„Aveiros on kõik hea, aga ärge esmaspäeval kala sööge – ükski normaalne kalur ei käi pühapäeval merel!“ Seda rääkis meile üks soliidne Aveirost pärit härra, kui kuulis, et oleme suundumas sellesse linnakesse, mis asub Portost umbes tunni rongisõidu kaugusel Lissaboni suunas.
Hea on tõesti, eriti pärast turistide hordide alla mattunud Porto külastust. Ilmgi on suvine. Portugali saabudes jäime ookeanil möllava orkaani mõjuvälja ning saime koos linnaga vihmast ja marutuulest räsitud. Turiste ei heidutanud aga seegi – Porto ikoonilise sihtpunkti, Lello raamatupoe järjekord vonkles ikka pea tänava lõppu, meiegi üheks lüliks selles inimketis. Ehkki liinibuss oli nii rahvast täis, et reisijaid ei võetud tihti peatustest pealegi, põgenesime sellega mitmel päeval Matosinhose randa kividele hüppama.
Aveiros järjekordi ei ole ja keegi ei tungle. Imestan selle kummitusliku tühjuse ja tontliku vaikuse üle. Linn oleks nagu unustanud ärgata. Valge ja madal imekaunis arhitektuur, selle vahel noor ärevil ameeriklanna, kes mulle oma telefoni kätte surub ja kaebab, et on täiesti üksi ja pole kedagi, kes teda pildistaks. Nähes, et reisin kaameraga, palub ta mul valida taustad ja juhendada poseerimisel. Sirvinud pildid tähelepanelikult läbi ja kustutanud ebavajalikud, kaob ta sama kiiresti, kui tuli. Selles numbris
