Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
25 aastat tagasi, 16. oktoobril 1999, alustas purjelaev „Lennuk“ oma teekonda Piritalt ümber maailma. See oli esimene purjekas, mis seilas sini-must-valge all ümber palli Tallinnast Tallinna. Toonane madrus Tiit Pruuli võttis meenutusteks ette oma reisilt – eelkõige põnevatelt saartelt – saadetud postkaardid, kirjad ja fotod.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: erakogu
Teeleminek
Sügiseses vihmasajus asus seitse meest teele maailma servale. Kokku oli pandud oma aja kohta enneolematu mittetulundusprojekt. Laevakere ehitati Soomes Finngulfi tehases ning Saaremaal firmas Saare Paat sai sellest alus, milles pidime elama poolteist aastat. Selles teeleminekus oli koos nii eufooriat kui ka teadmatust, nii suure seikluse eelaimdust kui ka pisaraid. Tuhandeid inimesi eesotsas president Meriga oli sadamas meile lehvitamas.
Kogu selle raske ettevalmistusperioodi ajal oli meid hämmastanud, kui palju elevil ja siiraid toetajaid sel projektil oli. Vabariigi presidendist kuni Nasva küla kaluriteni. Tõsi, meil ei olnud ühte suurt sponsorit, kes oleks tahtnud panna laevale oma ettevõtte või õllesordi nime, aga väga-väga paljud toetasid meid pisikeste annetustega – oli tunne, justkui aitaksime oma ümbermaailmareisiga teoks teha nendegi unistusi.
Pulmad
Hollandi väikelinna Harlingeni sattusime seetõttu, et Põhjamerel purunes aluse vöörstaak ja vajasime hädasadamat, kus seda remontida. Tüürimees Riisalol ja tema pruudil Signel oli aga juba valmis plaan (mida meeskonna eest küll salajas hoiti), et kui laev Inglismaale jõuab, lendab Signe kohale ja nad abielluvad. Nüüd pidid noored oma kava kiiresti muutma ja pulmad otsustati pidada Hollandis, kus dokumentide vormistamiseks Eesti konsul ka lähedalt võtta oli. Pidu oli võimas, kõrtsis sai viin otsa ja kelner jooksis poodi seda juurde tooma.
Jõulud
Kõige raskemad päevad kodust kaugel olid jõulud ja lähedaste sünnipäevad – siis, kui tegelikult oleks tahtnud olla oma pere juures. Siis andis põletav üksindustunne end kõige rohkem märku. Aga vahel mõtlesid lihtsalt laupäeva õhtul, et kodus tehakse sauna ja sõbrad kogunevad ja mina, loll, loksun siin keset lagedat vett.
Õnneks oli meie meeskonna omavaheline läbisaamine ja meeleolu sellised, mis aitasid ka rasketest hetkedest üle saada. Igas asjas on nii, et mida raskem ülesanne, seda olulisem roll on meeskonnavalikul ja koostööl. Nii on see ka raskel meresõidul – Piritalt Naissaarele võib sõita üsna juhusliku meeskonnaga, selle mõne tunni kannatab ikka ära. Aga Piritalt Piritale sõiduks peavad kõik meeskonnaliikmed väga täpselt teadma, miks nad selle laeva pardal on ja mida nad teevad.
Päevikust:
24. detsember, Salvador de Bahia, Brasiilia
Mart soovis meeskonnale õhtusöögilauas Atlandi ületamise puhul õnne ja kiitis mansat. Indrek luges Luuka evangeeliumist Jeesuse sündimise lugu. Mina kõnelesin meeskonnatundest. Kaido rääkis ühest jõulukombest – üheksa puu põletamisest, mida ta ise juba pikki aastaid järgib, aga seekord siis ei saa.
Peo lõppfaasis tantsis Kaido ümber laevamasti paljalt šamaanitantsu.
Selline ugrilaste pidu Lõunaristi all.
