Toomas Asser jääkarude sünnikodus

Vene teadlane Savva Uspenski (1920–1996), teenekas jääkarude uurija ja Wrangeli saare looduskaitseala asutamise initsiaator, nimetas Wrangeli saart jääkarude sünnipaigaks. Tartu Ülikooli rektor, arstiteadlane Toomas Asser käis äsja turismigrupi koosseisus Wrangeli saarel. Miks ja mida ta seal nägi? Sellest rääkis ta Tiit Pruulile.

See oli küll puhkusereis, aga rääkige palun, millest lähtudes valib Eesti juhtiva ülikooli rektor endale puhkusepaigaks ühe peaaegu inimtühja saare maailma serva peal?

Meie kursusel Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas õppis 1970ndatel spordimeditsiini eriala Jakuutiast pärit Ivan, keda kutsuti „šamaaniks“, ajendiks ilmselt lood ravitsejatest ja traditsioonilisest meditsiinist. Sealt tuli ja jäi teadmine Venemaa Kaug-Ida väikerahvaste jakuutide (sahhade) ja nende naabrite tšuktšide olemasolu kohta, aga ühtlasi ka soov neist kaugetest paikadest kunagi rohkem teada saada. Vist küll iga nõukogude kodanik oskas rääkida mõne anekdoodi tšuktšidest, kuid vaevalt keegi teadis, kuidas Tšuktšimaal tegelikult elatakse, kuna sinna reisimine ja seal liikumine oli juba siis äärmiselt raske ning on keeruline praegugi.

Enne Wrangeli saare reisi olin ma mõne korra põhjapolaarjoone taha juba jõudnud. 1973. aasta suvel Koola poolsaarel kogesin, kuidas polaarpäeva valguses ei oska enam päeval ja ööl vahet teha, nägin lõhedest tulvil Tuloma jõge ning seda, missugune on vase- ja niklitööstuse põhjustatud kahju loodusele. Aastaid hiljem sain seda kunagi nähtut võrrelda Tromsø ja Põhja-Norra fjordide ning Oulu ja Rovaniemi hästi hoitud loodusega.

2016. aastal vaimustas meid koos abikaasa Kariniga lõunapoolkera äärealal Ushuaia ja Beagle’i kanali loodus ning teadmine, et Ushuaiast lõunasse üle Drake’i väina jääb vaid kahe merepäeva kaugusele juba Antarktika. Ilmselt sealt pärines soov kunagi ka Arktikat näha. Inimesele on juba omane sund avastada üha uut ja kui 2019. aastal tekkis võimalus minna Tšuktšimaale ning Wrangeli saarele, tegime kõhklematult just sellise valiku.

Mis laevaga ja kuidas Wrangeli saare juurde jõudsite?

Tšukotka poolsaar ja Wrangeli saar on Euraasia kirdeosa kõige kaugem paik. Karmid ilmastikuolud, hõre asustus ning olematud liikumisvõimalused teevad piirkonna raskesti kättesaadavaks. Wrangeli saarele saab minna vaid suvel jäälõhkujaga, sest talvel ümbritseb saart nii paks jää, et sinna enam ei pääse. Venemaa Kaug-Idas Anadõrist Wrangeli saarele korraldab reise Uus-Meremaa perefirma, rentides selleks Vene jäälõhkuja. Meie ekspeditsioonilaev „Kapitan Hlebnikov“ oli ehitatud Nõukogude Liidu tellimusel polaaraladel sõitmiseks 1981. aastal Wärtsilä laevatehases Soomes. Kadunud riiki meenutas üksnes suur värviline N. Liidu vapp laeva vööris. Venelastest laevameeskond ja kapten olid pika polaarmerede sõidu kogemusega, ekspeditsiooni rahvusvahelisse meeskonda kuulusid aga eri riikidest pärit loodusteadlased – Arktika loomastiku, linnustiku, taimestiku ja jääolude eksperdid. Kogu vajaminev toidu- ja joogiveevaru oli kaasa võetud Uus-Meremaalt, kuid laeval toodeti joogivett ka mereveest.

