Laste ja ratastega Eesti raudteedel

Toomas Kiho jätab seekord kõrvale tavalise rongisõidu, mis lastele niigi väga põnev, ja keskendub veelgi põnevamatele elamustele, mida pakuvad lastega rändamisel raudteetammid, kus rööpad on kas juba nõukogude ajal või nüüd hiljem, Eesti ajal üles võetud.

Paljud vanad raudteetammid on ideaalsed jalgrattamatka marsruudid Eestis. Nad on rattasõiduks eriti sobivad, kuna seal puuduvad liigjärsud tõusud ja laskumised – egas rongid ju üles-alla sõitnud. Sõit piki raudteetammi pakub ka looduslikult väga eriilmelist elamust, marsruut läbib erisuguseid looduslikke maastikke, raudteetammid viivad üle jõgede, ojade – seal on vanad sillad, raudteed on ehitatud läbi soode ja rabadegi, koguni üle merikitsuste ja läbi linnade ning külade. Sageli on omaaegne raudteekoridor palistatud kuusehekiga, siin-seal võib kohata õunapuid ja vanu semaforposte, mõnes kohas jooksevad endisaegsed telefoniliinid, aeg-ajalt tuleb ette raudteeäärseid raudteelaste majakesi, ning muidugi pakuvad elamust vanad raudteejaamad ise.

Järgnevalt ülevaade raudteetammidest, kust rööpad on üles võetud ning millest kõik ka kergemaks või raskemaks jalgrattamatkaks sobivad – lapsed igal juhul kaasas. Koos rööbastega on tammidelt enamasti eemaldatud ka vanad liiprid ning üsna pikkade kilomeetrite jooksul on raudteetammidele kujundatud sõiduteed. Harilikult on need kohaliku tähtsusega külavaheteed, mis torkavad teiste omasuguste seas silma küll imposantse teetammi poolest, mis ümbritsevast maastikust mitme meetri kõrgusele võib tõusta, teisal jällegi on raudtee olnud süvendatud läbi mõne mäenõlva jne. Üldiselt on alles ka vooluvesi ületavad vanad raudteesillad, mis teinekord on kitsamad kui tamm muidu – seega ettevaatust nende ületamisel!

Vahel on aga sild siiski kadunud või lootusetult kehvas seisus, siis tuleb leida muidugi ümbersõidu võimalus, mis aga jalgrataste puhul kunagi ülejõukäiv ei ole. Tõsi, mõnes kohas võib vana raudteetamm olla ka päris maha jäetud – ei toimu seal mingit liiklemist ning teetamm on kasvanud päris võssa. Teinekord võib aga tammile olla tõstetud lausa suur üleriikliku tähtsusega asfalttee. Niisiis on raudteetammi pidi kulgemine alati vaheldusrikas – kord võid sattuda sõitma mööda suurepärast teed, kord aga pead rassima rinnuni nõgestes või läbi kuuse- või haavanoorendike. Lastele jäävad aga seesugused retked kindlasti helgetes toonides meelde, sest enamasti on jalgrattamatk vanal raudteetammil seiklus. Igas eas on jalgrattamatkahuvi lapsel muidugi erinev: esmalt alles sõitma õppinuna tasub valida lihtsamaid teid, ning teismeeas võib olla vahvam läbida keerulisemaid tamme.

* **

Raudtee Riisiperest Haapsallu on peaaegu ainuke laiarööpmelise raudtee tamm, kust rööpad on üles võetud. Ja kuigi pole jäetud jutte Haapsalu raudteeühenduse taastamisest, on raudteetamm praegu tuntud Läänemaa Tervisetee nime all kui kergliiklustee. See tamm on terves ulatuses kergesti jalgrattaga läbitav ning lõpp-peatusest Haapsalust on võimalik pärast Eesti ühes uhkemas raudteejaamas asuva raudteemuuseumi külastamist – ükski raudteehuviline seltskond ei saa seal jätta käimata – edasi sõita ka Rohukülla, kus raudtee lõpeb just parvlaevasadamas. See ongi ilmselt kõige lihtsamini jalgrattal läbitav vana raudteetamm Eestis, kahele päevale jagatuna on selle suutelised läbi sõitma juba nelja-viieaastased lapsed, kes on just kahel rattal sõidu ära õppinud (muidugi tähendab see siis telkimist poolel teel).

