Supercouloir 2018/2022

Alpinist Rees Juurmaa kirjutab kahest eri kogemusest Prantsuse Alpides Supercoulouri rajal. Kui esimesel korral tuli tagasi pöörduda, siis kuidas läks teisel korral?

Minu esimene kokkupuude Prantsuse Alpides Mont Blanci massiivis asuva Supercouloiriga oli aastal 2018. Tol lumerohkel talvel polnud mitte keegi kuude kaupa seda rada ronida proovinud. Alpinismis on hooaja esimesele tiimile rada tihtipeale palju keerukam kui neile, kes hiljem järgnevad. Otsustasime aga sellegipoolest proovida – lihtsalt selleks, et teada saada. Me matkasime Mont Blanc du Taculi (4248 meetrit) põhjaseina jalamile, kaevasime lume sisse oma telgile mugava pesa ning vaatlesime marsruudi algust. Meie silme ees avanes Supercouloir – 800 meetri pikkune järsk kivi- ja jääkoridor, mis tõuseb nagu rakett otse taevasse. Lühidalt kokku võttes laskusime toona aga pärast esimest köietäit alla, kulmud ja ripsmed jäätunud, silmadest paistis ilma sõnadetagi: marsruut ei ole praegu konditsioonis. Või ehk ei ole meie valmis. Mõlemal juhul oli mõistlikum alla pöörduda ning selle otsuse juures oli meie hinges rahu. 

Teine katse 2022

Sel aastal jõudsime paarimehe Henryga mäe alla tagasi. Arvestades vahepealsete aastate virvarri oli meie ainus ootus reisi suhtes see, et me saaks olla kõigest eemal, kuulata telgis maailmaruumi vaikust, magada sügavalt ja hommikul telgiust paotades näha mägesid, mis olid vahepeal saanud juba veidi kaugeks mälestuseks. Looduslik maailm on suurim õpetaja. Mägede avaruses kaob kinnisidee aja suhtes ja meenub jälle vähehaaval, mis on oluline ja mis mitte. 

Kui kella veenev vältimatus
kell 4.30 lasta käsib lahti
ja see veel kasvõi veidi kuskilt kriibib,
siis tähendab, et peavad elu traagelniidid.
Et oled ümberlükkamatult elus.
Et oled elus juba üpris ammu
ja puutud, hoolid, muutud, kasvad, vajad.

Lükkame magamiskoti nina pealt, lülitame pealambid sisse ja avame telgiukse. Päikesetõusuni on veel kaks tundi, väljas on –15 kraadi ja tuulevaikne. Kühveldame poti lund täis, paneme priimuse tulele ning keedame endale sellest termosetäie vett, et vahetada välja eelmisel õhtul keedetud vesi, mille omakorda valame dehüdreeritud pudrule. Ööpimedas astume telgist välja, tõmbame jalga ronimisvööd, paneme saabaste külge kassid ja seome ennast köide. Hoides 20-meetrist vahet, hakkame üheaegselt liikuma mööda 30–45-kraadist lumenõlva. Marsruudi algusest lahutab meid 300 kõrgusmeetrit ning seal, kus liustik kohtub kaljuseinaga, tuleb ületada ka haigutav jalamilõhe. Mäele lähenemine on tore rutiin – aeg selleks, et häälestada end kehaliselt ja vaimselt ette päris ronimiseks. Samm, samm, veel üks samm. Kuulan oma hingamist ja südametööd. Vaatan, kuidas idataevas vaikselt helendama hakkab.

Ning kui sa astud lumes 11 sammu
ja silmad suled, ennast sirgu ajad,
on sinu sõrme vastas taevakatus.
Sa tunned, tas on imepeened praod.
Siis kannad välja enda eripära.
Ja mis sa hüüad võimsalt vastu kajab.

Kombineerides kalju- ja jääronimist

„Enesejulgestus!“ hüüan nii valjult kui jaksan, kui olen jõudnud marsruudi algust tähistava kaljuseina alla ning ankurdanud ennast julgestusjaama. Seejärel julgestan üles ka paarimehe ning koos esimeste päikesekiirtega asun päriselt ronima. Supercouloiri tehnilisim osa on raja kaks esimest köietäit. 

