GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Parim reisiraamat 2024

Tekst: Tiit Pruuli, foto: Kirjastused

31. jaanuar 2025

2024 oli päris hea reisiraamatute aasta. Žürii arvamustest teeb kokkuvõtte Tiit Pruuli.

Kui varasematel aastatel on reisikirjanduse põhiraskust enamasti kandnud kirjastus Petrone Print, siis sel korral sekundeerib neile kõvasti kirjastus Varrak, kellelt on ilmunud huvitavaid teoseid, eriti just loodusega seotud reisiraamatuid.

Varrakult ilmunud Maris Pruuli seiklused Arktikas ja Antarktikas ning GoGrupi kirjastuselt ilmunud Loodeväila raamat ning Tiit Pruuli raamatu „Eesti lipp ümber palli. Isiklikku“ (Varrak) jätame isiklikel põhjustel hindamistabelist välja.

Vanameister Hendrik Relve rõõmustab taas, tema uus raamat „Retked põlisrahvaste omailmadesse“ (Varrak) võtab meid kaasa 1984-2024 toimunud rännakule enam kui kümne põlisrahva juurde maailma eri nurkadesse.

Loed raamatut ning kõrvus on raadiost tuttav hääl ja intonatsioon, mis oma rahuliku ja kindla tämbriga mõjub lausa meditatiivselt. Nii lähedki nagu veidi transiseisundis kaugetele retkedele maasaide või mongolite juurde, loed sellest, mida kummalist süüakse ja milliseid töövahendeid kasutatakse, ning jõuad raamatu lõpuks taas äratundmiseni, kuivõrd eriline on see paik, kus me elame, see meie planeet.

Relve on suutnud oma jutud kirja panna nii, et jäädki rahulikult lugema ja kaasa elama hetkedele kuskil kaugetes paikades, mille olemasolust võib-olla varem ei teadnudki. Õnneks on iga peatüki ees ka lühike seletus, millise rahvaga on tegu, millised on sealses paigas loodusolud ja millises seisus on traditsiooniline elamisviis. Relve rahulikkus ei tähenda igavust. Äärmiselt põnev ja elamusterohke lugemine, mida täiendavad ka head fotod. Fotod on antud juhul olulised. Korovaide ladvamaja ei suudaks ilma pildita ikka ette kujutada küll.

Ajaliselt kaugemaid reise on kirjeldatud lühemalt, aastatelt lähemad on saanud kajastust rohkem. Oma kirjeldustega ei sunni Hendrik seisukohti võtma, pigem kutsub kaasa mõtlema maailma kirevuse, mitmekesisuse, eripalgelisuse üle. Kui Kalahari poolkõrbes sanide juures Hendrik endale inimkonna ürgseima puust tööriista – kaevekepi – suveniirina kaasa sai, siis tunned hetkeks, kuidas autor on osanud kokku siduda tänapäeva ja tuhandete aastate taguse ajaloo. Relve kui harrastusetnograafi ülestähendused on ühtpidi justkui põgusad, aga teisalt väga täpsed. Kõige olulisem on kirjas.

Hendrik Relve õpingutekaaslane Ülo Siimets elas Tšuktšimaal rohkem kui pool sajandit tagasi. Aga kui asi on ehe ja oluline, siis ta on seda ka 25 või 50 aastat hiljem. Oma sealsest elust on Siimets siin-seal varemgi kirjutanud, ent nüüd on see reis korralikult raamatukaante vahel ja varustatud ka Aimar Ventseli asjaliku järelsõnaga. „Eesti poisid Tšuktšimaal“ (Varrak) on väga põnev raamat, mis annab põhjaliku sissevaate põhjarahvaste kadunud maailma. Siin on palju olulisi detaile põhjapõtrade kasvatamisest, kalapüügist, jahipidamisest, erinevatest abieluvormidest, šamaanidest. Selles on eksootikat, aga ka eemaletõukavat (ussitanud liha või põhjapõdra tooreste silmade söömine). Etnograafilisele põnevusele lisavad vürtsi ka stseenid nõukogude tegelikkusest, kus kindlaks valuutaks olid Vana Tallinn ja punane kalamari, aga kus elu osaks olid ka joomingud kuni müstilise mõrvalooni välja.