Teine hiljuti üles võetud laiarööpmeline raudtee, kus rongiliiklus on alles nüüd Eesti ajal lõpetatud, viib Pärnust Mõisakülla. Algselt oli aga seegi raudtee kitsarööpmeline. Raudteetamm algab Pärnust Raekülast ning suundub Eesti võimsaimate luitemännikute tagant läbi Vaskrääma ja Surju Kilingi-Nõmmele ning lõpuks Mõisakülla. See väikelinn oli kunagi suisa kolme raudtee sõlmjaam, peale Pärnust tuleva läksid siit raudteed ka Viljandisse ning lõuna poole Lätti (ja edasi Valka). Pärnu-Mõisaküla trass terves ulatuses on jalgrattamatkajale aga palju keerulisem ja raskem, üldiselt pole sellele rajatud kergliikluseks sobivat katet, mõnel pool küll on tee hästi sõidetav, kuid siin-seal on pinnaks koguni liipritealune killustik või liiv, mis jalgrattasõitu teadagi pigem takistab. Ometi tasub sõit end ära: Kilingi-Nõmme kaunis vaksal, Sigaste vana küla jpm.

Pärnus saab ühe lühikese ja mõnusa raudteesõidu jalgrattal teha veel ka vanal tammil, kui sõita mööda kunagist kitsarööpmelist raudteetammi Pärnust Sinti. Retk pole iseenesest pikk ega keeruline, tehtav ka koos kõige väiksemate pereliikmetega. Tee peal saab end karastada Reiu jõe vees ning matk lõpeb Sindis, mille vanad raudteejaamahooned suure maantee ääres linna servas on vist küll kõigile tuttavad.

Õige pisikene suts Viluvere ja Vändra vahel on samuti kunagi kandnud haruraudteed, see on – jalgratta puudumisel näiteks – mõnusalt ka lihtsalt läbijalutatav.

Kui Pärnu ja Mõisaküla vaheline kitsarööpmeline raudtee ehitati ümber laiaks, siis Viljandi-Mõisaküla trass jäi laiaks ehitamata ning sealt võeti rööpad üles koos kitsarööpmelise raudtee lõpuga. See tee on suures osas tervikuna jalgrattal kenasti läbitav, kohati, näiteks Sinialliku juures, läbib vana raudteetamm ka hingematvalt kauneid maastikke – kohe raudtee kõrvale jäävad ohvriallikad, järv ja linnamägi. Samuti viib raudtee läbi Mulgimaa südame, läbides kaunilt näiteks ka Abja-Paluoja linnakese (ja sealse vaksali).

Et Pärnu kandi raudteede ülevaatega lõpetada, siis tasub ka Pärnu-Mõisaküla liini poolelt teelt üles otsida omaaegse Riisselja jaama ase, hoone ise on küll lammutatud, kuid sealtsamast hargneb kõrvalraudtee Ikla suunas. See oli esmalt metsaveovajadusteks rajatud raudteeharu, millel toimus siiski ka regulaarne reisiliiklus. Ka tänapäeval läbib see trass eeskätt põnevaid metsamaastikke, lõpu eel ka kuivemaid männikuid, kuid põnevaim on omaaegse suurvesiehituse Timmkanali peatus ja Timmkanal ise. Seega tuleb soovitada ka see tee jalgrattamatkana ette võtta, väikeste laste kaasas olles tuleks siingi kahepäevase retkega arvestada.

Metsade poolest võimsaimat raudtee jalgrattamatka elamust pakub kahtlemata Mustvee-Sonda liin. See läheb läbi Alutaguse metsade ja laante ning läbi kuulsa Sirtsi soo. Tähelepanuväärseim küla raudteejaamaga on Peressaare – üks Pätsiaegse asustusliikumise lipulaevu, nüüd pea tervikuna maha jäetud. Avinurmes aga on jupike raudteed taastatud ja hea õnne korral saab seal jaama ees ja üle silla ka pisikese kitsarööpmelise rongikoosseisuga sõita.