2018. aastal nähtuga võrreldes on marsruudi algus hoopis teise väljanägemisega. Toona olid kaljupraod paksult puuderlund täis, nii et raske oli aru saada, kust on vaja ronida. Seekord oli kaljusein kuiv ning kaljupragude süsteem näitab loogiliselt ette, kust on optimaalne üles ronida. Ees seisab sada meetrit ronimist, kus tuleb loominguliselt ja vastavalt vajadusele kombineerida kaljuronimist ja jääronimist. Sellist tehnikat kasutatakse talvistel kaljudel, kui pole piisavalt jääd, et kirkasid ja kasse jäässe lüüa, aga samas pole ka optimaalseid tingimusi kaljuronimiseks – väljas on külm, kaljupraod on kohati kaetud kerge lume ja jääga. Sestap on meil jalas mägironimissaapad, mille küljes on jääronimiskassid. Täpse tehnikaga leiavad jalad tuge ka kõige pisematest kivikristallidest, millele kasside esihambad asetada. Käed aga töötavad segarežiimil: paljakäsi ronimise ja kirkade kasutamise vahel, sageli tehes mõlemat samaaegselt. 

Enamasti liigume edasi, haakides ja väänates kirkaterasid kaljupragudesse. Kohati aga on lihtsam panna kirka korraks käest ning tõmmata või suruda kaljuseinast palja käega. See on kolmemõõtmeline kalju ja jää pusle lahendamine. Seina keskmine kaldenurk on püstloodis vertikaalne, kuid puslet rahulikult läbi mõeldes on alati võimalik keharaskust jalgadel hoida.

Ronimine on voolav ja pingevaba

Seal, kus vajalik ja võimalik, asetan ronimise käigus kaljuprakku sobiva julgestusvahendi, kust klikin läbi köie, mis tagab ohutuse. Päike on juba üle silmapiiri ning soojendab kaljuseina, millel me ronime. Tunnen enda rõõmuks, et ronimine on voolav ja pingevaba. Võtmelõik saabub vahetult enne kaljuseina lõppu. Sisenurk, mis vähehaaval kitseneb rindkere laiuseks praoks. Rajakirjelduste põhjal on prao ülemine osa tavaliselt täidetud jää ja lume punniga, millest tuleb üle ronida. Viimased nädalad on aga olnud lumevaesed, nii et pragu on täiesti kuiv. Otsustan intuitiivselt ronida kogu kehaga prao sisse: selg vastu prao ühte seina, rind vastu teist, kiilun ennast vähehaaval mööda pragu ülespoole, kuni jõuan kaljuseina tippu. Julgestanud paarimehe üles, joome koos lonksu teed ja sööme väikse šokolaadibatooni ning asume ülejäänud marsruudi kallale – veidi rohkem kui kuus pikka köietäit ehk umbes 400 meetrit puhast jääronimist 70–90-kraadise kaldenurgaga jääl. 

Viimane tõus – õnn ei asu tipus

See sektsioon on tehniliselt tunduvalt lihtsam kui see, mis seljataha jäi, kuna nüüd on kuluaar kaetud ühtlase jääkihiga – kohati õhema, kohati paksemaga, kuid sellegipoolest saab igal sammul lüüa kirkad ja kassid jäässe ning julgestusvahenditena kasutame nüüd ainult jääpuure. Jää on plastiline, kirkad ja kassid leiavad pea alati esimese korraga pidepunkti. Ronimisse tuleb lihtsam rütm ning tempo kiireneb tunduvalt. Kella vaatamiseks ei tunne vajadust, kuna näeme, et liigume piisavalt kiiresti, et igal juhul enne päikeseloojangut alla jõuda.

Seekord tähed joondusid. Rahulikult ja kindlalt, nautides igat liigutust, jõudsime me Supercouloiri tippu ja sealt tagasi alla telgini. Roninud mägedes piisavalt palju, mõistad, et õnn ei asu üheski tipus, vaid üksnes viisis, kuidas sa sinna tõusid ja kogemust mõtestasid. Ehk ka selles, kuidas öösel telgis maailmaruumi vaikust kuulasid ja päiksetõusul telgiust paotades uut maailma nägid. Ja muidugi oskuses jõuda lõpuks ikka tagasi sinna, kust alustasid – koju.

Te minge sõbrad, ma jään lõkkevahti.
Ja hoidke leeki, kui pean käima ära.
Ja ärge kartke, et see rada kaob.
Tee südamega, kuni mõistus võtab.
Tee mõistusega, kuni süda taob. 

Tekst ja foto: Rees Juurmaa

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Kui kõrgus teeb liiga
• Ukraina köök – mitte ainult boršist
• Diivani­surf? See on imelihtne!
• Pianist Holger Marjamaa New Yorgi maailm
• Kuidas soodsalt Eestit avastada
• Küpros – kui rannailma asemel ootab lumi
• Küpros – armastuse jumalanna sündimise saar
• 7 soovitust rahaasjadest
• Vahepeatus keskläänes
• Eesti jäljed maailmas: Johan Pitka
• Cornwall – ajalooline ja võimas!
• Geir O. Kløver – Norra parima muuseumi juht
• Elukutse – matkaja!
• Supercouloir 2018/2022
• Jaanika Merilo: Ukrainast läbi pisarate, mälestuste ja lootuse
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA