Rongisõidust Taipei moodi

Juba aastaid Taipeis elanud Tauno Kelder heidab pilgu Taiwani mitmekülgsele ning mugavale rongi- ja metroosüsteemile, kirjeldades nii raudtee algus aastaid kui ka praegust ultramoodsat HSRkiirrongide võrgustikku.

Sume augustiöö on laskunud Taipeile. Tuled akendes kustuvad ükshaaval. Konnad ja muud mugulad majataguses bambusevõsas võtavad tooni vaiksemaks. Mu pere näeb juba paar tunnikest õndsate und. Aga mina olen kikinäpil arvuti ees, lahti sinise tapeediga veebileht, mis oleks kui 15 aastat tagasi ajalindile kleepunud, ja ootan kesköötundi.

Kahe nädala pärast peab Taiwan kesksügise püha, mis koos nädalavahetusega tähendab kolme-nelja järjestikust vaba päeva. Linnarahvas pageb juurte juurde − maale, vanematekodudesse, või siis lihtsalt eemale rutiinist. Rongipiletid tulevad müüki täpselt 14 päeva enne sõidukuupäeva, ja pühade puhul pead olema täielik naiivik, et loota midagi hommikul jaama kassast. See on lahing, mille saatus otsustatakse ööpimeduses, vastast nägemata, paari sekundi jooksul, kui kell kukub 12. See on digitaalaja Tehumardi.

Ma olen valmis. Ankeet Taiwani raudteevalitsuse saidil on täidetud: neli piletit Puyuma-nimelisele rongile. Jäänud on veel vaid klõbistada kood, mis tõestab, et ma pole robot, ja vajutada viimane klahv: „Saada.” Mu silmad vajuvad vaikselt vidukile.

Autoga Taitungi linna kaunil kagurannikul sõidad sa Taipeist läbi mägede end lihtsalt oimetuks: linnulennult nii 300 kilomeetri pikkune vahemaa on tegelikkuses päev otsa vonklemist laitmatu kattega, kuid kitsastel mägiteedel, koos jalgrataste, motorollerite, busside, raskeveokite ja teiste autodega. Lennuk on rongist kaks korda kallim ning seekord on ka eriolukord: meie kolmas laps hakkab kohe-kohe sündima ja mu naisel soovitatakse nii rasedana lennukile enam mitte tikkuda. Rong on meie sõber: suurepärane hinna, kiiruse ja mugavuse suhe; võimalus veidi ringi kakerdada ja kakaseid mähkmeid vahetada; neljasel seltskonnal vastastikku ühe laua taga istuda ja vastavalt soovile kas üksteist sügavalt silmitseda või aknataguseid võrratuid vaateid nautida.

Pilk ajalukku

Taiwani reisirongide süsteemi kuulub tänapäeval õigupoolest nelja sorti ronge: traditsiooniline raudteevõrgustik, mis kuulub Taiwani raudteevalitsuse ehk TRA alla; põhja-lõuna kiirrongiliin HSR (kuni 300 km/h), mida käitab erakätes olev Taiwani Kiirraudtee Korporatsioon; metrood Taipeis, Kaohsiungis ja varsti ka Taichungis, kohaliku nimega MRT; ning jäänukid kunagisest kitsarööpmelise tööstusraudtee hiilgusest: endised kaevanduste, suhkrutööstuse ja metsaraie rööbastikud.

Raudteede ajalugu algab Taiwanis Hiina Qing-dünastia valitsuse viimastel aastatel. 1887. aastal alustatakse tööd esimese teelõigu kallal ja neli aastat hiljem puhib Saksamaal Hohenzollerni tehases valmistatud auruvedur, uue uhke nimega Teng Yun- Pilvillendleja- esimest korda Keelungi sadamast pealinna Taipeisse. Seesama 30-kilomeetrine jupp paneb paika ka Taiwani raudteesüsteemi rööpmestandardi kuni tänaseni: 1067 mm. Nii on saare kogu 1100 kilomeetrit tavaraudteed meie mõistes kitsarööpmeline; laiarööpmelised (1435 mm) on vaid HSR-i kiirrong ja osa suurlinnade metrooliinidest.

1895. aastal läheb Taiwan Jaapani keisririigi alluvusse ja juba samal aastal pannakse käima omalaadne transpordiliik: poolemeetrise rööpmelaiusega raudteel liuglev puuplatvorm (sellest ka hiina-/ jaapanikeelne nimi „platvormsõiduk”), mida üks-kaks inimest käsitsi lükkavad. Selline kauba- ja reisidresiinindus mängib Taiwani maakohtade jaoks aastakümneid keskset rolli; busside ja veoautode võidukäik saadab platvormsõidukid hingusele alles 1940. aastate lõpus.

Motoriseeritud raudteeliiklus arenes omasoodu. Omaette klassi moodustasid tööstuslikud, „päris” kitsarööpmelised (eri laiustega, peamiselt 762 mm) raudteed, mis vedasid kaevandustest liiva, soola, sütt, vaske ja kulda, istandustest suhkruroogu ja mägedest hinnalist Taiwani punast küpressi, millest jaapanlased kogu saare sootuks lagedaks laevatasid. (Sellest kaunist ja kunagi külluslikust puust jäid taivanlastele alles vaid nostalgia ja jaapanipärane nimi hinoki.)