Merereis algas Anadõrist, kuhu lendasime Eestist Moskva kaudu. Tšuktšimaa pealinna Anadõri ajavahe Tartuga on üheksa tundi ja sellega kohanemiseks vajasin mina nädalajagu aega. Meie reis kulges Tšuktši poolsaare lõunakaldalt läbi heitlike ilmaoludega Beringi väina põhja poole. Rannikult Wrangeli saare suunas liikudes ujus vastu järjest rohkem jäätükke, siis suuremaid jääkuhjatisi ning viimaks ümbritses laeva kuni silmapiirini rüsijää. Sellistes jääoludes oleks sirgjooneline liikumine saare suunas olnud laevale küll jõukohane, kuid aeganõudev, mistõttu otsiti kiiremaks läbipääsuks satelliidi jääkaardi alusel ka vabamaid lahvandusi. Enamiku jäätakistustest lõhestas siiski jäämurdja oma 12 000-tonnise kerega.

Wrangeli saarele lähenedes avanes lummav vaatepilt. Läbi vee ja jää kohal oleva uduloori oli meie ees saare lõunaranniku kontuur ning horisondil sinises taevas läbi udu hajusa kontuuriga suur kollakasvalge, punase haloga polaarpäike, mis värvis kogu ümbruse roosaks. Järgnevad päevad näitasid, et udu on suvisele Arktikale väga iseloomulik, tõustes arvukatelt lahvandustelt jäärahnude vahel, ilmudes ja kadudes ühtviisi ootamatult. Olime juba põhjapolaarjoone taga, nüüd tuli kohaneda ka valgete öödega.

Kui palju oli võimalik saarel ringi liikuda? 

Wrangeli ja Heraldi saar koos ümbritsev merega on Wrangeli looduskaitseala. Suviti taandub jää Wrangeli saarest järjest kaugemale, jääkarudel kaob hülgepüügiks vajalik jääala ning nälg ajab nad rannikule. Seetõttu liitusid meiega kaks looduskaitseala saarevahti, kes aasta ringi jälgivad muutusi loomade käitumises. Jäälõhkujal liikusime kolme päevaga Wrangeli lõunarannikult piki ida- ja põhjapoolset rannikumerd läände ja sealt Heraldi saare suunas.

Tegime iga päev kummipaadiretki maale ja merele, nägime arktilisi elukaid, kõrgetel rannakaljudel hiiglaslikke linnukolooniaid, mida kutsutakse „linnulaadaks“, saime jälgida jääpankadel toimuvat ja avastada rikkalikku arktilist taimestikku. Juba esimesel retkel Krassini lahe rannikule sattus meie teele polaarrebane, nägime muskusveiseid ja lemminguid ning saarel pesitsevaid linde. Tõeline üllatus oli aga suvises tundras piki ojakallast laiuv värviline arktiline lilleväli.

Wrangeli lõunarannikul peatusime Krassini lahel, mis on saanud nime omaaegse maailma suurima jäälõhkuja „Krassin“ järgi. Jäälõhkuja omakorda sai nime teenekalt diplomaadilt Leonid Krassinilt, kes osales ka Venemaa ja Eesti vahelistel rahuläbirääkimistel aastal 1920.

1930ndatel oli see ainus jäälõhkuja, mis suutis tagada laevaliikluse Põhja-Jäämerel ja Wrangeli saarele. Jäälõhkuja „Krassin“ sai aga üle ilma kuulsaks hoopis 1928. aastal Teravmägedel toimunud keerulise polaaruurijate päästeoperatsiooniga. Sellel julgel ja riskantsel retkel oli laeva kapteniks suure polaarmeredel sõitmise kogemusega Saaremaalt pärit Karl Jõgi.

Läbi Wrangelit ümbritseva jääala sõites võis väiksemaid morskade rühmi ja isemeelseid jääkarusid näha enam-vähem igal ajal, kordumatult meeldejäävad olid aga õhtused kummipaadiretked jääpankade vahel. Tänu matkajuhtide teadmistele morskade ja jääkarude elust saime pikalt ja väga lähedalt, täielikus vaikuses jälgida jääkaru ning morsapere tegemisi nende loomulikus elukeskkonnas, rüsijää pangal.

