Kõige muu kõrval on Ukraina veinimaa. Seda ka väljaspool Krimmi, millega on praegu ju pehmelt öeldes kehvasti. Veini toodetakse Odessa ja Mõkolajivi oblastis ning Karpaatides. Peeter Helme annab ülevaate Ukraina napsudest.
Kuigi Musta mere ääres on viinamarju kasvatatud ja neist jooki kääritatud kreeklastest alates, ei saa seda siiski katkematuks traditsiooniks lugeda, sest kreeklased tegid, mis nad tegid, hiljem tulid aga uued ajad ja idast kappasid hobustel kohale uued, ilmselt kumõssimaiad rahvad ning veinitegu jäi sajanditeks soiku. Uuesti pandi Dnestri-äärse Bilhorodi kandis veinimajandus šveitsi asjatundjate abiga käima samal ajal kui Krimmis ehk 1820. aastatel. Praeguseks on Šabo veinid ja konjakid – nii on pudeli peal tõesti kirjas – kui mitte just rahvusvahelise megahiti staatuses, siis Ukrainas mõõdukalt tuntud ja tunnustatud. Šabo veinid on igati korralikud, mitte liiga magusad, ja kannatavad võrdluse välja sellest veinipiirkonnast läände ja lõunasse jäävate paremate Moldova, Rumeenia ja Bulgaaria veinidega.
Karpaadid – ajalooga veinipiirkond
Kuid nagu enne öeldud, on lisaks Musta mere äärsetele veinipiirkondadele Ukrainas veel üks vana ja väärika ajalooga viinamarjakasvatuse areaal – Karpaadid. Mägedes, mida päike soojendab ja kus on üleüldse mõõdukas kliima, on mungad kasvatanud kloostriaedades viinamarju vähemalt 11. sajandist alates. Tänapäeval on Taga-Karpaatia oblastis täiesti tavaline, et kodus tehakse ise tummist ja tumedat veini oma aia viinamarjadest. Iga Taga-Karpaatias üles kasvanud inimene võib pajatada mälestusi kooliajast, mil kodust kaasa võetud pudelitest end võsa vahel või koolipeol täis kaaniti ja mis kõik siis edasi juhtus. Igasuguseid asju juhtus, kaasa arvatud see, et huvi ja armastus koduveini vastu säilis, kasvas ja arenes…
Võib-olla just seetõttu ongi Taga-Karpaatias olemas ka korralik ja tõsiseltvõetav veinitootmine – vein saadab inimesi maast madalast ning huvi selle vastu on üldlevinud. Eriti just Berehove, Mužijevo ja teised ungari enamusega väikelinnad on tuntud oma heade veinide poolest, millest paljusid saab osta poodidest üle kogu Ukraina. Nagu arvata, on need veinid maitselt ja laadilt tuttavad igaühele, kes on tuttav Ungari veinidega.
Valmistatakse ka kangemat jooki
Nagu eespool põgusalt mainitud, siis kus viinamarju kasvatatakse, ei piirduta ainult veiniga, vaid valmistatakse ta kangemaid jooke. Nii ka Taga-Karpaatias. Vastutusrikast ülesannet toota viinamarjapõhiseid piiritusjooke kannab Taga-Karpaatias товариство з обмеженою відповідальністю ehk piiratud vastutusega äriühing „Медмалина“ (reg kood 44925848, alkoholi litsentsi nr 07010308202302446), mis alustas 1959. aastal Velõki Lazõ külas konjakijookide tootmist.
Ettevõtte kodulehe sõnul laagerdati jooki juba Hruštšovi ajal tammevaatides ning tegevus osutus sedavõrd edukaks, et vaid kaks aastat hiljem reorganiseeriti Velõki Lazõ piiritusetehase kohalik haru eraldi konjakikombinaadiks. Muinasjutt oli alanud, legend sündinud! Et tootmismahud kasvasid ning tegevus muutus aina professionaalsemaks, viidi ettevõte peagi üle 10 kilomeetri kaugusele Užhorodi ning nimetati ümber Užhorodi Konjakitehaseks. Praegu võib „Medmalõna“ kodulehelt loendada tosinkond toodet. Kõige odavama, veerandliitrise pudeli „Tри Зірочки „Бескиди““ ehk „Kolm tähekest „Beskiidid““ saab kätte tagasihoidliku 110 grivna ehk 2 euro 44 sendi eest, seevastu firma lipulaev, pooleliitrine elitaarne „КС „Ужгород““ ehk „KS „Užhorod““ maksab 820 grivnat ehk 18 eurot 22 senti (14.10. 2024 kursi järgi).
Nagu näha, on hinnad mõistlikud. Mistõttu on kohane küsida – mida siis selle raha eest saab, kas toode on oma hinda väärt?