Osa taolist raudteed on leidnud endale uue kasutuse vabaajaatraktsioonidena. Metsaameti alluvuses olev 71 kilomeetri pikkune Alishani metsaraudtee, Jaapani ajal peamine vahend puidu transpordiks, toimib nüüd diiselvedurite jõul täiesti arvestatava transpordimoodusena, mis turiste lauskmaalt läbi maaliliste mägede 2216 meetri kõrgusele pilvemerd ja punaseid päikesetõuse vaatama toimetab. Romantika mõttes kasutatakse vahel ka renoveeritud auruvedureid, mis kogu riigis 1970. aastate lõpupoolel vahepeal täiesti rajalt maha said võetud. Isegi Taiwani raudtee grand old man Pilvillendleja putitati mõni aasta tagasi sõidukõlblikuks.

Praeguseks on elektrifitseeritud terve Taiwani raudtee põhiosa moodustav ring: põhjatipust, vihmasest Keelungist läbi Taipei ja muude linnade mööda lauget läänerannikut alla lõunasse Kaohsiungi välja, sealt kaarega läbi troopilise Pingtungi itta ja siis mööda kaljust idarannikut jälle põhja tagasi. Diiselvedureid jääb järjest vähemaks, nii kuidas uusi elektrironge peale tuleb.

Kui nüüdisajal ei saa Taipeisse saabuja üle ega ümber metroost ning Taipeist lõunasse siirduja kiirrongidest, siis 18 aastat tagasi teen mina oma esimesed rongisõidud üliõpilasele kohaselt kõige odavama ja prostama tüübiga: linnalähise elektrirongiga. See on sellist nägu, nagu oleks kollasetriibuline Mesimummu-transformer kõhuli lebama pandud, sinisetriibuliseks värvitud ja siis talle uks otse keset larhvi lajatatud. Juhi jaoks on kummalgi pool ust aknaruudud. Sisemus aga, kuigi silmikriipivas värvigammas, on puhas, korralik ja praktiline. Haiglalik rohekirju linoleumpõrand pakub tipptundidel küllaldaselt seisuruumi, väetimad saavad tagumikule tuge feissbukisinistelt kunstnahast istmetelt, mis on selgapidi kinni tumebeežide seinte küljes. Mulle tipptunnid ei meeldi, mina sõidan nädalalõpul rongiga sama rada, mis üle saja aasta tagasi Pilvillendleja: Taipei ja Keelungi vahet, kirderanniku kaljude vahele, hingama Vaikse ookeani soolast hõngu.

Linnadevaheline rongiliiklus

Kui ma tutvun oma guruga, kelle tempel asub Kesk-Taiwanis Taichungi linnas, siis hakkan regulaarselt reisima kraad kõrgemas kategoorias. Linnadevahelistel reisirongidel on kaks klassi: Tzu-Chiang ja Chu-Kuang (kohalikus kirjapildis; hääldatakse neid vastavalt dz-tšjang ja džü-guang). Nimede poliitiline sümboolika on kõnekas. Tzu-Chiang ehk „enesetugevdamine” on Chiang Kai-shek’i  üleskutse oma rahvale, osake tema kõnest vastuseks sellele, kui Taiwan (ametlikult Hiina Vabariik) 1971. aastal ÜRO-st välja visati ja Mao Zedongi Hiina Rahvavabariik asemele võeti. Chu-Kuang tuleneb veel varasemast Chiang Kai-sheki ütlusest, mis siiani kõigile taivanlastele algklassides pähe taotakse. „Ärge unustage, et te olete Chu’s” viitab seigale Hiina ajaloost, kui Ch’i riigi valitseja oli paguluses Chu linnas, kuid kogus seal jõudu ja vallutas oma riigi tagasi − nii pidi ka Kuomintang Taiwanil kosuma, et siis terve Hiina kommude käest tagasi võtta. Õnn kaasa.

Igatahes rongid on ausad. Chu-Kuang on vanem, aeglasem ja odavam: esimesed selle klassi rongid läksid käiku juba 1970. aastal. Oranži-kollasetriibulise, lapiku silmnäoga rongi istmepaigutus on klassikaline: kummalgi pool vahekäiku kaks rida sinisekirju plüüškattega, allalastava seljatoega istmeid. Linnadevaheliste rongide istekohad on nummerdatud, kuid tahtmise korral võid osta seisupileti, ning pühade ja nädalalõppude puhul on vagunid tihti puupüsti täis.

Tzu-Chiangi vanemad rongid on üsna sarnased Chu-Kuangi omadega, kuigi viimastest kiiremad peamiselt selle võrra, kui palju nad peatusi vahele jätavad.

