Maailma iidseim TÜRGI

Veel kümme aastat tagasi peeti maailma vanimaks leitud inimasulaks 9000-aastast Çatalhöyükit Türgis. Tänaseks on selgunud, et maailma vanim tempel on hoopis samuti Türgis asuv Göbekli Tepe. Nende kahe mõistatusliku paiga vahele jääb ca 700 kilomeetrit ja hulk väga põnevaid esiajaloolisi mõistatusi.

Pööranud Konya-Kapadookia teelt kõrvale ja sõitnud Anatoolia viljaka kiltmaa vahel mõnikümmend kilomeetrit, leiame end üllatuslikult keset küla, kus siiamaani on osa maju ehitatud põletatud savitellistest ning nende ümber laiuvad iidse planeeringuga veekanalitest ümbritsetud põllulapid.

Kuni Göbekli Tepe avastamiseni maailma vanimaks inimasulaks peetud Çatalhöyük asub „küla taga” ja on täiesti vaba sissepääsuga. Üksnes türgi keelt oskavad kolm-neli valvurit võtavad huvilised sappa ning juhatavad meid selgitusi andmata läbi kogu arheoloogilise ala. Riikliku hoole märgina on väljakaevatud asulapaikadele ehitatud varikatused, sest iidsed majad on mudatellistest ja kuigi siin ei saja ilmselt kunagi, on 9000 aasta vanuseks dateeritud asulajäänused siiski väga haprad.

Siin elasid inimesed, kes püüdsid katuselt avanevate „pseudokoobastega” matkida vaevalt saja kilomeetri kaugusel asuva Kapadookia koobaslinnade elutingimusi. Ajalugu võib liikuda mööda spiraali, mitte lineaarselt „suureneva tehnilise arengu” poole − see on teooria, mida nüüdisaegne arheoloogia kuidagi omaks võtta ei suuda. Kuid Türgis saab fakte nähes ja esemeid oma käega katsudes selgeks – maailma ajalugu on märgatavalt vanem, kui seni kirjutatud.

Obsidiaanikuningad

Enne Kapadookia turismimagnetite vahele sisenemist keerame 10 000 aasta vanusesse Aşıklı Höyüki asulasse, mis on leitud viimasel kümnendil ja mis asub Hassan Mountini nimelise kustunud vulkaani jalamil. Kuna koht on vähetuntud, siis turistidele piiritletud arheoloogilist ala – varikatuseid ja piirdeid – alles ehitatakse. Ilusti valvurilt luba küsinud, võisime seal vabalt ringi jalutada, sest väljakaevamisi tegevad arheoloogid olid juba läinud.

Kuigi kaevamised olid alles pooleli, oli näha rohkem kui Çatalhöyükis. Paik on arenenud võimsaks tänu vulkaani lähedusele, kust elanikud obsidiaani hankisid ja teistele hõimudele müüsid. Asulast on leitud ka umbes 25-aastase naise ajukirurgia jälgedega kolp, mis näitab, et tegu oli arenenud inimestega. Lähedasi ja eriti lapsi maeti eluhoonete põranda alla looteasendis ja kinniseotuna. Selgelt on tegu kultusega, üheks versiooniks just laste puhul on, et „siis on nad ikka kodus”.

Majade asupaikadel jäid silma basaldist alused millegi jaoks, mis eristusid heledamatest hoonepõhjadest. Basalti pidi kaugemalt tooma, seega oli tegu millegi eluliselt olulisega. Just nende basalditükkide vahelt leidsin väljaturritava obsidiaanikillu, lõkkeasemeks oli see piklik ase nagu suur, pigem nagu kellegi lamamisase… jälle midagi, mille üle arheoloogid saavad pead murda.

Linnad maa all, hauad mäetippudel

Ihlara orus sõitsime mööda nn „kõrvadega mäest”, mille tipus oli kaks pisikest punakat koonust. Need püramiidjad koonused on inimtekkelised matmiskohad, moundid. Elavad inimesed pugesid maa-alustesse koobastesse või ehitasid kunstlikke koopaid, kuid surnud tassiti mäetippudele, kust lähem jumalate juurde pääseda.