Tulesaared
Tulemaa olla nime saanud sellest, et kui Fernão de Magalhães sealt esimese eurooplasena 1520. aastal mööda purjetas, nägi ta rannikul pärismaalaste lõkketulesid. Tänaseks Tulemaa indiaanlasi sisuliselt enam alles ei ole – nad langesid kas valgete meeste toodud haiguste või relvade tõttu. Ühes külas Navarino saarel matkates leidsime veel inimesi, kes kinnitasid, et nemad on viimased kohalikud indiaanlased. Siit algasid meie kohtumised põnevate loodusrahvastega, mis jätkusid oma täies ilus Polüneesia ja Melaneesia saartel.
Päevikust:
6. märts 2000, Ushuaia
Ostsin kõvasti raamatuid Tulemaa põlisrahvaste kohta. Kõige põnevam neist tundub olevat Esteban Lucas Bridgesi „Uttermost Part of the Earth“ (1947). Autorit on kutsutud indiaanlaste valgeks pealikuks. Ta sündis 1874 Ushuaias ja kõneles lisaks inglise keelele ka kohalike põliselanike keeli. Väga põhjalik teos räägib muu hulgas sellest, kust võis tekkida müüt, et tulemaalased olid kannibalid, ja miks Darwin arvas, et ta on just siin leidnud puuduva lüli inimese ja ahvi vahel.
Huvitav on kindlasti ka Anne Chapmani „Drama and Power in a Hunting Society. The Selk’nam of Tierra del Fuego“ (1982). Siinsete indiaanlaste olemasolu sai eurooplastele teatavaks oktoobris 1520, kui neli laeva sõitis sisse kanalisse, mille nimeks sai hiljem Magalhãesi kanal. Otsesed kontaktid indiaanlaste ja valgete vahel tekkisid pool sajandit hiljem Pedro Sarimento de Gamboa meeskonnaga. 19. sajandi vaalapüüdjate ja indiaanlaste kokkupuuted olid tihti väga jõhkrad. Valgete tõsisemad hirmuteod said alguse 1880. aastatel, kui farmerid ja kullaotsijad palkasid lihtsalt inimkütte, kes tapsid selkname ja haushe. Kahe kümnendiga langes indiaanlaste arv 3500 või 4000 pealt umbes 500-ni.
1980. aastal oli elus üks inimene, kelle mõlemad vanemad olid indiaanlased, ja mõned, kelle üks vanemaist oli põliselanik.
Üksindusesaar
Robinson Crusoe saar on kultuurilukku läinud seetõttu, et seal elas neli aastat ja neli kuud üksinduses Daniel Defoe raamatu kangelase prototüüp Alexander Selkirk. Kuidas see mees oma üksindusega hakkama sai, mõtlesin sel saarel mitmel korral. XXI sajandi alguseks oli elanike arv saarel kasvanud siiski 500 inimeseni. Vaatamata sellele said vanad „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatud meie jaoks sel saarel tõelisuseks. Külakõrtsis kohtasime meest, kes näitas meile salajast kaarti, kuhu siin saarel olla peidetud mereröövlite varandus!
Päevikust:
3. mai 2000, Robinson Crusoe saar
Hommikul käis koos kohalikega suurem ankru väljavõtmise operatsioon. Olime lahepõhja uputatud risusse korralikult kinni jäänud. Lõpuks saime kogu selle rauakola ja köiepuntra ankruketi küljest lahti harutatud. Siis aga selgus, et kohalikel meestel on oma nõudmised. Tahavad 100 meetrit otsa või 40 dollarit. Toimus üsna vastik väitlus tõlk Marcose vahendusel, viimane voor veel sadamakapteni juuresolekul, kes kutsus meid mere pealt tagasi ankrualale. Mart selgitas rahulikult, et me saime Armadalt loa siin ankrus olla ja lootsiraamatutes on ka see koht ankrupaigana tähistatud ning nende vana merepõhjas olnud otsajupp ei ole meie probleem. Lõpuks saime minema, aga tsipa vastik maitse jäi suhu.
