootsis üllatab meid selge taevas, kesk-augusti tuul on leebe ja soe. Asume otsima ideaalset kohta hommikusöögiks. Veider küll, et järve äärde ei vii ühtegi teed, nii peatume kiriku ja surnuaia kõrval. Viit juhatab: Rimbo 12, Uppsala 39 km. Hoolimata morbiidsevõitu asupaigast on hommikune piknik imeline. Kaasa võetud keedumunad ja Kudrese valmistatud kohv (coffee station reisib alati meiega) maitsevad suurepäraselt, ja kui õnnelikuks võib päike inimese teha. Laseme sellel endasse imbuda, sest teame, et peagi saab soojendavatest kiirtest luksus.

Maa muutub aina tundrasemaks. Teeme peatuse. Rändan sihitult läbi suvalise metsa, kus mustikad, pohlad ja kanarbik segunevad äraõitsenud põdrakanepiga. Pihlakas on kohev ja tulipunane – tuleb vist külm talv. Korjan peotäie pohli ja pistan need korraga suhu, mõrumagus mahlane maitse keelel. Päike soojendab, termomeeter näitab 24 kraadi, aga õhus on juba septembri hõngu.

Telgielu võlud ja valud

Ööbime Rootsis Krokomis ja nagu ikka, on meil telk kaasas. Eelnevad reisid on see küll pakituna püsinud, sest ilm on olnud parajalt tujukas. Möödunud suvel seiklesime matkaautoga ja nii eelistasin ma selle kindla katuse all magada. Kudres on valmis igal pool ja iga ilmaga telkima, mina nii entusiastlik pole. Mulle ei meeldi see lõputu sebimine enne ja pärast, eriti vihmas. Kompaktses Marco Polos, mis peidab endas küll kõike hädavajalikku, oli kolmekesi reisides ka tõtt-öelda üsna ebamugav, sest kõik voodiasemed nii salongis kui ka katusel tuli õhtul valmis seada ja hommikul taas kokku panna. Kudres aga naudib seda ja tüütu sahmerdamine võtab tema käes vaid minuteid. Sel aastal oleme elektriautoga, nagu ka esimesel Norra suvel.

Uurin hoolikalt ilmaprognoosi, lubatakse kuiva ööd, madalaim temperatuur jääb 16 kraadi juurde. Ka hommik peaks tulema päikeseline. Telk saab püstitatud otse veepiiril. Paik on kaunis, aga öine lärm kurdistav – eemalt maanteelt kajab kogu öö rekade müra. Eelmisel aastal ööbisime matkaautoga mitu korda kärestike ääres, isegi Rootsi suurima kose lähedal, sealgi polnud lärm väiksem, ent see heli on looduse enda loodud ja selle peale ei saa pahandada. Kudres ja Björke ei kuule midagi.

Hommikul ärkame ja kallab kui oavarrest. Meenub, et ilmateatele ei saa siin päriselt kunagi loota. Vihma ladistab, aga ilmakanalid näitavad ikka päikesepaistet. Tervitame telgi ümber patseerivaid hanesid, jätame hommikuse järvekümbluse vahele ja korjame oma asjad kokku. Olen õppinud, et kui päike paistab ja temperatuur on soodne, tasub kohe vette hüpata – kui liigseid silmapaare läheduses pole, siis pole isegi ujukate selga panemisele mõtet aega raisata, sest järgmist võimalust ei pruugi tulla. Ilm võib muutuda tõesti kiiresti. Ujumine külmas, kuid imeilusas mägijärves on olnud meie seikluste tipphetki – olla osa millestki suuremast, mis ei sõltu inimese kergesti muutuvast meeleolust.