Kaks kuulsaimat maa-alust linna Derinkuyus ja Kaymaklis panid mind tsivilisatsiooni alguse üle mõtlema. Seal on väga kitsaid ja madalaid tunneleid, mis on obsidiaanist tööriistadega täksitud pehmemasse vulkaanilisse kivimisse tuhandete aastate jooksul. Baasstruktuuri, mis sisaldab 22 meetri pikkusi täiuslikult nelinurkseid „ventilatsioonišahte” ja ümarate hiidkividega korruste vahelisi vaheuksi, mida sai liigutada nii, et ühelt korruselt teisele enam ei pääsenud, tuleks vaadelda eraldi, eri tasemel olevate tehnoloogiatena. Eeldades, et enamik muistseid tsivilisatsioone rajasid pühakojad, kohendades väiksemate ja kehvemini tahutud kividega iidseid ülitäpseid megaliitrajatisi, siis võisid 10000 veeuputusjärgse aastaga neis allmaavarjupaikades ulualust saanud hõimud kohandada neid oma vajadustele vastavalt. Juba üksnes Derinkuyus on 52 täisnurkset ja perfektselt siledaseinalist tuulutusšahti. Lisaks nn kommunikatsioonišahtid, mis arvatakse olevat rajatud korruste vahel teadete edastamiseks. Kui vaadata Aşıklı Höyüki redelite kaudu katustelt väljumisi, võisid need olla ka ühenduskäigud „tubade” vahel. Ühesõnaga, mõistatusi siin jätkub. Väga keeruline on aru saada, kas liigud ajaloos edasi või tagasi, sest kivi ei reeda töötlemise vanust.

Üks eriti kummaline kivi Derinkuyu allmaalinnas lõi omakorda seose temast 700 kilomeetri ja praeguse arheoloogia arvates 8000 aastat vanema Göbekli Tepega. See oli suur must, ilmselt raudmeteoriitset päritolu kivilahmakas, mida katsid ümarad augud, veidi sügavamad kui meie kodumaiste ohvrikivide lohud. Selgitust, miks seda suurt kivi kesk allmaalinna hoiti ja mis tähendus lohkudel oli, pole praeguseks leitud.

Väravad jumalate juurde

Teel Nimrodi legendaarse hauamäe tippu käisime Karakus Tumuluse juures. See oli küll „vaid” Kommagene kuninga õdede haud Aleksander Suure väepealike riikide lagunemise järgsest perioodist, kuid nagu toona sageli, hoidsid just kohalikud n-ö isehakanud kuningad au sees iidseid traditsioone, mis tagasid nende trooni legitiimsuse ehk päritolu jumalikkuse. Seega kaitses haudehitist kõigist neljast ilmakaarest neli sammast, millel olid kujutatud kotkas, lõvi, pull ja inimene-kuningas. Ehk siis kuningad sängitasid oma lähikondsed kõigi nelja aastaaja ja elemendi kaitse alla. Moundid on enamasti midagi enamat kui lihtsalt hauad, pigem on tegu sümbolitega, mis pidid tagama taeva ja maa tasakaalu.

Teel Nemrut Daği rahvuspargi poole pikneb veel üks müstiline rajatis, Arsemia. Kaljuseina on raiutud hiigelsuur, vähemalt viie kuni seitsme meetri kõrgune värav, mille ees seisab iidne katkine bareljeef, mis kujutab kuningat jumala, ilmselt Apolloga kätt surumas. Mulle pakkus sellel väga hästi säilinud reljeefil huvi Heraklese sulgedest „saba” ja kuninga sulekroon, mis meenutasid väga Kesk-Ameerika traditsioonilisi kehakatteid.