Kas jääkarud käitusid viisakalt või oli ka ohtlikke olukordi?

Viimane peatuskoht Wrangelil oli Dragi laht saare idarannikul, koht, kuhu 1914. aastal jõudsid 25 ellujäänut Kanada ekspeditsioonilaevalt „Karluk“. Nautisime klaassiledat merelahte ja kõndisime avaral laugel rannamaastikul, kui taustal hakkas silma erkvalge täpp, esmalt pisike, kuid tasapisi lähenev ja suurenev. See oli oma igapäevasel ringkäigul olev isakaru, kes liikus rahulikult meie suunas, ajuti seisatades. Hommikusel luureretkel olid paadijuhid näinud samas rannas jalutamas jääkaruema kahe pojaga, kuid seda olukorda ei peetud ohtlikuks. Isakaru aga jätkas ringi vaadates ja natuke aru pidades oma teekonda meie suunas. Tajutavalt pingestuv olukord tekitas algul üldist elevust ja lõpuks teatud kõhedust, kuid andis kõigele vaatamata kordumatu võimaluse fotohuvilistele.

Saarevaht Pavel astus lõpuks kujunenud ohtliku olukorra lahendamiseks lähenevale jääkarule vastu ning tegi karu suunas lasu suitseva signaalraketiga. Sellest piisas, et ehmunud karu sadakond meetrit tagasi jookseks ja olukorra hindamiseks maha istuks. Meie saime piisavalt aega, et kõik jõuaksid ohutult kummipaatidesse. Lahel jäälõhkuja poole liikudes võisime rahulikult jälgida, kuidas karu sai nüüd segamatult jätkata oma teekonda sealt, kus äsja olime seisnud.

Mis on kõige erilisemad emotsioonid, mis kaasa tõite?

Mereretke teisel päeval, Tšuktši poolsaare rannikul, kohtusime ootamatult mõõkvaaladega. Olime rannakaljudel pesitsevaid linde vaatlemas, kui ühest paadist anti teada, et nad näevad lähenemas mõõkvaalu. Meie paadijuht jõudis paatkonna rahustamiseks selgitada, et vaatamata ehmatavale kuvandile pole põhjust rannikuala mõõkvaalu siiski karta. Meieni jõudnud vaalad demonstreerisid täies hiilguses oma must-valgeid võimsaid keresid, sukeldusid ning nende seljauimed ilmusid uuesti veepinnale juba sadu meetreid eemal.

Tõesti ettearvamatu ja natuke ehmatav oli aga ühe vaala mängulust. Koos teistega sukeldunud väiksem ja arvatavasti noorem vaal oli mõni hetk hiljem järsku naaberpaadi kõrval, seda peaaegu riivates, poole kere ulatuses tagasi veepinnal. Tahtmise korral oleks paadisolijad saanud vaala isegi puudutada. Nägime ülejäänud reisi kestel eri vaalaliike, kuid poleks osanud oodata, et esimene kohtumine mõõkvaaladega toimub just sellisel närvikõdi tekitaval moel.

Reisi üks meeldejäävamaid sündmusi leidis aset Tšuktši mere jääalal, päev enne Wrangeli saareni jõudmist. Jäälõhkuja sõitis läbi paakunud jääväljade ja meie võisime järjest sagedamini taamal jääkarusid näha. Laevatekil olevate vaatlejate tähelepanu köitis jääpangal seisev emakaru koos pojaga. Liikusime jääkarudele lähemale, kuid see ei häirinud nende tegemisi, mõlemad küünitasid jääsaare kõrval vees hulpiva suure valge keha suunas. Meie reisijuhid tajusid olukorra erilisust ja kuigi olime juba karudest möödumas, jäeti laev esmalt seisma ning liikusime siis isegi pisut tagasi, et saaks rahulikult jälgida sündmusi jääkarude söömapeol. Karuema oli avastanud meres hulpiva hiiglasuure Grööni vaala roiskuva korjuse, mida laevalt vaadates võis pidada ujuvaks jääpangaks. Siis oli aga näha, kuidas emakaru jääpangal seistes rebis küünitades korjuselt endale suuremaid tükke, karupoeg astus aga uljalt vaala kerele iseseisvalt einestama. Hiigelsuur vaalakerest söögilaud koos karupojaga triivis tasapisi eemale ning mida kaugemale, seda ärevamaks muutus karuema. Muretsemiseks oli ka põhjust, sest ootamatult ujus korjuse poole mitu suurt jääkaru. Karuema jõudis hätta sattunud pojani siiski varem ning koos ujuti tagasi ohutule jääpangale, jättes ahvatleva söögikoha võimukatele isakarudele.