Suundume oma toidukraamiga ühiskööki, et hommikusöök valmistada. Björke käib peale, et korjaksime telkimisplatsilt ka murumunad ära. Seeni on tõesti palju! Kudres ei pea ühiskööke just romantilisteks paikadeks – tema eelistab priimusel võsas süüa teha –, aga minu arvates leiavad just nendes köökides aset kõige põnevamad vestlused ja kohtumised – üks hetk räägid kellegagi via ferrata’st, järgmisel kuulad läbi Norra hääletamise seiklustest. Elu on ilus, isegi askeetlikes tingimustes!

Kõrguste, koskede ja lambakarjade maailmas

Åres lähevad kõrvad kõrgusest lukku. Mõni rühib jalgrattaga mäkke. Hull! Tuttav ja jõuline Tännforseni kosk ning läbi metsa looklevad matkarajad. Peatselt ületame Norra piiri. Siin on kõrged teravatipulised kuused, järsud kaljud ja kiirevoolulised kärestikud. Ja lambad on osa sellest metsikust olustikust. Kuigi oleme seda vaatepilti korduvalt näinud, on see ikka nagu esmakordne. St. Olavsledenis peatume lühikeseks matkaks, liigume üle rippsilla, läbi tiheda metsa ja viskame kiirevoolulise jõe ääres lutsu. Möödunud aastal näitas termomeeter siin ligi 30 kraadi, seekord 25, palavus meenutab lõunamaad. Björke magab autos. Sel aastal julgeme teda üksi jätta, kuna tal on nüüd telefon ja meil on kokkulepe, et ärgates helistab. Autos töötab spetsiaalne režiim, mis hoiab sobivat temperatuuri ja uksed lukus, ilma et alarm liikumise peale üürgama hakkab. Kogu protsessi saab juhtida eemalt telefonis.

Järgmine peatus on Steinkjeri laadimisjaam ja siis edasi Bessakerisse, kus maastik muutub täielikult. Soine tundra vaheldub ümarate kivimürakatega, mis asendavad siin teravaid kaljusid. Tee külakesse lookleb mägede vahel, ronides üles ja laskudes alla, justkui üritades meid iga käänakuga üllatada. Vaated on hingematvad. Kitsas tee kulgeb vahepeal kõrgel kaljuserval, all laiub Norra meri, siis jälle merepinnaga ühel tasandil. Kohati on teed palistatud „taskutega“, et autod saaksid üksteisest mööduda. See on sõit, mis ajab südame pahaks, ent läbime seda teed korduvalt, kuna Steinkjerisse tuleb minna kokku lepitud ajaks tagasi, autoga esindusse. Autoga läheb arvatust kauem ja saame asendussõiduki. Nii võtamegi teekonna ette veel kahel päeval. Björke riputab kilekoti sangupidi kõrvade külge juhuks, kui päris paha peaks hakkama. Vahepeal teeme kõrvalepõike oma lemmikranda Vingsandis. Jalutame punastest paadikuuridest mööda metsarajale ja sealt mere äärde. Päikest saab seal harva võtta, aga kivihiiglasi, mida mööda ronida, on palju. Mõni vana meremiin vedeleb rannal. Joonistame liivale, korjame karpe. Kudres pikutab kivi najal end lainete kohinasse unustades. Rannast ei puudu ka kuninga pildiga WC.

Elu mäel ja kalurikülas

Kõik Norra suved viivad meid ühtemoodi ka Bessakerisse, väikesesse kalurikülla Trondelagi maakonnas, Kaja ja Tõnu koju. Kaja kolis Norra juba 11 aastat tagasi ja on saanud tõeliseks matkajaks. Kunagi olime Eestis kolleegid, aga saatus tõi meid taas kokku siin, Norra mägedes. Ilma kohaliku teejuhita on keeruline leida parimaid matkaradu, sest neid ei ole üheski turistibrošüüris, kuigi matkamiseks sobib siin iga küngas. Nii võtame Kaja abikaasa Tõnuga seekord iga päev ette uue matka, võttes mäetippe ja kogedes Norrale omaselt ühe päevaga pea kõiki aastaaegu. Eemalt ümarate ja laugetena paistvate kaljude tõeline loomus avaldub alles siis, kui oled neile piisavalt lähedal – need osutuvad ronimisarmastajate maiuspalaks, eriti metsiku tuulega, mil püsti jäämine on pea võimatu.