Kehata peade mägi

Mount Nemrut at sunset, olin kirjutanud oma reisiplaani, teadmata, miks kohalik rahvas voorib mäele tänaseni päikseloojangul. Ilmselgelt mitte niivõrd 62 eKr sinna maetud Kommagene Antiochus I Theosi haua kui traditsioonilise palverännu- ehk pühapaiga pärast, kuhu sängitamisega oli kuningas oma erilist äravalitust demonstreerinud. Nagu Sri Lankal Adama mägi või Siinail Moosese mägi, kuhu ronitakse just päikesetõusu ehk elu taasalguse hetkeks. Ilmselgelt on ka Nemrut Dağı mägi seotud iidseima päikesekultusega. Hiiglaslikud kivifiguurid mäe mõlemal elutähtsal küljel – läänes ja idas ehk päiksetõusu ja loojangu osas − meenutavad ehitusstiililt Egiptuse Memnoni kolossi, kuid neid on mitu. Kujude selgadele oli raiutud kuninga ja tema jaoks oluliste jumaluste lood. Eriti huvitavaks teeb kujud asjaolu, et need ühendavad kolme eri kultuuri – Kreeka, Armeenia ja Iraani oma, nii näiteks on kujutatud Zeus-Oromasdest (tuletis Iraani peajumala Ahura Mazda nimest). Seega on tegu väga iidse paigaga, mida peavad tõesti pühaks kõik siinkandis kanda kinnitanud kultuurid ja religioonid. Ida- ja läänekülje jumalate rühmad on piiratud taas „elemendiloomadega”. Kui mäe lääneküljele jõudsime, oli see juba kohalikku rahvast täis, keda ei huvitanud niivõrd kujud, kui päikseloojang. Ilmselt on vana uskumus mäe olulisusest kohalike araabia hõimude hulgas veidi mugandunud.

Maailma iidseim mõistatus

Kuna paiga avastaja ja arheoloogiliste kaevamiste juht Klaus Schmidt suri kaks nädalat enne meie kohalejõudmist, on kaevamistööd Göbekli Tepes peatatud ja ka n-ö kaitseehitise rajamine edasi lükatud. Hetkel on inimkonna teadaoleva vanima templi kohale ehitatud puidust sara, mille all on ametlikult tsivilisatsiooni vanimaks kultuurirajatiseks tunnistatud püstkivid nii halvasti nähtavad, et peaaegu pole võimalik eristada neile peale graveeritud mõistatuslikke bareljeefe. Kui pole just ajalooalast ettevalmistust, näeb see unikaalseim leiukoht välja nagu kuuri alla paigutatud hallide paneelide ladu. Tegelikult pole muidugi võimalik mööda vaadata faktist, et hoolimata 8000-aastasele liiva all olemisele (või ehk just tänu sellele) on kivitahukate servad endiselt teravad, nagu oleks nad just laserlõikuri alt tulnud, ja jutt obsidiaannugadest, mis kõva mäekivimit lõikasid, kõlab üsna ebaloogiliselt.

Keskmisest kõrgematel sammastel, mida Klaus Shmidt nimetab inimkujuliseks, on samasuguselt välja tahutud sõrmed nagu Lihavõttesaare vanimatel moai kujudel.

Väidetavalt on künkal koos veel väljakaevamata monoliitrajatistega kokku paarkümmend sellist erineva kujuga kiviringi, kus keskel kaks kõrgemat ja ümber hulk madalamaid püstkive koos ristkividega ning nende ümber tahumata kiviklibust tehtud „tempelrajatised”. Selgelt on näha kahe eri arenguastmega tsivilisatsiooni tööd – imetäpselt lõigatud ja graveeringutega hiidtahukad ning nende vahele kuhjatud tavalistest tahumata kividest müürijupid. Hiiglaslike püstkivide ülemised osad, mida muiste oli näha vaid taevast, on kaetud samasuguste ümarate aukudega nagu Kapadookia allmaalinnas asunud must hiidmeteoriit. Mida selle kõigega, eriti nendel kividel kujutatud figuuride ja kivide asetuse ning täpse töötlusega öelda taheti, jääb taas mõistatuseks. Selge on see, et ei ürgkütid ega karja- ja viljakasvatajad ei hakanud nägema tohutut vaeva nii ülitäpsete kivimonoliitide väljalõikamise ja neile bareljeeftehnikas kummaliste looma- ja linnukujude tahumisega. Tuleb vaid tänada neid, kel mingil vaid neile teadaoleval põhjusel tuli pähe ajada templikompleks 8000 aastat eKr liiva täis. Nii on siit leitud vaid 12 000 − 8000 eKr pärinevaid selgelt dateeritavaid esemeid. Mujal pole võimalik objektide vanust nii täpselt dateerida, nii nagu näiteks pidevalt avatud olnud Stonehenge’is või Egiptuse püramiidides.

