REISIKIRJANDUS

Minu-sari pakkus eelmisel aastal taas võnkeid. Oli sihukesi madalamaid võnkeid (Minu Saksamaa, Minu Kreeta), vastuolulisi võnkeid (Minu Läti, Minu New York) ja päris ägedaid võnkeid.

Viimaste hulgas on selgelt parimaks Tanel Saimre Norra-raamat. Väga muhe lugemine. Mahlakas, humoorikas, läbini positiivne ja intelligentne.

Lugu hakkab peale, nagu paljud Petrone kirjastuse selle sarja raamatud: noor mees läheb kaheks aastaks Tromsø ülikooli visuaalantropoloogiat õppima. Esimese öö veedab lennujaamas, teise auditooriumi põrandal, sest ühikatoa järjekorras on enne teda ca 400 inimest. Nagu triviaalsevõitu algus, jäin ootama, et nüüd kohtab ta ses rahvusvahelises seltskonnas mõnd välismaa plikat, siis armuvad ja kui nad surnud ei ole, elavad tänini õnnelikult. Aga siis, alates 17. lehekülje lausest „elu ei saaks olla parem“, hakkavad tulema üllatused.

Siin on üldisesse pilti parasjagu doseeritud päris isiklikke kogemusi ja läbielamisi (näiteks lapseootus ja -saamine Norras), nii et asi ei lähe kordagi imalaks või labaseks (isegi kui autor räägib me keeltes sarnastest sõnadest à la munnvann/suuloputusvesi).

See on ratsionaalselt kirjutatud väga emotsionaalne raamat. Üksindustunde, Eesti-armastuse, inimese ja linna suhete, virmalistekogemuse jmt lõigud on puhas ilukirjanduslik kuld.

Teadmised ja faktid Norra ilma, virmaliste, polaaröö jt loodusnähtuste või eluolu kohta tulevad kõik läbi autori isikliku tunnetuse, pole lihtsalt mõnest targast raamatust ümber kirjutatud. Tromsø linnaga kujuneb suhe nagu teise inimesega.

Saimre oskab näha asju teistmoodi. Või näeb teisi asju – ma ei teagi, mis õigem on. Igal juhul on ta originaalne mõtleja ja jutustaja, kes ei tutvusta lihtsalt võõra maa olmedetaile ja kombeid. Mitte niivõrd põhjamaa virmalised, vaid oranžid tänavalambid võivad Saimret võluda! Teksti on kirjutanud avatud ilmavaatega inimene, tekst on saanud kerge ja samas sisukas.

Mõned olmekirjeldused meenutavad mulle samas sarjas ilmunud Tui Hirve Islandi-teost (Saimre juhutööd kunstimuuseumi koristajana või kuivdokis naftaplatvormil, Hirve töö kohvikus). See on lihtne olme, aga kes oskab, võib ka selle vaimukaks kunstiks kirjutada. Saimre võtabki iga tööd kui omaette kunstiprojekti. Lihttööliste hulgast leiab põnevaid tüüpe ja võrdlusi, näiteks vestlus rumeenlasest keevitajaga sumeri ja eesti keele sarnasusest vms.

Välismaa plikat, muide, Saimre ei kohta, küll aga abiellub Norras, saab isaks ja kõik see on väga rõõmus ja põnev ja tasub lugemist.

Tiit Pruuli

Eesti üldsus teab Contrat kui muhedat meest ja naljakate luuletuste väljamõtlejat. See on tegelikult ainult tahuke tema huvidest, tegevusest ja isiksusest. Kui ta parajasti laval või eetris „naljamehe“ rolli ei etenda, võib ta istuda väga rahulikult ja vaikselt, krõgistades juhuslikult näppu sattunud Rubiku kuubiku justkui möödaminnes mingi oma meetodiga kokku või nokitsedes mõnuga teha firma majandusaasta aruannet. Aga kindel on see, et ta on üks kõige rohkem eesti keele võimalusi märkavatest ja ära kasutada oskavatest kirjanikest eesti kirjanduse ajaloos, mis sellest, et teda ümbritseb naljamehe kuulsus. Ta on keele kui sellise vallas talent, sellest annab aimu tema eestikeelne luule, aga ka see, et mees võttis nii umbes seitse aastat tagasi ette läti keele ja kultuuri õppimise ning on nüüdseks selle käppa saanud nii kõval tasemel, et tõlgib läti keelest läti luuleklassikuid ja aitab isegi tarbetekstide vallas. Väike põhi oli muidugi lapsepõlvest saati all ka, Urvaste kanti jõudvate Läti NSV televisioonilainete näol – nii nagu põhjaeestlasi lihvisid soomlaste telelained, lihvisid lõunaeestlasi lätlaste omad. Aga läti keele oskus ja teadmised Läti kultuurist, mis Contra on viimase seitsmekonna aasta jooksul omandanud, on ikkagi eeskuju võtmist vääriva pühendumise ja süvenemise tulemus.

„Minu Läti“ ongi lugu sellest pühendumisest ja süvenemisest. Siin on meenutusi, mõtisklusi ja seiklusi. Seda raamatut on hea ja huvitav lugeda. Tõstaksin selle puhul esile kahte tähelepanekut. Esiteks räägib Contra siin endast vahetumalt, kui see tuleb tavaliselt esile temaga suuliselt või üldse igapäevaselt suheldes. Selle raamatu kaudu saab kindlasti näha kaugele „naljamehe“ rolli taha. Teiseks, raamatu ülendavaim moment on minu arvates üsna lõpu eel ära toodud 107 kilomeetri pikkuse Riia–Valmiera jooksu kirjeldus. Contra, nagu teada, on lisaks muule innukas pikamaajooksuharrastaja, ning selle jooksu kirjeldus mõjub lugejale samamoodi, nagu kaasa elamine kangelasteole – on eesmärk, lausa väljakutse läbida elu seni pikim distants, on sooritus, tulvil pingutust, heitlust ja eneseületust, ning on võidukas lõpp, Contra puhul küll mitte pjedestaalil, aga hoopis olulisemas arvestuses, nimelt enese üle. See illustreerib ilmekalt Contrale ka muidu omast sihikindlust. Olgu filoloogias või spordis.

Jaak Urmet

Selles numbris

• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Nõukanostalgiast moodsate mongoliteni
• Mootorrattal KASAHSTANI – tõeline seiklus!
• Kollase pardi toomine
• Lumeaaret vallutamas
• Kaks kanget KAGU-AASIAS
• Ikka veel sõbralik MYANMAR
• Vaimustav VANUATU
• Tarmo Mutso: Elu on nagu kalapüük!
• Kuidas sai Narva kabel Tadžikistani
• Ekspeditsioonifotod jutustavad
• Tükike Egiptust Emajõe Ateenas
• Balkani joogid – kas ka juba iseseisvad?
• REISIKIRJANDUS
• Go Reisiajakiri 64 – Veebruar 2017