Põhjamaiste matkade käigus olen õppinud, kui oluline on õige saabas. Oleme investeerinud korraliku summa headesse jalanõudesse, sest mäel ei tööta soodne laiatarbekaup. Hea saapapaariga muutub ka matkamise stiil – kaob hirm märgade jalgade ees ja sileda kivi asemel astud kindlalt ka puujuuri täis libisemiskindlatesse mudamülgastesse. Korraliku väljamineku kasuks otsustasime möödunud suvel pärast matka Dovrefjelli rahvuspargis, mis on ühtlasi koduks muskusveistele, kus temperatuur ei tõusnud üle 8 soojakraadi, sulamata lumi ja vesi segunesid jalge all ning taevast kallas vihma. Jalad said lirtsuval maastikul hetkega märjaks ja need mõned tunnid, mis vastu pidasime, olid tõeline katsumus. Viieaastase kannatustest rääkimata. Kuna rahvusparki ei tohi oma autoga sõita ja buss käib harva, veetsime pool päeva külastuskeskuses riideid kuivatades, teiste kaaskannatajatega lõbusalt juttu ajades ning maasikamoosi ja hapukoorega vahvleid nosides. Tagantjärele on just sellised ebamugavad hetked need, mis pakuvad hindamatuid õppetunde ja jäävad kõige eredamalt meelde.

Riietumise kunstki on aastatega selgeks saanud – see on omaette teadus. Nüüd tundub ilm aknast vaadates hullem kui õiges riietuses välja astudes. Sain oma vitsad kätte kunagi Islandil, avastades, et mõnel pool on suvi veelgi üürikesem ja sadada võib kõikidest ilmakaartest korraga. Kui autos on ruumi, siis paki lihtsalt kõik kaasa, nappidest suveriietest talvevarustuseni välja, sest villased sokid, mida sa mõtlesid mitte kaasa võtta, võivad osutuda elu ja surma küsimuseks. Kui me pole matkaautoga, siis on meil katuseboks. Vähemaga läheks keeruliseks. Nii on ka mugavam asju otsida, sest auto pole tuubil täis.

Norrakatele muidugi vastu ei saa, nemad näivad olevat sündinud matkapüksid jalas ja suusad kaenlas. Meenub vaatepilt jaanuarikuisest Oslost, kus nädalavahetustel tõttavad kõik suusad kaasas mööda linna ja ühistransport on talvistest harrastusportlastest tulvil. Kui aga jätkata matkadega, siis on kasutusele võetud äpid, kuhu oma vallutatud tipp ära registreerida ja punkte koguda. Arvestust peetakse 20. veebruarist 20. oktoobrini ja kõigi osalejate vahel loositakse välja auhindu. Åfjordi kommuunil on lausa 70 eri raskusastmega vallutuspunkti! Vanast ajast on paljudes võrratute vaadetega nn trimm-punktides ka veel raamat, kuhu saab märkida oma nime ja kuupäeva.

Meie jaoks on need mägede võtmised korralikud matkad, norrakatele aga justkui jalutuskäik koeraga pargis; kerge pärastlõunane ajaviide. Matkapunkte läbitakse igas vanuses – ka lapsed silkavad vilkalt mööda mägesid. Üldiselt veame kaasa ka Björket ja tihti vastu tema tahtmist. Alguses on küll palju vingumist, kuid lühikesed jalad hakkavad lõpuks iseenesest edasi rühkima ja saatjaks saab hea tuju. Tore on ka, kui saab lapse jätta teiste omaealistega mängima ja lasta tal nautida Norra laste mänge. Kaja ja Tõnu juures on mängumaa lai ja koos nende lapselastega rõõmu palju: päevad mööduvadki iga ilmaga metsas ja mäeküljel mütates ja kindlasti poe juures kail krabisid püüdes või kalastades. Lausa kahju on Björket Norra lapsepõlvest linnakeskkonda tagasi viia.