Kindluslinn ajaloo ristteel

Sanliurfast, mille mõni väidab olevat piibli kaldealaste Uri, sõitsime 60 kilomeetrit eemal asuvasse Harranisse. See on mitte liiga turistikeskne araabiapärane linnake, olime sel õhtul ainsad lääne külalised. Linna keskel on iidne mound, mida praegu kaevatakse ja kus on taas 8000-aastase inimasustuse jäljed. See praegugi nähtavate võimsate müüridega linn asus karavaniteede ja hõimupiiride ristumiskohas ning oli tähtis kauba- ja kohtumispaik. Seda on enda omaks pidanud pea kõik siinkandis asunud suurriigid alates Mesopotaamiast kuni roomlasteni ja neile järgnenud kaliifide, ristisõdijate ja siis türgi hõimudeni. Hiiglaslik kindlus ja kunagise terve piirkonna suurima mošee varemed on hetkel täiesti korrastamata ja lagunevad ning aukudega aed ei pea kinni lapsi, kes arheoloogimälestistel ringi turnivad, ega teisi kohalikke, kes seal loomi karjatavad.

Kohapeal on näha 150 aasta vanused kohalike kurdi hõimude koonuskatustega majad. Ühesse neist saab ilma piletita sisse astuda ja vaadata, kuidas omal ajal sealsetes külades elati. Kõrval välikohvikus tasub kaamelite mögisemise, eemalt sõjakärana mürtsuva araabia pulmamuusika ja kindlusemüüri alt lombist kostva konnalaulu saatel külma granaatõunamahla juua.

Moosese seiklused Türgis

Harrani läbinud, leiame enda arvates parima tee kõige tõenäosemasse Sogmatari asukohta. Kui siiani olid Türgi teed pakkunud vaid rõõmsaid üllatusi, siis see tee oli katsumus. Auke oli rohkem kui tervet teed ja vahepeal asendus seegi hoopis uue ehitatava tee kõrbetolmuse tammiga. Pärast pikka logistamist, kui tekkis tunne, et ega me vist seda kohta ei leiagi, jõudsime külakesse, mille keskel ilutses arheoloogilist mälestist tähistav metallist vana, kuid loetav infotahvel. Otsisime sabiinlaste aegseid planeetidele pühendatud templite varemeid, ent riigi arheoloogiamälestiste ameti pandud tahvel väitis midagi hoopis põnevamat. Väidetavalt just sellel, kogu mäekülge täitvatest iidsetest, uuematest ja vahepealsetest varemetest koosneval kõrbekünkal oli Mooses saanud oma õpetajalt Suaybilt kuulsa saua ja olnud siin karjaseks.

Kohalikud lapsed tulid meid uudishimulikult saatma. Nad polnud pealetükkivad nagu Harranis, üks ettevõtlikum poisike oskas mõne sõna inglise keelt ja kui nägi, et me uurime maa alla viivate kunagiste elukoobasruumide sisspääse, mis tundusid üsnagi iidsed, asus näitama kohti, kus kohalike põngerjate arvates miski huvitav oli. Nägime kaht maa-alust templit, mis olid maha jäetud, kuid millest ühe seinu katsid vanas araabia kirjas tekstid ja seina oli õõnestatud Meka suunda viitav nišš. Mida kõrgemale asula keskmeks oleva künka otsa, kust paistsid paar vana ilmselt roomaaegset kividest võlvkaart, seda põnevamaks läksid koopad, kuhu lapsed, keda kogunes üha juurde, meid viisid.

Käisime siinse legendi kohases Moosese koopas, kuhu on praegugi laotatud vaibad ja kuhu sisenedes isegi pisikesed külakratid sandaalid jalast võtsid. Kohalikele on koht siiani püha. Seinanišši paigutatud paarist koraanist sain aru, et siin käiakse teenistustel tänaseni.