Mässusaar
Pitcairn on üksik saar Vaikse ookeani lõunaosas, kuhu aastal 1789 põgenesid oma laevaga mässu tõstnud „Bounty“ meremehed koos tahititaridega. Kui „Lennuk“ saarele jõudis, elasid seal mitmed „Bounty“ järglased, kokku oli elanikke 37. Tegutses ka viie õpilasega kool. Lennuvälja ei ole, sadamat ei ole, tuuled on sellised, et suurtel laevadelgi on sageli raske reidil kaupa väiksemate peale laadida. Me saime maale nii, et „Lennuk“ jäi poole meeskonnaga saare lähedusse triivima ja teine pool viidi kohalike mootorpaadiga maale, järgmisel päeval käis saare eluga tutvumas teine pool meeskonda.
Päevikust:
3. juuni 2000, Pitcairni reidil
Teine pool meeskonda läks 8.30 Pitcairnile. Me sõitsime mõne miili vastutuult ja jäime triivi. Imelik tunne: ühest küljest nagu lahe olla, rahvast laevas vähem; teiselt poolt on justkui pool perekonda puudu. Pole kunagi niimoodi tundnud, et Riisalo, Kama ja Saarlaiu kohalolu on mulle tähtis. On tähtsaks saanud.
Mehed tulid tagasi olulise infoga, mida me ei taibanudki uurida – saarel on selline seadus, et keegi tilka viina ei võta ega suitsu ei tee.
Müstiline saar
Rapa Nui ehk Lihavõttesaar oli mitmele meie meeskonna liikmele üks selle reisi unistuste sihtpunkt. Thor Heyerdahl ja Uku Masing on selle meie jaoks ülipõnevaks kirjutanud. Ja meil ei tulnud pettuda. Mitu päeva saime tutvuda ahude ja moaidega, ronida vanades kaljukoobastes ja tõusta vulkaanikraatrile. Kuidas küll jõudsid inimesed sellele pisikesele saarele nii kaugel kõigist suurematest maatükkidest? Kas tulid nad Aasiast või Lõuna-Ameerikast? Ja muidugi tekitas Rapa Nui palju eksistentsiaalseid mõtteid. Miks hukkus kunagine uhke tsivilisatsioon? Kas omavahelised tülid? Kas looduskeskkonna mõõdutundetu hävitamine?
Päevikust:
15. mai 2000, Rapa Nui
Kui hommikul valgeks läks, hakkas saar paistma. Eriti kiiresti me ei liigu, sest paarimeetrine svell paneb laeva lengerdama. Kaido tahab pakisuppi teha, kuid ei saa hispaaniakeelsest juhendist aru, kas paki sisu tuleb kallata külma vette või keevasse. Mart soovitab otse kõrist alla kallata ja vett peale juua.
Täna lõppesid juust, munad, sai, müsli.
Istume Kaidoga kogu aeg väljas ja püüame ära arvata, mis mäetipud ja kraatrid nähtavale tulevad. Siis on näha esimesi kivikujusid ja platvorme. Kuni 19. sajandi teise kümnendini, umbes Otto von Kotzebue reisini 1816, nägid siia jõudnud meremehed juba kaugelt neid uhkeid moaisid. Neid oli siis rohkem püsti. Edasi aga varisesid kujud ja elu siin üha enam ja enam kokku.
Mart rääkis loo laevakoerast, kes asus õhku nuusutama ja saba liputama juba ammu enne seda, kui maa paistma hakkas. Ja lisas siis, et mõned meeskonnaliikmed meenutavad talle seda koera.
Armastuse saar
Tonga pealinn Nuku'alofa tähendab tõlkes ’armastuse elupaik’. Tongal aeg seisab, õieti ütlevad kohalikud, et tegu on „tonga ajaga“, kus kellelgi pole kuhugi kiiret.