Kajaga käime kalal nii paadiga kui ka kaldalt ritva viskamas. Võib öelda, et saak tuleb otse koduukselt. Lastega püüame alati väikeseid krabisid, kasutades vägagi tõhusat varustust: pesulõkse ja nööre, millel meelitav kalapala küljes. Kui krabi pesulõksu ära varastab, võib lisada konksu ja siis näkkab ka lüür. Neid krabisid me koju ei vii, vaid vabastame. Kuna seekordne külaskäik on langenud suve lõppu ja krabid on jõudnud oma täissuurusesse, siis saame neid ka päriselt püüda. Õhtul asetame püünise merre ja hommikul ootavad meid seal prisked poisid. Pühapäeva hommikul küpsetamegi pannkooke ja keedame krabisid, nautides lihtsate toimetuste ilu ja oma püütud värsket saaki õhtuse lobisemise kõrvale.

Kaja viib meid ka kohalikku lasteaeda ja koolimajja, tutvustades norrakate haridussüsteemi ja praktilisi kombeid. Näiteks magavad sealsed lasteaialapsed iga ilmaga õues kärudes. Õpe on väga eluline: mudilased teevad kõike ise, nende väikestesse kätesse usaldatakse nii saag kui ka haamer, neid võetakse kaasa jahile ning viiakse lauta ja tapamajja, näitamaks, kust toit tuleb. Kõik 15-aastased noored leeritatakse ja kui kellelgi on pähkliallergia, siis ei tohi ükski õpetaja ega õpilane koolimaja uksest pähklitega sissegi astuda.

Eelmisel aastal olime siin aga aasta tippsündmuse ajal, milleks on Bessakeri kalafestival, kuhu tullakse kohale lähemalt ja kaugemalt. Turismimagnetiks on ka mäeküljele ehitatud 956 astmega trepp, mis viib vana vahiposti varemeteni. Möödunud suvel ostsime vanakraamiturult trollikujukese, mille Björke asetas küla trolliseinale teiste omasuguste hulka. On, mille juurde tagasi pöörduda!

Põhjapõtrade ja virmaliste otsinguil

Kõigi siin viibitud suvede jooksul olen kohanud vaid kahte põhjapõtra: ühte nägin Kajaga matkates kaugel mäeküljel ja teist tee ääres rohtu näkitsemas. Virmalisi pole ma kordagi näinud. Juulis on ju päevad lõpmata pikad, polaarjoon on lähedal. Augusti lõpus, kui õhtud hakkavad tasapisi pimenema, umbes 21.30 paiku, tärkab minus lootus. Jälgin küll Aurora äppi, aga taevas on enamasti pilves. Talvel käisime Oslos, aga õnne polnud ka siis.

Põhjapõtrade otsinguks otsustame sõita tagasi Rørose kaudu. Külastasime seda piirkonda üle-eelmisel suvel. 17. sajandil asutatud mägilinnake on tuntud oma vasekaevanduste ja unikaalse arhitektuuri poolest, olles üks paremini säilinud puumajadega linnu Euroopas. See põnev kant kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Külastasime kaevandusmuuseumi, uitasime aheraine küngaste vahel ja astusime sisse kaevurite majakestesse. Rørose ümbruses asuvatel tundraaladel on aga saami karjakasvatajad sajandeid põhjapõtru karjatanud. Kuna Norras on spaad vähem levinud, siis veetsime öö just seal – 6 soojakraadi ja vihmaga ei saagi paremat kohta tahta. Norrakatele aga paistab, et puhkus spaaga ei seostu, nemad veedavad selle oma hüttides.