Ülo järgis toonaste etnograafiamuuseumi etnoloogide ja teadurite veendumust, et etnoloog peab kõike kirjeldama täpselt ja midagi varjamata, et järeltulevatele põlvedele jääv pilt oleks adekvaatne. Ta ise kõhkles, kas reisija moraalne vastutus lubab kõigest rääkida, eriti perekonnale ja lähedastele mõeldes. Raamat on kohati väga isiklik, aga annabki nõndaviisi kirjeldustele noore mehe väga usutava ja siira rakursi. Tagantjärele tarkus oleks selle teose puhul mõndagi ära rikkunud.

Kui midagi üldse ette heita, siis kirud lugedes koos autoriga, et miks küll Saksa DV filmide toonane kvaliteet ei vastanud Tšuktšimaa krõbedatele miinuskraadidele ning paljud raamatus kirjeldatud ja ka üles pildistatud sündmused pole seetõttu fotodena alles. Tõesti kahju! Aga õnneks on kirjeldused nii head, et kujutlusvõime aitab visuaalsetest lünkadest üle.

Kindel lugemissoovitus!

Ka linnuteadlane Raivo Mänd on n-ö vana kooli mees, kelle reisid N Liidus algasid tudengina 1974. aastal. Ja reisihimu on jätkunud ka väärikas eas. Erinevad lood on kokku köidetud raamatus „Reisides läbi elu“ (Varrak). Autor on ise Postimehes tunnistanud, et päevikuid pole ta oma reisidel pidanud ja eks seetõttu jäävadki mõned lood veidi pealispindseks, aga lisaks toredatele juhtumistele ja meeleoluhetkedele teadus- ning turismireisidelt on kõikjal tähendusrikkaid ajastupilte. Alates purjus sohvrist Venemaal kuni nõukogude inimese esimeste välismaakogemuste ja kultuurierinevuste tajumiseni. Nonde veneaegsete reiside meenutused ongi vahest kõige ehedamad ja võib-olla ka põnevamad, sest toonane aeg ja Venemaa avarused on eriti tänapäeva noorele lugejale tundmatud ja hetkeseisu arvestades teadmata ajaks ka ligipääsmatud.

Kokkuvõttes on tegemist sellise tasapaksu lugemisega, aga mingil hetkel hakkad neist katkenditest justkui väsima ja otsiks pigem vähem lugusid ning kui juba lugu, siis olgu põhjalikum või vaimukam. Ütleks nii, et lugupeetud õpetlane on kogunud kokku väga hea empiirilise materjali. Nüüd tuleks tekst anda Maire Aunaste või Rene Satsi kätte ja siis saaks raamatu, mis ka raamat on.

Myraka ehk Üllar Priksi autosõidud Euroopas on nii sümpaatsed, et lugedes tekib pidevalt tunne, et mine garaaži, käivita mootor ja hakka Poola piiri poole kimama. 2024 ilmus Myrakal nende reiside kohta suisa kaks raamatut: „Minu Euroopa. Matkaautoga maailma otsas“ (Petrone Print) ja „Hakuna matata, b%&ches! Ühe road trip’i anatoomia“ (Helios), mis on lugu Horvaatia ja Montenegro automatkast. Tuleb kohe öelda, et viimati nimetatu, mis tegelikult ilmus ajaliselt esimesena, on tihedam ja vaimukam. Lugu on stiilne, raamis, vormis. Pealkiri on tabav – see on tõesti ühe reisi anatoomia. Liigselt ei ole keskendutud mitte niivõrd kohtade-paikade nimetamisele või ajaloo kirjeldamisele, vaid just sellele, mis reisi ajal toimub. See äratundmine on tore, aga veel toredam on see, kuidas see kõik on kirja pandud!

On lõbus. Sest sellise lõbususe pärast me ju ka reisime ja oleme õnnelikud, kui gruppi satub mõni sõnakeerutaja, meeleoluhoidja ja killuloopija. Meeleolu on tähtis.

Erinevalt enamikust Eesti tunnustatud mees-reisikirjanikest (Krister Kivi, Rene Satsi) õhkub raamatu pealt igalt leheküljelt rõõmu, optimismi ja entusiasmi. Lõbusate kilomeetrite ja baaride vahele mahub aga ka „kuramuse õrnu ja erilisi hetki“.

