Kuidas saada kätte juulikuisel Islandil telkimise kogemus Eestist lahkumata? Vali eriti tormine novembriöö ja püstita telk pankranniku kaldale otse kivile. Ja leia sõber, kes selle ettevõtmise ajal sulle külje pealt ämbriga külma vett kaela viskab. Saad üsna autentse mulje.
Laugaveguri matkarada on üks Islandi kuulsamatest ja unikaalsematest, mis viib rändajad läbi müstiliste vulkaaniliste maastike, laavaväljade, värviliste mägede, külmade liustike ja karmide tuhakõrbete. Meie läbisime juulis sellest 55-kilomeetrise osa, teekond viis Landmannalaugarist Þórsmörki ja võttis aega neli päeva.
„Pehme“ algus matkale
Islandil matkamine oli minu jaoks kaua oodatud unistus – kunagi iidsetel aegadel sattusin tööasjus Islandile, kuid siis piirdus visiit vaid kohustuslike turistilõksudega ning saare ulmeline maastik jäi pikemalt avastamata. Aega plaani teoks tegemine võttis, ent selle aasta juulis ma end väikese grupiga Islandilt leidsin. Rada on kogenud matkahundil kindlasti võimalik läbida ka ise, ilma grupita, kuid see nõuab korralikku eeltööd. Kogenud matkajuht, kes teab parimaid telkimiskohti ning mägijõe ületamise nippe, on kahtlemata väga abiks.
Matk sai alguse Landmannalaugari laagriplatsilt, „aklimatiseerumiseks“ telkisime paar päeva ja tegime päevamatku ümbruskonda, et enne pikemat teekonda Islandi müstiliste värviliste mägede vahel veidi kohaneda. Esimesed päevad pakkusid matkamiseks mõnusaid tõuse ja laavavälju, mis olid kui maastikud teiselt planeedilt. Käisime ka kauni Ljótipolluri järve ääres, mis paikneb vulkaanikraatri sees, ja saime tunda Islandi suve mõnusid – 15 kraadi, päike ja isegi kergelt päikesepõletust.
Lõpetasime esimesed päevad laagriplatsil termaalveetiigikeses, kus kuumaveeallikad pakkusid mõnusat leevendust ja pehmendasid päevasest matkast pinges lihaseid. Mugavused missugused! Landmannalaugar on kohalike seas populaarne – siia tullakse peredega, telgitakse mõned päevad ja matkatakse ümbruskonnas. Juba siia saamine on elamus, kohale viiakse spetsiaalse kõrgemaks ehitatud truck-bussiga, mis mägijõgedest läbi murrab. Nii et kui pole soovi või mahti rada avastama minna, siis ka Landmannalaugaris saab Islandi loodusest väga ägedad muljed kätte. Siin on soojem ja tuulevaiksem kui matkaradadel ning lisamugavuseks looduslik termaalveetiigike, kus ennast soojendada.
Rännak Hrafntinnuskerisse – rada paneb tõeliselt proovile
Kohanemine tehtud, vinnasime kotid kogu eluga selga ja suundusime Hrafntinnuskeri poole. Peaaegu kogu päev kulus järskudel tõusudel ronimiseks. Iga sammuga avanesid kõrgemal aina hingematvamad vaated, mis olid iga pingutust väärt. Seljakott, mis tundus alguses raske ja tülikas, muutus peagi sõbraks. Teadsin, et Islandi loodus on kordumatu, kuid see kogemus oli lausa vapustav. Rüoliitmäed olid täpselt nii mitmevärvilised, kui olin ette kujutanud. Iga käänaku taga avanes uus ja veelgi erilisem vaade. Tempo oli aeglane, sest fotoaparaadid said pidevalt vatti.
Island pakkus ka oma kuulsat vahelduvat ilma – lühikese varruka ilm muutus kümne minutiga talviseks ning nõudis sooja jopet, mütsi ja kindaid. Hrafntinnuskerisse jõudes võttis meid vastu jäine tuul ja karge õhk – see oli kogu matka kõrgeim punkt (ja ka kõige külmem). Telkide ülespanemine teravate laavakivide vahele mäeharjal oli lameda maaga harjunud eestimaalastele paras väljakutse.
Hommik üllatas meid massiivse uduga – sõna otseses mõttes ei näinud sõrme suhu pista. See tegi murelikuks, sest ees ootas järske laskumisi. Õnneks udu siiski hajus ning matk jätkus mööda tuulist ja avarat platoopiirkonda, kus pidime taluma Islandi ilma teist külge – kohati halastamatut tuult ja sõna otseses mõttes külje pealt sadavat jäist vihma, mis polnud eelmistel päevadel meid veel tabanud. Matkakepid olid suureks abiks, kui tugeva tuule käes tuli ületada kitsas mäehari.