Tongal elas eestlasest laevakapten Leonhard Niit oma poja Lenniega, kes meile seda sõbralikku (kunagi kandis Tonga saarestik nime Friendly Islands) kuningriiki tutvustasid. Olulisem oli aga see, et mul oli võimalus üle üheksa kuu kokku saada oma tütarde Helena ja Maarjaga. Teised meeskonnaliikmed kihutasid mööda saarestikku ringi, me Marise ja lastega ajasime juttu, jalutasime rannas ja olime lihtsalt koos.
Päevikust:
10. juuli 2000 Tongatapu saar
Üks asi, mis mulle veel Tongal meeldib – see omamoodi usaldus inimeste vahel. Välismaalane peab tegema siin autojuhiloa, kui tahab autot rentida. Loa saamiseks tuleb vastata küsimustele ja üks neist on näiteks selline: „Nimeta inimene, kes oskab autot juhtida ja on näinud, et sa autot juhid.“ Vanglauksel on silt, et vangid peavad päevaselt jalutuskäigult tagasi jõudma kella 20-ks, muidu pannakse uksed kinni ja nad ei saa enam sisse. Riisalo ja Arro käisid vanglas vangidega koos kavat joomas – kõik oli ametlik ja lubatud. Istusid koos kavaringis, rüüpasid jooki, lugesid piiblit ja laulsid mitmehäälseid kirikulaule. Riisalo ja Arro lisasid nende repertuaari laulu „Puhu tuul ja tõuka paati“.
Vanglasaar
Brittidele kuuluv St Helena saar Atlandi ookeanis oli aastatel 1815–1821 vanglaks Napoleon Bonaparte’ile. Mina lootsin siinsest arhiivist leida andmeid baltisakslasest meresõitja Otto von Kotzebue kohta, kes käis siin 1826. aastal oma teise ümbermaailmareisi käigus. Paraku siinsed arhivaarid tema reisi kohta oma varakambritest midagi ei leidnud. Ka Napoleoni pole enam saarel, kuigi ta siia 1821 maeti ja meiegi tema hauapaika külastasime. 1840. aastal viidi riigi- ja väejuhi säilmed Prantsusmaale, kus nad Invaliidide Kodus praeguseni puhkavad.
Päevikust:
28. detsember, Santa Helena all
Politseis selgus, et meil pole kehtivat tervisekindlustust ja seega oleks me pidanud 48 tunni jooksul saarelt lahkuma. Mart püüdis neid laevakindlustusega tüssata, aga see ei läinud läbi. Indrek Tarand saatis seepeale välisministeeriumist kirja, et ministeerium vastutab meie tervise eest. Aga tegelikult hakkasin mõtlema, et mis siis saab, kui keegi meist saab poomiga vastu pead ja vaja mustas kotis koju lennutada. See on kallis lõbu. Merematus oleks muidugi odavam, aga meil pole need asjad omavahel selgeks räägitud.
Inimsööjate saar
Vanuatul Malekula saarel kinnitasid kohalikud mehed meile, et nemad ei söö juba ammu inimesi, aga vaat seal naabersaarel, seal veel üks mees olevat, kes sööb. Meie midagi ebameeldivat ei kogenud, seda enam, et sattusime otse pidustuste epitsentrisse – Vanuatu tähistas parasjagu oma iseseisvuse 20. aastapäeva. Kuna „Lennukil“ oli parasjagu purunenud rooliseade, siis kasutasime seda aega nii pidustustel osalemiseks kui ka mööda saari ringi sõitmiseks.
Päevikust:
29. juuli 2000, Port Vila, Vanuatu
Hommikul liitus meiega taas Riisalo, kes oli eile saabunud ja leidnud endale kavavennad. Nüüd leidis ta õnneks ka meid üles. Jalutasime küla peal ja imetlesime mustade naiste kirevaid rõivaid. Siis sõitsime ühepuukanuudega jõe peal. Kama on sõiduvees, tema tõsine etnograafiahuvi saab siinkandis täieliku rahulduse. Vahib lõputult iga riidemustrit, paadidetaili ja tööriista, tahab mekkida iga toitu, mida kohalikud pajas keedavad.