Ületame seegi kord fjordi ja sõidame praamilt maha. Avaneb hoopis harjumatu maastik: veel koristamata kuldsed viljapõllud ja avarad vaated. Ka hoonestus muutub piirkonnale iseloomulikuks: vanad hästi hooldatud puumajad, mis meenutavad korterelamuid, siin-seal puukirikud. Peagi asenduvad viljapõllud järskude kaljude ja kärestikuliste mägiojadega. See kant on tuttav – oleme siitkaudu sõitnud Dovrefjelli matkale. Sõidame Rorosest edasi. Teed on ääristatud metsaga, mis muutub pidevalt. Kui alguses domineerivad okaspuud, siis nüüd lisanduvad lehtpuud, peaasjalikult kased, tuues metsasegusse värskuse. Mets muutub kiduramaks ja maastik tundrasemaks, andes edasi põhjamaise looduse maagilise ja muutliku ilu.

Soojapuhuriga kämpingusse

Öömaja valikuks on seekord kämping. Norras on need tavaliselt üpris askeetlikud ja hind sõltub sellest, kas kasutad oma magamisvarustust ja koristad majakese ise või eelistad linade ja koristamise eest juurde maksta. Rootsis on süsteem sarnane. Kuna meil on kõik telkimiseks vajalik kaasas, poeme oma magamiskottidesse.

Duši kasutamine toimub mündimasinaga (sisestada tuleb 10 Norra krooni) ja aega on täpselt neli minutit, pool ajast kulub vee reguleerimisele. Ühisköögis soojendame seekord Norra valmistoite, et neid oma mättakatusega majakeses degusteerida, näiteks retromaigulist hernesupisarnast möginat suitsulihaga. Romantika jääb seekord tagaplaanile, sest ühisköök ja WC-d/dušid asuvad samas ruumis. Pean Kudresega nõustuma – pole just kõige isuäratavam lahendus. Õnneks on turismi tipphooaeg läbi ja peale meie peatuvad kämpingus vaid üksikud rändajad.

Kämping ise asub looduskaunis kohas, maanteemürast kaugel. Matkame mööda jõe äärt kulgevat rada ja loobime kive kärestikku. Samal ajal, kui hommikul ja õhtul asju lahti ja kokku pakime, kimab Björke tõukerattaga mööda kämpinguplatsi ja kiigub rehvidest kiigel.

Meie kämpingukogemused pole alati idüllilised olnud, mistõttu reisib meiega nüüd soojapuhur. Minu jaoks ühes Norra maalilisemas paigas, smaragdrohelise Geirangeri fjordi lõpus, mida ümbritsevad järsud mäed ja mille tippudelt langevad alla võimsad kosed ning mille loodust võikski kirjeldama jääda, saime esimesel suvel kogeda mitmeid ootamatusi, mis lõppesid ööbimisega jäises kämpingus. Kuna elektriautode laadimisjaam oli kuskil mäel katki, pidime istuma poole ööni aeglases laadijas. Björke on aga harjunud magama igal pool ja igas asendis, mistõttu jäid talle öised vintsutused märkamata. Nelja-aastane oli samuti väga rahul, sest sai keset suve 1476 meetri kõrgusel Dalsnibba mäel lund süüa.

Kui pärast hirmuäratavat serpentiinisõitu keset marutormist ööd kämpingusse jõudsime, puhus igast praost jäist tuult. Veetsime kogu öö üksteise külge litsutuna ühes voodis, et sooja hoida, vaatamata toas huugavale radikale. Lahkusime hommikul vara, et soojendada end autos ja jätkata päeva peadpööritaval Trolliteel (Trollstigen).

Seekord on valikus nii suvine majake kui ka soojustatud talvevariant. Valime muidugi viimase ja see peab sooja hästi (väljas pole muidugi ka külm) – öö möödub poolenisti magamiskotist väljas.

Kõige üllatuslikum koht aga, kus ööbinud oleme, on ühe kooli ühiselamu Ålesundi lähistel, koos hommikusöögiga koolisööklas. Mõelda vaid, et suvehotell võib osutuda õpilaskoduks ja selle töötajateks kooliõpilased.

