Gert Kelu oli mõni aeg tagasi Eestis tuntud fotograaf. Vahepeal oli ta kadunud, aga nüüd on taas tagasi ilmunud koos põnevate surfi- ja merefotodega. Tiit Pruuli tegi juttu.
Tiit (nõudlikult): Miks sa Eestis oled?
Gert (naerdes): No vahel ikka peab käima.
Aga kus sa tavaliselt oled?
Bahama saartel Eleuthera saarel. Nimi pidi tähendama vabadust.
Kui kaua seda vabadust oled seal nautinud?
Umbes viis aastat olen kohapeal järjest olnud. Hakkasin seal käima 2015ndast.
Mislaadi koht see on?
Selline hästi aeglase minekuga koht. Mul on teooria, et boheemlus ei tulnud mitte Pariisist, vaid Bahamalt. Nad on täielikud boheemid, neid ei huvita, nad ei võta vastutust. Nad teevad täiesti vastutustundetuid asju, näiteks autode ja paatidega – peaasi, et lõbus oleks.
Aeg jookseb seal omamoodi, ära loodagi burgerit kümne minutiga kätte saada. Aetakse palju mula, et oleks naljakas.
Hästi lahked ja naerused inimesed. Nagu saarlased Saaremaal.
Aga nagu mitmel pool maailmas, ajad on rasked ja suhtumine ekspattidesse on muutunud – turiste tuleb oma huvides ära kasutada.
Ma kujutan ette, kuidas inimene võib mõnele sellisele saarele sattuda. Olen isegi jõudnud mõnele Kariibi mere või Polüneesia saarele, aga pole sinna elama jäänud. Kuidas juhtus, et oled sinna alaliselt jäänud?
Kunagi ei tea, mis homme toimub. Aga tekkis selline võimalus, oli natuke kinnisvara ja siis sai selle arvelt liugu lasta mõne aasta. Läksin surfama.
Oli vaja elus kannapööre teha, tundsin, et olen kuidagi kinni. Pildistamine ei olnud üldse enam nii lõbus. Läksin sinna, et värskelt alustada.
Miks uut algust vaja oli?
Olin pildistanud ja pildistanud. Ametiportreid ja üritusi. Eks Eestis peabki elamiseks kõike pildistama, pulmi ja kõike, välja arvatud matuseid. See põletas läbi.
Kas surfamine andis uue tuule tiibadesse või kuidas see elu sul seal läinud on?
Mitte ainult surfamine, vaid kogu see loodus seal! Tänu surfamisele hakkasin vees pildistama. Vahepeal ma ju mõtlesin, et ei pildistagi enam. Kaks-kolm aastat ei võtnud fotoaparaati kättegi. Aga tänu surfamisele tekkis mõte, et peaks uurima neid veekindlaid kaamerakorpuseid. Kunagi oli meil Kaupo Kikkasega hull tuhin peal – käisime sukeldumas ja katsetasime allveefotograafiaga. Ostsime Kaido Haageni käest varustust. See oli päris vahva, aga mingil hetkel jäi soiku, kuna see oli kallis lõbu. Tookord oli Eestisse raske seda varustust saada – veealuse välgu tellisin Amazonist ühele sõbrale välismaale, kes selle siis minuni toimetas.
Aga nüüd hakkasin uuesti vaatama seda asja. Tellisin endale ühe veekindla lahenduse ja hakkasin lainetes sõitjaid ja laineid pildistama. Väga meeldis!
On olemas portree- ja tänavafotograafid ja kes kõik veel. Kui sinu töid vaadata, siis sinu ametinimi võiks vist olla lainete pildistaja?
Ma ei ole seda kuidagi karjääriks keerata soovinud, aga see pakub mulle nii suurt rahuldust. Eks näis, mis edasi saab. Ma olen ju siiani olnud ainult ühe koha peal, ühes rannas. Kui asja tööna võtta, peaks ikka ringi liikuma, käima seal, kus on erinevaid ja häid sõitjaid. Eks meilegi satub häid sõitjaid, aga pigem harva. See on nii kauge ja väike saareke. Meie rand oli 1970ndatel hästi legendaarne, hipid elasid siin koobastes. Aga meie rannal pole surfitingimused mitte kogu aeg head. Võib juhtuda, et kaks nädalat pole mingeid surfivõimalusi.
Kogu ookeani romantika, rütm, võnked, sagedused – see on minu jaoks mingis mõttes meditatsioon. Seal ei ole korrapära, aga on erinevad mustrid.
Kui oled lauaga väljas ja ootad setti, siis midagi muud pole tehagi kui mõelda. Kui laine ära sõidan, siis ükskõik kui väsinud füüsiliselt olen, ükskõik kui palju olen lainetega vastu pead saanud, tunnen, et sain nii palju energiat.
Üks põnev hobi on sul seoses surfamisega veel tekkinud?
Kunagi, enne kui kasutusele võeti plast, tehti puidust surfilaudu balsapuust. See teema huvitas mind väga. Läksin Costa Ricasse, kust leidsin ühe puusepa, kes tegi lauaehitamise kursuse. Tegin ühe laua seal valmis ja ostsin endale tööriistad.
Esimese laua jaoks ostsin ehituspoest küpressi, kuna see on kõige kergem puit, mida seal on võimalik kätte saada. Selle laua, mis ka Eestis näitusel oli, tegin rannast korjatud ajupuust ja servad mahagonist.
Seda oskust tahaksin kindlasti edasi arendada. Laudade tegemine konkureerib praegu täielikult pildistamisega.
Vaata Gert Kelu fotosid ka Instagramis.
***
Gert oli kunagi minu kõige esimene praktikant. Saime ja jäime sõpradeks. Lisaks fotograafiale on Gerdil alati kõrval mingi käeline tegevus, milles ta on väga osav. Tema meisterdatud Piraaja landid said kalameeste seas päris tuntuks. Need olid nii ilusad ja kvaliteetsed, et mittekalamehed ostsid neid suveniirideks ega raatsinud neid kaladele pakkudagi. Meil tärkas veealuse maailma huvi üsna sarnasel ajal ja nii käisime koos snorgeldamis- ja sukeldumisretkedel. Gert oli selles nii osav, et mul tekkis kahtlus, et ta oli eelmises elus saarmas. Eks seesama saarmas on ta viinud ka sinna sooja mere lähedusse, kus saaks lõputult lainete peal ja all ringi liuelda.
Kaupo Kikkas
- Bahama
- Eleuthera saar
- fotograaf Gert Kelu
- Kaupo Kikkas
- lainefotograaf
- surfi- ja merefotod
- surfilaua valmistamine
- Tiit Pruuli
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