Moosese koopa kõrval või pigem selle all olev koobas üllatas kõige enam. Selle seintelt leidsime kaljujoonised, mis kujutasid kaameleid ja kitsi. Sõitsime edasi vana muinsuskaitseviidaga näidatud Sogmatari suunas.

Astronoomia maapinnal

Kohale jõudes tundus algul, et kaljuseinal läbisegi paiknevate vanade ja uuemate ehitiste keskele, ilmselgelt mitte looduslikule mäekünkale, on rajatud kindlusetorn. Aga kui sellele 40-kraadises leitsakus ronima hakkasime, sai selgeks, et see ongi templikompleksi kese, Kuutempel, mida olime otsima tulnud. Selle kõrval, savitellistest külamajade vahel peitus koobas, kus kõrgusid seitse kulunud väljanägemisega bareljeefi. Inimfiguuride vahel oli hetiidikeelne kiri, mis väitis, et need on püstitatud piirkonna valitsejale ja tema sugulastele, ent seal koopas oli veelgi vanema väljanägemisega seinakirju, millest üks meenutas kindlalt Egiptuse hieoroglüüfe.

Prantslane, kes koopa oli leidnud, pidas seda kohalike juhtide matmispaigaks, kuid mingil põhjusel on kõigi ümberkaudsete templite uksed suunatud sellele pisikesele koopale. Suured templid või see, mis neist järel oli, paiknesid eemalasuvatel küngastel. Kõige lähemal oli kõige paremini säilinu − inimesekõrgune täiuslikult ümmargune kiviplokkidest rajatis, mille ees, nagu muistsetes hindu templiteski, kaljusse raiutud bassein, ringrajatise all aga kahest ruumist koosnev pühakoda. Templi ümar kuju ja paiknemine mäekünkal võis kõnelda ka observatooriumina kasutamisest. Kohalik teejuht Beyza luges käigu pealt internetist kätte saadud imevähestest materjalidest, et ka teadlasi oli imestama pannud, kuidas teati päikesesüsteemi ülesehitust nii täpselt, isegi vahemaad küngaste vahel on arvestatud planeetide reaalsete vahedega õigesti.

Pärast Sogmatari algas ilus mägedevaheline asfalttee. Olen väga rahul, et tulime Harrani kaudu ja ekslesime auklikul teel, sest mööda ilusat asfalti sõites oleks ka meie pärast astronoomiatemplite vaatlemist ja kohalike poolt Moosese kaevuks kutsutud suure kivikaevu uurimist tagasi pööranud, sattumata veelgi huvitavamasse Suaybi asulasse. Türgi on ainus hetkel mittesõdiv tsivilisatsiooni hällialadel asuv riik, mille mõistatusi jätkub lahendamiseks veel kümnetele uurijatele.

Selles numbris

• Karl-Martin Sinijärv. Viimane rong
• Raudteeraamatud
• Risto Laur. ISLANDIL. KOHALOLEK JA RÄNDAMINE.
• Kärt Hellerma. ISLANDI KIRI
• MAIASMOKA ATLAS
• Elamusreisiga pilvede peale või tilgutite alla?
• RAUDTEEKUNST
• Raudteemaailm postkaartidel
• Alpinismiklubi Firn 55
• Kes peaks raiuma ukse AASIASSE?
• Maailma iidseim TÜRGI
• Sõit elusasse anekdooti – TŠUKOTKALE!
• Varanasi kirjad 6. Kui elevant on kõrva peale astunud
• Laste ja ratastega Eesti raudteedel
• MOOTORRATTAL Euroopa katuse jalamile
• Agatha Christie RONGIMÕRVAD
• Mullikatega, aidaa!
• Kalmisturongid
• Erilised vagunid
• Rongisõidust Taipei moodi
• Aga rongid siin enam ei peatu...
• Raudteeajaloo radadel
• Elust helesinistes vagunites
• Kristjan JÕEKALDA rongipiinad Indias
• UUDISTOOTED
• Reisifotod jõuavad tellija koju!
• Go Reisiajakiri 51 – Detsember 2014