Õhtuks jõudis meie matkaseltskond laagriplatsile Álftavatni järve ääres täiesti läbi külmununa ning justkui taeva kingitusena oli just sellel laagriplatsil piiiiiiiiisike kõrtsikene, kust sai (sularaha eest) suppi, napsu ja suhtlemist. Pisike majake oli ennast soojendavaid matkalisi puupüsti täis ning ainus ahi vettinud riideid täis riputatud, kuid paremat õlg-õla tunnet ja ülevoolavat rõõmu pole võimalik kogeda.
Kolmas täispäev raja südames oli midagi, mida Island pakub vaid neile, kes on valmis astuma sügavamale tema olemusse. Pikk rada viis läbi musta liivakõrbe ja mööda lõputuid vulkaanilise tuha alasid. Siin valitses Islandi ürgne, looduslik jõud ja karm ilu – maa ise rääkis oma lugu. Päeva jooksul tuli meil ületada mitu mägijõge, mis oli omaette vaimu proovile panev kogemus – mõte jalad paljaks võtta ja jäisesse vette astuda ei tundunud just tervemõistuslik.
Õhtuks jõudsime Emstruri juurde, kus pingutusi kroonis võimas Markarfljóti kanjon – see oli väikest lisamatka igati väärt ja auhinnaks näidati meile vikerkaart.
Viimane päev – rännak läbi roheliste orgude Þórsmörki
Viimase päeva hommikul saime esimest korda rajal kokku panna kuiva telgi. See oli väike võit, mis tõi palju rõõmu. Ilm oli sellel päeval Islandi mõistes imeline – ma võtsin vahepeal isegi mütsi peast ära!
Ees ootasid viimased tõusud, kuid enamik teest viis allapoole ning rohelust tuli aina juurde. Lõhnad ja vaated muutusid lopsakamaks, kui sisenesime lõpuks Þórsmörki orgu – tunne oli nagu kääbikutel teel haldjaorgu „Sõrmuste isanda“ filmis.
Kokku läbisime nelja päevaga 60 kilomeetrit ja tõusime üle 2200 meetri. Laugaveguri rada ei olnud füüsiliselt ülemäära raske, kuid see oli vaimselt paras proovilepanek. Külm ja märg ilm ning raske maastik, mis nõudis iga sammu kaalumist, pani sada protsenti kohal viibima. Pingutust kompenseeris looduse hiilgus – sinna, kus meie käisime, ei saa ühegi maismaasõidukiga.
***
Kus ja kuidas ööbida?
Laugaveguri rajal on hulk telkimiskohti ja matkamajakesi, mis on suvel (eriti juulis ja augustis) väga populaarsed. Telkimine on lubatud ainult ametlikes telkimiskohtades ning telk peab olema tuule- ja veekindel. Kuigi telkimiskohad pakuvad matkajaile varjualust ja tualette, ei ole need täielikult varustatud mugavustega. Enamasti on platsidel siiski võimalik käia kuuma duši all ja osta näkse (ning priimuse jaoks gaasi). Oluline on teada, et telefoni jm varustuse elektriga laadimise võimalusi ei pruugi päevade kaupa olla.
Matkamajakestes peatudes peab arvestama, et nendes on piiratud arv kohti ja majutus tuleks broneerida varakult. Matkamajades on tavaliselt voodikoht naril toas, kus ööbib korraga kümmekond inimest.
***
Kas Laugaveguri rada on turvaline?
Kuigi Laugaveguri matkarada ei ole tehniliselt keeruline, on see füüsiliselt ja vaimselt nõudlik. Peamine väljakutse on Islandi ilm, mis võib hetkega muutuda. Juulikuus, kui rada on kõige populaarsem, võib päikseline ja selge ilm asenduda kümne minutiga külma vihma ja tugeva tuulega. Suvine 15-kraadine ilm võib teisel pool mäeharja asenduda talvejopet nõudva novembriga.
Ükski rada, eriti sellises karmis looduses, pole täiesti turvaline. Laugaveguri rajal on aastate jooksul toimunud ka traagilisi õnnetusi – halb ilm, ebapiisav varustus või alahinnatud raskusaste on põhjustanud matkajaile ohtlikke olukordi. Näiteks võib udu ja lumetorm kogenematud matkalised eksiteele viia, eriti kõrgematel lõikudel. Kõige olulisem on alati ilmastiku ja oma võimete jälgimine – loodus võib olla kaunis, kuid see ei andesta hooletust. Rajal olevatel telkimisplatsidel on alati kohal nn ranger’id, kellelt tasub küsida täpset ilmaprognoosi ja soovitusi.