Kümneid tonne kaaluv vaalakorjus võib olla pikaks ajaks toiduks mitmele karule ning juba selle ühe söögikorra ajal loendasime me kokku jääl ja meres üheksa jääkaru. Binokliga vaadates oli korjusel nähtav kollane köis, mille kohta arvasid meie reisijuhid, et tegemist võis olla salaküttide röövpüügi ohvriks langenud vaalaga, kes oli algul suutnud põgeneda.

Wrangeli saare lähistel jääväljas olles saab aimu jääkarude loomulikust elukeskkonnast ja tekib ettekujutus selle haprusest. Jääkarud on suurepäraselt kohastunud viigerhüljeste jahtimiseks ning eluks jääl, kuid mitte eluks maismaal. Alates 1979. aastast on meil aasta ringi kättesaadavad Arktika jääolude satelliitseire andmed, mis näitavad, kuidas on suvine merejää kahanenud praeguse väikseima ulatuseni. Arktika sulab ülejäänud maailmast kaks korda kiiremini ning ei kujuta ette, et karud suudaksid ilma jääta ellu jääda. Püsivalt on vähenenud jääkarupoegade arvukus ning tõusnud jääkarupoegade ja noorte jääkarude suremus. Need on kõnekad muutused, mille olulisust mõistad pärast Wrangeli reisi.

Põhja-meretee kulgeb piki Euraasia põhjarannikut Euroopast läbi Beringi väina Kaug-Itta. Laevade liikumisele sellel teel on suurimaks takistuseks olnud jääkate, kuna idaosa ei pruugi igal aastal jääst vabaneda ja laevaliikluse saavad siis tagada vaid jäälõhkujad. Nähes jääolude muutuste tempot ja ulatust, muutub usutavaks peagi jäävaba Põhja-meretee aastaringne kasutamine, suureneb sellega kaasuv oht mereökosüsteemidele ja ahelreaktsioonina kogu elustikule. Intensiivsest liiklusest tingitud oht on reaalne.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: Toomas Asser

Selles numbris

• Arktika raamatutest
• Toomas Asser jääkarude sünnikodus
• Loodus ja linnud Arktikas. Tiit Randla meenutusi aastaist 1974–1983
• Polaaruurija Rein Männik
• Caesar Kaljo – väsimatu saarlasest polaaruurija
• Matvei Kõvamees – polaarmeremees Muhu saarelt
• Eesti polaarkaptenid – legendaarsete Arktika ekspeditsioonide päästjad
• Eestist pärit mehed Põhja-Jäämerel ja Obi jõel
• Igikeltsa uurimisest
• Arktika ilu ja valu
• Arktika uurijaid – Tartu Ülikooli kasvandikud ja teadlased
• Põhjarahvaste esemed Eesti Rahva Muuseumis
• Edela-Alaska maskide uus elu
• Alaska sõbrad Wrangellid
• Baltisaksa polaaruurijate panus Arktika geograafilisse uurimisse
• Venemaa Arktika põhjarahvad
• Indrek Kivi – Antarktikast Arktikani
• Polaarrändur Timo Palo: „Lumi ja jää on minu elemendid.“
• Mis on Arktika?
• Arktika leidlik naaber Eesti kandideerib Arktika Nõukogu vaatlejaks
• TOOTEUUDISED
• GO Reisiajakiri 88 - Aprill 2021