Kell 12 jalutasime Walarno misjonikülla, kus toimusid vabariigi aastapäeva puhul igasugused meelelahutuslikud üritused ja jalgpallimäng. Meie lahutasime oma meelt koos Ameerika tüdrukutega. Sõime jamsi- ja manioki-laplapi. Jamsi oma maitses nagu pikka aega sahvris seisnud külm puder, manioki oma oli pisut parem. Aga teist korda ei taha, isegi oma laevadieedilt tulles.
Saime lõpuks pärast mitmetunnist ootamist (kuna Vanuatu Õhul olevat kütusearved maksmata) lennuki peale. Olime jõudnud Tõnisega selle ajaga paar veini ära juua ja lõbustasime kaasreisijaid terve lennu meeleolukate lauludega. Hitiks kujunes „It’s a Long Way to Tipperary“. Riisalo pärast kommenteeris, et üldiselt olid meie laulud rahvale meeldinud, välja arvatud ühele prantslasest pastorile, kes hakkas nina kirtsutama viimase ilmasõja aegsete saksa laulude peale. No oleks teadnud, oleksime ju võinud laulda midagi ka prantslaste lemmiku Jacques Breli repertuaarist, kes seilas oma elu lõpuaastad merel ja on maetud Hiva Oale Paul Gauguini kõrvale. Armastuslaulik Brel oli suur unistaja. Ümbermaailmareisist ta mitte ainult ei unistanud, vaid asus purjekal „Askoy II“ ka teele, aga paraku ei lasknud kopsuvähk tal seda lõpetada. Hea, et ma vähem suitsetan, saame oma reisi ikka lõpuni teha.
Ei tea, miks need surmamõtted nii sageli siin merel pähe ronivad. Surmamõtted ja armastusemõtted. Kaks teemat, mis ongi igavesed. Ühega ei julge, teisega ei taha kuiva maa peal tegeleda.
Hõimude saar
Paapua Uus-Guineas räägitakse rohkem kui 800 keelt. Loetakse, et riigis on üle 1000 eri kultuurigrupi. Sellest kirevusest killukest nägime meiegi, kui sattusime mägiprovintsides toimunud sing-sing-festivalile. Teel peopaika nägime kohalikku hõimusõjaväge. Vägivald hõimude vahel on siin normaalsus. Tantsijad olid kaunistanud ennast mudamaskide, merekarpide, seakihvade, linnusulgede, puulehtede, loomanahkadega.
Päevikust:
13. august 2000, Port Moresby
Hommikul pakuti motellis 5 kina (30 krooni) eest naist. Peab olema mingi põhjus – varasem kogemus? –, et nad valgele mehele kohe naist pakuvad. Me valisime matka motelli lähedal olevates külades. Nägime Arroga pealt külakohtu koosolekut Kaiapini külas. Ostsime uhked vibud, nooled ja kilbid.
Öösel oli sadanud ja tee oli kuratlikult libe, kui hakkasime autoga mägedest alla sõitma. Kaidol oli suur tegu, et masinat otse rajal hoida. Nelikvedu ja aeglustaja aitasid.
Sõitsime Mount Hagenisse ja 17.15 läks Fokker Moresbysse.
Sõjaväesaar
Ascension Atlandi ookeanis on saar, kuhu veel üsna vahetult enne „Lennuki“ sealviibimist külalised eriti oodatud ei olnud. Nüüd oli reegleid leebemaks tehtud ja sellele USA sõjaväebaasile lubati jääda ka kauemaks kui 48 tunniks.
Saart on kasutatud astronoomilisteks vaatlusteks, kuukulgurite katsetuseks, Falklandi sõja stardiplatvormiks. Aga üks ilusamaid kasutusviise on tal roheliste merekilpkonnade jaoks, kes ujuvad siia Brasiilia rannikult munema.