„Minu Euroopas“ on omajagu plära-barokki, kus paljusõnalisus kipub varjutama sisu. Samas on raamatus väga tabavaid lühikirjeldusi (Grožnjani linn, kohtumine Godinje külas). Ja üldse võlub meeleolu – hea on siis, kui vihma sajab, hea on siis, kui päike paistab, hea on, kui auto mööda teed vurab, ja pole midagi väga hullu, kui masinat vahepeal putitama peab.

Myrakas tuletab kõigile, kes vähegi autoga reisinud, meelde neid tüüpilisi situatsioone, mis sellistel automatkadel ette tulevad. Näiteks peksab GPS segast ja Waze näitab imelikke asju ja siis on selles kõiges süüdi see õnnetu, kelle käes vaadatav aparaat juhtumisi on. Näiteks selgub, et kadunud oluline dokument, mille otsimisele on kulutatud närve ja aega, on just käesirutuse kaugusel täiesti kindlas kohas. Imelihtsad ja imearmsad iga reisi juurde kuuluvad episoodid, mis on kirja pandud nii ehedalt ja lihtsalt, et… jah, hakkame pakkima!

Ja muidugi on ka nii, et kui õhku tekib juba see teadmine, et nina on tegelikult kodu poole ehk reis hakkab läbi saama, siis sa ei taha lõppu tegelikult veel endale tunnistada, siis raiud nagu rauda, et reis pole läbi enne, kui oma koduvoodi linade vahel oled.

Kui kellelgi on plaanis Sri Lankale minna, siis tasub Merilyn Meristo „Minu Sri Lanka. Tee tööd, siis tuleb paradiis“ ette võtta küll. Iseäranis selged juhised saavad need, kes tahavad korralikku kohvi juua – kenasti põhjalikult kõik selgitatud, kust täpselt hea kohvi üles leiab.

Mis toit on rice and curry ja kuidas seda tehakse – see on samuti väga põhjalikult kirjas. Isegi soovitusega, kuidas seda toitu kõige paremini Eesti tingimustes valmistada. Toiduvalmistamisõpetusi on veelgi, samuti seda, kust midagi osta saab, milliseid kalliskive jms. Vajalikud ostujuhised olemas, ole ainult mees ja mine kohale. Küllap see raamat ongi kirjutatud sihiga aidata reisimiskavatsustega inimestel orienteeruda.

Ühesõnaga – näpuotsaga ajaloost, näpuotsaga turistilõksudest, näpuotsaga kohalikest sõpradest, kolleegidest, näpuotsaga toitudest. Sinna vahele argised seigad, mis peaksid vist midagi rääkima kohaliku eluolu kohta, aga ei saa ikkagi väga täpselt aru, mida. Need kirjeldatud lood võiksid juhtuda igas maailma paigas.

Sri Lanka kohta ütleb Merilyn ainult kiidusõnu, Merilyn armastab seda paika väga, ta kirjutab, et see maa tekkis tema kujutluspilti juba ammuses lapsepõlves. Ilus, kui keegi midagi väga armastab. Veel toredam, kui selle armastuse veidi siiramatesse sõnadesse panna oskaks.

Näiteks nagu Hanna-Maria Laanet raamatus „Minu Prantsusmaa. Bordoopunased varjundid“. Teos viib meid veinimaailma. Ootuspäraselt on raamatu viimased leheküljed veinisortidest ja räägitakse tuntud rusikareeglitest, kuidas veinid toiduga sobima panna. Aga põhiliselt on see lugu pühendumisest ja töökusest. Nii Prantsuse veinimeistrite omast, aga ka kahe Eesti noore inimese teest nende isikliku ja professionaalse eneseleidmiseni. Kõlab muidugi üsna „Minu...”-sarjalikult ja võib ju mõelda, et oh, jälle... Eneseleidmine küll jah võib-olla jälle, aga Hanna-Maria lugu võlub maitsekusega. See on kirjutatud maitsekalt, nagu on maitsekas kogu see veinide, juustude ja baguette’ide trall seal Prantsusmaa veinipiirkonnas.

Autoriga koos tunned sooja saia pärmist aroomi väikelinna boulangerie’sse astudes, märkad konjakilõhnalistes majades seent Torula compniacensis’t, mis toitub alkoholiaurudest ja mille järgi saab aru, et selles majas tehakse konjakit (salaalkoholiga äritsejad leiti vanasti mustaks värvunud maja järgi üles), vaevled prantsuse keele oskuse pärast, üllatud, et Prantsusmaal on inimesi, kes ei ole oma 17 eluaasta jooksul kodukülast kaugemal väljas käinud, saad teada, miks on oluline õige viinamarjade korjamise kuupäeva kindlaksmääramine, kuidas õpetatakse degusteerimist, mismoodi toimub destilleerimisprotsess jms.