Fantaasiaelukad käänulistel teedel

Edasi sõites seisame silmitsi ootamatute teetöödega, mis neelavad meie ajast märkimisväärse osa. Alguses loodame Troni mäele tõusta, kuid see plaan luhtub. Äpist näeme, et meile sobiv laadija on korrast ära, mis tähendab, et pärast mäge peaksime tagasi pöörduma eelmisse kohta. Otsustame jätkata teekonda mööda teed, mida pole varem läbinud – see osutub katsumuseks: tee on pikk, käänuline ja aeglane, muutub vahepeal isegi kruusateeks. Tee tundub olevat ka ebapopulaarne, sest teisi reisijaid me ei kohta. Põhjapõtru, keda nii lootusrikkalt ootame, samuti mitte; ainsaks elusolendiks, kes silma jääb, on tee ääres kükitav kaelustuvi. Levi kaob, ümbritsevat maastikku katab tihe segamets, mis vaheldub tundraga. Teen märkmeid. Kudres kommenteerib: „Kirjuta sinna, et mööda seda teed sõita ei tohi!“

Björke joonistab ja mina lisan tema fantaasiaelukatele nimed juurde – õpime lugema. Piltidest saavad peagi koomiksid, mida laps põnevusega veerib. On olnud igati kasulik autosõit.

Tegelikult on kõik autosõidud olnud Björkele rikastavad. Möödunud suvel seiklesime lõunas ja tegime peatuse Larvikus, mis osutus Thor Heyerdahli sünnilinnaks. Edasine teekond möödus Kon Tiki juturadadel ja Larvikust kaasaveetud kaigas on siiani suvilas heaks mängukaaslaseks. Peale meie tänavust külastust õpiti klaverilaagris ühisloona kontserdiks Edward Griegi „Mäekuninga koopas“. Pala õppimiseks lisasid Björkele motivatsiooni nii juba tuttavad Norra trollid kui ka varasem Griegi sünnilinna Bergeni külastus. „Ma olen ju seal käinud,“ kilkab laps. Seeläbi meenutasime ka tänavat Oslos, kus Ibsen käis igal keskpäeval oma taskukella õigeks keeramas. Just tema näidendile „Peer Gynt“ Grieg teose ju kirjutaski.

Lõpuks jõuame Rootsi, sirutame jalgu Ludvika väikelinna tänavatel ning õhtustame Kreeka restoranis, mis on vahelduseks heledates toonides. Teed jätkates valime ööbimiskoha ja kuna sellest saab meie reisi viimane, siis liisk langeb korralikule hotellile nimega Skultuna. Loojuv päikeseketas on nii selge ja punane.

Plaanivaba reisimise rõõmud

Oma Norra-reiside jooksul ei ole me kunagi ette planeerinud järgmist peatumispaika, vaid maandume, kuhu maandume. Seejuures mängib olulist rolli ka ilm. Nii oleme sattunud põnevatesse kohtadesse, kuhu planeerides võib-olla ei jõuaks. Ülemöödunud aastal Rørosest sõites jõudsime näiteks Falunisse Rootsis. Kuigi Rootsi on meie jaoks olnud pigem läbisõiduriigiks, mille vastu meil suurem huvi puudub ja kuhu me pikemaid peatusi ei kavanda, juhtub sageli vastupidi.

Falunis asub samuti UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud ajalooline vasekaevandus ja muuseum. Seal saime juhuslikult teada, miks Rootsi traditsioonilised majad on punased. See värv, tuntud kui „Falu rödfärg“, pärinebki Faluni kaevandusest, mis omal ajal oli üks maailma juhtivaid. Kaevanduse kõrvalproduktina tekkis rauarikas pigment, millest hakati valmistama värvi. Punane toon muutus kiiresti populaarseks, sest see meenutas kallist telliskivi, mida kasutati jõukamates piirkondades. Lisaks oli „Falu rödfärg“ taskukohane ja efektiivne viis puitmajade kaitsmiseks karmide ilmastikutingimuste eest. Lühikese ajaga levis komme ka naaberriikidesse.