Ilmselt kõige kohasem vastus kõlabki, et just – piiratud vastutusega äriühingu „Medmalõna“ tooted on oma hinda väärt! Rohkem nende eest hästi ei maksaks. Aga vähem oleks ka piinlik – head inimesed Užhorodis on ju tööd teinud ja vaeva näinud.
Tehtud töö ja nähtud vaeva tulemusena on sündinud, nagu Lvivi legendaarses grillbaaris Кури Гриль ise järele proovisin, imalavõitu, rammusalt õline ja tugevalt aromaatne joogike. Õlle kõrvale võtmiseks sobib hästi. Eriti kui lisaks on taldrikul rasvast ribiliha – Кури Гриль on selle poolest üle linna kuulus – ja kui pole hirmu, et pärast esimese pitsi kurku kallamist tuleb kohe võtta järgmine. Sest üle pitsi – või noh, kahe-kolme – neid tooteid tarbida nagu eriti ei tahaks.
Kuid ilmselt suudab sedasorti jooki päriselt nautida vaid keegi, kes armastab Ukrainat, eriti aga Taga-Karpaatiat, palavalt ja tingimusteta, ilma igasuguse „kui“ või „agata“. Kõigile teistele jäävad „Medmalõna“ tooted, eriti aga asjaolu, et neid kutsutakse konjakiks, suureks ja paraku pigem ebameeldivaks mõistatuseks.
Sama suur mõistatus on ka Taga-Karpaatia konjakilaadsete toodete ilmselge turunduslik edu – neid võib kohata enam-vähem iga toidupoe joogiosakonnas, samuti paljudes odavama otsa baarides. Jah, kindlasti on asi hinnas, kuid ometi – on ju Ukraina riik, kus toodetakse väga head ja õilsat kanget alkoholi nagu Nemiroffi või Hortõtsja horilka’t, mis samuti just hingehinda ei maksa, rääkimata korralikest veinidest ja loendamatutest õllesortidest, üks joodavam kui teine. Nagu öeldud: millegi muu kui ennastsalgava kodumaa-armastusega Karpaatia viinamarjapõletiste fenomeni juba ei seleta. Kuid kel julgust ja kes tahab paremini mõista ukrainlaste kodumaa-armastuse sügavamaid kihte, see peab korra elus kindlasti tegema tutvust piiratud vastutusega äriühingu „Medmalõna“ tootevalikuga!
Kuidas juua sõja ajal – mõni sõna komandanditunnist
Sõjaaegses Ukrainas kehtib kõigis oblastites peale ühe komandanditund, mis seab piirangud inimeste ja sõidukite liikumisele, äritegevusele ja avalikule elule. Üldjuhul kehtib liikumispiirang keskööst kella viieni hommikul, rindele lähemates oblastites algab see varem – Sumõ oblastis näiteks juba kell kaheksa õhtul. Ainsa erandi, kus pole komandanditundi ning sellega seotud piiranguid liikumisele ja ööelule, moodustab Taga-Karpaatia oblast keskusega Užhorodis. Seega võib seal teoreetiliselt istuda öö läbi linna peal ja juua kohalikku konjakit, kuid, nagu kohalikud kinnitavad, on Užhorod siiski unine provintsilinn ning öö otsa avatud baari tuleb tikutulega otsida.
Niisiis on Ukrainas ööelu asemel põhjust rääkida pigem õhtuelust – kohvikud, kõrtsid ja poed panevad uksed kinni kella kümne-üheteistkümne paiku õhtul, mõnel pool hakkab alkoholimüügi keeld kehtima juba varem, kell üheksa. Seetõttu algavad peod ööklubides – niipalju, kui neid üldse on (osa on sõja tõttu uksed sulgenud) – nädalavahetuseti juba pärastlõunasel ajal. Muidugi leidub suuremates linnades illegaalseid peopaiku, mis on lahti kogu öö.
Tänaval joomine on Ukrainas keelatud, kuid nii oli see ka enne täiemahulise sõja algust ning sellesse keeldu suhtuti siis ja suhtutakse praegugi üsna erinevalt: Odessa tänavad olid ka tänavu suvel õhtuti täis sumisevaid lõbusaid inimesi ning eriti noorem ja hinnatundlikum rahvas võis teinekord veeta meeldivalt aega pargipingil poest ostetud jooki pruukides, samas kui Kiievis või Lvivis tundub kontroll olevat rangem.
- Berehove
- Hortõtsja horilka
- Kiiev
- Koduvein
- konjakijoogid
- konjakikombinaat
- Medmalõna
- Mõkolajivi oblast
- Mužijevo
- Nemiroff
- Odessa
- Peeter Helme
- Šabo veinid ja konjakid
- Taga-Karpaatia oblast
- Ukraina
- Ukraina napsud
- Užhorodi Konjakitehas
- viinamarjakasvatus
- viinamarjapõhiseid piiritusjoogid
- Медмалина
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