Kusjuures autor ei anna hinnanguid, ei tüüta oma arvamusega asjust, mis on teistmoodi, kui meie oleme harjunud, vaid laseb lugejal endal seda teha. Ootamatult avastad, et sellisel kirjeldamisel on väga suur väärtus.

Veinitarkust tuleb raamatust kuhjaga ja see tarkus on kirja pandud selliselt, et seda on põnev lugeda ka inimesel, kes alkoholi üldse ei tarbi.

See on hästi kirjutatud raamat. Fookused on paigas, pealiini kõrval on põnevad märkamised, mis kirjeldavad sealse kandi eluolu ja kombeid, raamat kulgeb tempokalt, tühja-tähja peale aega ei kulutata.

Kogu pühendumise taga peidus olev raske töö paistab välja, aga ei ole virina, hala ja nutuna raamatulehtedel. Ilus leid „Minu“ sarjas. Loetagu ja nauditagu. Nagu häid veinegi.

Evelyn Karlsson läks Kanaaridele juba kümmekond aastat tagasi. Peab seal ka giidi ametit. Tema raamat „Minu Kanaarid. Kaktuste kiuste“ (Petrone Print) on seega kindlaks teejuhiks kõigile, kes saari süstemaatilisemalt avastada tahavad: tasub käia Teide vulkaani otsas, Garajonay rahvuspargis, Loro loomapargis, ei tasu ujuda ohtlikes randades ega rentida mägedes sõitmiseks liiga nõrga mootoriga autosid. Muidugi subjektiivseid, aga siiski põnevaid iseloomustusi jagub eri rahvusgruppide – venelased, inglased, soomlased – kohta.

Olulisi soovitusi jagub autoril ka neile eestlastele, kes oma elu kodumaal likvideerivad ja plaanivad pikemalt või päriselt Kanaaridele kolida – enamasti ei lähe unistused ja tegelikkus kokku.

„Minu“ sarja tänavune kopsakaim teos tuleb Margus Kalamilt – „Minu Aasia saared. Kolm pühvlit ja kaks hobust“. See on vana Aasia-hundi (või peaks ütlema Aasia-elevandi) Marguse teine raamat „Minu“ raamatute sarjas („Minu Aasias“ ilmus 2019, lisaks ilmus 2024 „Minu Aasia kokaraamat“).

Aasia saarte raamat on juba päris dünaamiline, võib öelda, et vildelik. Kohe alguses hakkab kerima põhiteema – must maagia!

See lugu on kirjutatud väga soravas keeles ja põnevust jagub. Esiteks saad kauge kultuuriruumi kohta infot meie kandi inimes(t)elt, kes seal oma igapäevaelu elavad. Tegevus toimub peamiselt Sumba ja Timori saartel, kus kohalikud elavad oma tavalist, mitte turismisaarte elu ja Margusel tuleb oma igapäevatöö tegemiseks (käsitöömeistritelt nende poolt tehtud esemete kokkuostmine) erinevatesse paikadesse minna. Ent päris värvikas ja tõesti kaasahaarav on elada kaasa autori kokkupuutele musta maagiaga, nagu ta seda nimetab.

Keskealine eesti mees on veendunud, et ta enam kunagi ühtki püsisuhet ei soovi ja siis ilmub ikkagi saatuslik naine. Eneseirooniaga vürtsitatud, julgelt üles kirjutatud ja ilma praegusel ajal justkui kohustuslike erootikastseenide kirjeldusteta elad Marguse armumisele kaasa ning tahad, et tal ometigi jätkuks oidu mitte abielluda! Õnneks nii lähebki. Meie tubli eesti poiss Margus pääseb imeilusa sumbalanna Medeia suhtesasipuntrast ja annab sellega meile kõigile õppetunni, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab.