Seekord satume Skultunasse, mille messingivabrik asub samas kohas, kuhu see 1607. aastal rajati. Hoone, milles ööbime, on ehitatud 1900. aastal. Jutukas soomlannast administraator võtab meid vastu ja kuuldes eesti keelt, rõõmustab: „Oleme ju naabrid!“ Väljas on peaaegu pime, kuid läheme Björkega siiski mänguväljakule, kuna suur osa päevast on autos istutud ja Björke oma une mitmekordselt täis maganud. Mängime ja teeme tiiru vanade hoonete vahel, käies ka nn messingsillal, mille all voolab kärestikuline jõgi. Lähedal paiknevad viikingiaegsed ruunikivid. Hotell ise on tume, mõjudes hilisel õhtutunnil kummitusliku saladusi täis paigana. Hommikul mõtleme isekeskis, et huvitav, endal on suurem osa aastast pime ja kõle, aga suvel kaetakse aknad kinni ja hotell meenutab rohkem koobast. Lahkume numbritoast varakult, kuid Skultunast ära ei kiirusta, vaid jätkame päikesepaistes ajalooliste rajatiste avastusretke.

Loodusest linna

Meie autoseiklus lõpeb Stockholmis. Nii kummaline on jõuda paarinädalasest metsavaikusest ülerahvastatud linnakeskkonda. Stockholmile kulutame alati vähemalt päeva, külastades väljakujunenud lemmikpoode ja mõnda kaasaegse kunsti galeriid. Seekord ostame Björkele rula, kuna ta on selle vastu huvi ilmutanud. Möödunud suvel, kui matkaseiklesime pea terve kuu, sõitsime mööda Kesk- ja Lõuna-Norra rannikut ja veetsime aega ka Norra suuremates linnades: Trondheimist vurasime matkaautoga Bergenisse, sealt Stavangeri ja lõpuks Oslosse. Kesk- ja Lõuna-Norra on meil risti-põiki läbi seigeldud, ent siiski on seal veel palju paiku, kuhu jalga tõsta sooviks, ja raskemaid matkaradu, mis ootavad Björke vanemaks saamist. Trollpikkeni vallutas ta viieaastaselt ja see on märkimist väärt saavutus, sest tänu Kudrese daltonismile ja võimetusele eristada eredas päikeses punaseid ja siniseid tähiseid pidi ta läbima kaks matkarada.

Kaja ja Tõnu akna taga lahel möödub iga päev kella 18 ajal kruiisilaev „Hurtigruten“, mis viib turiste Bergenist arktilisse Kirkenesi, kaaslasteks Norra ranniku kauneimad vaated. Kui laev möödub, kiirustatakse aknale või lehvitatakse sellele poe juures kailt ja kapten vastab sõbralikult laevapasunaga. Meie seikluse lõpp on mõrumagus nagu põhjamaised pohlad. Ka suvi on otsakorral. Põhja-Norra on meil veel avastamata, aga ehk kohtume „Hurtigruteniga“ mõnel tuleviku suvel Lofootidel või isegi Nordkapis.

Selles numbris

Viimati blogis

Köögigeograafia peatükke: Moldova köök

17. mai 2025

Moldova köök sarnaneb arusaadavalt Rumeenia köögile, kuid sellel on mõjud ka Türgi, Kreeka, Balkani, Lääne-Euroopa ning uuemal ajal ka Ukraina,…

Margus Kalam: Paar küsimust ja katkend raamatust

17. mai 2025

Esitame reisi - ja rännumehele enne lugema asumist paar küsimust. Eeldades, et inimene, kes seda katkendit siin loeb, ei ole…

Kõik postitused