Kutse minna N’Gori saarele surfireisile tuli kui välk selgest taevast, kuid Senegalis surfamine tundus nii põnev, et Annelis Rum ei mõelnud kaua, enne kui kohvri pakkis.
Senegal ei ole olnud mu reisiplaanides, kuigi „Reis läbi Aafrika“ lauamäng sai lapsepõlves kapsaks mängitud ja juba 25 aastat tagasi teadsin peast eksootiliste nimedega mängupunkte nagu Orjarannik, Kullarannik, Dakar, Dar Es Salaam, Kairo ja Johannesburg. Aga kutse minna surfama riiki, mille asukohta pidin meeldetuletuseks siiski guugeldama, kõlas piisavalt hea seiklusena, et teha kalender kohustustest puhtaks ja öelda jah.
Eestikeelset infot Senegali kohta leidsin vähe, ühest foorumist lugesin, et see riik ei sobi valgetele naisterahvastele musta mandriga tutvumise riigiks (ei saanudki täpselt aru, et milline riik siis sobiks või miks Senegal ei sobi). Inglise keeles infot otsides sain teada, et Senegal on Aafrika üks stabiilsemaid ja turvalisemaid riike, aga ebameeldiva poolena toodi välja seal levivad haigused – malaaria, dengue’i palavik, kollapalavik, A- ja B hepatiit –, lisaks kaootiline liiklus ja prügi tänavatel. Hiljem selgus, et üks-kaks nädalat linna lähedal mere ääres elades pole erilist põhjust krõbistada malaariatablette ega muretseda muude nakkushaiguste pärast ning kohaliku eluga harjumine võtab alla poole päeva. Selles numbris