Võib-olla võinuks mustast maagiast vabanemist ka veidi elamuslikumalt kirjeldada, tundub, et autor väsis teose lõpuosas justkui veidi ära. Üks mis kindel – järgmist Margus Kalami raamatut tasub oodata. Süžeeliinid paigas, kirjutatud väga heas eesti keeles, autor ei taha olla keegi teine, vaid jääb ikka iseendaks, saab ka nalja ja saab tõesti palju teada selle paiga eripäradest. Eriliselt hea mõte on panna peatükkide juurde ka QR-koodiga videod, pilt kohe palju selgem.

Kertu Jukkumi valmisolek tundmatus kohas vette hüpata ja jõud igast olukorrast välja ujuda on sümpaatne. Tema uus raamat „Õnn soosib julgeid“ on sellise ellusuhtumise hea tõend. Edukas ja meest otsiv naine otsustab lihtsalt, et läheb ära Kesk-Ameerikasse, riikidesse, millest ta mitte kui midagi ei tea. Kertut on kerge ette kujutada ookeanivaatega basseinis (kus ta selleski raamatus korraks on), aga ta saab hakkama ka paikades, mida üldiselt peetakse üksikule naisterahvale ebasoovitatavaks või ohtlikukski. „Rändur pole valiv,“ ütleb daam, keda oleme harjunud nägema seltskonnaajakirja klantspiltidel.

Kertu paarikuine reis ise juhtus algama täpselt siis, kui Venemaa Ukrainasse tungis, ning andis eriti põhjust mõelda, et elu on üürike, tomorrow is not promised ja aega pole mõtet raisata, me ei ela igavesti.

Raamatus on päris kenasti sõnastatud tajumisi, mis võib-olla ongi parim osa raamatust, mitte alati väga originaalsed, aga ilusasti sõnastatud ja ise just selle reisi kontekstis läbi tunnetatud.

Õige pisut vaatab lehekülgede vahelt vastu halvasti varjatud oma nina upitamist, kuidas autorit vapraks ja ilusaks peetakse. Seda ei pea Kertu ise välja tooma, sest tegelikult ta ju ongi julge tüdruk oma tugeva sisemise vedruga ja nii tekstist kui ka fotodest tuleb see kenasti ka otse ütlemata välja.

Tuleb loota, et õnn Kertut maha ei jäta.

Kertu kõrval tasub kiita ka teist noort autorit, troopikabioloog Joosep Sarapuud, kes on läinud praktikale Paapua Uus-Guinea džunglisse ja kirjutanud raamatu „Džungli(s)lumm“. Autor armastab troopikat ja selle faunat oma liigirikkuses, armastab üle kõige madusid ja sellel käigul (mis koroona pärast venis kaks kuud pikemaks) lindu nimega kasuaar. Nendega kohtumisi otsib ta oma praktikabaasides igal võimalusel.

Seiklusi – kohati targemaks tegevaid, kohati humoorikaid – kui palju! Joosep toob kenasti välja, kui mitme aspekti poolest on džunglielu teistsugune kui see elu, mida meie tunneme. Joosep sööb kohalikega ühte ja sedasama toitu, pursib kehakeeles ennast arusaadavaks teha, õpib selgeks, kuidas palmi otsa ronida (selgub, et see on kergem, kui arvata võiks ja harjutada saaks seda Eestis ka männitüvel), õpetab kohalikele Exceli tegelikke võimalusi – ühesõnaga lisaks ussidele ja liblikatele oskab vaadelda inimesigi. Muidugi näeb ta ka lendkoeri ja otse loomulikult madusid. Põnev lugemine. Ka Hendrik Relve raamatus on peatükk paapuadest, neid tasuks lausa koos lugeda.

Loodame väga, et Joosepi looduslugusid saame tulevikus veel lugeda.

Varje Talivee on end perega elama sättinud igavese kevade (ka kõigi Euroopa pensionäride) saarele Madeirale ja kirjutanud sellest raamatu „Elu keset suurt sinist“ (Ühinenud Ajakirjad). Ei pane imestama autori armastus oma uue kodupaiga vastu, kust avaneb suursugune vaade lõputule ookeanile. Paraku läheb raamatu sissejuhatus sellest, kuidas oma elu seal majakeses ja aiakeses sisse seati, nii detailseks ja pikaks, et paratamatult hakkad teksti diagonaalis lugema ja lehekülgi kiiremini keerama. Liiga vähe on üldist, liig palju isiklikku ninnu-nännut.