Järvamaad läbistav Türi-Tamsalu raudtee üllatab samuti oma metsiku looduse poolest. Raudtee läbib ju küll ka näiteks praeguse Mäo liiklussõlme ala, kuid enamikku trassist palistavad teed ülimalt kenad maastikud: Esnas, Võhmetus, Vajangul jm. Ka avab raudteetamm silmad raudteearhitektuurile Järva-Jaanis.

Valga-Mõniste kitsarööpmelise raudtee algus Valgas on põnev: kitsas raudtee ehitati kahes kohas laiarööpmelise alt läbi, moodustades viaduktid või tunnelid. Tee ise on paljudes kohtades metsa kasvanud ja kohati raskesti läbitav, kuid metsamaastikud ja Eesti ühed võimsaimad palumetsad Hargla kandis, Sarus jne, samuti Mustjõe luhad jm väärivad nautimist iga ilmaga. Koikküla ja Valga vahel on siin tegelikult kaks omaette tammi, millest uuem põhjapoolne pidi rajatama alles pärast Eesti ja Läti vahelise piiri kujundamist – et rongid Mõnistest ei peaks Valka läbi välismaa sõitma.

Tallinlastele on kindlasti tuntuim ja lastelegi kõige käepärasem raudteetamm vana Vääna raudtee oma, kus Rahumäe teest kuni Harku tänavani paikneb tänapäevane kergliiklustee. Tähetorni tänav on samuti terves ulatuses raudteetammil.

Üks kaunimaid jalgrattamatkamarsruute vanadel raudteetammidel viib aga matkajad Raplast Virtsu, mille käigus saab jalgrattaga sõita nii asfaltteel, kenal kruusakattega liiklussoonel kui lühiajaliselt Lihula kandis rassida ka läbi võsastunud tammi, kus veel liiprijäänuseidki näha. Kõige krooniks on aga jõudmine Eesti liigirikkaimas paigas Laelatul äkitselt Mõisa- ja Rame lahe äärde ja sõit üle madala merelahe Virtsu jaama, nagu rong, mis „Virtsu veel sõitis, sest seal oli jaam...“

Üldiselt võib öelda, et jäigalt kunagist trassi jälgida võib olla kaunis keeruline ja raske, aga see on peaaegu alati võimalik, kas või ratast käe kõrval lükates või seljas tassides. Kõik sõltub lapse vanusest, jõust ning vastupidavusest – kas rinnuni nõgestes või võsanoorendikus rassida on jõukohane või mitte. Kuid hiljem lõkke ääres teed juua ja möödunud päevavaevale tagasi vaadata on igal juhul mõnus.

Selles numbris

• Karl-Martin Sinijärv. Viimane rong
• Raudteeraamatud
• Risto Laur. ISLANDIL. KOHALOLEK JA RÄNDAMINE.
• Kärt Hellerma. ISLANDI KIRI
• MAIASMOKA ATLAS
• Elamusreisiga pilvede peale või tilgutite alla?
• RAUDTEEKUNST
• Raudteemaailm postkaartidel
• Alpinismiklubi Firn 55
• Kes peaks raiuma ukse AASIASSE?
• Maailma iidseim TÜRGI
• Sõit elusasse anekdooti – TŠUKOTKALE!
• Varanasi kirjad 6. Kui elevant on kõrva peale astunud
• Laste ja ratastega Eesti raudteedel
• MOOTORRATTAL Euroopa katuse jalamile
• Agatha Christie RONGIMÕRVAD
• Mullikatega, aidaa!
• Kalmisturongid
• Erilised vagunid
• Rongisõidust Taipei moodi
• Aga rongid siin enam ei peatu...
• Raudteeajaloo radadel
• Elust helesinistes vagunites
• Kristjan JÕEKALDA rongipiinad Indias
• UUDISTOOTED
• Reisifotod jõuavad tellija koju!
• Go Reisiajakiri 51 – Detsember 2014