Päevikust:
8. jaanuar 2001, Ascensioni all
Margusel oli hommikul nägu päris paistes, viisin ta sõjaväearsti juurde. Anti antibiootikume. Margus loputas rohud kantiinis odava õllega alla.
Kell 17 kogunesime laeva ja pärast ühepajatoitu hakkasime ankrut sikutama. 10 meetrit tuli välja ja siis hakkas kett vööri murdma. Esinurka tulid lausa väikesed praod. Andsime ketti kiirelt järele ja otsaga jagasime pinge vööriknaabile. Mart püüdis mootoriga ettevaatlikult ketti lahti rebida, aga oli selge, et oleme kusagil päris kinni. Läks pimedaks, sukelduda enam ei saanud. Otsustasime ööseks kohale jääda.
Kodus
Kui „Lennuk“ 2001. aasta 19. märtsi esimestel minutitel taas Piritale jõudis, kinkisid Eesti Posti töötajad eesotsas peadirektor Tarmo-Jaan Tõeleiuga meie laeva auks eelmise päeva templiga (mil tegelikult saabuma pidime) välja antud tervikasja. Reis oli kestnud ligi poolteist aastat ja ca 38 000 meremiili.
„Lennuki“ reis ei lõppenud koju jõudes. Ma ei räägi mitte ainult neist intervjuudest, raamatutest, näitustest, kohtumistest, mis selle järel toimusid, vaid sellest, et osalejate jaoks oli ja on see meresõit üks elumuutvamaid etappe nende maisel matkal.
Päevikust:
19. märts 2001, Pirita
00.05. Kaiotsad kinni. Total trip 38 000 meremiili.
„See lõpetamine tähendab sadade uute alguste eelmängu,“ sosistab Maris.
Uued reisid
Pärast ümbermaailmareisi müüsime laeva võlgade tasumiseks maha. Üks eestlaste seltskond proovis „Lennukit“ turismilaevana Vahemerel ja Kanaaridel välja rentida, aga see plaan polnud äriliselt edukas ja nii tuli alus neilgi ära müüa. Laev liikus norrakate omandusse ja sai nimeks „La Familia“. Pärast eestlasi juhtisid teda ümber palli norrakad Yngve Åsnes ja Therese Vatne ning seejärel 2009–2017 Kleng Bråtveit. 2024 suvel saabus purjelaev taas mõneks ajaks kodustesse Eesti vetesse.
***
„Lennuki“ reisist on ilmunud raamatud nii Tiit Pruulilt kui ka Kaido Kamalt. Kapten Mart Saarso, tüürimees Aarne Tuisk, madrus Kaido Kama ja Tiit Pruuli on avaldanud reisikirju eri väljaannetes. Tüürimees Tiit Riisalo pidas regulaarselt laeva digitaalset blogi. Jaanus Nõgistol valmis ETV-s neli reisisaadet.
Nüüd on ilmunud Tiit Pruuli päevikute ja kirjade põhjal tagasivaade „Eesti lipp ümber palli. Isiklikku“ (kirjastus Varrak, kujundanud Priit Isok).
Selles numbris
- Lin Alluna film „Kahe koloniaalvõimu all“
- Robert Knox. Ühe Inglise meremehe kirev elu
- Liisu elu Jaapanis
- St. Kilda. Saared maailma äärel
- Lihtsurelikuna olümpiamaratonil
- Burnerite jälgedes Nevada kõrbes
- Tuneesias Araabiamaa igatsust leevendamas
- 30 000 kilomeetrit automatka Lõuna-Ameerikas
- Kuidas toidumürgitust vältida?
- Värske kapsas ja hakkliha, mis neid suudaks lahutada
- Türgi: vaatame läände, et näha Kreekat
- Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean
- Samal ajal kodus ...
- Jahtlaev „Lennuki“ ümberilmareis postkaartides
- Tooteuudised
- Kroonika