Kui oma koduaiast jõutakse turule, matkaradadele ja veekanaliteni, läheb asi kohe märksa huvitavamaks. Tasub end sinnani välja vedada. Vahele viskab küll ka teemasid, mis autorile huvitavad, aga lugeja õlgu kehitama panevad, näiteks miks on just see Madeira puhul oluline (autoavarii kiirteel jm). Kui raamatu algusots on oluline oma perekonnale, siis lõppu tasub lugeda neil, kes soovivad lühemal turismireisil olles konkreetseid näpunäiteid saada.

Evelin Ojametsa „Napoli ei lase üksindust tunda“ (Rahva Raamat) on väga südamlik ja romantiline sissevaade Napoli ellu, mis aitab iga reisijat, kes seda linna ja Amalfi rannikut avastada tahaks. See on üdini klassikaline reisiraamat, kust saab aimu kohalike toitude, kõnepruugi ja kommete kohta. Siin pole mingeid myrakalikke üle võlli võrdlusi ega jukkumlikke seiklusi. Nii klassikalise ülesehitusega teos nagu ühele itaalia keelt ja kultuuri teise kõrgharidusena õppinule kohane.

Kahjuks ei saa reisiraamatuks kvalifitseerida Mati Kaalu mahukat teost „Minu sõbrad Serengetis“. Mati Kaal on loodusgiidina Tansaanias käinud enam kui kümme aastat. Raamatule on ta valinud pigem loodusloo õpiku kui reisikirja vormi. Ja sellisena on see tekst muidugi väga võimas, puudub lihtsalt isikliku kohaloleku mõõde.

Küll aga mahuks me arvates žanripiiridesse kogumik „Nabakirjad 2“. 1992- ilmus sarjas „Maailm ja mõnda“ raamat „Nabakirjad“, kus vene ajal polaaraladel töötanud eesti mehed (21 meest), enamasti teadlased, kirjeldasid oma tööd jäistes tingimustes. Nüüd, Eesti Polaarklubi 40. aastapäeval on ilmunud teos „Nabakirjad 2 ehk teadusrännakud Arktikasse ja Antarktikasse“. Autoreid on seekord 29 ja nende seas ka viis naist. Polaarmaailm on muutunud avaramaks. See on raamat, millega tõsisemat tutvust võiks alustada.

See teos on oma eelkäijast vähemalt vormi poolest päris erinev. Seekord on tegu heale paberile trükitud ning värviliste piltide, korralike poolusekaartide ja ingliskeelsete resümeedega raamatuga. Ja jutud seal sees on enamasti rohkem kui lihtsalt põnevad. Kuigi pealkirjas mainitakse teadust, et ole need teadusartiklid ja tegelikult on autorite hulgas ka meremehi, kirjanikke, filmitegijaid, arhitekte, diplomaate, kel teadusega suurt kokkupuudet ei ole. Ja need, kes rangemalt võttes teadlased, on ka teadusmaailma eri servadest – bioloogidest-geograafidest kuni robootikaga tegelejateni.

On näha, et toimetajad on teinud kõva tööd eri tekstide stiililise ühtlustamisega. See pole kerge ja lõpuni pole see vajalikki, sest kõiki lugusid ühendab suur armastus ja sügav huvi polaaralade vastu. Vägev
koguteos igatahes!

Eks igal aastal on ära trükitud ka mõni teos, mille autor oleks võinud veel küpseda. Tänavugi on raamatuks saanud paar kergekaalulisemat teksti. Üks selline on Laura-Liisa Klaasi „Mugavuspagulase päevaraamat“ (SE&JS).

Selle raamatu autor on raamatuks kokku kirjutanud oma blogipostitused aastatest 2007-2024. Oma kaksikõe Ullaga asuvad nad äsja kooli lõpetanutena teele Bristolisse, et maailma näha. Kogu aeg peab olema lõbus, see on peaaegu igas peatükis refräänina kirjas. Tore on kaasa elada noorte eneseotsingutele – elu sisseseadmine võõral maal, elukoha- ja tööotsingud, kohalikega suhtlemine, armumine, vapper tahtmine ise majanduslikult hakkama saada jms. Mainitud on ka kohalikke vaatamisväärsusi, mida külastatud on. Kõik see jääbki aga blogipostituste tasemele, üheks terviktekstiks see kõik kokku ei sulandugi. Jah, satume koos Ulla ja Laura-Liisaga (vahel ka koos nende boyfriend’ide ja emaga) erinevatesse Šotimaa ja Ameerika paikadesse, ent pigem saab lihtsalt teada, et neil on väga lõbus ja saab nalja, aga milles see nali seisneb, see jääb juba veidi arusaamatuks. Raamat lõpeb armsa küsimusega – „Loodan, et teil oli lõbus?“ Aus vastus on vist ikkagi – pigem mitte. Lugejana tahaksin elamust, tahaks ise otsustada, et see on naljakas ja lõbus, mitte et igas peatükis öeldakse, et on lõbus, aga milles see lõbu seisnes, seda teab ainult autor.