See-eest kuuluvad (huvitaval kombel ka hinna poolest) samasse klassi Taiwani raudteevalitsuse au ja uhkus: Taroko ja Puyuma-tüüpi voolujoonelised elektrirongid, mis arendavad vastavalt kuni 130- ja 150-kilomeetrist tunnikiirust ja kallutavad end kurvides sissepoole, et sellise kihutamise juures stabiilsust säilitada. Nii nende sisedisain kui ka kogu muu sõiduelamus ei jää millegi poolest maha HSR-i kaks korda väledamini vuhisevatele kiirrongidele. (Nimedest: kui Tzu-Chiang ja Chu-Kuang on 1970. aastate stiilis rõhutatult kuomintanglikud, siis 21. sajandiks on võitnud austus algasukate vastu. Taroko/Truku ja Puyuma on Taiwani põliselanike hõimud idarannikul, kuhu uued rongid käivad.) Tegelikult ongi Tarokol ja Puyumal rohkem ühisjooni HSR-i kui ülejäänud Tzu-Chiangi rongidega: õnnelikud piletisaanud võivad rahus reisida, sest seisupileteid ei müüda; istmeid võib paarikaupa ümber keerata, et moodustada neljaseid seltskondi; konditsioneerisüsteem hoiab õhutemperatuuri ja -liikumise ühtlase (mitte nagu vanematel rongidel, kus tuleb sõidu ajal mitu korda kampsunit selga ja seljast ära ajada, ja ka südasuvel võid kindel olla korralikus külmetuses, kui satud istuma õhutusava alla); ning sisekujundus ei aja nutma.

Kiirrongid ja metrood

Hierarhia tipus asub HSR: kiirrongid, mis tormavad raudbetoonist sammastele tõstetud kõrgtehnoloogilisel rajal 340 kilomeetrit Taipeist Kaohsiungi pooleteise tunniga. Oranži-valge rongi esiots näeb välja nagu talveks korralikult valmistunud hamster, kellel on ootamatult ninast kinni võetud, see neli korda pikemaks venitatud ning põsed vastu põrandat litsutud. HSR-i tehnoloogia pärineb suures jaos Jaapani Shinkanseni süsteemilt, kuid kui juhtusin kord kohtama jaapanlasest inseneri, kes HSR-i ehitamisele palgatud oli, kõlasid ta sõnad: „Kui see kaadervärk ükskord valmis saab, siis mina igatahes selle pardale astuda ei kavatse, ja kui sulle elu kallis on, siis ei soovita ka sulle.” Kogu krempel olla üle kogu maailma kokku ostetud, kust midagi aga odavamalt sai: Jaapanist, Kanadast, Prantsusmaalt ja ei tea kust veel. Aga Aki kuri sõnumine pole täide läinud. Kiirrongiliin on oma kaheksa tegevusaasta jooksul laitmatult hakkama saanud nii taifuunide kui ka maavärinatega, töötab täpselt, on piisavalt taskukohane ning muidugi kiire ja mugav.

Veel peaks mainima metroosid, mis on kindlalt maailma parimate hulgas ja − tuletan meelde −, koos HSR-iga ainsad standardrööpmelised raudteed siin. Taipei MRT on mind edukalt veennud hülgama igapäevase mootorrattasõidu. Erilist äramärkimist väärivad metroojaamad ise: klaasist ja roostevabast terasest (!) nägusad, puhtad ja praktilised ehitised; HSR-i arhitektuur järgib samu põhimõtteid, kuid lisab veel suurejoonelisuse.

Arvuti kell saab kolme sekundi pärast kaksteist, kui tipin sisse koodi; saatmisnuppu vajutan täpselt südaööl. Neli ärevat sekundit ootamist, ja ekraan teatab mulle ID-numbri, millega saan lähimast ööpäevaringsest poest oma piletid lunastada. Puyuma ootab.

(Järelmärkus. Neli päeva hiljem ei lähe identne tagasisõidupileti ostmine enam nii libedalt. Tuleb leppida lennukiga).

Selles numbris

• Karl-Martin Sinijärv. Viimane rong
• Raudteeraamatud
• Risto Laur. ISLANDIL. KOHALOLEK JA RÄNDAMINE.
• Kärt Hellerma. ISLANDI KIRI
• MAIASMOKA ATLAS
• Elamusreisiga pilvede peale või tilgutite alla?
• RAUDTEEKUNST
• Raudteemaailm postkaartidel
• Alpinismiklubi Firn 55
• Kes peaks raiuma ukse AASIASSE?
• Maailma iidseim TÜRGI
• Sõit elusasse anekdooti – TŠUKOTKALE!
• Varanasi kirjad 6. Kui elevant on kõrva peale astunud
• Laste ja ratastega Eesti raudteedel
• MOOTORRATTAL Euroopa katuse jalamile
• Agatha Christie RONGIMÕRVAD
• Mullikatega, aidaa!
• Kalmisturongid
• Erilised vagunid
• Rongisõidust Taipei moodi
• Aga rongid siin enam ei peatu...
• Raudteeajaloo radadel
• Elust helesinistes vagunites
• Kristjan JÕEKALDA rongipiinad Indias
• UUDISTOOTED
• Reisifotod jõuavad tellija koju!
• Go Reisiajakiri 51 – Detsember 2014