***
Kus süüa saab?
Söögi valmistamine on raja keskmes suur proovikivi, kuna rajal pole poode ega kohvikuid – siiski saab enamikult laagriplatsidelt osta väikest valikut näkse ja gaasiballoone. Seega kogu toidukraam peab endal kaasas olema. Enamik matkajaid võtab kaasa dehüdreeritud matkatoitu, mis on kerge ja mida saab lihtsalt sooja veega valmistada. Kaasaskantav väike matka-gaasipliit või priimus on siinkohal vajalik abivahend. See-eest joogiveega probleemi pole, liustikelt tuleb kvaliteetset ja ülipuhast vett väikeste ja suurte jõgedena piisavalt.
Telkimiskohtades ja majakestes on söögivalmistamine lubatud spetsiaalselt selleks ette nähtud aladel, kus matkajad saavad oma varustust kasutada. Tuleohutus on Islandil tähtis, kuna kuiva samblaga kaetud alad võivad süttida kergesti.
***
Soovitused Islandil matkajale
Õige varustus ja kihiline riietus on häda-vajalikud, kuna Islandil peab olema valmis igasuguseks ilmaks, mistõttu kihiline riietus ja veekindel- kiht kuluvad marjaks. Investeeri vihma-pükstesse ja -jakki, need teevad su matka mõnusaks – Islandi vihm ja tuul on tõeliselt ettearvamatud. Ka matkasaapad peaksid olema tugevad, vettpidavad ja sobilikud ebatasasele pinnale. Magamisvarustuse juures tuleb arvestada, et maapind on külm ja kõva (telgi paned üles otse kivi peale) ja öösel võivad temperatuurid langeda ka südasuvel miinustesse.
Matkakepid on Laugaveguri rajal heaks abivahendiks – eriti abiks on need järskudel laskumistel ja tõusudel, kus iga samm võib libiseda, või jõeületustel, kus tugev vool võib tahta jalgu alt viia.
Jõeületusi tuleb rajal ette mitu ja sageli sild puudub. Kuna jõed on kivised, siis päris paljajalu seda ületada ei soovitaks. Meie matkajuht andis suunise võtta kaasa Crocsid – need on kerged ja kuivavad ruttu. Jõge ületades tuleb valida madalam koht ja liikuda aeglaselt diagonaalis vastuvoolu, toetudes matkakeppidele.
Raja märgistus on üldiselt hea, kuid ilm võib muutuda kiiresti, seega on soovitatav GPS-seade. Kohalikke ilmateateid tuleks jälgida, kuna Islandi ilm on äärmiselt heitlik.
Austa loodust! Islandlased hindavad kõrgelt oma loodust ja sama oodatakse matkajatelt – prügi tuleb alati kaasa võtta ning matkata vaid ette nähtud radadel, et vältida taimede kahjustamist. Lisaks on oluline teada, et Islandil on range keeld loodust häirida ja loomi puutuda. Austus looduse vastu on osa Islandi kultuurist ning sama oodatakse ka külalistelt.
Valged ööd – näiteks juulikuus valitseb Islandil polaarpäev ja pimedaks ei lähegi. Silmi kattev unemask aitab magama jääda ning kõrvatropid laagriplatsi melu summutada.
- Álftavatni järv
- Gea Otsa
- Hrafntinnusker
- island
- Islandi loodus
- laavaväljad
- Landmannalaugari laagriplats
- Laugavegur
- Laugaveguri raja turvalisus
- Ljótipolluri järv
- maailma ilusaim matkarada
- Markarfljóti kanjon
- Ööbimisvõimalused rajal
- Rüoliitmäed
- söögi valmistamine rajal
- Soovitused Islandil matkajale
- telkimine Islandil
- tuhakõrb
- vulkaanilinr maastik
- Þórsmörki org
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu"
- Malta rahvuslikud maitsed
- Moldova teel Euroopasse
- Kivikuningriigi lõputu kutse
- Kuidas saada digiränduriks?
- Tall Ships Race 2024 postkaartidel
- Continental Divide Trail – matkarada ainult hulljulgetele
- Laugavegur – maailma ilusaim matkarada
- New Yorgi jahtklubis
- Kolme lapsega purjelaeval läbi Euroopa
- Kolm päeva Soulis
- Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 109 – Detsember 2024