Samad mured on Aldo Maksimoviga, kes on oma elust Samosel kirjutanud varemgi. Nüüd on juba aastaid Kreekas elav mees ära trükkinud ühe talve jooksul kirjutatud päeviku „Talv Kreekas. Miks šaakalid igal ööl nutavad?“ (Fantaasia).

Päevikute ja blogipostituste avaldamine raamatuna on trikikas ülesanne. Ju on meist paljud lugenud oma esivanemate päevikuid, kus kogu elu päev päeva kõrval kirja pandud – et mitu muna kana munes ning mida poeg ja minia külakostiks kaasa tõid.

Kreeka päevikust tahaksime teada, mida Kreeka kohalikud inimesed arvavad ühest või teisest omakandi või maailma teemast, mida arutatakse, millest räägitakse, kuidas elu saarel käib. Seda ei ole. On küll lihtsalt üles loetletud kreeka lauljate, näitlejate, sekka poliitikute nimesid, aga neid oleks lugejal ka mõistlikum ise guugeldada. On loetletud, milliseid toite sel saarel kohvikutes, restoranides pakutakse ja eriti saab teada, milliseid alkohoolseid jooke juuakse.

Aga võib-olla tulekski seda teost võtta kui egotrippi ja eneseabiõpikut, kus kodumaas ja eneses pettunud alkoholilembene autor püüab end järje peal hoida – selleks soovime autorile südamest jõudu.

Kui mõnd reisikirjanduse trendi vaadata, siis üks lastehaigus, millest meie kirjutavad rändurid päris vabaks pole saanud, on paljusõnalisus ja tahtmine viimne kui üks kogetud elamus ja nähtud asi teisteni tuua.

Teiseks on aga oluline rõhutada, et hirm, et podcast’id ja telesõud kirjasõna välja suretavad, ei vasta reisikajastuste suhtes tõele. On häid telesaateid, häid raadiosaateid, aga raamatud ei kao samuti kuhugi.

***

Kes on parim?

Žürii kaalus pikalt kahe, see tähendab kolme raamatu vahel – polaarklubi kogumik või Myraka kaks teost.

Otsus on: Eesti 2024. aasta parim reisikirjanik on Üllar Priks ehk Myrakas.

Myrakas ise on ajalehes Sakala öelnud, et ta on nagu tagurpidi Nipernaadi – suvel töötab, „aga kui lehed puude otsas värviliseks muutuvad, lasen pulsil alla vajuda ja siis saab minust lihtne hudožnik: kirjutan palju ja liigun laisalt mööda ilma ringi“.

Myrakas on ära teeninud aukoha meie reisikirjanike parnassil ja 1500 eurot reisiraha Go Travelilt.

***

Üllar on reisikirjelduste Epp Kärsin, kes suudab ahvatlevaks sihtkohaks jutustada iga juba sajandeid katkise maja ja mägede vahele unustatud mõõdutundetu loigu, mida kohalikud hellitavalt järvekeseks kutsuvad.

Üllar on reisikirjelduste David Vseviov, kes viib su ajarännakule, kust on raske argipäeva naasta.

Ei Usu? Tõe mõõdupuu on lugemine.

Rainer Kerge, Õhtuleht

Selles numbris

Viimati blogis

Lucy: Vanim ja terviklikum inimese esivanem, kes eales leitud

5. juuni 2025

Umbes 3,2 miljonit aastat tagasi, praeguse Etioopia aladel, kõndis väike hominini nimega Lucy läbi maailma, mis oli meie omast täiesti…

Reis Pariisi, suvi 1996

2. juuni 2025

Reis algas laevasõiduga Stockholmi. Minu jaoks oli “Mare Balticumi” laevas välismaa lõhn, mingisugune magus lõhn, mida olin varem tundnud valuutapoodides.…

Kõik postitused